Tuhksuhkrustatud Jõulutunde remix

Üle laantevõrade
tallad riivamas puudelatvade tornivaid tippe
Külade linnade tulede virma
Läbi end puurides südamete
pisaranäärmetesse külmunud soolvee
Järsult lüües lahti vanaarmise hinge
sööstab sinusse Jõulutunne
Ah mis aastaid tagasi jäätus juba talveunne!

Äratab nii tasa
et sa ei julgegi hingata
Pannes pea su õlale
vaikuse poolt tabatult vaikselt
tantsite aina kiirenevat valssi
otse uue aasta sülesse

Tahaksid sa nüüd sosistada?
Ärge ajage mind ülesse!

Enne Jõuluõhtut

Mida sa siin mõtled või oled. Kõik mu üksikuks jäänud sokid said välja riputatud nagu räimepüügi mõrrad. Oleks kommipoegagi sees! Aga ei! Ainult naabrilapsed närivad hinge ja nätsu-põrgulised korraldasid raketisõja. Koridoris loomulikult. Haavatuid palju. Õnneks ainus langenu paistab olevat minu Jõuluusk. Politsei ja kiirabi paigaldasid püstakusse ajutised inimvalve postid. Pagan, küll mängivad hästi! Kaarte muidugist. Politseimees on vist rohkem auru all kui medvend-nõuab juba ka majast väljumise eest maksu.
Lisaks saatis Jõuluvana sms-i: Ei lasta mind laevale, nõuavad mingit isikudokumenti ja esinemislitsentsi. Põtradega suhtes ei saa üldse jutule-mingid EU normatiivid. Mis see EU üldse tähendab? Ei Unistustele?
Samad jamad saani suhtes. No mis ma sinna lahtrisse kirjutan, küsimuseks: sõiduki keretüüp?
Vaat nii.
P.S. Pole purjeski.
Veel.

Õhtu:) Kaur Riismaale

Õhtul
Viiv enne seda
Kui Hullumajale kinnitati kivitahvel:
Vabu kohti ei ole

Nägin superego ründamist
soojadesse hingesügavikesse
Sukeldumist
Pärispõhjast mudast haaramaks

Sellest vaikis
Targu…

Harpuunitud keelekas
Limpsas kõrvade kliitoreid
Rääkides läbi mina
Loetles asju kui rivistusel

Veel võttis sõna kodulinnast
mille tänavaid ta polnud juba aastaid
suudelnud tallagagi

Mingit hullodavat niitnuudlisuppi
kiirelt ahmis
Lahmides
nagu Puustusmaa kunagi Moskvas
enne kalamarja ja kuulsust

На мудрых судьба вешает страдания
Всегда…

Mida veel toob öö?
Kus hingi
ja Undi asju

Või päev?
Milliseid tuleb üle elada
Põleda
Enne küpsemist leivaks
Millest tahaks murda tükki
Kahtlemata selle hinnasildile stambitud numbreis

А Гомеру отвесь кусок булки
Он же с ума сходит от крика сирен

Сирен!
Sireen!

Aga vabu kohti ei ole

In madness we are all the same…

Te teate ju nagunii

Tartu bussijaama ootebarakis
Istus pingil vanamees
Ümmarguste hõberaamidega prillid peas
Nagu sakslastel viiekümendate aastate filmides
milliseid eksponeeriti Nõukogude Liidus
Te teate ju nagunii?

Lugedes pehmeil huulil Nietzsche
„Ecce homo“
Ma ei hakka tsiteerima
Te teate ju nagunii?

Astus ligi üliment
Haugatas: Kuradi bomž!
Ja toksis pealtnäha süütult labajala ülemist osa
kust algab säär
kus asub valu ja närvipunkt
Te teate ju nagunii?

Politseinik öötööst nii kurnatud
Mingis klubis
Olles pidanud lahutama kaht luuletajast kaklejat
Ühel verine nina
Teisel suus karje: Sitane oblomovist!
Te teate ju nagunii?

Selline ebaregulaarne suguelu rikub ju närvikava
Enesel noor naine kodus või polegi?
Paigalda kasvõi nahaalune kiip!
Pole ju midagi raskemat mitteteadmisest
Te teate ju nagunii?

Vaatepildi maotusest
üks daam keskea peatuses juba väljunud
kõverdas nina ja lehekülge Pr. Ilvese kokaraamatust
Kuigi ta memm oli esimeses vabariigis pesnud pesu
ja keetnud ohtralt mundris kartuleid
Mõtlemata: Kellele jäävad koored?
Te teate ju nagunii?

Kuigi
Kuigi kõigil tegelastel näitasid isegi kellaosutid ühte suunda: EU roopasse!
Seda te teate nagunii!
Kindlasti!

Luulekogu müük

Kõiksepealt pead sa rääkima
juttu tegema kultuurist
Selle väljasuremisest
seda kruvi keera jutussa
kivissa maalitud südameile koputa!

Parem on kui kannatad sa prille
Vaimustu ka Tartu vaimust
Tema peast
Ja timukast
Kel multikulti mõek

Raatuse ja
Küüni tänaval
Ristiisa pubi ees
Jah just sääl
Kus plakat
Al Caponega
Sigari ja irvel lõustaga

Kaubamaja laskuvas ja tõusvas liftis
Üheaegselt mõlemis

Ka peldikus sa müü-ses avalikus pissiruumis-irw

Ja keeldumiste lubamiste vihmas
Lipsuta ja ilma

Pargis
pingeilpinkidel vaidlemised
Elu üle
Mis vist kestaks
sinu surmajärgsesse hommikusse

Sa müüd või polegi sind olemas!

Kuuled tänavate foorumeilt:
Luuletaja on Paradiisist laskunud parasiit!
Tiibadeta muideks…

Öine müük on hulksa lihtsam:
Ühes käessa teosta
teises kaalud tellista

Keegi karjub pimedusta põõsastasta:
Mitte riiulissa lebamassa!
Lugemissa serviti sa müü!

Osta või nätsti!
Keelduja saab tundma viiekilost kultuuritust
Otse
Vastu larhvi
Tundma pead vaid pimiklinnas liikujate masti

Ostetakse luuleraamat

Enamasti…

Lumememme pojad

Eile
Esimesest valgevatisest lumest
tegime me lumememme
Üllatus meid hommikul kallistas
Tema järel pojad seisisid
rivis nagu elavantsid vanaema kummuti peal
Kes nad tegi
Kes seda nüüd teab
Öö vaid nägi
Tema aga ei räägi
Usaldab vaid tähti ja jõulukuud

Issi
Enesel suu kriipsune muigas:
Miskipärast pole näha lumetaati

Emme kurjustas tasa
Meie ära kuulsime ikka:

Eks ta läks jõlkuma
Otsima enesele nooremat plikat

Võta aega!

Võta!
Enesele aega
Sellest suurest kohvrist
Nagu Pipi kullakollaseid münte jagas koos sinuga

Vaata üleõla tagasi!

Üht pisiplikat näed
Kel palves käed
sind palumas:

Luba mul mängida!

See tirts sina ise
Pisarais silmades
Ei! kartuse valus

Põrgupääsmed

Isa!
Vaata vaid
Kas sinagi näed?

Öös kuis kiirongid tuhisevad taevas
relsid tulejoontesse kisklemas
virmalisteks äkklaskumas
Ah!
Kuis veereb
täheratastel Suur Vanker
sätendab sähvatab ka Väike end järele sirutab…

Isa!
Miks
ei vaeva
ahvatle
sa ootajaid maiseid
kel päriskodudeks rohtunud teivasjaamad?
Kelle sammudes samblased arusaamad
Kas siis nemad ei tahagi
reisida läbi taeva
Korraksi jätta murede kogumiste vaeva?

Isa!
Suure Naela otsa viska kaabu!
Neid valgusta!

Poeg!
Oh mu Poeg
Neile omad
vaid võõrad mured

Nemad pole me jagu
Tõelised ostjad
pimepiletilunastajad
siis ära näeksid mu kabjad ja sarved

Pääsmed Põrgusse
Sihtjaamadeks Unistused
Ahvatluste tulemärkides
Ostavad vaid need
Kel kitsaks jäänud maapealsed rännud
tolmuks kulunud äratrambitud teed

Mu poeg!
Meie püüame poeetide hingi
Neid sõnatähtetega maalijaid
Kelle mõtted käiavad laiemaks lugejate ringi

Haigla

Haiglast

Euronormatiivsest
Peale kaht aastat ravi
Ja keemiat ja mürki
mis igapäevane kui gaasirünnak sõjas

Astus
Eestimaa õuele üks mees
Taskutes peale käte mitte midagi
Sandaalid ja T-särk

Oktoobrikuu lõpp
Juba ulgus
Hunti

Uuuu!

Teda aga ei keegi

Auuu!

Ei hõiganud

Ta oli oma elusõrme sügavalt sisse lõiganud

Häbi katmine

Kord kümme ratsut läksid läbi taeva
kandes üheksat sõjameest
Nad palju näinud vaeva võitlustest
nii väsind maistest verest matustest
et seljas hallid udukarva leinarüüd

Küll olid olnud uhked kilbid sõjarüüd
Verenoolte pisteist hõbepasunate hüüd
mis tummaks mulda langesid


Vaid üks neist jäi maha Inimmaale

Nii alasti
Nii valesti

Et keha marmorisse maeti

Dialoog

Ära palu seda valu!

Ei…

See niigi otsatu

Ära palu seda valu

Minuga olla

Nii räägin endaga enesest

Talv

Vaata!
Kas märkad suvel murtud kõrkjatest paate?

Külmuduna tiksub mulle Su otsavaade

Ära nõrgudes
tagasi laande

Mustavale soojärvele peale
vead jäänahast kaane

Sellele põskedele näpid hõbejäiseid lilli

Mulle?

Kingid kulunud hõbetaalri
ja pragunenud pajuse pilli

Ma sellega hüüan:

Ah!
Sa metsalise loom

Jah!

Su padrikuisse piiluv iseloom…

Sa TaliKuninganna…

Ja mina?
Tummuse trumm?

Kuulmata jääb Sulle sellelt taotud hümn

Kuni jälle saabub Kevade

Minu sünd

Bürookratt

„Lisapühendusega“ Ainiki Väljatagale – 30.06.14


Büroos või Kantselkantseleis
Sul tõe järjekorras järjekordselt tõestada vaja:
Malevich’i „Black Square“
Ruut on must!

