teisipäev, 28. detsember 2010

Maa, kus on linnad ja kuhu ära kaovad kotid


Triinu – Liisi jutud Kogust" Vaevade värav"





Täna me sõidame maale! Ei, mitte Prantsusmaale ega ka Saksamaale. Me sõidame hoopis onu poole külla. Ja tema elab Eestimaal nagu minagi ja emme ja issi ja vennake. Ainult, et tegelikult meie elame ju päris linnas. Kuidas küll saab kahes kohas korraga olla? Ma proovisin küll ükskord kahes toas korraga olla. See käib nii, et seisad üks jalg üle lävepaku, teine jalg teiselpool ja oledki korraga mõlemas toas. Aga põrand oli nii libedaks vahatatud, et mu jalad venisid välja ja ma olin mõlemas toas täitsa üheaegselt pikali maas, olukorraga täitsa kahekesi. Tegelikult olin ma ju üksi?

Aga üksi püsti, ühekorraga ma üldse tulla ei saanud.
Alles siis, kui emme tuli aitama ja küsis: “Mis spagaati sina siin teed?“
Mina ei saanud täpselt aru, kas ta ikka rääkis nendest pikkadest makaronidest, mis venivad täpselt nagu minu jaladki. Ja mis nii tihti ja pahasti kukuvad kahvli otsast sülle ja sealt põrandale. Täpselt nagu minagi kukkusin. Aga makaronid pragada ei saa, mina saan kogu aeg. Sellepärast ma makarone ei salligi, ei seedi nagu issigi ütleb, kui talle miski asi ei meeldi. Aga ta seedib tegelikult küll, miks ta muidu siis vetsus käib!

Aga see polegi praegu tähtis, tähtis on tasa olla, kuna issi konstrureebub*. Seda teeb ta alati kui autot juhib, ema ütles ükskord, et see konstureebubimise jutt üks bluhh* jutt on. Issi hoopis pabistavat ja ta kartvat autot juhtida ja õiendab, et kõik teised juhid on oinad või muidu rullnokud*. Nii issi karjub, kui ta juhib, vahel ei saa mitte aru, kumb kumba juhib – auto issit või issi autot. Ma päris hästi aru ei saanud, kuna makist* tuli issi lemmik – „Pikk Hoid“* ja kohe päris pikka aega tuli. Kogu see aeg, niikaua kui issi rooli hoidis ja lõpuks jõudsimegi maale. Minu arust on peale autojuhtimist emme hoopis rohkem väsinud kui issi ise, miks ta muidu alati pärast sõitu nii ohkab, nagu pärast raske töö tegemist kohe?

Nehvlandi* ootas juba meid ja hüppas vastu autot, nii et masin värises, täpselt nagu issi häälgi, kes autoaknast karjus: „Vii see peni ometigi minema, ta kraabib autolt värvi maha!“
Onu viiski, enne issi autost välja ei tulnud.
Nehvlandi pole peni. On hoopis must ja üks pika karvaga koer. Nii pikkade karvadega, et vahel ei saa aru, kus lõpevad karvad ja kustkohast tema ise algab. Ja kui suur ta on! Ja tema on vetelpäästmise tõugu. Päästab inimesi ja konni. Onu tiigist. Ma ise nägin, täista seitse konna oli tiigi kaldale toonud. Seal nad siis hüppasid, täpselt nagu koera sabagi. Tema ise vist ootas kiitust päästmise eest.
„Aga konnade eest medalit ei saa“! ütles onu. Ja inimesi päästa sellest tiigis kah ei saavat, kuna siin nii madal – konnatiik.
Ainult issi oskas sinna sisse prantsatada. Ja karjus appi. Ja Nehvlandi tuligi, misasi aga issile üldsegi ei meeldinud.
Miks ta muidu karjus: „Päästge mind ometi selle koera käest ära, ma lähen hulluks!“

Hulluks ta ei läinud, emme keetis talle selle minemise vastu piparmündi teed. Issil oli küll nägu peas nagu oleks pipart talle sisse joodetud. Mina tegin Nehvlandile medali, kuldsetest kommidest ja panin talle kaela. Issi ärapäästmise eest. Nehvland sõi auhinna kohe ära.
Issi kommentaaritas*: „Vot, täpselt nagu ikka, kui koera kaelas vorst.“

Mis vorst? Vorsti sõin mina ära. Teistele ei jätnud, nii nämma oli, sellepärast. Nehvlandil on lestad ka varvaste vahel, täpselt nagu konnadel, seepärast ta neid nii väga äkki armastabki ja päästabki ära?

Ainult Jota Jaaku ta ei salli. Sihuke imelik mees. Muudkui tuleb õhtul töölt ja kisab laulda ja tee kipub talle kitsaks jääma. Sest käib ühest teeäärest teise nagu jonnipunn. Issi ütles, et ainult lennuväljal võib sihukeses olekus taaruda, ega siis ka ei tea, äkki mõni lennuk tahab maanduda, aga temal on lennuk tee peal ees?

Nagu Nehvland teda näeb, tormab talle vastu ja kukkub hüppama, vastu Jaagu kõhtu. Nagu tervitaks. Kusjuures üldse ei tea, kumb raskem tegelikult on, kas tema või koer. Arvan, et Nehvland, sest miks muidu Jaak pikali kukub ja püsti ei saa, ja kui saabki, hüppab Nehvland uuesti. Niikaua kui onu keelama tuleb.

Aga täna oli Jaak kurb ja tuli issile kurtma ja teistele ka, kõigile kohe. Oma kurvast saatusest ja veel kurvemast loost. Ta oli oma koti ära kaotanud. Jaak palus meid appi, oma kotti otsima. Me siis läksime aitama, otsima. Ta oli oma koti koos palgaraha ja pudelitega kartulipõllule ära peitnud. Oma kurja naise eest.
Naine seisis põllu ääres, kui meie kõik otsisime ja kuida tema muudkui naeris. Mis, imelik ju? Kuidas saab kuri naine kogu aeg naerda? Mina ei saanud aru miks Jaak oli nii kurva näoga, kui endal on selline rõõmus naine. Aga kotti me ei üles leidnud, kuigi otsisime mitu päeva.

Kolmandal päeval ütles Jaak issile: „Kardulavõtu aig!“
Ise vaatas millegipärast taevasse. Seal mina midagi ei näinud. Isegi mitte pilve kriipsu, nii selge oli see.
Onu ütles, et sellise ilmaga tehakse ikka heina.
Ja et: „Kas veidi vara ei ole, selle „kardula“ võtmisega?“
„Ah, mes tuu paar nädalit!“ kehitas Jaak õlgu.
„Tuleb traktor tellida“, arvas issi.
„Eih, kos hukkas, nüit trakturit, nii kallis pill tõõne päälegi!“
Ja üldse tuleb võtta käsitsi, see siis viglaga, muidu läheks kalliskott* katki. Nii me siis võtsime, aitasime – kolm päeva ja lõpuks leidsimegi. Jaak pakkus tasu ka – kartuleid. Issi ei tahtnud, emme ka mitte. Omavahel sosistasid: „Toored teised, puha rohelised.“

Aga onu pärast ütles, et Jaagul uus nipp nüüd. Enne magama minekut kirjutab üles, kuhu koti pani. Suitsupaki peale. Nooltega märgib ära koti asukoha.

