teisipäev, 28. detsember 2010

Maa, kus on linnad ja kuhu ära kaovad kotid


Triinu – Liisi jutud Kogust" Vaevade värav"





Täna me sõidame maale! Ei, mitte Prantsusmaale ega ka Saksamaale. Me sõidame hoopis onu poole külla. Ja tema elab Eestimaal nagu minagi ja emme ja issi ja vennake. Ainult, et tegelikult meie elame ju päris linnas. Kuidas küll saab kahes kohas korraga olla? Ma proovisin küll ükskord kahes toas korraga olla. See käib nii, et seisad üks jalg üle lävepaku, teine jalg teiselpool ja oledki korraga mõlemas toas. Aga põrand oli nii libedaks vahatatud, et mu jalad venisid välja ja ma olin mõlemas toas täitsa üheaegselt pikali maas, olukorraga täitsa kahekesi. Tegelikult olin ma ju üksi?

Aga üksi püsti, ühekorraga ma üldse tulla ei saanud.
Alles siis, kui emme tuli aitama ja küsis: “Mis spagaati sina siin teed?“
Mina ei saanud täpselt aru, kas ta ikka rääkis nendest pikkadest makaronidest, mis venivad täpselt nagu minu jaladki. Ja mis nii tihti ja pahasti kukuvad kahvli otsast sülle ja sealt põrandale. Täpselt nagu minagi kukkusin. Aga makaronid pragada ei saa, mina saan kogu aeg. Sellepärast ma makarone ei salligi, ei seedi nagu issigi ütleb, kui talle miski asi ei meeldi. Aga ta seedib tegelikult küll, miks ta muidu siis vetsus käib!

Aga see polegi praegu tähtis, tähtis on tasa olla, kuna issi konstrureebub*. Seda teeb ta alati kui autot juhib, ema ütles ükskord, et see konstureebubimise jutt üks bluhh* jutt on. Issi hoopis pabistavat ja ta kartvat autot juhtida ja õiendab, et kõik teised juhid on oinad või muidu rullnokud*. Nii issi karjub, kui ta juhib, vahel ei saa mitte aru, kumb kumba juhib – auto issit või issi autot. Ma päris hästi aru ei saanud, kuna makist* tuli issi lemmik – „Pikk Hoid“* ja kohe päris pikka aega tuli. Kogu see aeg, niikaua kui issi rooli hoidis ja lõpuks jõudsimegi maale. Minu arust on peale autojuhtimist emme hoopis rohkem väsinud kui issi ise, miks ta muidu alati pärast sõitu nii ohkab, nagu pärast raske töö tegemist kohe?

Nehvlandi* ootas juba meid ja hüppas vastu autot, nii et masin värises, täpselt nagu issi häälgi, kes autoaknast karjus: „Vii see peni ometigi minema, ta kraabib autolt värvi maha!“
Onu viiski, enne issi autost välja ei tulnud.
Nehvlandi pole peni. On hoopis must ja üks pika karvaga koer. Nii pikkade karvadega, et vahel ei saa aru, kus lõpevad karvad ja kustkohast tema ise algab. Ja kui suur ta on! Ja tema on vetelpäästmise tõugu. Päästab inimesi ja konni. Onu tiigist. Ma ise nägin, täista seitse konna oli tiigi kaldale toonud. Seal nad siis hüppasid, täpselt nagu koera sabagi. Tema ise vist ootas kiitust päästmise eest.
„Aga konnade eest medalit ei saa“! ütles onu. Ja inimesi päästa sellest tiigis kah ei saavat, kuna siin nii madal – konnatiik.
Ainult issi oskas sinna sisse prantsatada. Ja karjus appi. Ja Nehvlandi tuligi, misasi aga issile üldsegi ei meeldinud.
Miks ta muidu karjus: „Päästge mind ometi selle koera käest ära, ma lähen hulluks!“