Sulle vastatakse kantseliidis:
Aga kantud valgele paberile!
Meile ei piisa reprost
Ei eskiisist!
Esitage notariaalse tõestusega originaal!

Minek

Verelähedase surm Su suus
Tunned ja maitsed
Tuimusega meel end kaitseb

Lõhnast saab lehk
Päevatõbisust põed
Taeva madalust kannad
Surub põlved kalmudemaasse

Naartiumkloriidi sisse ei usu keegi
Isegi keemikust Minister
Riik on labor
Valitsus Kliinik
Hinged steriliseeritud

Südamed ei pooldu
Ei sünnita tunnet
Kaasa

Lein on sein
Aru alumsisel redelipulgal
Ülemisteks ehk end kasvatab aeg

Rinnuis Sammaldunud lootused
Pööra need Peegleiks

Surm sünnitab
Igas nurgas

Ära hällita
Kiigu taeva

Oota! Stop!

Ööteki taevale tähed naelutanud
Üks hullvana mees on teel
Tahtes haarata selle nurgakest
Peatsiks viimaseks

Kannatuste kannus
jagub veel tilku talle: Oota!


Vihma piisapiits kobrulehed auklikeks nüpeldanud
Üks udusuline mees on teel
Tahtes haarata pilvede sabadest
Väänates köieks taevasse
millel joosta end vanemaks

Kannatuste kannus
jagub veel tilku talle: Oota!


Aga teile?

Unustada tahtjad ja unistajad

Millal langeb
Kannatuste kannust
see viimane piisk?

Mälestuste meepiisad

Su pihust voolab aeglaselt ajamesi
kärge tagasi

Silmad vaid sule
Plõksatab mälestuste tuli põlema põlema
Nägema nägema olnut

Ja mesilased põrravad
Mõnest jääb nõel
Mõnest naerude mürakarud

Ja sa ei saa valida valida
Su omad nad kõik
Mõnes tõrumõru maik
Mõnes magusroosa laik

Sule vaid silmad
Nad loata tulevad tulevad
Kui tahestahtmatu ajaratta sõtk

Kodu

Kui sinuminu maailmast
kasvab Meie Maakera
Alles siis mu arm
kaisutame teda kolmekesi

Ei!

Neljakesi
Viiekesi
Ja nii edasi
Mitte tagasi

Hei!

Tule mu kaissu
Unistused puhun su kõrva punastama
Viinamarjad me pihkudes on magusad

Maitse!

Veel!/ See otsatu naiivsuse kaelarihm

Ma lasen sust lahti
kui vesi Su kehalt lahkun
alla liueldes kaasa võttes kõik Su kumerused

Mälu ülemisele riiulile need kummardan

Las teavad kõik!
Mul korraga sellest ükskõik!

See otsata naiivsus!
Avab kõik minu luugid ja uksed

Mu sõrmedel on silmad
Öösel nii lahtised
Uurivalt kissis

Või kavalusest?

Kõlblus vangutab pead

Hommikulehes oled esikaanel
Trepilt laskudes
naabrivanamehe huulil
ta kassi nurinal nurrumises

Linnas
kõigis reklaamtahvlites
tulpades
Su nägu
Tänavasiltidel ainult Sinu nimi

See otsatu naiivsus!
Avab kõik minu luugid ja uksed

Raekojakell
Just enne kahtteist
Sekund enne kui osutid
Need ju Meie!
kohtavad teineteist

See otsatu naiivus!
Avab kõik minu luugid ja uksed

Oma õlale toetan pea
Hetkel kui Sind pole lähedal

See otsatu naiivus!
Saab minult ja Sinult vaid hellust!
Avab kõik meie luugid ja uksed


Ma pole vaene mees!
Taas ma armunud!


Eemal otsapidi pihus ringiratast Naiivsust jalutab Saatus
Taskus võltsitud märgitud kaardipakk
Iga tiiruga lüheneb ring

Me meelteheitlik rapsatus
Katkeb otsatuks ling

Enne minemist otsimaks roosi

Enne minekut
otsimaks roosi
Vaata hingede alla
nende varjatud poolt

Kui kobruleht
Sametiselt hall
Pehme
Sõrmede all
Lööb õide puudutusest
Selle ammuse puudumisest

Ja see pole postkaardi ilu

Kas see ongi elu?

Äkki Su enese oma?

Mängi!

Ikkagi Su omaenese lelu
täis kramme ja kriime
et hing oiatab magusjõhkrasest valust

Roosid närbumas
Mineku tee täis nende viimast lõhnamist

Jääb otsimata

Mis olnuks?

Teadmata…

…mata …mata

Matab Su hinge

Nii elusalt

Seesmine kell

Avan aeglaselt enda
Tasa!
Vaid nii saad mind tundma

Ära!
Palun kustuta kära

Ma aeglaselt avanen
Et saaksin püsida kauneim

Kui oodata oskad
selle ära õppimisega

Ei?

Kannatust kanna siis leppimisega

Ma avanen aeglaselt
Kinkides end ära nagunii

Miks sulle sellest küll piin?

Ma aeglaselt avanen
Et mind näeksid kaugelt
ja kauem

Nõnda rääkis mul
üks tüdruklill

Temas redutas
vaevane
seesmine kell


Ta aeglaselt avanes

Ma surin

Kiiremini tema elust

Aroomigi tundmata tema õide löönud edust

Kui kõik lendavad lõunasse

Tallis sündis Ime ilmale
Tiibadega varss
Kolme aasta pärast kratsis talumees kukalt

Mida kuradit on mulle vaja üht lendavat hobust?

Lõika ära
lõika!
kilatas Küljeluud

Meil varsti vaja sügist sügavkündi teha
Lendab veel minema
Soojale Maale
Sinna Lõunasse

Ja meie kütku muudkui ahju!

Sügis marsitas kõikide jalad viltidesse
Künd jäigi tegemata

Küljeluud küttis pliidi ja truubi kaks kraadi alla punast
Mees ära kärsatas külje

Magavad eraldi
Nagu siilid selili

Mõtlevad aga ühest

Teleuudisest

Lõuna - Läti kohal lasti alla võõrasse kultuuriruumi tunginud Pegasus

Integreerub juba stabiilselt

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Löö Lati patsi!

Ja pane pihk alla…

Kukub ehk sullegi

Kägu muidugi
Sa lollakas!

Suurim anne

Mis on suurim anne, andekus?
Osata keerulisi asju lahti kirjutada, arusaadavalt lihtsaiks.

Mille peale muidugi mõtteainest otsiv lugejaskond turtsataks pahameelest. Neil jääks ehk kodeeritud, ridade vahele peidetud ristsõna ju lahenduskäiguta.

Aga kes suudaks olla kõikide Jumalus...

Need noorelt läinud mehed

Need noorelt läinud mehed
Ei neid tee viind taeva
Valutab viiul
Lööb rütmi kärsitu tald
Iga päev pidu
Keegi ei teadnud ju
Paljuks jäänd elu
Need noored mehed
Ei osanud elada
Kuid selle eest kuis nad oskasid surra

Need Naised

Need naised

Naised!

Nagu avaneks
Pärlikarp

Liigkiirelt sulgudes muigesse

Arva ära!

Arvavad
Aru Mees sa ei saa
Kas ehedad ehtsad
Või ebad

Ja juba nad sulguvad

JummelJube!

Ja ma ei tahaks valu

Avada valdselt

Seniks sõrmitsen Palveid

Naeratan malbelt

Nagunii

Vastused kõik valetavad mustvalgelt

Täna veel mitte

Roland teietas tuhatoosi
kuna nägi kahekordselt

Pärast seda
kui vaade neljakordistus
andis rooli üle
Tema vadast aru ma sain
me sõitvat liigaeglasemalt kui enne
vist sinna kalmuaia poole

Kurat seda teab – esiklaas oli inglihärmane

Mootor torises orelina
küünlad vist jupsisid
ja me ei jõudnudki Surmaree pärale

Täna veel mitte...

Homne vilksatas boonuspunktina elukalendrisse

Kuldkala püüdmine

Illustratsioon:sodahead.com




Jah, see juhtus ses ojas, mis rüüpas teekonda kahe mäe vahel orus, kus tuul mängis pilvedega sageli narri – vahel neid hammustades, näksides neist vihma, vahel pillutades neist taeva puhtaks – siniklaariks , on’s Sul meeles?

Ja need libedad veealused kivid, sammaldanud, hõljuvate mürgistena tunduvate pikkade habemetuustidega ja Sinu neil libastunud pahkluu. Külmvalge. Minu süles. Siis, kui olid selle välja väänanud. Või polnudki? Lihtsalt mängisid? Et hoida jalga mu pihkudest tangide vahel vangis…?


Õhtuhakk ütles, et aeg kala püüda. Neid siin jagus. Kohe niipalju, et püüdsime paljaste kätega. Kivide libedus, kalade libedus ja Sinu libedus – kolm ainsust. Rohkem Jumalaid siia lihtsalt ei mahtunud.

Kõik on alati tegelikkuses lihtsam kui ettekujutlustes. Nii ma arvasin. Selle hetkeni, mil nägime teda.

Ja me märkasime ta kuldset külge, veiklemas kolmest legendide soovimisvõimalusest. Ma viskusin ta poole, haarates temast, föönikskala suuruse järele sirutasin enese. Meis mõlemis oli mingi alateadlik ürgne soov ta kätte saada. Et saaks tahta. Enestele. Ruttu, ise vaeva nägemata. Ma ise ei teadnudki, mida. Sinult, hiljem küsida, ei julenud. Või ei tahtnud?
Seda tõtt.

Aga ta oli tugev, vägevam kui mu käed ja niuded, selg kanda võtsid. Ta lõi mind ojapõhja, vete kaissu kallistas, vaatas mind oma kalasilmadega ja viivuks tundus mulle, et ta naeratas. Kuidagi mõistvalt.

Jahikirest ja agarusest tahtsid Sa teda tappa, tõstes veekivi pea kohale. Aga ma ei lubanud. Surnuna olnuks ta lihtsalt kala. Aga surnult soovitakse enestele vaid rahu ja unustamist.

Sulle ma sellest ei rääkinud. Iialgi. Alandusest. Ma tahtsin seda kala tegelikult ju Sulle. Tahtmiste jalge ette, hinge taha küsima. Või tahtsin ma ainult teada, mida Sa soovida võinuks?

Aga ei täitnud ta meie soove, me ei jõudnud neid välja hõigatagi. Ta oli ju läinud, me polnud teda kinni püüda suutnud. Ta selg eemaldus kui juba loojuv päike. Sama vääramatult. Otse õhtusse.