Varem olevat hommikul karjunud: „Naane, kos mo kott om?“
Nüüd hüüdvat: „Naane, kos kottan mo Priimapakk om?“

Onu rääkis, kui maalt linna tuli. Eestimaale külla. Meile.

pühapäev, 26. detsember 2010

Boonuseks on Kuu





Ma vaatasin
Jälgisin
Põhjust oli ehk liigagi
Üht saiti http://itrex.ru/konkurs2/poetry

Keset Blake Hugod
Shakespeare
Pink Floydi
Märkasin hõimuvelle
Jukka Itkoneni

Tema laule
luulet kuust
Kuidagi ei saanud välja oma pealuust
proosalist laulu:




Lahkulaulmine ( Malbelt! )

Oo Finlandia
Soomlased
Esi Mehepojad/ Naised
Ära pöörasite
Paremale
Jah paremale
ülemale
Paika paremasse
Vaiksemasse

Meie vasakule
Alla
Otse
PärisPõrgusse

Seepärast vaatategi/imetlete nüüd kuud
Meiltel tihti
verised/näritud näpud olnud/on suus

Aga meie lauluosa
Pärisosa
Ühisosa kus?

Refräänigi
Polegi
Kuss kuss!

Ühine Hümn
Ja viis
Laulgem!

Sõnad erinevad…
Kurat/Perkele!
Mis siis?!

Ühendab meid kõiki nagunii
Keeleline PaabelParadiis!

Hallo
Finlandia
Hallo
Estonia

1,… % Eurolandia

Laena sõna…
kannel põlend ära ühislõkkes

Vanemuise
vana muie
meist
ja
lahkulaulmisest


Veel polnud saabunud 13. kuupäev. Hea veel, et reedele ei kukkunud see kuu/päev. See Kägu. Või kukkus?
Sellest edaspidi.

Ah, peaaegu oleksin unustanud. Et Venemaal ei kasutataks seda väljendit, seda eriti nii enesekindlalt:"Горячие эстонские и финские парни!" viieminutilise venitusena, kuulata taustaks Lordi "Hard Rock Hallelujah". On ju Jõuluaeg! Merry Christmas!

kolmapäev, 22. detsember 2010

Ühtaegu kahel pool jõge


Kunstnik: Lucie Bourassa. Canada. "Le lendemain"
Avaldatud autori loal



Kui kedagi mu ümber pole
peale üksinduse
siis silmad sulen
ja juba Sa tuled
läbi tuisu
naerdes sasides näppides tormikutsikaid
nende ulguvaid suid
ja Sa ei tee kuulmagi Pakase karjeid
nägemata külmaniite akendel
vaid ootele vajud mu südameuksele
räitsakad valged Su palgeil
sulavad kehade ühtimispalvel
sajuks või pisaraiks
sõnaga Meie alles harjudes
Sinusse nende eest varjun

teisipäev, 21. detsember 2010

Banaalne Jõulunostalgia/ Varjamisi




Praegu
jõuluaegu
Kaminas tuli
põletab aegu

Halg ka siis vaikselt praksus
Sul meeltesse kui kulutuli
lahvatas
kild lapsepõlvest
hetk mil vajusid unelmaunne

Juba juba
nad tulevad
kuulake
Kõik korraga
koos Sinuga nad jälle hõiskavad

Laugude all tume
mälust ellu
kaevudekaige

ah mil ammu

Tasaselt poetuvalt
tärkavalt
su südamele laskub taashetkeks Jõulutunne

Kuis korraga taga igatsed seda
hingesuuga nii ammu veeritud rida
särasilmselt lauldud salmist
valges habemes Taadile

Aega mil olid
nii avali avali
Kogu oma pisikese hingeväega
uskudes kogu seda lumma

Järele talle
lehvitasid kaua kaua
oma tillukese käega
lehvides lahkuvale
härmasele saanile
Tahtes temaga alatiseks kaasa minna

Ometi jäid siia
Maha

Hangedes kinni on hing

Koldes kustunus
tiibu lehvitab
sütevärvi
värvuke

Su lootuse lind

pühapäev, 19. detsember 2010

Vahel ma mõtlen tõesti




Kas väärib meid see Maa
Tema ihul ja kehal kõndimisi
võitlusi ja elamisi
Ja vahel ma kahtlen tõesti
Kas me ikka väärime seda Maad
Temal eksisteerimisi
Ja vahel ma kardan
kui ei vääri me Teda tõesti

Ta meid eneselt tõukab
Võõrad omaks asemele võttes

Kas pole tuttav hoiatav
Otsatult kordunu
lukustus ajaloo võtmes
õppetund meile
kus vastata tuleb kooris ja südameist

Kas me vaid oskame suudame
vastutusega ja tundeiga vastata


Kas tõesti ei suudaks!

Korragi koos
ta märkamisest
me ärkamisest laulda

Kas Maa vaid enam kuulaks...

teisipäev, 14. detsember 2010

Inimtõrvik Vabaduse väljakul


(mõttemaal piisktehnikas)

Hommik virutas petvat talvevalgust aknasse. Selle läbi hiilivalt poegides. Palatisse. Kahesesse. Kus mina. Ihuüksi. Kaaslast ei olnud. Kadunud. Ehk suitsetab… Nagunii on kamakaks. Nagu üldse kõik. Peale 453 päeva. Siin. Haiglavanglas.


+ + +

Voldemar oli rahulik. Eneselegi üllatavalt. Liigagi. Ehk. Võib – olla. Kuigi pidanuks. Eriti teades, mida kavatseb. Aga ta tahtis minna. Ära.

Sadas lund. Pehmet ja valget. Nagu lapsepõlves. Siis, kui ta oli noor ja rumal. Nüüd – vana ja rumal. Ja haige. Ja võlgu. Surmale.

Keegi ei paistnud naeratavat. Kusagilt oli ta kuulnud, et väikelapsed naeratavad kuussada korda päevas. Ja täiskasvanud neliteist. Nii umbes. Nii päris. Ilma selle kohustava „Keep smilinguta“. Need ei läinud arvesse. Vähemalt tema statistikasse.
Kõik kiirustasid. Nägudel peegeldusid arvestustehingute miinused ja plussid. Ainult võrdusmärke polnud näha. Neid kinkide saajaid. Jõulud! Ostud! Välja ja sisse. Minekud. Nagu temalgi. Ainult veidi teisiti. See lõplik väljaminek.

Peeglisse oli ta vaadanud. Eile. Ja andeks palunud. Poisilt. Kes tema sees. Kes palju nutnud. Tema pärast. Tema eest. Mida ta oli teinud väikese poisiga. Temast kasvatanud. Peegel ei valetanud. Kohe üldsegi mitte. Seepärast oligi ta selle tagurpidi pööranud. Eilseni.

Linn oli tema element. Tema linnale samuti. Kuigi nii pisike. Ebamäärav. Millise kadumist ei märkagi. Nagu teisedki. Need linna elemendid. Inimesed.