Hulluks ta ei läinud, emme keetis talle selle minemise vastu piparmündi teed. Issil oli küll nägu peas nagu oleks pipart talle sisse joodetud. Mina tegin Nehvlandile medali, kuldsetest kommidest ja panin talle kaela. Issi ärapäästmise eest. Nehvland sõi auhinna kohe ära.
Issi kommentaaritas*: „Vot, täpselt nagu ikka, kui koera kaelas vorst.“

Mis vorst? Vorsti sõin mina ära. Teistele ei jätnud, nii nämma oli, sellepärast. Nehvlandil on lestad ka varvaste vahel, täpselt nagu konnadel, seepärast ta neid nii väga äkki armastabki ja päästabki ära?

Ainult Jota Jaaku ta ei salli. Sihuke imelik mees. Muudkui tuleb õhtul töölt ja kisab laulda ja tee kipub talle kitsaks jääma. Sest käib ühest teeäärest teise nagu jonnipunn. Issi ütles, et ainult lennuväljal võib sihukeses olekus taaruda, ega siis ka ei tea, äkki mõni lennuk tahab maanduda, aga temal on lennuk tee peal ees?

Nagu Nehvland teda näeb, tormab talle vastu ja kukkub hüppama, vastu Jaagu kõhtu. Nagu tervitaks. Kusjuures üldse ei tea, kumb raskem tegelikult on, kas tema või koer. Arvan, et Nehvland, sest miks muidu Jaak pikali kukub ja püsti ei saa, ja kui saabki, hüppab Nehvland uuesti. Niikaua kui onu keelama tuleb.

Aga täna oli Jaak kurb ja tuli issile kurtma ja teistele ka, kõigile kohe. Oma kurvast saatusest ja veel kurvemast loost. Ta oli oma koti ära kaotanud. Jaak palus meid appi, oma kotti otsima. Me siis läksime aitama, otsima. Ta oli oma koti koos palgaraha ja pudelitega kartulipõllule ära peitnud. Oma kurja naise eest.
Naine seisis põllu ääres, kui meie kõik otsisime ja kuida tema muudkui naeris. Mis, imelik ju? Kuidas saab kuri naine kogu aeg naerda? Mina ei saanud aru miks Jaak oli nii kurva näoga, kui endal on selline rõõmus naine. Aga kotti me ei üles leidnud, kuigi otsisime mitu päeva.

Kolmandal päeval ütles Jaak issile: „Kardulavõtu aig!“
Ise vaatas millegipärast taevasse. Seal mina midagi ei näinud. Isegi mitte pilve kriipsu, nii selge oli see.
Onu ütles, et sellise ilmaga tehakse ikka heina.
Ja et: „Kas veidi vara ei ole, selle „kardula“ võtmisega?“
„Ah, mes tuu paar nädalit!“ kehitas Jaak õlgu.
„Tuleb traktor tellida“, arvas issi.
„Eih, kos hukkas, nüit trakturit, nii kallis pill tõõne päälegi!“
Ja üldse tuleb võtta käsitsi, see siis viglaga, muidu läheks kalliskott* katki. Nii me siis võtsime, aitasime – kolm päeva ja lõpuks leidsimegi. Jaak pakkus tasu ka – kartuleid. Issi ei tahtnud, emme ka mitte. Omavahel sosistasid: „Toored teised, puha rohelised.“

Aga onu pärast ütles, et Jaagul uus nipp nüüd. Enne magama minekut kirjutab üles, kuhu koti pani. Suitsupaki peale. Nooltega märgib ära koti asukoha.