Vaid üksik soomus, kuldne ja käelabasuurune jäi mulle pihku. Ma poetasin selle Sulle tasku, midagi ütlemata. Või märkasid Sa ikkagi? Sest ma leidsin selle ikka ja jälle. Ülesse. Sest Sa olid ta ikka ja jälle maha unustanud. Nimme? Et ma leiaksin? Ja tagasi paneksin Su kõige südameligemasse taskusse?

Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem selle soomuse langetasin Su kirstule. Kolme pihutäie asemel. Mulla asemel. Sest Sa ei olnud pärit maast. Mõistmatud vaatasid. Ega nad mõistnud. Et Sina olid minu Kuldkala. Nii lihtne see oligi. Lihtsam kui mu ettekujutluste murtud vari.

Häbita, valeta, ihaga

Tirtaram tirtaram
Prõmm

Noor naine iseenesega peitust mängib
kaaslaseks öömusta värvi mütsiga kass
Tont sihuke
Kiisu miisu

Äkki
Kuis kõmab kõu
Puud maadligi nuuksuvad
Pikker rebib taevasse arme

Vihmast müür aina astub
Lähemale
Kehale ligemale
Liibudes riietest läbi
Paljale ihule toetab
niiske omanikust käe

Rahemunadid nõudvalt
pekslevad akendeile
klaasneitsinahka rebestades
aigeis
klirinais

Ja naine jookseb
kass padjana kaenlas

Kodu
Meeshinge poole
Ihus jälg
kirvlöögine nälg
mitte tibagi lollide valehäbi

Välkuvad hambad
voodis nurru lööb naer
rinnanibudesse jäigastus aeg

Loodus sundides sugu
Itsitab köhatab välja
inimhingede liiglihalist tarkust

Maa ja naine auravad
Mõlemad tärkavaks kastetud
rahul

Vaid kass jaurab
Turtsub
Pole rahul

Võtku palderjani
pakun ja palun

Matk Tere Tartu

Taaralinna tabas
varastatud valges
Kevad igas lauses

Kas sellest järgmiseks
oli armastus või segaseks
Hommikuks
kehamatkajaile enestelegi jäi segaseks

Vana sõna

Idamaa vanasõna ütleb: „Ära iial anna nälgijale raha, anna õng!“
Aga kui ses veekogus polegi kalu, ainult puha krokodillid?

Varandus

Kainus on varandus, ära joo seda maha.

Jumala õige mõttekäik, eriti kui pohmellis oled. Sa krt!

1997. Venemaa. Suvi. Batjaga viimset kingitust üle andmas

Raksaki andis uks järele, ja juba nad olidki toas.
Batja I tuli koos oma bandega varavalges. Üllatusvisiit? Ei teinud ta märkamagi minu kaisus magavat Juliat, vaid hoopistükkis kukkus mind rapsima. Lausa jalgupidi vedas voodist välja – no peaaegu.
Mõh, ma ei kuulnudki, kuidas see kamp sisse sadas, ometi ma enese arust erksaks koolitatud unega. Automaat – AK 47 nagu truu koer tolkneb voodipeatsis, aga mis sest kasu kui igamees sind üllatada võib ja tuliriista hoiatusäratust haukuma pole õpetatud.
Kurat, peab valvele ühe korraliku ketuka välja kirjutama! Kuidas selline jama sai üleüdse toimuda, ah!?
Rahustan ennast – ju Batja neile nii tunnustatud kuju, et meie laagrisse siseneda lubasid.
Peab vähemasti uksele kangema luku muretsema, kuigi kõik poisid karauulitavad ometi paarikaupa, üksteist iga nelja tunni tagant välja vahetades.

Mis pärast selgus – vennikesed puhtalt otse vaatluspostidelt ära väänatud. Kõigi lahingureeglite kohaselt uimaseks löödunuina lohistatud palkonni luku taha puhkamaie.
Vaata nüüd seda Batjat, kohe ikka pidi ukse pauguga lahti lööma, kuidas siis teisiti. Kui juba, siis juba! Slaavi uljus – enne lõugab, siis raiub – otsekui mõõgaga su lagipähe. Et sa kardaksid, meeles peaksid, kes on siin autoriteet. Suure A – ga!

Džiip põrises juba ootavalt hommikuudus kui must ablas põrnikas, neelates oma sisikonda minu koos Batjaga, kes ei võtnudki midagi vaevaks selgitamaks. Naboob võttis sedapuhku masinaga maad vaostamata paigalt, õrnalt justkui veaks böömi kristalli, aga sõidusiht kindel, midagi ei pärinud.
Selge, marsruut tal ammututtav. Ise jätan automaatselt meelde iga käänaku ja sildi, kuigi tagaistmelt vähe lahja seletada – pealegi hämardavad tumendatud autoakna klaasid niigi segast väljavaadet.

Peatume mingi tare ees. Kui nii võib muidugi öelda ühe kolmekorde ehitise kohta. No ei oska mõni mees kohe kuidagi oma rahakust välja näitamata jätta. Õigemini vastupidi – just nimelt seda tahtes. Arhitekti jaoks tellija soovide täitmine kindlasti skisofreeniline õudukas – mingi torn majaotsmikul, nagu piraka soolatüükaga ehitud tulnukate lennuaparaat – siin kohaliku tähtsusega minikreml. Imelugu, miks sel kella pole märgata. Sellist jurkakalist, täistunde kurdistavalt kuminal löövat. No küll ostab, kui kael ja õlad vähegi kannavad. Vaene kujundaja – disainergi vist kogu aeg pampersites ja püstol meelekohal – lossipordiku sambakesed kivistesse maohaardeisse poodud – lausa Baba Jaga onnike! Kummituste maja ansamblit täiendab okastraat kahesüllasel aial, millelt vast eelajaloolise hiidkoera kujutisega silt lõrisemas – andes üheselt mõista – dokumente ei kontrolli, kohe hammustan, lausa lõhki su rebin! Aga neid reklaamituid kutsasid ei ole miskipärast kuulda ega näha – vaid vaikus avatud autoaknast haigutab vastu.
Naboob ja teine Batja sestjorka* räsivad tagaluugi kallal midagi ähkivalt tõstes, autost välja nihutades. Ilmsesti raske esemega tegu – huvitav, huvitav, mida nad seal tassivad?! Poolköötsus olekus kannavad nad minu vaateväljast kaugenedes mingit kummalist paneeli. Kuuldamatult lõõtsutavad kaugenedes kui tummfilmis, pingeis lõustadest näha, et asi – ese raske. Unekas korraga kui pühitud. Lõi kui nuiaga mu teadvusesse – see ju pirakas hauakivi!

Batja irvitab, tirib oma silmadega mind vaatemägule kaasa elama, itsitab poisikesena, kuni Naboob ja teine eluvend kivi ukse ette sätivad – ikka nii ,et ust ainult ehk vaid poollahti saaks lükata. Higi pühkides, omavahel sosinal vandudes, istuvad äsja laadija elukutset omandamas käinud mehed autosse. Batja kortsutab mattide moraalituse peale vähekese kulme, aga ei hakka seekord pragama, võtab hoopis raadiotelefonitorukese ja laseb klahviklõbinal kustungit eetrisse. Kasutab vaid sõjaväes kasutatavat, Spetsnazile mõeldud sidevahendit. Selge, et vastuvõtjal samsugune riistapuu ja eeldatav kõne vastuvõtja üldse oma jope.
Varsti kähisebki uimane, ärevil hääl “Batjuška, mis nii vara hommikul?
„Mihailits, ära puterda, mine tee uks lahti!“
„Mis uks…?“, jõuab vastaja membraani veel piniseda, enne kui ta jutu vahele raiub Batja erutusest viliseva hääline röögatus “Oma onni uks, sa …kuradi rikkis Kalkulaator!“ ja katkesatab kõne, maosilmselt luurates ootama jäädes.
Varsti ongi näha, et keegi kõhetu mehike püüab elamu ust lahti kangutada, aga hauakivi ikka nii täpselt paika sihitud, et isegi temasugune voblakaalus olend läbi selle pilu ei mahu. Rassib tükk aega, kõik autos olijad lubavad enesele mahlakaid kommentaare. Batja ei keela neid tavatult kohe üldse mitte. Heidan talle kõrvalpigu – mees hoopis naudib seda, nagu onaneeriks vaimselt – kuidas keegi kaifi püüab, eh!

Keegi tuleb seestpoolt appi, näha on turskemat öösärgis valendavat naisekuju.
“Ämm alati mul abiks!“ irvitab Naboob äratundvalt. Ja siis see plaat nõksatab ja justkui veidi kõhklevalt veel kõikudes variseb trepimademile. Kalkulaator, või mis iganes ta nimi nüüd oligi, vaatab meie autot ja siis hauaplaati ja tardub. Miskit kummalist selles hauaplaadis ikkagi. Midagi enamat kui ma praegu mõikan. Muidugi, selge, et mingi taoline esemetükk su hommikuemotsioone kuidagi ei saa helgeiks heliseda. Aga sel veel mingi lisakaal, mis nüüd justkui mehe kangestab – langeb ta niigi kiitsakaile õlule, vähendades ta kuju veelgi hapramaks. Äkitselt piseneb lausa nõnda nagu jälgiksime teda läbi binokli tagurpidiliste okulaaride.
„Batja, kallike, anna mulle lollile andeks!“ karjub ta hommiku vaikussese kui tapale veetav, äkitselt nuga näinuna, oma elulõppu mõistnud orikas.
Siis niidavad kuuldamatute laskudest kuulid ta otse jalapealt. Need tummfilmlikust jätkavad summutiga relvade surmavad sülged. Üks kahest mulle seni nähtamatuks jäänud laskuritest jookseb areenile, seisatab korraks, sooritab veel kotrolllasu nüüd siis juba kadunukese pähe ja viipab Batjale – tehtud! Teine seisatab eide kõrvale, relv tolle pähe suunatult laskevalmis, näos küsimärk meie masinat vaadates. Öösärgises naine hukkamise ootamisse tardunud, seismas kui leppimus sellega, käed kehakülgedesse rippuvalt kokku kasvanud. Krimimaailma kirjutamata koodeksid määramas praegu ta saatust. Ei puuduta need seekord ussidesöödana teda – ju siis arve esitus puht isiklik. Batja lööb vaid patsu Naboobi õlale – edasi! Ei enam mingeid väliseid emotsioone, näolt pinge vajunud lõtvuse tülpinud kaevu.
Sõidame vaikides. Saan aru, et Batja ootab minupoolseid küsimusi. Aga las praeb, ise ta selle tule pliidi alla läitis. Tal ju mingi kindel eesmärk oli minu kaasatassimiseks – lisaks sellele, et tegi minust mõrvas kaasosalise. Otse asiaatliku kavalusega pani selle faktiga enegaga ühte köide, ühte lõõga sidus, raibe selline!