Peegel polnud halastanud. Alasti tõde varjanud. Hea, et röntgenpeeglit pole. Muidu oleks kõik nähtav. Süda, kopsud, j.n.e. Ja inimluud. Õnneks puudub ka mõttepeegel. Veel leiutamata. Voldemar lubas enesele irvituse. Mis valus. Lausa kuratlikult. Hoolimata morfiinist. Millega ta juba harjunud. Sõltlane. Ta irvitas taas. Ja sülitas. Verd. Mis rüvetav. Mürgine. Nakkav.

+ + +

Jõulukuusk tornis Vabaduse platsil. Siia vangistatuna. Jalalt lõigatuna. Jättes ensest kaks jälge. Ühte pildistati ja imetleti. Kilinatega – kõlinatega ehitud. Värviliste elektrilampide säraga karratud. Teine jäi metsa. See jälg. Kännuna. Nii üksikuna. Kuuskede sekka, kes terved. Oma rohelistelt kroonidelt tuules kummardudes talle leinavat lund puistates. Mis ta mattis. Jäljetult.
+ + +


Sall pidi varjama. Aga hoopis hõõrus. Seda klompi. Rusikasuurust. Punetavat. Haiguse loojangu päikest. Lõppfaasilist. Pöördumatut. Fataalset kõrivähki. Millega kaasnes tuberkuloos, selle lahtine vorm. Nii seisis haigusloos ja istus Voldemari organismis. Olles selle vallutanud. Koos tema vaimuga.

+ + +


Voldemar oli valmis. Alustama. Et lõpetada. Elu. Enese oma.
Bensiin. Kanister. 20 liitrit. Ta lähenes kuusele, kes veel rohetas. Nagu Voldemargi. Kuigi mõlemad olid juba surnud. Aga kuusk sai veel toretseda. Särada ja põleda. Et meelde jääda. Mällu. Mehel oli samane soov. Korraksi põleda. Et märgataks. Valu. Kas mõistes või põlates.

Mees keeras korgi lahti. Nagu kergenduse. Ja valas enese vedelikuga üle. Selle süütava, sütitavaga. Tikk. Alguse ja lõpu säde. Samaegne. Ja ta tõmbas selle vastu tikutoosi. Tuli haaras ta kaissu põlengutantsus. Kiirelt ja kindlalt teda juhtides. Tulikuum partner. Aeglasest valsist kasvas leegitsev surmatants. Nii kiire! Nii valus!? Jah. Muidugi. Vaid valu vari. Võrreldes varasemaga.


Vabaduse platsil märgati teda. Inimtõrvikut. Peeti atrakrsiooniks. Nagu kuuskegi. Vaid ühe erinevusega. Inimtõrvikut peeti maitsevääratuseks.
Egas Linnapea asjata pomisenud: „ Ära rikkus me Jõulud!“

Ja Voldemar ei saanudki teada. Et teda ei peetud ilupuuks. Kes tahtis midagi öelda. Et meelde, mällu jääks. Valu mõistmine. Mõistmise valu ei järgnenud. Teda peeti ju kännuks.
Unustusse ja ülearususse ta mattes. Lihtsas, hööveldamta kuusepuust laudadest kirstus.

laupäev, 11. detsember 2010

Õnn Maxima (:Absurd:)

Õnn on õnnetuste lahtikirjutamata read
Ma nüüd tean
Lohinal läbi veetud
neist ridadest kirjadest

Kihisen õnnepuntkis
Sulg lause alguses
vean paberile roosamannat

Olen häbitult happy
Nii peab
Muidu ei vea
Tsensor tappis sea
Iseenda

Kõik õnnega koos
Lausa ülepea
Kõrini
Naised G punktiirideni
Nabarõngais aukudeni
Mehed viigit munadeni triikis
Ainult kriitik
appi karjub
sõnavabadusse uputatud tiigist

neljapäev, 9. detsember 2010

Päevapalve/ Kõigil südamed priid



Palun
Ah oleks ometi nii
Las onu ometi pudeli unustab minule
Ma selle jooksuga taarapunkti viin
Ah oleks ometi nii
Tädi Punases kleidis
annetaks/ulataks viieka
Eile ühmatas
Kõik raha mul kaardil

Meetrine inimlaps
Naissoost
Vanus
Aastaid ehk kuus
Lühike kleit
pilk pikk
Paljastest põlvedest põlvitust aimub
Suu palvetab pominal kroone
Ja kriimudes käsi ei väsi
prügikastidest
otsimast aardeid


Tilluke kuju poe poole norgumas
kõik temast kõrgumas/möödumas
Segamini pisaratega
peseb keha
etteheitvalt vihm
Selle nädala ainukest küürimist

Kõigil südamed priid

Miks Waleria ostab regulaarselt „Whiskas’i“

Sügis juba enese ja suve vahele tõmmanud rõskuse kardina. Waleria kõnnib oma viieaastase tütrega Magala tänaval. Veidi melhanoolselt mõjub see hämarusse pea mattuvate kahe kurvakuju sammumine. Nende meeltesse otsekui end kinni nõelunud nukruse esimesed pisted deprekasse. Laps väsinud, tujutult hoidub haaramast ema ootavast, sõrmede lehvikuna harali käest.
„Vaata mis ilus koer!“ hüüatab tirts äkitselt elavnenuna.
Waleria vaatabki mingisse aknasse, selle raamlaual röötsumas pätilaadse välimusega lõust. Pingestab oma silmavaadet teravdades: „Jah, sa kuramus, täitsa ilge peni.“ Vaadeldud isend tõmbab suitsu, vist „ Belamorkanali “, ehk isegi kanepiga pikitut. Magusimalat lehka igatahes tuul ninna lehvima toob.
„ Rumal! “ näitab tütar talle õige ebaviisakalt näpuga sihtides täpset suunda, õiget akent. Vaat istubki seal sinise sametpael kaelas lumivalge puudel – ilus nagu elus mäguasi.
„No on alles penide peni!“ nõustub Waleria pisut liigvaljult, ta nii ära räsitud päevast, et enese häält viitsiks veel õhtulgi akuraatselt kontrollida.
Puudel avab käpaga akna ja hõikab: „Какого черта! Я тебе какой-то сраный пес, овца такая? У меня аттестаты, медали и хозяйка, которая имеет трех мушкетеров. От каждого из них она получает 2000 баксов в месяц. Вот тебе кость в горло, умница такая! Вымри!“* ja sulgeb neid põrmustava ähvardava lärtsatusega oma koonu ja õhuaknagi.

Naine ja ta tütar põrnitsevad üksteist üpris nõutult.
„Emme, emme! Mis ta ütles, see rääkiv koer“? küsib tütar kärsitult kohapeal keksides otsekui oleks tal vaimne pissihäda.
Waleria nätsutab üpris kaua vastust, enne kui välja sülitab: „Ju meid tervitas, oma emakeeles vist…“
„Aga mitte eriti viiskalt, või kuidas ? arutab laps ta näoilme targalt lahti tõlkinuna ja kõutsinägu enese näole näidelnud, kräunatab kutsule otse aknasse: „Mijaüüü…!“
Selline käitumine mõjutab neid ikka veel aristokraatliku põlgusega jäginud koerlast lausa reaktiivselt. Hetkega minetab ta oma väärikuse – vastu klaasi kareldes – hüpeldes. Seejuures ennast lausa labaselt ärailastavalt klähvides.

