Thavet Atlase romaan „Elupiletiga Venemaalt“





Thavet Atlase romaan „Elupiletiga Venemaalt“ on oskuslik kombinatsioon kaasahaaravast armastusloost ning fantastilisest seiklusjutust. Romaani tegevus viib meid küll tänapäeva Venemaale, ent kahes, omavahel esialgu raskesti kokkusobivas loos antakse ohtralt vihjeid ka aja- ja kultuuriloole, esitatakse vaimukaid mõttekäike Venemaa argielu kohta ning polemiseeritakse ohtralt ka mitmesuguste ajalooliste sidemete üle. Hargnev lugu on esitatud napi, minimalistlikult terava ja täpse huumoriga, mida iseloomustavad näitemängulised dialoogid ja olukorrad ja
 kus kõik on samas looritatud ka mingit laadi peidetud melanhooliaga. Kõik see meenutab stiililt Vene 20.sajandi kirjanike, nagu Venedikt Jerofejevi ja Viktor Pelevini, aga mingis mõttes ka Eesti kultushumoristi Andrus Kivirähki loomingut.


Romaani tegelased, nagu kirjanik Ernest Hemingway, Jack London, Lev
 Tolstoi seiklevad Tuula ja Kurski lähistel koos Eesti ajalooliste suurkujude, kunstniku Johann Köleri ning maadleja Georg Lurichiga, kaaslasteks veel kirjanduslikud-folkloorsed tegelased Ostap Bender, luuraja Max von Stirlitz ning militsionäär Onu Stjopa. Pöörase kamba omamoodi sidujaks ja sündmuste käivitajaks on raamatu peategelane, Eestist Venemaale armastatud naise juurde siirdunud Roland, kes traagilistel ja veidi segastel põhjustel on kontakti oma kaasaga kaotanud ning eksleb nüüd donquijotelikult kui sihitu sõdur mööda talle praktilisel tasandil tuttavat, kuid olemuslikult siiski võõrast Venemaa keskkonda.

Romaanis seikluslooga paralleelselt esitatud kõrvallugu on pealoo omamoodi eellugu. Selles selgub, et interneti teel tutvunud ning esialgu vaid virtuaalsel teel suhelnud kaks noort inimest on leidnud teineteises nii tugeva
 hingesugulase, et hoolimata riigi- ja kultuurilistest piiridest otsustab noormees pisikesest naaberriigist oma ihaldatud daami juurde teise riiki külla sõita. Kogu kirjeldus on seikluslooga teravalt kontrastne, seda nii kasutatud sõnavara kui ka teksti üldise ülesehituse poolest. Klassikalisele romantismile omaselt kasutatakse siin keelt, mis on tulvil armastuspaatost, kirge, õrnust ning mis lõikab teravalt läbi paralleelloos esineva argikeele ja tänavaargoo. Kahjuks kohtab värske noorpaar mitmeid argielulisi takistusi, Roland ei suuda võõras keskkonnas kohaneda ning kõigele lisaks lõpeb ka Rolandi kaasa Julia rasedus nurisünnitusega.

Niiviisi romaani edenedes tekib lugejal ilmselt küsimus, mis neid kahte erinevat lugu seob ja miks nad on üheks romaaniks liidetud. Seda enam, et seiklejate personaalset psühholoogiat ei avata, nende persoonid jäävad vaid kontuursete karakterite tasemele ning tõeliselt kirglikult asub kogu kamp arutama vaid poliitilisi küsimusi. Kõik muu tundub kuidagi asendustegevuse või isegi tegevusetusena. 

Lahendus saabub alles teksti lõpuosas ning tuleb tunnistada, et see on meisterlik. Siin tekib pööre, kus kaks maailma kohtuvad, kaks paralleelset sirget lõikuvad ning isegi küünikutest saavad romantikud. Selgub, et salamisi on peategelasele kogu kambaga kaasa elatud ning näiliselt „juhuslik kokkusaamine“ oli algusest peale planeeritud eesmärgiga eksinud ja kannatanud hing koju aidata, millest võiks alguse saada ka tema taaskohtumine oma armastatud naisega. Tekib tõdemus, et mitte miski, isegi rahvustunne ega kellegi loomingulised kavatsused, saati siis materiaalne heaolu, Vene kultuuriruumis nii oluline „kõva mehe mängimine“ või lihtne lõbujanu ei ületa kahe inimese vahelist jäägitut romantilist armastust. 

Seega võib lõpetuseks märkida, et „Elupiletiga Venemaalt“ on tugevalt sentimentaalse sõnumiga, mida võib mööndustega nimetada isegi lemberomaaniks. Samas on teose sisu eklektiline ja mitmetahuline, stiil muutlik, sisaldades ka väiksemaid metatekste ja isegi poeesiat. Terava ja haarava dialoogi kaudu vastab see kindlasti paljude lugejate tänapäevastele ootustele. 





Lauri Leet,
06.01.2013

No comments:

Post a Comment