Viimaks Batja heidab mulle puuduva killu, alanduse pipraga pikitud, palukese mõistmist kerjavale palvetajale.
„See oli mu raamatupidaja, ahneks läks. Muidugi enese kasuks. Mida teha, pidin karistama!“
„Ja milleks veel see monument“, ei tule mulle korraga meeldegi, kuidas venekeelselt hauakivi nimetatakse.
Batja pöörab minu poole oma võiduka näolarhvi: “Sel hauakivil Kalkulaatori pärisnimi ja sünniaeg!“
Ja lisab rõhuga „Lasin ka surmapäeva peale raiududa – tänase. Paljast peksmisest on tänapäeval vähe! Tapa omasid, et kardaksid kõik!“

Minituur romaani „Vikat lõikab kõrgemat kõrt“. II – etapp

***

Üksindus teeb isase isendi paraku kurvaks. Igav hakanud, neil seal kahekesi, ei ühtki nooremat naissoost indiviidi hääleulatuseski. Silma ja käega katsumise võimalikkusest rääkimata. Arutatud siis seda seksuaalset situaatsiooni. Kahe peale see võrrand lahendati, kuigi ka lahendusversioon paraku mitme tundmatuga kippus kätte tulema – parim ja ühtlasi halvim koht suhete sõlmimiseks ikka tantsupidu ja sellele eelnev soojalt soovitatav kohalike vantide seltsis käraka panekuga ühestükis.
Nii nad arvasid, kui külasimmanile marssisid. Riskantne, muidugi, aga kes munavargust ise järele ei proovi, sööb vaid sellest mõnusast suutäiest põrandale põlatud koori!

Viinajoomisel see eripära, et kõigis seda saatvais staadiumites näeb suhteliselt selgelt, kes on kes. Juhul kui ise muidugi piiskagi ei võta.
Mis üks otsatu vägitükk või lausa imede liiki kuuluv ilmutus, millele Gyrsa ja Klemmi nõder vaimuramm lausa tahtevabalt end alla heita lasi.

Vanapäraselt simman, vahepeal siis disko, vaevalt nüüd reiv – mis kestab maakohtades lausa varavalgeni. Olid siis Klemm ja Gyrsagi seal enne õiget peo pealehakkamist viinakest lahendanud ja kohaliku ladvikuga muidujuttu puhunud.
Aga ega Klemm suutnud oma suumulku kinni hoida, ta juba natuurilt selline ärpleja tüüp – vastupidiselt Gyrsale, kes ju tegelikult venelane, päritolult küll siinne. Vanausuliste hõimlased siin juba mitusada aastat, need kes Peeter I – se eelajastul ja hiljem Peipsi äärealadele maabusid juba ju kolmsada aastat tagasi. Aga eesti keelt paneb Gyrsa puhtalt, lausa ludinal, kakskeelne – bilingvist.
Eesti vabariigi kodanik, sõnaline „au“ eesliide presidendi poolt küll veel viseerimata. Küll seegi tuleb, kus ta pääseb, meil ju suuraatelised plaanid käsil - Eesti tuleb maailmakaardile kanda!
Klemmi võštupaitamine* täitsa kohatu, ähvardades ära rikkuda rahumeelse integratsiooni maalaste rüppe. Oma pideva hoopleva pläraga segiläbi õpetas mees neile džuudonippe, õnnestudes isegi ühel väegade purjus isendil tolle jopekäised seljataha kinni siduda, mis muidugi kuidagi džuudovõtete valdkonda kuuluda ei võinud. Misasi tegelikult üldse kummaline polnud, teades, et Klemm ise ihuliselt mitte viit sekunditki polnud tatamil viibinud. Vandersell, kes peale nimtatud trikki pea kätetu, oskas peagi enesel nina veriseks kukkuda. „Veri nõuab verd!“ kukkunud ärasolvatud maamehed õiglust nõudma.
Läinud siis kõvaks madinaks, nemad kahekesi, külabande õige vihaselt vastas ruigamas. Gyrsa seisab, endal nii liitrijagu viina sees ja tema ümber keksib mingi kohaliku tähsusega krahviklähvits, ise ei ulatu Gyrsale õieti püksirihmanigi. Vehelenud oma minikombitsatega küll kungi, küll fud. Sai lõpuks aru, et paljaste kätega siin midagi ei saavuta, rabas raibe pudeli. See habras anum täitsa viina täis, alles täitsa korgi all muideks! Ja raksti sellega Gyrsale otse lagipähe. Pidi veel üles hüppama, see vaene kasvult katkutud vend, muidu poleks lihtalt ulatunud. Ime, kultrast taburetti tooma ei läinud. Gyrsa seisab ja mõmiseb mõtlikult, käekäpad laiali nagu kallistaval grislil. Julgats võtnud teise pudeli ja lajatanud uuesti, pudel jälle partsti puruks. Gyrsa ikka puha püsti, ei kõigugi teine! Ise mörisenud kekatsile siiralt, naiivse eheda hämmeldusega “ Mees mis sest elusast viinast raiskad, ah? “ Ja siis vihastanud lausa korralikult ja kui oma käelabidaga virutas! Pinn! Selli lõi jalalt õhku nagu multifilmi Jerryl. Ütlemata pikk vabalend olnud teisel, maabudes lõpuks lahti unustatud uksega kuivkäilmas. Välja sealt taarudes, sa perkele, prilllaud nagu võidupärg ümber kaela. Gyrsa Klemmi jutule vahele niheleb: „Ma nii mitte eriti …, ega…tahtnudki, natsa…, rohkem nagu hoiatuseks. „
Tegelikult Gyrsa teades, tundes, tema löök lausa kanglöök, kangilöök, just nimelt!
„Ah, kas nägite, nägite, …klounid!? „ olla Klemm kui kohtunik ja sekundant üheaegselt ümber hämmeldunud kohalike keksinud.
„Miskene mees, ta oleks selle teie pähmanist pealiku kasti kah lüüa võinud! Aga halastas…, ise olematuid pisarad pühkides. Ja tõstnud Gyrsa käe otsekui võidu märgiks üles. Aga pärismaalased ei jätnud, ei! Kus sa sellega! Kui eesti mees on viina saanud, tema alla ei anna, tema läheb ja võtab aiateiba, rabab puukuurist kirve. Isegi pikali lööduna tirib end rohujuuri hammstega haarates edasi, ikka edasi - kas see ongi nii palju kiidetud rohujuue tasandi eestlus?
Nii nad siis seal võidelnud, ise ikka väheke rohkem suutnud vastu anda, kui ise tappa saada. Taandutud tasapisi peomaja sisemusse, saalinurgast tüki maad parem vaenlase parvi tõrjuda! Eriti hulluks olla madina lõpp läinud, kui kolm lihast venda, kõik poolproffidest maadlejad sõjapärandisel BMW mootorattal kohale pläristanud, mille külgvankril lisailuks veel kuuliiduja alus, sedapuhku õnneks küll ilma tapamasinast täiskomplekti moodustava tulipritsita. Eks need mehed viimaseks reserviks välja kutsuti. Kaks neist saatis Gyrsa koos aknaraamidega välja, värske õhu kätte tuulduma. Kolmas, see kõige kangema olekuga jäänud poole taplemise pealt äkki lolli näoga vaatama, ähkides küsimas: “ Gyrsa, sina ise või?“
No olla mehed kunagi koos spordikoolis käinud, ühes maadlussektsioonis mitu aastat seda va nupuvõtmist koos harjutanud.
„Mitte üks moka kobin enam, see meite mees!“ käratanud vanem vendadest.
Rahu sellega majas, kõik tuled põlema, meestele viina, litsidele limonaadi. Nüüd alles õigeks peoks läks, tibidki olla kohe õite lahkemaks läinud.

Must Suvi

Kuldnoka nokast pudenes heli
kevadekella sisse tiksuma

Selle vaarvana Nürbergi muna sisse
rebustus päike
jälle

Öösitigi kannad leinavaid prille
Suve vaadeldes mustaks

Talvel unistad taas ta valgeks
nii kauniks

Siis kui
Leevike end laulis surnuks

Ta ei surnud kohe
Enne ta palus

Aknale toksis lootuse pea noogutust

Kahe paiksed-irw

Poliitilised kahepaiksed


Meil, Eestis pole parteisid. On Erakkonnad. Väga erilised, eraklikud konnad. Misantroopsed kahepaiksed.

Võlg

Võlg olevat võõra oma.

Krt, võõrast tuleb alati kaugele hoida-irw. Eestlased on sellest ammu aru saanud. Nüüd siis ka hingevõlast. Süda on seifis.
Võti? Sel on hambumisperiood.