Läbi aknaklaasi vaadelduna mõjub see koomilise tummfilmina ja Waleria puhkeb otsekui totrusest nakatuna pööraselt naerma. Mõnedki vettinud möödujad pööravad ta poole omi etteheiteist lausa nõrguvaid pilke. Neist vaateist kaineneb naine tagasi pohmellilaadsesse maisususse. Ta haarab tütre sülle ja kiirmarsist särisevais sääris nad lausa lendavad kodu poole.


Vaat sellest hetkest, eneslegi veidi mõistatuslikul moel armastabki ja eelistab Waleria koertele kasse. Neid omapäi hulkujaid, iseolemisega rüütatuid, alatiselt looduse ja inimasukate hoonete vahel põiklevaid loomi. Neid rohkem kodutundest kui pererahvast hoolivaid isendeid. Ja ostab reguraalselt naabrinaise kassile „Whiskas’i“…


* Veits rõve venepärane folklooriline sõim
Remargi korras siiski püüdlen : „Mida kuradit! Mina olen sulle mingi täissittunud peni või, lammas selline? Mul tõupaberid, medalidki ja perenaine kes omab kolme musketäri. Igaühelt neilt saab ta kaks tonni daala kuus. Vaat sulle konti** kurku, targutaja sihuke! Sure välja!“

** – mõtle, tõlgi nagu fantaasia kannnab, kannatab.

Vene keeles oleks loo pealkiri muidugi „ Новорусская собака“

Katkend romaanist "Vikat lõikab kõrgemat kõrt"


1994. Venemaa. Talv. Tüdruk, kes suusatas koos huntidega



Foto avaldatud kinnitatud loal:
Chris Burget
Bulls & Beavers LLC
www.bullsandbeavers.com



Ma jooksen igal hommikul umbes viis kilomeertit avamaastikul. Õigemini sel asuval üpris kitsukesel rajal.
Ja igal hommikul kohtan ma teda – Amatsooni. Täies lahingvarustuses, lapiline moondamisülikond üll, otsekui alalist lahigõppust sooritavat Kenerali tütart. Ta pole kunagi üksi, teda saadavad truud neljajalgsed kaaslased. Esimest korda neid koos temaga jooksmas nähes pidasin neid esiotsa koerteks. Aga ei, neeed puht hundid, kolmekesi. Kaks aeg – ajalt külgedele hüpates, üks pidevalt tagalat kindlustamas. Loomulikkusest, millisel kombel nad liikusid, mõistin – nii oli neid õpetatud. Mida sai tõlgendada vaid ühtmoodi. Naissõdalase enesusk kõikumatu, lausa üleolev – nii rändavad vaid rünnakuks valmistuvad väed.

Esmakordsel me hommikusel kohtumisel ta näol üllatus, kui sõnatult andsime teineteisele teed kitsukesel, lumme tambitud rajapurdel. Sundisin mitmel korral ennast mitte tagasi vaatama, samas tundes kuklal kipitust, mis kindlasti tema silmapaari puurimisest tingitud.

Ühel hommikul, kohas, kus me tavaliselt üksteisest sõnatult eemale põrkusime, mu talvise jooksujalatsi kinnitusnöörid korraga puntras ja umbsõlmes. Nagu mu sisemuski. Kohmitsesin neid paelu sättides kogu raja kehaga ära varjates kuni ta minuni jõudis. Minust möödapääsemiseks oleks ta pidanud meetripaksususse lumme põikama. Ta sai aru, lahti mu muukis, muiates vaid kummalist nõiduvat naeratust.

„Kas kardad sa neid“ küsis ta veidi nagu pilkavalt, väljakutsuvalt ninakalt, omi valgeks tõmbuvaid palgeid käpikuga hõõrudes, neljajalgseist koosnevale saatekolmikule oma kulmude kaartega osutades.
Hunt ei ole sõbralik loom, ta nagu mägilane, kas vihkab või jäägitult austab ta sind.
Ma ei vastanud silpigi, lihtsalt sammusin ühe eluka juurde, vaadates otse tollele metsikusse silma ja tõin kuuldavale ümina, tõusva tooniga, monotoonselt sundiva, ühe väga vana ürgrahvaliku uinumissunnise laulu. Hunt keerutas pead, kehaga ära, kõrvale vääneldes, tuues kuuldavale talle looomupärase karje – ulu, koon ärevalt hingeaurudes kiirenevalt pahvimas. Surusin käe veel tugevamalt, nõudvalt ta turjale, loom lömitas, soristades kollast auravat uriini lausa oma tagajäsemeid täis pritsides, ennnast täis kusedes ja kiledalt kiunudes põgenes rada valimata, kahlates pehmesse, ta keret endasse imevasse lumelaukasse.
Tüdruku silmadesse tõusis sama ilme kui äsja hundil. Alasti kistud hirm.

Vaatan teda pikalt, siis sõnagi kostmata jooksen edasi, lumi vaid kiunumas taldade all. Kuulsin tagaselja tüdruku hõiget, kaugelt kui kaevust, selles vibreerivat kartust, püüet sellest üle olla, tahetes peita see minu eest süüditusse: “Sa oled nõid, saatanasigitis oled sa!“

Peatusin järsult, pöördudes karjudes talle ja tervele maailmale: “ Sa oled minu! Nagu su loomad, oled sa minu jagu! “

pühapäev, 5. detsember 2010

Väikeste südamete tuleriit










Novelletne miniatuur




Pahvak pakasest lõi põskedele kõrvakiile ja ulguv tuul näperdas tulija seeliku kõrgemale kui vaja, paljastades tõsiasja, et Nadja undruku all polnud peale karvase häbeduse ja sinakate kõhnunud reite mitte midagi. Keegi isegi ei muianud. Nad ju ootasid. Saani jalaste kriukseid. Neid leiba lubavaid.


Tamaara pühkis kulunud pearätiga tilkuvat nina. Vildid olid märjad ja põrand hoolimata vaarikapunaseks köetud buršuikast külmalt eneselt jalgu eemale peletav. Kindas tundus papitükk kindel kui lubadus. Aeg – ajalt võttis tüdruk selle vargsi välja, uurides lillakat templisõõri ja vaevu loetavat kirja, milline seda tähtedena palistas. Poe tagaruumist kostus sajatusi, midagi kukkus kolksatusega ja lärm külvati üle mattidest valanguga. Järjekord võttis sõnatult omaks teadmise, mis juhtunud. Jälle. Pjotr Semjonovits oli endal nina täis tõmmanud ja ta kark põrandale maha kukkunud. Nagu ikka siis, kui ta oma tagaubrikust letiserva najal tuimalt lösutava Maria juurde asja tegi. Kuigi enamasti asja väga nagu polnudki. Nagu poeski. Vaid mõned paberossikarbid tornisid riuuleil, viinapudelid pildusid talvepäikeses tõtt ja valet. Segamini mõlemat.

Tamaarat vaevas uni, pane või tikud laugude vahele. Aga tikke ei olnud. Ei poes, ei taskus.
Suur päike oli pruun, ta lõhnas ahjutuha järele. Päike aina lähenes, kasvatades lõualuudesse magusvalusa süljepurske. Ta sisu oli tundmatult valge ja võõras, kuumus lendlemas ta kooriku kuldkollaselt katuselt virvendava nähtamatu korstnana. Leivakorsten.

