Kõik algas Rolandist

Vannitoa põrand lõõmas suvepäiksest ruudulisena. Roland tõmbas suitsu, tülpinult, pigem harjumusest kui ihast. Suistupakil kägardus pruunikas palm.
Olga vajus ta kõrvale istuma.Ta lõhnas slaavilikult, pealetükkiva pafüümiga nina retseptoreid mõrumandliselt ärritades, unelema uinutavalt. Rolandile tundus see alati seksika kutsekaardina. Olga kuum veri kandus tavaliselt kõikidesse ta tegudesse, praegu kiirkõnesse, trummipõrinana r – deks, otsekui ta keel tantsiks liigpalaval tsinkplekist katusel šamaanilist palvetantsu.
Põrisevad r – id ei meeldinud Rolandile, need meenutasid talle mingit ammunähtud lavastsust kooliajast. Ta puhus Olga suunas veidi riivava suitsuviiru. Mitte otse näkku, see oleks liiga isekas tundunud. Olga ei lasknud end häirida, ta tõrjus käega, kus helkis mitu kuldset sõrmust, nikootiinise joapilve järsult ja lehvivalt laiali. Ta silmad olid roheliselt helkivad. Roland oleks tahtnud praegu olla rong ja kihutada Olgasse, ikka nende lubavate semaforituledes silmade pärast. Ta pani käe Olga ristatud põlvele, selle kaudu sukeldudes kleidi alla, aiva kõrgemale, kobama avanevasse, niiskuse häbemepessa.
Naine heitis vannitoale pilgu ja vedas küsiva pilgu mehele „Siin?“
Roland raputas peaga eitust, nagu urukoer kährikut. Sedapuhku mitte see kiir, püstijalabaarine, eelmänguta keha desserdi kugistamine. „Maitsetu“, vaagis olukorda Roland. Ja üldse – hiljem. Naise kabinetis. Pärast tööd. Millise Olga talle just praegu pähe oli määrinud.
Enne minekut haaras ta naise rindadest, nendest kitli all peitust mängivatest ahvatlustest, tugevalt nende jäigastuvaid nibusid hõõrudes. Enne naise esimest oiet jättis ta järele. Oli aeg.

Kivine kelder lehkas, mis ka mõistetav. Väljas lõõskas varjuski 30 kraadi celsiust juba paar nädalat. Vanamehest valvur pobises hambutu suuga vandeid, mis sisinaisse kustusid, haaras sangadest, tõmbudes kogu olemusega küürasendisse. Ta sandaalitud jalg otsis pidet ammu paljudest astumistest kulunud trepiasmeilt. Ja siis nad kukkusid – kolmekesi. Tükk aega jändamist, enne kui nad said teekonda jätkata. Roland pühkis higi, kandam oli raske, kätelihastesse õmbles piimhape valuniite.
Ta tundis mõnuga segatud soovi käepidemetest lahi lasta ja minema kõndida. Külma õlle ja kuuma Olga juurde. Aga juba nad olidki kohale jõudnud. Vannituppa tagasi. Pikk, seest õõnsa kõlakastina võimendav laudadest pesukast võttis kandami valju raksatusega enese kanda. Vanamees heitis puhmaskulmude alt küsiva pilgu Rolandi põuetaskule. Väljapööratud, tühjuse märki sisaldava kuuehõlma näitamine vedas küsija suurnurkadesse põlgusevao. „Pärast“, silendas Roland, kuigi tal polnud ettekujutustki millal see „pärast“ saabub. Ta kurjas sosinal, täna töötas ta paarimeheta. Siis heitis kandamilt kõrvale lina. Hais oli kui sein, ta ei suutnud esialgu kuidagi ennast sellest läbi astumaks sundida. Ta pidi veidi kohanema. Seniks vaatles ta tuimalt varvast. Sinikaslillat ja tursunut, mille küljes väreles õhuaknast hoovuv, tuulest liikvele lükatud nimelipik. „Kera“, oli sinna hoogsalt, pea üle papiserva kukkuvalt, lennukalt lendleva käega kirjutatud.