Minituur romaani „Vikat lõikab kõrgemat kõrt“

I – etapp

Gyrsa ja Klemm külasimmanil, see siis tänapäevaselt diskol


Eestis ja ka muus ilmas need maakohad, linnamehele perifeeria, sihukesed imelikud paigad, kus kaua - kaua võõrastverd mehi endi sekka ei arvata. Nii ka siin - Põrgupaugus.
Vaevalt said Gyrsa ja Klemm külla maabuda, kui uudistajad kohe kokku voorima hakkasid. Ikka et, mis mehed ja kust tulnud ja et mis vellekestel siiatulekuna kavaks plaanitud.
Klemm, enesel irvitus suunurgas mürkrohuna õitsemas, selle peale surmtõsiselt vastanud: „ Me sellised rahvaluule kogujad, nagu esimese rahvaliku ärkamise aegu. Kallis memme – taati, on’s teil mõni vana salm või looke? Me kohe kirja paneme, sulega paberile sehkendame, esivanemate vaimuvara ei saa, ei tohigi mitte ära unustada!“
Aga ega selle peale külamoorid jonni jätnud, ikka tegid asja läbi põigata, enestel silmad ümberingi vilamas kui pesa heitvail mesilastel. Mõni lihtsameelsem tuli isegi täitsa tõsimeelselt õuele laulemaiemagi.
Selline asjade sebimise värk viskas rihma maha kõigepealt Klemmil. Meisterdas mees lakast leitud lambanahast trummi taolise esemetüki ja nagu kedagi teel tulemas nägi, nii viskas vana kasukaräbala selga ja toast välja õuemurule karates, sellel karutantsu tantsides, kukkus seda va trummi taguma, alakeha ühemõtteliselt seksuaalses rütmis õõtsutades muudkui jorrates:

„Uhuuu, uhuu !
Ära sina tule musta manu, musta manu!
Tema sinu hinge ära röövib, ära röövib!
Haah, haah!
Sina mine valgesse peidussa, peidussa!
Siis sina saad mehele, naisele, peiule!
Jooh! Jooh!
Mina sulle tõtt kostan, tõtt kostan!
Ei valet tunne mu suu!
Kolm tilka verd ainult mul anna
ja sõrale anna mul suud!
Uuuh uuuh!“

Enesel mereröövli lõust ja nullsoeg, kõrvas tolgendamas svastilise graveeringuga garneeritud jäme hõberõngas. Silmad peas sellised nagu oleks kärbseseene tarbimisega vähe liiale läinud. Va šamaan sihuke – uuh, uuh tõesti!
Mõnigi uudistaja unustas selle etlemise peale rattatüki, teine koti ja kepi ja kus pandud lausa leekides küla poole tagasi.
Lisaks kisa milline naabervalla piiregi vallutas: „On’s alles hullvaimud, hullvaimud!“
Nagu olnuks sellest veel vähe käis Klemm öösiti väljas künka otsas ulgumas. Seda oskust olla talle üks kasahh kunagi õpetanud. Eriti täiskuu kanti võis sellest üks päris kenake ja meeldejääv horror põlisrahvale kujuneda. Külakoerad olnud igatahes lausa sillas – Klemmi algatatud ulgumisest sügava hommikuni välja hullunult haukunud.
Vehiti selle peale nende suunas nii juttude kui kätega. Vehiti mis vehiti, selliste lollide juttude ja maskeraadide peale jäetigi lõpuks nad rahule. Ju arvati, et ongi mingid pooletoobised tüübid.

Parimad vaatekohad

„Ärge, ärge äratage mind!“ karjus kunagi ammu valgesse, praegu pruunide, roosteliste plekidega kaetud riidepalakasse, seda enesele, oma silmade ette tagasi kiskuv koolnu.
„Me Isand, me Käskija, ärgata on aeg! Juba kolm päeva ja ööd möödas, kui Teie unele suikusite.“
„Ah, te mõistmatud! Kui ilusat und mina nägin, lausa paradiisilist vaimu ja mõistmist selles mina ära tundma sain!“ rahmib ülesse aetu, kollaka käega eitust Äratajale.
„Me vaimu Valgustaja, Teie kõik kannatused ju ära kandsite, oma ihule ära märkida lasite! Inimsoo pattude eest. Neid headuse juurde kutsudes, nende hingi järele katsudes! Nüüd piinade tundmiste järjekord nende eneste pärisosa!“
„Või nii, no seda pikalist vaatemängu tahan mina lausa kurvastust nautides vaadata ja näha! ütles Kristus ja tõusis taevasse.
Sääl oli ta Isa, lausa enese kõrvale, kohad kolmele, kinni pannud.
Parimad vaatekohad.

Mõte ja Aine

Šoltzenitsõnile kuulub ütlus: „Häbi on olla venelane, kui sinuga istub ühes kambris eestlane.“
Millegipärast on ta oma hilisemates, GULAGI* kordustrükkidest, selle lause välja jätnud. Miks?

*Gulaagi Arhipelaag

Kõik algas Rolandist

Vannitoa põrand lõõmas suvepäiksest ruudulisena. Roland tõmbas suitsu, tülpinult, pigem harjumusest kui ihast. Suistupakil kägardus pruunikas palm.
Olga vajus ta kõrvale istuma.Ta lõhnas slaavilikult, pealetükkiva pafüümiga nina retseptoreid mõrumandliselt ärritades, unelema uinutavalt. Rolandile tundus see alati seksika kutsekaardina. Olga kuum veri kandus tavaliselt kõikidesse ta tegudesse, praegu kiirkõnesse, trummipõrinana r – deks, otsekui ta keel tantsiks liigpalaval tsinkplekist katusel šamaanilist palvetantsu.
Põrisevad r – id ei meeldinud Rolandile, need meenutasid talle mingit ammunähtud lavastsust kooliajast. Ta puhus Olga suunas veidi riivava suitsuviiru. Mitte otse näkku, see oleks liiga isekas tundunud. Olga ei lasknud end häirida, ta tõrjus käega, kus helkis mitu kuldset sõrmust, nikootiinise joapilve järsult ja lehvivalt laiali. Ta silmad olid roheliselt helkivad. Roland oleks tahtnud praegu olla rong ja kihutada Olgasse, ikka nende lubavate semaforituledes silmade pärast. Ta pani käe Olga ristatud põlvele, selle kaudu sukeldudes kleidi alla, aiva kõrgemale, kobama avanevasse, niiskuse häbemepessa.
Naine heitis vannitoale pilgu ja vedas küsiva pilgu mehele „Siin?“
Roland raputas peaga eitust, nagu urukoer kährikut. Sedapuhku mitte see kiir, püstijalabaarine, eelmänguta keha desserdi kugistamine. „Maitsetu“, vaagis olukorda Roland. Ja üldse – hiljem. Naise kabinetis. Pärast tööd. Millise Olga talle just praegu pähe oli määrinud.
Enne minekut haaras ta naise rindadest, nendest kitli all peitust mängivatest ahvatlustest, tugevalt nende jäigastuvaid nibusid hõõrudes. Enne naise esimest oiet jättis ta järele. Oli aeg.

Kivine kelder lehkas, mis ka mõistetav. Väljas lõõskas varjuski 30 kraadi celsiust juba paar nädalat. Vanamehest valvur pobises hambutu suuga vandeid, mis sisinaisse kustusid, haaras sangadest, tõmbudes kogu olemusega küürasendisse. Ta sandaalitud jalg otsis pidet ammu paljudest astumistest kulunud trepiasmeilt. Ja siis nad kukkusid – kolmekesi. Tükk aega jändamist, enne kui nad said teekonda jätkata. Roland pühkis higi, kandam oli raske, kätelihastesse õmbles piimhape valuniite.
Ta tundis mõnuga segatud soovi käepidemetest lahi lasta ja minema kõndida. Külma õlle ja kuuma Olga juurde. Aga juba nad olidki kohale jõudnud. Vannituppa tagasi. Pikk, seest õõnsa kõlakastina võimendav laudadest pesukast võttis kandami valju raksatusega enese kanda. Vanamees heitis puhmaskulmude alt küsiva pilgu Rolandi põuetaskule. Väljapööratud, tühjuse märki sisaldava kuuehõlma näitamine vedas küsija suurnurkadesse põlgusevao. „Pärast“, silendas Roland, kuigi tal polnud ettekujutustki millal see „pärast“ saabub. Ta kurjas sosinal, täna töötas ta paarimeheta. Siis heitis kandamilt kõrvale lina. Hais oli kui sein, ta ei suutnud esialgu kuidagi ennast sellest läbi astumaks sundida. Ta pidi veidi kohanema. Seniks vaatles ta tuimalt varvast. Sinikaslillat ja tursunut, mille küljes väreles õhuaknast hoovuv, tuulest liikvele lükatud nimelipik. „Kera“, oli sinna hoogsalt, pea üle papiserva kukkuvalt, lennukalt lendleva käega kirjutatud.

Ta võttis kilekotist esimese pudeli viina. See tundus vaid pudelit puudutadeski soojalt imala käepigistusena. Lina laiemale kiskudes avas ta teise käega pudelipõhja vastu põlve lüües joogianuma. Pöialt nõrga survega pudelisuul hoides pritsis ta märjukest laialilükatud linast avanevale lihale. Kõhuosa välja veninud nagu raseduse seitsmendal kuul, hematoomid tumelillade võõrasemadena kogu keha ulatuses õitsemas.
„Surmatunnistusel kindlasti surma põhjusena märge – Äge südamepuudulikkus“, mõtles Roland, ta võinuks selle peale mürki võtta. Nii oli märgitud eelmisel korral ja üleelmisel. Varem oli teisiti. Enne seda kui erikontingent saabus. Need eriti ohtlikud kroonilised haigusjuhud. Koos nende kandjatega. Seniilsed, kes siia hooldekoha leidnud ümbriku libistamisest valge kitli taskusse, hakkasid korrga liiga kiiresti välja surema.
„Looduse loomulik käik, ju nad Punasesse Raamatusse kandmata“, oli kelmitsenud paarimees. „Ei!“, oli vaielnud Roland. Peast veidi soojate vanurite asemel need mõrvarid, lastepilastajad, aminasiinist küll elavateks, kõikuvateks varjudeks moonutatud? Vaid haruharva muutusid nad kiskjaiks. Siis kui mõni meeltesegane ätt istus nende voodile, nende enesele mõõdetud tuiamisrajale ette jäi, valdas neid endit lõbustav raev. Nüüd lamas üks selliste juhtumite tagajärgedest Rolandi ees. „Habe tuleb ära ajada“, arutles ta fikseerivalt. Surnud ei kaeble, et zilett liiga nüri.
Kera vääris oma nime, alasti keha riidesse saamine nõudis Rolandilt kõiki teadaolevaid nõkse ja ohtralt jõudu. Aeg – ajalt eraldus kehast tumedat, lehkavt vedelikku. „Sisemised verejooksud“, konstanteeris Roland.
Keegi avas selja taga ukse. Roland, segamisest häirituna, pööras pead. Kolba Volli luuras teda vidukil silmil.
„Haltuura? Ja sihukese pekilasuga, puha üksinda? Oma 120 kilo jagu surnud liha, mh?“
Roland urhatas, ta ei sallinud Kolpa, kes pesemise ettekäändel patsiente naiste osakonnast vannituppa transportis, noori tüdrukuid hilisõhtuti seksuaalselt enesele tarbides.
„Viinaga pesed? Ma küll teist ei raiska, veest ja harjast küll!“ latras Kolp. „Viin ikka sisemiseks desinfitseerimiseks mõeldud!“
Roland boikoteeris.
Lajatav kinnilöödvava ukse prõmm andis teada, mida Kolp temastki arvas.
Pintsaku selga ajamine oli viimane, kuid kõige keerulisem tööosa. Pidi minema lahkunu sugulastega nõu pidama. Lihtsalt kuue seljaosa lõhki katki lõikamine, ilma omastega konsulteerimata olnuks liig riskantne. Aga muidu see riidetükk selga kuidagimoodi poleks mahtunud.
Leinajad istusid mustas „Volgas“.
„Hullude järeltulijad tõesti!“ mõtles Roland.
„Sellise ilmaga neljarattalisel praepannil!“
Veidi üllatavalt olid nood asjade käigust selge ülevaate saanutena, ruttu Rolandi otsusega päri.