„Mida sa aeled siin, lõuad laili kui luusival vargal! Võta sappa, enne kui leib otsa saab!“ Tüdruk hüppas taaruvalt püsti, ta kõrval seisis ühejalgne Pjotr – kauplusejuhatja, suust paiskumas puskari ja küüslaugu lehkade mäss, silmad see eest selged ja sinakad kui hanged õhtuvalguses. Nähes, et Tamaara virgunud, eemaldus mees kargu kopsimise saatel oma urkasse tagasi. Järjekordse suutäie järele. Seesmist tuimestit manustama, nagu ta ise seda tegevust nimetas. Manustama kuuldus tüdrukule veidrana, küllap ka teistele – külarahvale. Aga nad teadsid, et Pjotr Semjonovits oli eelmises elus olnud arst. Leningradis ja sõjas. Mõlemas ühekorrraga. Blokaadis. Küll tema juba teadis. Ainult Maria ei tahtnud teada. Pjotri armastusest tema vastu. Naine ootas. Nagu kõik. Midagi – kedagi. Ja Pjotr tuimestas. Enese ootust.

See ei olnud see leib, mida Tamaara unes näinud oli. Lõhngi oli teine. Õigemini lõhna ei olnudki. Hallid küüruga pätsid lebasid nagu virnastatud hiired puukastides. Aga nendessegi oli vormitud elu. Selle jätkumine. Võimalus. Kuigi pikal teel kolkapoeni läbikülmunud, lausa sisusüdameteni. Ja kõik tahtsid omi leivatalonge vahetada selle võimaluse vastu. See ju vaid ajutine, täpselt nagu nad isegi. Tüdruk otsis kindast talonge. Tühi. Keeras selle tagurpidi. Lootuse naha nülgimine. Polnud. Ja sappa astuda asja samuti polnud. Hirm võttis ta kõrval istet. Otse väikese südame ligidale. Tamaara sukeldus pika puupingi alla. Leidmaks. Pimedusest. Hämarusest. Kraapides küüned verele, sõrmenukid marraskile. Luugi kinnikolksatuseni. Mis kõlas nagu tigeda koera lõugade lõrina laksatus. Tamaarat olukorraga ründav. Enne pärishammustamist. Tüdruk ei märganud poissi. Seda väikest lätlast. Tema meele ja silmade vaatamisi. Tema arusaamist. Tamaaral oli tegemist.

Maria, letiesise luugiga sulgenud, siniste tähtega kiri veel kõheldes kõikumas roostese naela otsas – „Leiba ei ole!“ Aga pisarad olid. Palju. Väga kuumi, kuid hääletuid. Näo ette kistud rätik varjas nõrkust, selja taga paugatas lahkuajale keelt näitav poeuks. Nii tüdrukule vähemalt tundus. Ja hirmust sai viha. Ja iha. Vihata kõike. Aga sammudes oli kartus. Kodu ees. Ema ees. Iseenese hirmu ees. Tamaara hakkas vilistama. Viisikest. Lõbusat. Mis käredas pakases raske. Võimatusse kukkudes, huulilt vaid sisinasse kustudes.

Tagasitee seekord pikem kui minek. Nagu ikka siis, kui tullakse tühjade kätega. Aga päike paistis. Eredalt. Nagu plakatilt. Aga sooja ei andnud. Tuli joosta. Kiiresti. Ringiga külast mööda, kus elasid fašistid. Õigemini nende lapsed. Väikesed fašistid. Eestlased, lätlased ja leedulased. Baltlased. Võõrad. Väljasaadetud. Siia Siberisse. Oli ka teisi väljasaadetuid. Linnadest, küladest, aga omadest. Ikkagi omad. Kuigi hoidusid omaette.
Ta poleks tohtinud joosta. Jahitav ruttab, kartja kiirustab. Ja teda aetakse taga, rünnatakse. Nii enne kui pärast. Nagu praegu. Nad seisid salgas, külast tüki maad eemal. Ja neid oli võõrastavalt palju. Temaga võrreldes. Mis oli uus tunne. Olla vähemuses võõraste seas. Ei, ta ei kartnud valu. Pekstakse ju alatasa. Tamaara oli sellega harjunud. Kolkimisega, selle andmise ja saamisega. Aga mitte neilt. Nad ise olid neid karjaga tampinud, neid fašistide võsusid. Ja keegi ei sekkunud. Mitte kunagi. Eranditult, kollektiivselt. Kõik kartsid, nii võõrad kui omad, ja vaikisid. Nüüd tundis ta hirmu alanduse ees. Neilt kolki saada oli rüvetus. Ja riided võisid katki minna, nagu siis, kui nad neid esmakordselt nüpeldasid. Ja millist uhkust nad tundsid, lausa ennetundmatut. Nagu oleksid nad võitnud. Baltlased olid kerge saak. Hirm võtab jõu. Nad pudenesid nagu varblased esimese kõssatmise peale. Igaüks eri suunda. Mis naljakas tundus, nendele, kes juba ürgselt alati kokku hoidsid. Aga mida raskem oli neid kinni püüda, seda väärtuslikum tundus saak. Ainult üks läti poiss ei jooksnud. Ta seisis ja vaatas. Otse silma. Omi peitmata. Ta ei seisnud niisama, ta lõi vastu. Valusalt. Isegi Miša oigas. Tumedalt, lõhkiste mustavate veriste huulte vahelt. Lätlane ei oiatanudki, isegi mitte siis, kui nad kõik tal korraga kallal olid. Pärast oli poisil kaks hammast puudu, ta sülitas need lumele. Punased pärlid süütul lumel. Suust, kust ühtki allaandmise märki ei kostunud. Mis sest, et teised, ta kaaslased, vingusid. Võit ei olnud täiuslik. Tundus hoopis imelik. Nagu see külajuttki, et poiss oli saanud kodustelt karmi nahanäie. Neile vastuhakkamise eest.

Ja nüüd nad seal seisid. Võõra kõlaga keel ja hõiked vaid nende vahel kaikumas. Ja poiss selle keskel, tema, kes polnud tahtnud paluda. Armu.

Tamaara seisatas. Kivines nagu jahimeest märganud hirv. Püüdes sulada maaga ja puudega kokku. Üheks saada. Mis asjatu. Nad olid teda märganud. Ja ihanud. Just nii. Nagu nemad olid olnud vähemuses. Nüüd enamuses. Ja nad ründasid. Hääletult. Lumi vaid lendles nende jookvailt jalgadeilt. Vaid üks neist ei jälitanud. Vaid jälgis. See lätlane. See poiss. Mäekingu pealt. Alla. Tamaara jaoks alandavalt. Teised olid väga lähedal. Ta nägi juba nende silmi. Vaadet neis. Kättemaksulisi. Nende haardevalmis sõrmi. Konksus kui küünised. Hääl karjus. Poisi oma. Omas keeles. Mis tuhandeid aastaid vana. Millega kästud ja palutud. Karistatud. Kaitstud ja armu antud. Nagu praegu. Hääl keelas. Ja ründajaist said uudistajad. Nagu hundid kogunesid nad liigikaaslase ümber. Umbusklikult. Enne äratundmist. Et nad samast soost. Inimesed. Kes tihti murravad liigikaaslast vaid lõbu pärast. Hääl rääkis midagi. Pikalt. Lepitavalt. Poiss laskus alla. Tamaarale ligemale. Üha lähemale. Tüdruk ei oodanud midagi head. Ammuks meeldivat. Kuigi talle meeldis nahkne portfell. Tee karamellkommiga. Eriti see vaarikamaitseline. Hoidis alati põses. Et jätkuks kauemaks. Nüüd pigistas ta taskus sõrmenukke. Neid raudseid. Kraanirõngast. Milles augud, millistesse mahtusid väikesd sõrmed nagu valatult. Aga ta hilines. Poisi käsi jõudis ette. Taskust välja. Koos paberinutsakuga. Mis peitis eneses midagi. Ehk salakavalust? Isegi alatust?
Pisikene lätlane sai aru. Vaistuga. Lapsemeelsega. Ja pani paki lumele. Taandudes, kaaslasigi selleks sundides.

