Thursday, December 9, 2010

Miks Waleria ostab regulaarselt „Whiskas’i“

Sügis juba enese ja suve vahele tõmmanud rõskuse kardina. Waleria kõnnib oma viieaastase tütrega Magala tänaval. Veidi melhanoolselt mõjub see hämarusse pea mattuvate kahe kurvakuju sammumine. Nende meeltesse otsekui end kinni nõelunud nukruse esimesed pisted deprekasse. Laps väsinud, tujutult hoidub haaramast ema ootavast, sõrmede lehvikuna harali käest.
„Vaata mis ilus koer!“ hüüatab tirts äkitselt elavnenuna.
Waleria vaatabki mingisse aknasse, selle raamlaual röötsumas pätilaadse välimusega lõust. Pingestab oma silmavaadet teravdades: „Jah, sa kuramus, täitsa ilge peni.“ Vaadeldud isend tõmbab suitsu, vist „ Belamorkanali “, ehk isegi kanepiga pikitut. Magusimalat lehka igatahes tuul ninna lehvima toob.
„ Rumal! “ näitab tütar talle õige ebaviisakalt näpuga sihtides täpset suunda, õiget akent. Vaat istubki seal sinise sametpael kaelas lumivalge puudel – ilus nagu elus mäguasi.
„No on alles penide peni!“ nõustub Waleria pisut liigvaljult, ta nii ära räsitud päevast, et enese häält viitsiks veel õhtulgi akuraatselt kontrollida.
Puudel avab käpaga akna ja hõikab: „Какого черта! Я тебе какой-то сраный пес, овца такая? У меня аттестаты, медали и хозяйка, которая имеет трех мушкетеров. От каждого из них она получает 2000 баксов в месяц. Вот тебе кость в горло, умница такая! Вымри!“* ja sulgeb neid põrmustava ähvardava lärtsatusega oma koonu ja õhuaknagi.

Naine ja ta tütar põrnitsevad üksteist üpris nõutult.
„Emme, emme! Mis ta ütles, see rääkiv koer“? küsib tütar kärsitult kohapeal keksides otsekui oleks tal vaimne pissihäda.
Waleria nätsutab üpris kaua vastust, enne kui välja sülitab: „Ju meid tervitas, oma emakeeles vist…“
„Aga mitte eriti viiskalt, või kuidas ? arutab laps ta näoilme targalt lahti tõlkinuna ja kõutsinägu enese näole näidelnud, kräunatab kutsule otse aknasse: „Mijaüüü…!“
Selline käitumine mõjutab neid ikka veel aristokraatliku põlgusega jäginud koerlast lausa reaktiivselt. Hetkega minetab ta oma väärikuse – vastu klaasi kareldes – hüpeldes. Seejuures ennast lausa labaselt ärailastavalt klähvides.

Läbi aknaklaasi vaadelduna mõjub see koomilise tummfilmina ja Waleria puhkeb otsekui totrusest nakatuna pööraselt naerma. Mõnedki vettinud möödujad pööravad ta poole omi etteheiteist lausa nõrguvaid pilke. Neist vaateist kaineneb naine tagasi pohmellilaadsesse maisususse. Ta haarab tütre sülle ja kiirmarsist särisevais sääris nad lausa lendavad kodu poole.


Vaat sellest hetkest, eneslegi veidi mõistatuslikul moel armastabki ja eelistab Waleria koertele kasse. Neid omapäi hulkujaid, iseolemisega rüütatuid, alatiselt looduse ja inimasukate hoonete vahel põiklevaid loomi. Neid rohkem kodutundest kui pererahvast hoolivaid isendeid. Ja ostab reguraalselt naabrinaise kassile „Whiskas’i“…


* Veits rõve venepärane folklooriline sõim
Remargi korras siiski püüdlen : „Mida kuradit! Mina olen sulle mingi täissittunud peni või, lammas selline? Mul tõupaberid, medalidki ja perenaine kes omab kolme musketäri. Igaühelt neilt saab ta kaks tonni daala kuus. Vaat sulle konti** kurku, targutaja sihuke! Sure välja!“

** – mõtle, tõlgi nagu fantaasia kannnab, kannatab.

Vene keeles oleks loo pealkiri muidugi „ Новорусская собака“

No comments:

Post a Comment