Keha oli nüüd viiskalt riides, lehki tundus inimlikum.
Kindaid käest visates haaras mees puudritoosi. Poola päriolu grimmikreem oli selleks vahendiks, millega ta enesele oli nime teinud ja miks Olga teda nii visalt nõusse rääkis. Nägu. Näos oli asi. Keha varjas ju ülikond.
„Luksuskirst, samas mitte labane“, hindas asjatundlikult Roland tumedat eset koridoris. Leinajast naisisikul tuli oma oma ilusat Papakest vaadates lausa vesi silma. „Kunstripsmete vahelt langes ehtne pisar“, mudis Roland meeltega sõnakujundit ja sõrmedega taskus siledat sajalist.

Olga kabineti uks oli lukus. „Osakonnajuhataja“ seisis sildil. Roland tundis järsku vastupandamatut soovi ka ise juhtida. Näiteks ennast. Ta ei teadnud, et samamoodi mõtlesid just samasel hetkel NLKP Peasekretär Mihhail Gorbatšov, Osama Bin Laden, üks noormapoolne, tõmmu mees, nimega Obama ja veel mõni miljard inimest, kellest suurosa moodustasid hiinlased. Ainult mitte keegi neist, peale Rolandi, ei kuulnud ei kusagilt kostvat naeru. See oli Nostradamus, tal olid veel mõned ennustused varuks. Neid, mis täitusid. Ja ta oli valmis neid jagama. Rolandiga.

Praegu on Roland Prohvet. On edaspidigi. Hullumajas. Akuutosakonnas. Väga „kinnises“.

Eesti Kultuurist

Sa raks!
Kus mina küsisin
Noortelt ja vanadelt
Arvamust Eesti kultuurist

Pohui ja Nahui
Öeldi
Ei saadetud
Vist oli piinapingiselt piinlik

Ja saja aasta pärast meid polevat
Saurused…
Saurused!

Me Ise valinud Viimsepäeva
Ja aega?
Meil seda iseenestegi jaoks ei jagu

Nii ütlemegi enestele Ise
Head aega!

Tartu Vaimu kohta ei julenud küsida

Teadsin niigi
Ta tapalaval
Pää pea raiutud otsast
Vaata millisest otsast
Kui Sina vaid tahad või oskad

Tänav on Linna avalik Foorum
Sääl kõnnib ihualasti Tõde
Riided ja "Kapsapea" kaenlas
Selle eurovormi?
Ju EU protsendiga laenas

Kukumägi

Kukumägi kukkus
Targutusmuna
Täna
Rüütli tänval
Mulle
Et luuletjaid on sitaks

Ma Teietasin
Heituslõnga
Ketrasin austuseks

Kiiskselg mul vastuseks
Löödud sinna eluküürne konks
Ülesriputamiseks?
Upitamiseks?

Ei jõudnugi öelda
Et mida rohkem luulesõnnikut
Seda rammusam kultuurikiht
Neid mõlgutjaid ütlejaid kamarasse pekiks

Mõtlen
Kui palju neid häid
Krt!
Sa lugesid
Kokku said

Sa vana silk ei lugenud ju ridagi!

Sammudes elutüdimuse tarretis

Minekus ja kuuehõlmas liigpalju ehk aplausi?

Su keha neelas abalas inimass

Sotsiaaltööst Tartu Linnas

Taaralinnas saab nalja. Ja veel kuidas! Bürokratid on vallutanud selle pea tuhandeaastase kantsi. Ringkaitse töötab paremini kui Rooma leegioni eliitüksusel.

Alljärgnevalt üks lugu elust. See lugu võib juhtuda ka Teiega. Elutellis võib meid kõiki saatusekatuselt tabada. Veab, kui veel lapiti.
Emotsioonid püüaks tahatasku jätta, seega ainult kiretu kronoloogia ja asjade fikseering. See oli muidugi nali. Aga naeru on selles loos hõredamalt kui kirikus.

Kodanik X on aastaid invaliid. 100 % töövõimetu, lisaks raske puue – käenärvi vigastus. Seega ta ei saa teha töid, ka ei tohi ta kokku puutuda kemikaalidega, sealhulgas ka kõige lihtsamate värvidega. Ta elas abikaasaga 19 ruutmeetril, tuba sellest 8.
Ja oh rõõmu veebruaris – talle pakutakse 2-toalist korterit (asjaolude hämardusel selgub miskipärast, et see on siiski ühetoaline – asjade imeline metamorfoos).
Allkirjastas selle otsuse hr Šokman, just vahetult enne seda, kui ilmnes fakt, et Tartu Linnavarade kaukast kadus 9 miljonit.
Rahu, ärge ärrituge, need polnud euromiljonid. Eesti kroonid ikka, ikka tänapäeva kroonitud peade taskuisse.

Järgmine asjade käik. Peaaegu nagu malekäik. Esialgu mitte ratsukäik. Need tulid hiljem.
Toa põrandat oli vist karuäkkega äestatud. Aken tahtis avamisel kaela kukkuda. Õnneks päriselt seda ei avanudki, enne tahtis eelnimetat asjandus üldse alla kukkuda, tänavale – viiendalt korruselt… Laed tahtsid elementaarsetki valgendamist. Nii võiks jätkata. Linnavarade osakonna vanemspetsialist Ene Laane kriiskas, et kodanik X soovib luxkorterit. Janek Laan oli külmasjalikum. Pandi põrandaliistud ja köögiaken värviti üldse kapitaalselt kinni. Olge, vegeteerige.

Ja kodanik X keeldus korterist. Ja siis jantnäidend alles algas. Korteri ümber. Esimene vaatus.


Sotsiaalabi osakonna töötaja Arumetsa Jana pakkus korterit hoolimata keeldumisest edasi.
Kaks korda.
Kodanik X lõpuks nõustus. Remonditööd jäid tema kanda, vahendid selleks samuti. Nii et elamistingimuste parendamise asemel hoopistükkis võlgadesse käpakile tõukamine.
Raskused sellega aga alles algasid. X pidi ise pahteldama, värvima. Põranda silumiseks kulus 3 kilo pahtlit.
Kõik see päädis kiirabi kutsumisega, X lihtsalt kukkus kokku, kaotas teadvuse.


X arvas, et aidatakse. Sotsiaalabi osakonnast lubatigi kompenseerida.
Remontimas tuli teisest linna otsast käia. Vahel jala.
Ainuüksi kolimisteenusele kulus 128 eurot.
Remondivahendid ca 300 eurot. Ja samas ei saa ju teha remonti peale kolimist. Nüüd lubatakse üks aken vahetada. Kas peale seda peab Kodanik X uut remonti kavandama? Kohe seda teostada keelas misasi?

Bürokratil on veel üks kaitsetaktika võte – umbmäärasus. Tihtipeale ei vasta ametnik teile nimeliselt, ei esitle ennast.

Reelika Raidsalu, kohaliku sotsiaalabi teenistuja pani kõik vajadused kirja, see on 800 eurot. Kompenseeriti 100 eurot. Kolimisteenuski oli kallim.
Rahu 15, kabinetist 9-st öeldi X-ile, et neil vaja hoopis raskemate haigetega tegelda, selle peale Kodanik X näitas oma invatõendit. Aga alati pole invaliidsus näkku kirjutatud, paraku. Ja raskemad juhud üldiselt sotsiaalteenistuses ei käi. Vahest ainult ratastoolis.

Nüüd on Kodanik X rikas. Tal on kaks korterit. Teist üle anda ei õnnestu. Ene Laane pole talle isegi vastanud. Mõlema korteri eest maksab. Ja arved jooksevad. Nagu elu jookseb Kodanik X-ist üle.




Lõbus on elada Eestimaal. Eriti kui teile sotsiaalabi osakonnast öeldakse: „Kui ei meeldi, vahetage kodakondsust“.
Ometi on meid nii vähe. Üks miljon. Peaksime igat inimühikut veeretama nagu kerjus senti.
Lõppu Happy End?
Ei usu, kui nii enestega käituda lubatakse.
Kõik tahavad saada superstaariks, osad peavad jääma abivajajaiks. Kahjuks. Elu.
Kodanikuühiskond algab julgetest kodanikest.
Kodanik X siis julges.
Kuigi ta pole Ingel.
Üldsegi mitte.
Tal pole isegi tiibu.

Sõnnidest

On kivine rada
Kruusane tee
Väändub mäe taha kalliks
paljasjalu mil kõnnid
Teetõkkeks äkki möirgavad Sõnnid
need kes sündinud Mais

Laupadel neil Veenuse täht
sarvedes kündmas surmasahk

Sa neid süga
Tunnete kõrvade tagant
Mõistustest sasi
Nad annavad teed
Hämmeldus tilkumas koonuilt

Sa polnudki matadoor

1941

Nende südamed sulasid ära
Silmaveeks
Sel viimasel
Rahukevadel

Moskvas
Neid pisaraid
Ühegi rahvuse omi
Ei uskunud üks piibuga Mees

Aprillis, just enne Maid

Ta tuli hallis sinelis
Aprillis
Just enne Maid...

Sõdurnägu külm ja kalk
Rinnus sädelemas ristid ordenid – aupalk

Soldatkeha sirge
Nagu oleks neeland mõõka
Tegelik see veikles puusal

Ja kuis seitel akuraat
Silmadkinni vaat
Varesed vaid eemal värskel mullal
naaksusid kurrask kraaks

Ta tuli hallis sinelis
Aprillis
Just enne Maid...

Sõdurnägu külm ja kalk
Embas kirstu katafalk
Varsed lõi lendu piitsav aupauk

See matus polnud pidulik
Sõda riiginurgast nurka käis
Tast maha ei jäänud kedagi
Tsiviilis eland üksipäi

Vaid maha tast jäi laul ja viis
Mida kamraadid laulsid siis
Kui minek
Kui tulek võitlustulle

Nüüd seda lauldi hauda talle: http://www.youtube.com/watch?v=IVwsDhNNLtw


Ta tuli hallis sinelis
Aprillis
Just enne Maid...