Ta lõi jalaga. Ja kartusega. Seda paberinutsakut. Millest veeres välja kollane saiakakk. Täpselt nagu unes nähtu. Ainult veidi väiksem. Ta oli sellist ennemgi näinud. Ilmsi, aga ei mäletanud. Väga ammu, sellepärast. Ta tahtis selle ära süüa. Kohe ja korraga. Aga ei saanud. Sest ta oli venelane. Pidi jagama. Oma väikese südamega viilutama.

Katkend romaanist "Vikat lõikab kõrgemat kõrt"

Jaanipäev 2007. Puulane ja Tohtlane. Ood tööle. Esitatud lauluema Diktaator Härra Ema dirigeerimisel

Kuidas nüüd paremini asja selgitada? Njah, Puulane ja Tohtlane, kumb see mees ja kumb naine? Äh, mis vahet – peamine, et nii meid koheldi, täpselt nii nagu selles Lauluisa muinasloos.

Aga meil mõlemal, tüdrukul ja minul oli ikka süda päris kiires taktis põksumas, kuidas meid tema elamises vastu võetakse? Tüdruk oli resoluutsus ise, kimpsud – kompsud kokku ja tema juurde maale. Pärast seda kui mu elamise ära hindas – XIX sajand – oli temapoolne kokkuvõte, mis ju päris õige, kui nüüd üdini aus olla. Pumbaga kaev ja katkine ahi, toas talviti öid, mil kraadilaasi pügalast kuidagi üle kaheksa soojakraadi kätte ei saanud, küta või korda kolm. Kuusteist hädist ruutmetrit emaga kahe peale. Kööki ep olemaski, sellest see nimigi – kööktuba. Naera surnuks!

Maakoht, teada värk see külaelu, kõik teavad naabritest kõike, kaasarvatud suguline orientatsioon ja naabri kinganumber, ja vaene sina, võõras-kui sa milleski siin harjumuseks saadus kahelda julgeda võtad!
Punast vaipa lahti ei rullitud ja küla pasunakoori esindajaid ka kusagilt nurga tagant piilumas paistmas ei näinud. Hing aimas halba ja õieti aimas, nagu ikka, nagu tavaliselt!

Nende majapidamine – naistemaffia, nagu tüdruk ise seda kutsus, ei ühtki meeshinge peale Roby Roy, kes küll imetajate klassi, aga penilaste sugukonda kuuluv hiigelsuur rotveilerist koer oli, kes nüüd tüdrukut hoogsalt tervitama tormas, mind esialgu vaid kahtlevalt põrnitses. Kaks ülejäänud maja hingekirjas olevat naisoost olevust? Ei nemad teinud küünemusta jagugi minust välja. Mis teadagi üks alandav nõks, nimelt eiramine. Mis mul külakohas muud üle jäi - nagu küla mulle, mina külale – eirasin vaprasti vastu, ega’s ma neile mingi peni ole! Vabandust, Roby Boy!

Üks neist tüdruku ema ja teine vanem mudel-vanaema. Panin neile endamisi kohe hüüdnimed paika – Härra Ema ja Moorapea. Härra Ema oli suur juht ja õpetaja. Selles majas tema käskis, keelas ja vajadusel ka poos ja lasi. Vanaema rohkem nagu poliitiline vaatleja. Kus hetkel parem, selle partei rüppe tema ennast heitis, vahelduseks ka ajutise vaenlase tagalas maad kuulamas käies, seda siis vastaspoole sarjamise – mustamise kaudu, mis ta otsatut ettenägelikkust ära aimata lasi.

Jaa, jaa, aga ega seda iroonitsemist kauaks polnud. Järgmine päev algas meile, Puulasele ja Tohtlasele puude puukuuri virnastamisega. No seda tööd olin ma lapsepõlveski ohtrasti teinud, häbisse ei jäänud. Moorapea küll kobises, et puude ladumisel riida otste tegemine liig täpne, linnamehe moodi ja Härra Ema tuli varsti valjuhäälse käsuga, saates meid hoopistükis asumisele-majast tükk maad kaugemale asuvale peedipõllule umbrohtu kõplama. Kuumus ja need neetud parmud kes usinasti meid kiusasid, polnud selle juures kõige halvem. Ravimid mis niigi ju koomataolise seisundi esile kutsusid ja silmavaate vikerkaarevärviliseks moonutasid, kolmekordistasid kehva enesetunde „summa hullaariumiks“. Tüdruk sai sellest muidugi aru, aga mis temalgi teha-sõnaõiguseta sõnatult nohisedes muudkui rohisime edasi. Niimoodi hilise õhtunipimedani.

Tagakambrisse oli meile siis säng sätitud, otse külmkapi ja sügavkülmiku kõrvale ja neid potsikuid ja neid vitsikuid, neid oli seal igas nurgas ja toa keskelgi tornimas-lausa virnade viisi. Selge, et seda ruumi tavaliselt panipaigana kasutati. Pidulisemasse sakstekambrisse, kus Härra Ema õukonda õhtuti juhtis meid audientsile ei kutsutud-mats ärgu matsutagu härraste kõrvade kõrval!
Tegelikult – mida minul neilt oodata oligi – et avasüli vastu võtaksid! Ise haige pealekauba, küll pinnisid, ega ma nakkusohtlik ole? Seegi ju mõistetav, kes seda hirmsat ohukollet enese kõrvale tahaks – mida, mul aasta juba proovidega korras – kes muidu välja laseks – sundravi! Aga ajas hinge täis küll, oleks võinud ju ühe sammu astuda meie poole, aga raske oli, seda mõistmise sammu astuda. Vahel piisab ju ainult ühest silmavaatest, ühest pooldavast sõnast, siis kui on raske, siis kui elutahte tahtki pea kustumas… Aga ei tulnud neid sõnu, kohe mitte ühtegi.