Ta võttis kilekotist esimese pudeli viina. See tundus vaid pudelit puudutadeski soojalt imala käepigistusena. Lina laiemale kiskudes avas ta teise käega pudelipõhja vastu põlve lüües joogianuma. Pöialt nõrga survega pudelisuul hoides pritsis ta märjukest laialilükatud linast avanevale lihale. Kõhuosa välja veninud nagu raseduse seitsmendal kuul, hematoomid tumelillade võõrasemadena kogu keha ulatuses õitsemas.
„Surmatunnistusel kindlasti surma põhjusena märge – Äge südamepuudulikkus“, mõtles Roland, ta võinuks selle peale mürki võtta. Nii oli märgitud eelmisel korral ja üleelmisel. Varem oli teisiti. Enne seda kui erikontingent saabus. Need eriti ohtlikud kroonilised haigusjuhud. Koos nende kandjatega. Seniilsed, kes siia hooldekoha leidnud ümbriku libistamisest valge kitli taskusse, hakkasid korrga liiga kiiresti välja surema.
„Looduse loomulik käik, ju nad Punasesse Raamatusse kandmata“, oli kelmitsenud paarimees. „Ei!“, oli vaielnud Roland. Peast veidi soojate vanurite asemel need mõrvarid, lastepilastajad, aminasiinist küll elavateks, kõikuvateks varjudeks moonutatud? Vaid haruharva muutusid nad kiskjaiks. Siis kui mõni meeltesegane ätt istus nende voodile, nende enesele mõõdetud tuiamisrajale ette jäi, valdas neid endit lõbustav raev. Nüüd lamas üks selliste juhtumite tagajärgedest Rolandi ees. „Habe tuleb ära ajada“, arutles ta fikseerivalt. Surnud ei kaeble, et zilett liiga nüri.
Kera vääris oma nime, alasti keha riidesse saamine nõudis Rolandilt kõiki teadaolevaid nõkse ja ohtralt jõudu. Aeg – ajalt eraldus kehast tumedat, lehkavt vedelikku. „Sisemised verejooksud“, konstanteeris Roland.
Keegi avas selja taga ukse. Roland, segamisest häirituna, pööras pead. Kolba Volli luuras teda vidukil silmil.
„Haltuura? Ja sihukese pekilasuga, puha üksinda? Oma 120 kilo jagu surnud liha, mh?“
Roland urhatas, ta ei sallinud Kolpa, kes pesemise ettekäändel patsiente naiste osakonnast vannituppa transportis, noori tüdrukuid hilisõhtuti seksuaalselt enesele tarbides.
„Viinaga pesed? Ma küll teist ei raiska, veest ja harjast küll!“ latras Kolp. „Viin ikka sisemiseks desinfitseerimiseks mõeldud!“
Roland boikoteeris.
Lajatav kinnilöödvava ukse prõmm andis teada, mida Kolp temastki arvas.
Pintsaku selga ajamine oli viimane, kuid kõige keerulisem tööosa. Pidi minema lahkunu sugulastega nõu pidama. Lihtsalt kuue seljaosa lõhki katki lõikamine, ilma omastega konsulteerimata olnuks liig riskantne. Aga muidu see riidetükk selga kuidagimoodi poleks mahtunud.
Leinajad istusid mustas „Volgas“.
„Hullude järeltulijad tõesti!“ mõtles Roland.
„Sellise ilmaga neljarattalisel praepannil!“
Veidi üllatavalt olid nood asjade käigust selge ülevaate saanutena, ruttu Rolandi otsusega päri.

Keha oli nüüd viiskalt riides, lehki tundus inimlikum.
Kindaid käest visates haaras mees puudritoosi. Poola päriolu grimmikreem oli selleks vahendiks, millega ta enesele oli nime teinud ja miks Olga teda nii visalt nõusse rääkis. Nägu. Näos oli asi. Keha varjas ju ülikond.
„Luksuskirst, samas mitte labane“, hindas asjatundlikult Roland tumedat eset koridoris. Leinajast naisisikul tuli oma oma ilusat Papakest vaadates lausa vesi silma. „Kunstripsmete vahelt langes ehtne pisar“, mudis Roland meeltega sõnakujundit ja sõrmedega taskus siledat sajalist.

Olga kabineti uks oli lukus. „Osakonnajuhataja“ seisis sildil. Roland tundis järsku vastupandamatut soovi ka ise juhtida. Näiteks ennast. Ta ei teadnud, et samamoodi mõtlesid just samasel hetkel NLKP Peasekretär Mihhail Gorbatšov, Osama Bin Laden, üks noormapoolne, tõmmu mees, nimega Obama ja veel mõni miljard inimest, kellest suurosa moodustasid hiinlased. Ainult mitte keegi neist, peale Rolandi, ei kuulnud ei kusagilt kostvat naeru. See oli Nostradamus, tal olid veel mõned ennustused varuks. Neid, mis täitusid. Ja ta oli valmis neid jagama. Rolandiga.

Praegu on Roland Prohvet. On edaspidigi. Hullumajas. Akuutosakonnas. Väga „kinnises“.