EI

Kes näeb
see näeb
Kes ei
see ei
Ei laenatud silmadega
ei ilma
ei maad

Vaimne pime
Jäetud
maetuna
Pärani Päeva

Tema sundkarjatusjaatus
Tegelikult
mängult
hetkede retkedesse
tõepõõsaisse peidetud eitusestaatus

Alati
rüütatult salaalasti
armastab jaatuse ei’d
Kohenii palavasti
kui keharõõme ihkav
samas süütuks jääda sooviv neid

Visake talle Jaatuste Pulmas
pruudikimp

Juhh’ei!

Ehk vabaneb
taganeb
eituste needuste hurmast
jaatuste surmaist

Miks teil nüüd küürselgas?

Aa
Jaa
Pole kerge kummardada Jaatust

Ei!

Kodeeritud

Emamesilase enesetapp
hävitas terve sülemi

Mesi jäi nõrguma
huulil
ahneil
kui viimane piisk

Karikakras lootuste mürk
ei iial ääreni
Joojaid ruubiku kuubiku servani

Taru suri välja

Valimised 2011.Kes võidavad

Kae õde tulle
Tõreles
et tekk om valeste
ja padi püürden

Es saanu mehega
öösi asjale vist
Käen siiber sihuke roheline
vähe roosteplekiline
Käen om kusemise aig
Putru tääpa ei anta
Nao ep oskagi kiita

Körti jah antase
Mul pole ju hambit

Kusejuumine pidi avitama
Mul om purk
oma
ja alati annab är vinnata

Nagu tuukurõrd kolhuusin
kuit pührdime Kustaga kuun
lõunaaigu võserikun
ikke noid maakivve korjaten
Ma ütli brigadiirile kohe
Et väikseid ei näe
ja suuri ei jõvva

Aa magus olle Kustaga
igatahes paremp kui tuu tsaivesi
meda õdagul antasse
üten rosinasaiaga
Aga mul pole ju hambit
Laku tõist
Pane kotti varmale
Aa puusaluu tege valo
Eriti õdagu
Puru tõõne

Naabrimiis käie kaeman
Ta vaht et mullik süvva joodet saas
Puul silmnägu enesel paisten
Lõvvaluu põlendik

Ütel et valimise tuleva
märtsin
Siis ma olle kodun
tagasi

Arst kävve
Vahtse ussel
ise nuur
nagu uutmuudu uur
Mustaverd sääne

Kaie kaie
meit mõlempit
Kustat
Oh
minnu kah
Ma Maali maalt
aint hobeseta

Ütel
Valimise võidava neo
Kes ära parandase hambi

Meol kõigil

Aa keskit seda ei luba
Kartva
Sotsialismus tulessi siis ju tagasi





Autori kommentaar:

Ma ütlen otse ja kohe:)
Ei pea olema Manalamees Ariste, et seda lugu murrakusse murda.
Piisaks murdesõnastikust.
Aga Revali omad ei saaks aru, paraku.
Ju neil vedas, kui ära otsustati, kas riigikeeleks saab Lõunas või Põhjas kasutatav. Milline ei toimunudki nii ammu, sadat aastatki pole möödas;)
Ja ärge irduge elust, ees on valikud, sel irwkassi aastal.

Laidoner/1918-1920

Noorelt vanaks saanud mehed
rohmakad
kombed kohmakad
Kuigi laud ju rikkalik
Tervelt mooritatud kanad
Mõni pudel nende vahelt kiikab
läikiv veerandik
pidulikult erandlik

Ristiti just äsja
AusTasusid
Neile kes lahinguis
verega ja meelega
Eestimaale lahti ajasid
riigipiire
neid rahvaks olemise vagusid

Jutt ei jookse kuidagist
pagunites kinni keeled
kartusele seltsiks kõrge ülemus

Väejuhi muie teeb tiiru näole
Mõistab
Ütleb
Mehed mida passite
Tiivulisi süüaks kätega
Ette näitab
sõrmi lakkub

Lindu lahates
sõdurite keelilt tõmba pindu
vennastades indu

Ütles
Selles lauas
Auastmeid pidi keegi kõrgemaks ei trügi

Nii rääkis Laidoner

Andis Au sõdurite naer

Tants/Dosadoo

Sa tantsid
muusika kaalutuks
varvastes vallatus
Liblikate tunglad tunglemas kõhus
dekoltee domineerimas õhus
kutsuv silmade kallutus

Kindel mu luisksamm
Ründav Rütm
Kehad hingavad kokku
ja lahku

Ja ma ei kohku
astudes tagasi
võttes su sülle
Parkett pehme
jalgu kallistav muru

Vau!

Lähemale…
Veel!
Just just!
Sa Tule!

Kes k… kustutas tule!
Suuga vande Sa suled

Kas Sa ei kannagi kingi
mu sõduri nöörsaapad imestavad:http://www.youtube.com/watch?v=vfi128NAEHI
miks seekord need ei talla

Kuningannadel pole ju jalgu
Nii Sa naeratad mulle
Naksad kõrvast
Mu süda teeb pendelhüppe

Ütled
Tantsime veel
Mu rumaluke
Kallike
Sõnn

Õnn kõnnib Me kõrval
Naeratab
Kergitab kaabut
Soovib õnne

Hellausalt

Foto: Alfred Eisenstaedt
afterimagegallery.com



Sa oled otsatu ootesaal
See ovaal
kus liuglen sahinal

Uiskudega maalin
südamekujutisi
Su kahtluse haprale jääle

Ja see ei sula
mõraneb hoopidest
milliseid lööb kahtlevalt
aeglaselt Aeg

Tüdruk
No miks kaasa ei võtnud sa neid liberaudu
Uitad
otsimas eilset praegu

Kas tõesti
unustasid unistused

Need pehmete
petvate käpakestega räitsakad
hellad helbed
millised lubaksid uiselda külmunud veel

Sina minuga koos
noolena südamesse lenduvas hoos

Uuuhh!

Kas ikka Sa ei usu
seda hellteravikuks luisatud lugu
viis millisekundit enne orgasmi

Valimised. SurmaIngli valimisplakat

Öödes astuvad
asjad
võõrale kohale

Päevades elavad
inimesed
Kehad kõndimas eemale
oma kohale

Maha jäetakse
Saan muidu
tasuta

Matan

Otsin hingesid
Veel vabu

Ostan ja maksan

Luban

Seda pean

Mind valige valikuta

Fantaasia

Üks kõne
ja kõik oleks mul selge
Ei midagi raskemat

Tõde

Aga kas sa ikka tahad
turtsatab Mänguruum
Mul pole ju piire

Valeria

Valeria
Valeria
Ma ei valeta
Olen Narkissos

Vaasvoodis
mind ülessärtsata

Kevad taaslahkus nii vara
Talv tagasi tuli

Usu
ma korraks vaid surin
seniks ole mu tuli

Kunstlik Valik

Vaikus
Vaid emakitse kisendus
kaikus

Otsides kaaslast

Vaikus

Jahimees
veretööd lõikus

Ribastus isaslooma liha

Kitsetallede sündimatus

Libahundi Ulg

Mata mata maa
mind enesesse
Võta kaissu
Hällita
unesse
igavesse

Mu kodu
Mu maa
Miks laulad mind ülesse
igasse öösse

Ulguma libahundi hüüdu
käsed veretöösse

Mu kodu
Mu maa
Miks laulad surma sülesse
mind uuesti igasse hommikusse

Mu kodu
Mu maa
pühitse mult pattude jäljed
ära mult murra
needuste needid

Lase ometi surra
su südamesse sügavasse
ära ärata ülesse

Kanna mind ometi Rahusse
tema ehk võtab mind omaks
orvulapsena laseb kiikuma endasse


Mantrana, täiskuu aegu...

Dateerimata, liivale kirjutatud Õpetaja kiri jüngrile

Ülesanne:

Kuidas selekteerida kurjust ja headust

Abivahendeiks andes Sulle kaasa järgmised kaanonid:

Ära mõtle keeruliseks lihtsaid asju
Ära lihtsusta keerulisi asju lihtlabasteiks




Esmalt võta paberileht, selline tavaline A4 – A5 formaadis. Tegelikult kõlbab ükskõik milline suurus, peaasi, et moodustuks süütavalge ja siledalt võrdkülgne paberist ruut. Voldi see pooleks. Murdes see lahti, jääb kujutletav murrujoon, märgi selliselt – ……………………
Märgista sellelt võrdsetele kaugustele, neid üksteisele loogiliselt vastakuti paigutades, kasutades tärne - * kaks vastandomadust.
Markeeri need sõnastustega - Kurjus contra Headus.

Tulemus:



* – Kurjus

……………………………………………


* – Headus




Nüüd koristame seletused märkide tagant. Need esmapilgul tarbetud teeviidad.
Mis jääb?



*

…………………………………………….


*





Järgmiseks keeruta seda paberit nii circa musttuhat korda oma käte vahel. Nagu saatus, olukorrad, sinu ja teiste valikud teevad seda samatäpselt Sinu elulooga.

Nüüd vasta: „Milline märk neist tähistab Sinu jaoks kurjust, milline headust?“

Katse teostatud, püüa saavutatud teadmise järgi edasi elada.

Ma ei imestaks, avastades sind juba varahommikul valmistamas enesele teeviitasid.
Kui sa juhtumisi selleks ajaks muidugi maailmaparandajate poolt kallutatud indiviid pole.

Aga ka siis võõpad sa viitadele püüdluste - eesmärkide nimetusi.
Olles veendunud, et inimhingedest ja kehadest pärit vereollusega. Samas lootes, et inimpopulatsioon selleks ajahetkeks ja katseks maakeral on piisav.

Igal juhul, et sellele ülesandele lahendit leida, pead Sa:

Leiutama paberi
Elama mõne tuhande aasta vanuseks
Külastama regulaarselt Paradiisi ja Põrgut
Olema www.poogen.ee liige

Ülesande lahendamisel helista mulle mobiiltelefonilt numbrile, millise leiad „Wikileaksi“ kodulehelt, rubriigist „ Hävitatud andmebaasid“.