Viis päeva ja ööd. Tüdruk lasi mul hommikuti kauem magada. Ise tõusis üles juba nii kella viiest ja otse hanguga mind äratama ka ei tuldud. Aga õhtuti und ei tulnud, ärevus hoidis ärkvel-mis edasi? Rohud ka varsti otsakorral, tagatipuks selgus, et nende juurde saamiseks pean maakonna keskusesse sõitma. Süstimiskuur ka pooleli, seega peaksin seal iga päev käima. Bussiga? Mõh! Neid käib siin kaks korda päevas. Jalgrattast ka ei saanud kasutada, see ju Härra Ema omand, kugi tütrele ostetud, nii et velotuur jääb ära, linnamees Tohtlane! Ah, mida põrgut siin mõelda, vaatame mis peale Jaanipäeva saab!

Ilm ilus, turgenevlikult seda siin üle viie lehekülje vedada ei viitsi. Piisab ju tedamisest, et täna Jaanipäev. No vaatame mis kombel siis siin seda tähistatakse. Sa vana pele, Moorapea tuli jutuga lagedale, et täna Jaanipäeva polevatki ja meie puhta peast sassis kujud. Arusaadav-Puulasele ja Tohtlasele pole mingeid tähtpäevi määratud. No kurat, ära aja segamini – Tohtlane pole siiski kohtlane. Aga kuramus, nii veenvalt esitas oma legendi, ei, auasalt, kohe nagu mõni rahvateatri etenduse peaosatäitja! Ma isegi moblasin kontrolli mõttes üle, täitsa lolliks tegin ennast. Sõber, kellele helistasin, sai ikka hirnuda küll. Küsis, kas maatöööd mälulünki esile kutsuvad. Urisesin midagi ebamäärast ja katkestasin kõne. Lõpuks sai ka tüdrukul mõõt täis, panime endit viisakamalt riideisse ja põrutasime sõnalausumata asula keskuses asuvasse poodi Jaanitule puuriit selle kõrval juba valmis laotuna kõrgusesse turritas. Puhkes Puulase ja Tohtlase streik!

Kus pidu, seal õlu! Minul alkholiga diplomaatilised suhted katkestatud, seega nagu Kainuse kehastus. Ja miks üldse sõnakasutus“nagu“? Nii ju otse oligi-vaatad kuidas inimloomad oma eesliite ära kaotavad ja kõikse targem on siis iseennast peoliste seltsist ära taandada. Nii sammusingi üksi tare poole tagasi, tüdruk kah teadmata suunas kadunud. Härra Ema ei jõudnud ära imestada, kui mu laoruumist rahulikult raamatut lugemas avastas. Kuidas mina ikka võivat ja saavat nii tuim ja rahulik olla, kui tütar tal kadunud? Ja mina ei teadvatki, kus ja kellega? Tule Jumal appi, kas ma siis kedagi üldse tema arust siin külas peaksin tundma? See raamatulugeminegi pigem ettekääne. Ei hakanud ma talle näitama, et tegelikult enesegi hinges paras torm ja rajutuul mässamas.
Vahutas mis vahutas, mõistis siiski, et mõtteerektsiooni minus küll ei paista tärkavat ja lahkus omaette miskit mukitades. Viskasin selle raamtutüki mille pealkirijagi mul meeles polnud kus seda ja teist ja jäin nõutult sigaretti tõmbama. Kuradile, võtsin paar uinutit ja pöörasin magama. Eks hommik toob selgust.

Kauaks mulle seda unemati külastust ei jagunud. Tüdruk, kes üpris täispurjes olekuga toas ringi lehvis, muudkui sikutas ja sasis mind voodist istukile. Pikapeale hakkasin aru saama tema artikuleerimatavõitu kõnest.
Mis selgus? Neil auto kraavis, siinsamas maja ees. Kellel neil? Mis auto? Kuidas mina nii taipamatu. Raivo see ja Toomas too, tema vanad koolivennad, nende autoga ta koju toodudki, ainult, et nende rallisõit kruusateel lõppes finišieelsel kiiruskatsel ümberpaiskumisega väheke maad enne lõpujoont - tema tarekest. No siis selge. Läksin ka seda pilti uudistama. Külili mis külili, auto nimelt, ega mehepoegadel enestelgi eelnimetatud asendist palju puudu jäänud. Seda agaramad olid nad juttu seletama. Kust traktorit, kust väljatõmbamiseks teist autot saada, et nende kopsik teele tagasi saada? Imemehed, kust mina, siin kedagi tundmata sellele vastata oskaksin? Soovitasin Härra Ema poole pöörduda, tal auto ju hoovis praegugi tukub, tõe huvides siin ära märkides-erinevalt selle omanikust, kes alatasa asjaolusid hooviservalt kõõritamas käis.
Mehed vastu, see puht mõttetu teema, Härra Ema olla neile juba lubanud täitsa elusad politseinikud täies mundris ja koosseisus appi kutsuda. Nii, et ruttu varvast-kasulik nii lubade kui trahvi osas.
Miks see küll mind imestama ei pannud? Tüdruk oli kõige leidlikum-nende pere lehmad väljas, rohumaal söömas. Ajas siis sellest karajast kaks isendit auto ette ja koolivellekesed ehitasid veotrossist miskit rakmetelaadset. No ei meeldinud vissidele mitte, et neid hobusteks peetakse! Üks protestis sellesuunalise kuse ja sitaoja otse autoklaasile. Kuidas seda klaapuhastajate reziimikäiku nüüd võinuks nimetada? Pasapuhastuse esimeseks, kiiremaks astmeks? Toomas või oli see Raivo, vaevalt nad enam sellises olekus enesegi nimesid mäletasid, vandus mis vandus, kojamehed käima ta pani, muidu poleks tõesti midagi näha olnud. Auto sai isegi püsti ja velled said veidi mõlkis ja täissitutud saaniga kodumatka jätkata.
Ma ei hakanud ära kuulama seda mis Härra Ema pudulojuste sellise karjatusviisi kohta arvab. Marssisin tujutult tuppa, seletagu seal omavahel edasi! Pakkisin oma asjad märssi. Minema siit-näitab mulle mu teeviit! Tõbilasse tagasi. Hääletatud autos loksudes panin kirja ühe loo. Vaat sellise.



Tüdruk ja briljanditud kaelarihmaga Roby Boy





Elasid kord tüdruk ja koer. Või oli see vastupidi? Alustan uuesti. Elasid kord koer ja tüdruk. Elasid nad ühel imelikul maal, mida kutsuti Tühermaaks. Kust see nimi pärines, teavad vaid kroonikakirjutajad ja ehk tüdruk, kes sellest ei rääkinud ja võib – olla ka koer kes ei osanud rääkida, vähemasti teiste, tüdruku kodakondsete arust. Tüdruk selles nii kindel ei olnud, aga ta ei kiirustanud seda kellelegi avaldama. Sest ta oli tark tüdruk. Ta teadis juba, et sageli see, mis talle tundus võimalik olevat, oli teiste silmis ilmvõimatu. Ja kuidas selgitada mitteuskujale unistuste, paraku nii harvat, seda oodatuma külalise – Ime – olemasolu ja võimalikkust? Ta leidis paremaks ümiseda endamisi “Hoian kõik endale, hoian kõik endale…“ See pärines ühest laulust, milline iseenesest polnudki tema arust nii eriline, peale nende kolme sõna, milliseid ta koerale tihti tolle nii arusaajalikku kõrva äiutas. Koer pärines Koerade Kuninglikust soost, kandes sellele vastavat nime Roby Roy ja kaelarihma, millel kuus briljanti vahvasti särasid. Neid ilukivikeste sillerdusi nägi vaid tüdruk. Teiste silmis kandis koer kõige tavalisemat seanahast kaelarihma. See polnudki nii imelik, kui mõelda, et need teised ei osanud vaadata tüdruku silmadega. Ka oli naabrite meelest nende Kuningriik nii väike ja nende loss pelgalt üks kolmetoaline kollast värvi puumaja, mille torniks punastest tellistest korsten. Roby ja tüdruku jaoks oli see muidugi hiigelsuur palee, tuhande saali ja mõnegi salatoakesega kuhu oli nii mõnus oli end ära kaotada kui tuju hall ja üksindus lohutuspeitust mängima kutsumas enese kaissu pugemisega.

Kollast maja, seda kolmetoalist, valitses Härra Ema, ja nagu te õieti aru saite, kuulus palee oma tuhande saali ja mõnegi varajatud salakambrkesega tüdrukule ja Roby Royle. Ja kui suur oli tegelikkult nende kunigriik-seal ei loojunud päike kunagi, nii otsatu oli selle suurus! Imelik-ütled sa, lugeja? Võimatu! Aga te eksite! Tüdruk ja koer oskasid nimelt unistada. Kes ütles-naiivne? Siis mine ja loe edasi oma kokaraamatut või autoremondilukksepa õpikut! Ka oma pangakonto väljavõtet võid sa edasi lapata. Meie aga jätkame.
Härra Ema oli oma unistamised kahjuks ammu ära unustanud. Seepärast ta nägigi vaid koeral seanahast kaelarihma ja kollast väikest puumaja, mille katust oli vaja varsti-varsti parandada ja tuhande toaga lossi asemel nägi ta tuhandet tegemata toimetamist. Ja siis ta kurjustas tüdrukuga ja Roby Royga, et need nii laisad on, et töid ei jõuagi ära tehtavat, enne saabuvat õhtu ja öö. Tegelikult oli asi selles, et tema kuningriik oli nii väike, et selles päev nii ruttu otsa lõppes. Võrreldamatult varem, kui Roby Roy ja tüdruku kuningriigis kus ju kunagi päev otsa ei saanud, tuli vaid unistada ja nad suutsid selles edasi liikuda kiiremini kui päike taevakaarel jõudis veereda.
Printsist valgel hobusel tüdruk unistada ei julenud, vähemalt esialgu, ka ei teadnud ta, kuidas see meeldiks Roby Royle, kes Printse ja eriti valgeid hobuseid polnud kunagi näinud, isegi mitte nende oma kuningriigis mitte. Härra Ema teadis küll midagi Printsidest, aga tema arust sõitsid need kas luksusautodega või seiklesid lennukeis üle maailma omi järjekordseid äritehinguid sõlmima kiirustades. No jah, televiisorist oli ta neid näinud, neid õigeid. Tema meelest olid need miskit kentaurilaadseid meenutavad olevused, kuuludes ehk eelajaloolise müstika valdkonda.

Miski seletamatu äng häiris Härra Ema, kohe üliväga, nii,et hoolimata päevatööde väsimusest ei suutnud ta kuidagi öösiti uinuda, vaid vähkres tummtorinal oma kaasaegsel, vedrudeta madratsil. Siis ühel ööl poolunes, millises seisundis ju ennegi tehtud hiilgavid leiutisi ja avastusi, mõistis ta, mis tema hingerahu röövinud oli. Nimelt see, et tüdruku ja koera mõtted ei kuulunud talle. Ainult nende tegemised – toimetamised oli ta suutnud omastada. Oo, kuidas tundis ta ennast petetuna. Veidi rahunedes asja kaaludes otsustas Härra Ema alustada tüdrukust, aimates, et koera mõtted meenutavad pigem tüdrukupoolseid peegeldusi.
„Anna siia oma mõtted!“ kärkis ta juba varavalges tüdruku voodi ees seistes. “Aga Härra Ema, kuidas ma siis teie käske suudaksin täita?“ küsis tüdruk vastu. “Pimesi!“ kärgatas vihane Härra Ema ja võttis tüdrukult ära ta silmad. “Anna tagasi, ja kohe“ lasi häälel kajada keegi võõras, ise otse ukseaugul seistes. See oli Prints, aga tüdruk ei tundnud teda ära, sest ta ei näinud midagi. Aga Roby Roy tundis ta ära oma südamega, sest see lõi tüdruku omaga samas rütmis ja tukses. Urisedes, mis temale tavaliselt kui kuninglikust soost isikule üldse omane ja kohane ei olnud, napsas ta tüdruku silmad tardunud Härra Ema pihult ja viis need Printsi kätte. Kuldse kroonita Prints kinnitas need kohe tüdruku palgeile tagasi. Ja pime sai nägijaks! Ja kurjus sai otsa! Ja jutt on ka peaaegu otsas. Ah, jah, läheb ikka veel edasi. Prints võttis tüdruku ja Roby Roy ja viis nad oma maale, milline küll veidi väiksem kui tüdruku oma, kuid parajalt suur, et tema unistused täiega ära mahuksid. Ja mahtusidki. Vahel küll tüdruk igatseb oma Kuningriiki ja paleed taga, aga see juba teine jutt ja muinaslugu. Nii et – Happy End!
Mind küll! Peaaegu oleksin unustanud. Lõputiitrites – Härra Ema sai pulmade puhul Printsilt kingituseks majale uue katuse – terasplekist punase, no küll sobib hästi kokku korstnaga, see ka ju puhta punane. Ainuke häda, see plekkatus kipub vihma kallamise ajal õudsesti põrisema ja ajab Härra Ema koledal kombel nuttu löristama. Ei mina tea, miks see nõnda on, kallis lugeja.

neljapäev, 2. detsember 2010

Puuetega Inimeste Päev






Naabrimehele, jalutule


21. sajandil
kümnendal aastal
Puuetega Inimeste Päeval
Ajuvabariigis butafooriline bankett
Jäle jälle
selle puhul – suur Palagan Party
Härrased ja daamid kõlistamas šampuseklaase ja tooste
kaastundeis krigisemas rooste
kinkides sõnalisi
närbunuid roose:
Ikka sinu terviseks sõber seltsimees ja vend
õnnetuses!

Ise viimasest vimmasest tubakast pläru sa keerad
Ratastoolist ja südamest haarad
võimetusest lausa karjud ulud

Akna taga
Detsembrikuul
kraaksub vanaväsinud kaaren
sinusarnasel raagunud puul

kolmapäev, 1. detsember 2010

Wiiralt Eduard ja poeedid muutuvas ajas


Ma vaatan Wiiralti graafilst lehte
Poeet kõnelemas inimkividele
Ja kohe meenub ta enese kõne ammune
Mitte eriti Isamaaline
Kurat
Kus vahel oli nälg
Sülg krampi lõi lõualihased
Pariisis
kovikus
kus istusime
mul maos näljapesa
Kui keegi oleks pakkunud sinepiga leibagi
Ei
Vaid õlut
Kannude ja kõhulaulude viisidel

Kes pole nälginud viit päeavagi
aru ei saa iialgi
Parem ärgu lugegugi
Edasi astugu
Praegusel Eestimaal
inimikividest väljakul