P.S. Ütle Albertile edasi, et neljas (tegelikult muidugi viies) Maailmasõda toimub kivikirvestega ja puuodadega. Sellest tõeliselt esimesest, millest meie sinuga osa võtsime, ära poeta sõnagi. Muidu läheb ta hulluks, ega saa propageerida aatompommi valmistamist. Siis ei saaks ju toimuda see reaalselt viies ja tõeliselt esimene üheaegselt. Ja meie katsetusülesanne nurjuks. Mis oleks ülimalt kahetsusväärne.

Loogiline? Edu!

Allkiri : Kahjuks loendamatu

Autor: Thavet Atlas

Duel sur les fourches*

William P. Frith
"The Duel Scene from Twelfth Night"



„Duell!“ karjatas ärevil nooruk, justkui püüdes oponenti oma rapiirterava pilguga juba ette haavata, surnuks torgata. Hüütu ei pillanud sõnagi, vaid kärmelt käest kistud kinnas laksas väljakutsuja ärritunud ninale kõigile kuuldva aristokraatliku – riivava laksu.

„See oli küll ilmselge vastus!“, haaras nooruk nii tunnistajate palituhõlmadest kui nende juba fantaasia mässule leekivatest meeltest.
Vastuseks kärgatas põlispuude all saluudina kümnekõriliselt sõnade lasked: „ Viva la duel!“**

Algataja, püüdes mitte libastuda labasusel, jätkas kangekaelselt kaanonite radadel, traditsioone paatosega elule hõigates: „Minu au on solvatud, mu hing ja keha on valmis seda kaistma. Oo lugupeetumad, mu sõbrad, kes teist oleks valmis hakkama mu sekundantideks?!“

Elevil sooviavaldajate rohkusest otsustati liberaalse loosimise kasuks, kasutades selleks pühaks toiminguks ühe osalise juba küll üpris proosaliseks kulunud, see eest oh kui väärikat peakatet.
Pabersedeleilt võristati ette neli nime. Nende kandjad sirgusid enestest suuremaiks. Sel korral vaid korraks, hiljem korduvalt, neid endidki sellega ära harjutades, vahel lausa tüdimuseni.

Siis nad veel ei teadnud.

Kuigi nii mõnegi osaleja pilk kahtles, kehaliigutus kõhkles, teadsid ju kõik, et duellid olid juba aastast xxxx karmilt keelatud.

Münt, see varemgi elude - surmade üle otsustaja, veeres kaua hõbedaselt kõlksudes, hetke veel kõheldes, vajus sedapuhku reversile kullina tiibu laiutama, relvade liigi määrates.
Võitluse toimumisaeg otsustati varahommikusse, sest ei võidud kindlad olla ajastu diskreetsuses.

Õhtu võõpas pimedusega homse võitluse paika. Vaid vana pargivaht pomises talle nii ilusa kõlaga tunduvat sõna: „Duhell…!“
Õrnalt jäi sellest pool ta vuntsile kiikuma.

Teras läikles relvade teravikelt, duellantide käed värisesid – arvatagi raevust ja kirest, kuigi sügishommik kakles juba talve saabumisega, jõuetult, vaevu veel suutes, külma udulaviini nii alatuid auke torgates.

Relvad olid tõesti auväärsed, valmistatud Solingeni tehastes. Duellandid kaalusid tõsisel ilmel sõrmedega relvade raskust.

„Armastuse nimel!“ hüüatas esimene, tervituseks relva tõstes.
„Au ja enese nime eest!“, kajas vastuseks vastaselt, kes millegipärast ebaviisakalt oma relva nuusutas. Või tahtis ta hoopis näidata oma rüütellikku surmapõlglikkust? Või märku anda peatsest veremahlade õitsemisest enese terariistal?
Sekundandid neist kahelpool, võtsid võitlejad sisse esmaasendi - Prima.

Kuidas nad võitlesid! Naise nimel! Oma au ja armastuse nimel! Maapind oli veidi mättaline, see lasi kavaldada. Rapiirne rünnak oli kahjuks võimatu. Ka floretne. Vaid epeeline osutus võimalikuks.

Mis võimas vaatepilt! Relvad vehklemas vastase rinna lähedal, võitlejate suudest paiskumas hingeaur. AK kasutas üliosavalt lasteral parriesi - külgkaitset. Ah, kui vahvasti vastas sellele ER, relv sooritamas samas taktis kehaga cirkular parriesi - ringkaitset. Aga see oli vaid ju protection - kaitse. Publiku seast kostus poolpettunuid, õhutavaid hääli: „Attaque!“ – rünnakule! „En avant!“ – edasi!

Naksti! näpsas duellandi AK relv vastast alatult tuharast. ER pareeris, minnes sujavalt üle kontrarünnakule, suutes kahjuks käristada vaid vastase pükstesse augu, millega teenis pealtvaatajailt välja vaikse vilekoori.

Järsk hääl katkestas salajase duelli. Kui teadis pargivaht, teadsid ka ülemad…. Ja nende nooradjutandid.

Nemad siis veel ei teadnud.

„Camarades – seltsimehed, mida te siin teete!? Teie praegune tegevus ei vääri me suure ürituse nime. Seda ei oskagi kuidagi nimetada…!“
„Ära siis nimeta!“ välgatas ER silmi.
„Ma pean! See on mu kohus. Minu kui noorvõitleja oma!“ Ägestumine värvis keelaja kaela sama punaseks kui ta rinnamärk.

„Või temal on kohus!" ütles LM irooniliselt. Siis ta veel ei teadnud.
Et kohus tuleb omakohtuliku teo üle.

Ja nad kutsuti vaibale. Punasele - Rouge tapis’le
Nad kõik.

Duellandid:

Ain Kaalep
Eno Raud

Sekundandid:

Lennart Meri
Valmen Hallap
Erik Andresen
Heldur Niit

Põhjus oli mõistagi ajalooline - naine - Leili - Marie Kask, prantsuse filoloog - tõlk.
Aga siis nad veel ei teadnud.

Et nad jäävad ajalukku, kui teadaolevalt esmane eestlastest duellikoosseis.

Vaid rektoraadis uuriti kahtlevail irveil võitlusriistu – kahvleid, otsustades, kupatades kogu seltskonna pattu kahetsema Kommunistliku Kasvatuse Konverentsile. Justkui oleksid nad tahtnud taaselustada buršide kombestikke. Mis ju ilmvõimatu, kuuludes sakslaste, kunagiste ristirüütlite - okupantide järeltulijate traditsioonide varasalve.

K. Hindrey oleks ehk elutargalt muianud: „Femme fatale!“* või „Cherchez la femme!“*
Aga teadagi, tema ju vana balti burš, seejuures väga hea vehkleja kurikuulsusega. Mõistmatul moel küll päevagi ülikoolis käimata, õppimata. Aga see juba teisest luust lugu.


Aasta oli siis 1948.
Minu ema ja isa olid siis üheksa - aastased. Sõid puulusikatega. Mõlemad. Sest alumiiniumlusikatega oli kuum süüa. Liiga kuum. Et kodukeedetud suppi süüa.


See lugu siin antud teemal kolmas kirjapandu, esimesed kaks olid:

1) ajaleht „Tartu Riiklik Ülikool“, nr.4 – „Kah kangelased“
2) Pekka Erelt – „Kui daamide au kaitsti „lauahõbedaga“

J’ai l’honneur!***

* Duell kahvlitega - pr. keeles
** Elagu duell! - pr.keeles
*** Mul on au! - pr.keeles


Mulle rääkis selle loo üks duellist osavõtja. Seega see tema nägemus. Ta nüüdseks Manala mees.
Minule jäi au see kirja panna.

Uitmõtted/Kui seda varju ees ei oleks

Õhk põlvitab kuumusest
tulipunkt leitsakus
Päike aiva kõrgemale kerib
termomeetri skaalatrepi pulkade kõrinal

Ja vari kaob maalt
Lahkudes kehadest asjadest
Laisalt lehvides eemale sallu
Lehva lehva
Nägemist
Jääge ellu

Sääl jalutult tuiab ja ümiseb
Laulu õhtust
ja veeniverre kastetud loojangust
Mil jõu ta tagasi saab
Tiibu sirutab üle küngaste
lauskmaa

Kuis tema viskub kehale järele
Ahnelt omastab
Hüljates veel enam võrgutab
Kui heitlik
kaksikust armuke

Öös jälitab murdjaid kiskjaid
nende tegusid emmates
ingleid ei iial

Päiksepeegel kuu
andes tal suud
enesevarjutusest olemast lakkab

Asfalt õitseb
musttumeda keelega üksindust maitseb
Kord ühendab end kuuenda meelega
lahti siis enesest jälle lahkab

VariHetk hommiku saabumisel
esimesse päiksekiirde
korraks kildudeks variseb

Ööseks end kogub

Varitseb maas
Valitseb taas

Kunst

Kõik mustas leinast
Seisab eemal salk

Pilk variser
Sõnad mässituina
kaastunde luukerede luuresse
Otsimaks saaki

Kirst kinnine
Maetakse ju traagikat
Noort Kunstnikku
Kes nüüd ujumas on ajas
Noorelt läinute
Geeniuste
Rahapajas

Hinges püsimiste Vaskrossist
Nüüd kullaks ümbervermit
Postuumselt rüütliks lüüaks Looming

Mina

Arvad Sa
et olen Avatud Raamat
või poollahtine piilutav
elik läbiloetult tolmlemisvõimetu

Sulle sosistan
Ma mitmeosaline
Viimased neist tahaksin
kirjutada
tähtedega üle kallata
Sinuga koos

Vaid kiil teeb võrisevaid tiire/1944

Vaid kiil teeb võrisevaid tiire
Maa madal
vaitvagane

Üks silmapaar nii iirissinine
Teine kanarbikust meest kui pärit
Kuldvahulise õlle karva
Selliseid
päriselus kohtab harva

Nad ristikus
mahekargest
Neljalehelistest võrgutatult
libledest vaid õlepadjajagu rohkem
kõrgumas on juurtelt

Üksteist vaatlevad need vihata
Ujuvad vaid silmis pilved

Nad pärit siitsamast
nii ligidalt
Verelähedalt

Ühestsamast majast
lapsepõlvest saati põdurast
Sünnitatud ühest üsast
kümme kuud vaid vahet
ema rinnapiima jagus
mõlemile
vennast mehele

Ei saanudki nad teada
Kumb kumma tappis

Kõhn kõdukarva vanamees
Õhtu eeli
Võõrerinevaist mundreist paljaina
nad üheks hauda mattis

Isal sissepoole veeres pisar

Vaid kiil teeb võrisevaid tiire
Maa madal
vaitvagane