Varem olevat hommikul karjunud: „Naane, kos mo kott om?“
Nüüd hüüdvat: „Naane, kos kottan mo Priimapakk om?“

Onu rääkis, kui maalt linna tuli. Eestimaale külla. Meile.

pühapäev, 26. detsember 2010

Boonuseks on Kuu





Ma vaatasin
Jälgisin
Põhjust oli ehk liigagi
Üht saiti http://itrex.ru/konkurs2/poetry

Keset Blake Hugod
Shakespeare
Pink Floydi
Märkasin hõimuvelle
Jukka Itkoneni

Tema laule
luulet kuust
Kuidagi ei saanud välja oma pealuust
proosalist laulu:




Lahkulaulmine ( Malbelt! )

Oo Finlandia
Soomlased
Esi Mehepojad/ Naised
Ära pöörasite
Paremale
Jah paremale
ülemale
Paika paremasse
Vaiksemasse

Meie vasakule
Alla
Otse
PärisPõrgusse

Seepärast vaatategi/imetlete nüüd kuud
Meiltel tihti
verised/näritud näpud olnud/on suus

Aga meie lauluosa
Pärisosa
Ühisosa kus?

Refräänigi
Polegi
Kuss kuss!

Ühine Hümn
Ja viis
Laulgem!

Sõnad erinevad…
Kurat/Perkele!
Mis siis?!

Ühendab meid kõiki nagunii
Keeleline PaabelParadiis!

Hallo
Finlandia
Hallo
Estonia

1,… % Eurolandia

Laena sõna…
kannel põlend ära ühislõkkes

Vanemuise
vana muie
meist
ja
lahkulaulmisest


Veel polnud saabunud 13. kuupäev. Hea veel, et reedele ei kukkunud see kuu/päev. See Kägu. Või kukkus?
Sellest edaspidi.

Ah, peaaegu oleksin unustanud. Et Venemaal ei kasutataks seda väljendit, seda eriti nii enesekindlalt:"Горячие эстонские и финские парни!" viieminutilise venitusena, kuulata taustaks Lordi "Hard Rock Hallelujah". On ju Jõuluaeg! Merry Christmas!

kolmapäev, 22. detsember 2010

Ühtaegu kahel pool jõge


Kunstnik: Lucie Bourassa. Canada. "Le lendemain"
Avaldatud autori loal



Kui kedagi mu ümber pole
peale üksinduse
siis silmad sulen
ja juba Sa tuled
läbi tuisu
naerdes sasides näppides tormikutsikaid
nende ulguvaid suid
ja Sa ei tee kuulmagi Pakase karjeid
nägemata külmaniite akendel
vaid ootele vajud mu südameuksele
räitsakad valged Su palgeil
sulavad kehade ühtimispalvel
sajuks või pisaraiks
sõnaga Meie alles harjudes
Sinusse nende eest varjun

teisipäev, 21. detsember 2010

Banaalne Jõulunostalgia/ Varjamisi




Praegu
jõuluaegu
Kaminas tuli
põletab aegu

Halg ka siis vaikselt praksus
Sul meeltesse kui kulutuli
lahvatas
kild lapsepõlvest
hetk mil vajusid unelmaunne

Juba juba
nad tulevad
kuulake
Kõik korraga
koos Sinuga nad jälle hõiskavad

Laugude all tume
mälust ellu
kaevudekaige

ah mil ammu

Tasaselt poetuvalt
tärkavalt
su südamele laskub taashetkeks Jõulutunne

Kuis korraga taga igatsed seda
hingesuuga nii ammu veeritud rida
särasilmselt lauldud salmist
valges habemes Taadile

Aega mil olid
nii avali avali
Kogu oma pisikese hingeväega
uskudes kogu seda lumma

Järele talle
lehvitasid kaua kaua
oma tillukese käega
lehvides lahkuvale
härmasele saanile
Tahtes temaga alatiseks kaasa minna

Ometi jäid siia
Maha

Hangedes kinni on hing

Koldes kustunus
tiibu lehvitab
sütevärvi
värvuke

Su lootuse lind

pühapäev, 19. detsember 2010

Vahel ma mõtlen tõesti




Kas väärib meid see Maa
Tema ihul ja kehal kõndimisi
võitlusi ja elamisi
Ja vahel ma kahtlen tõesti
Kas me ikka väärime seda Maad
Temal eksisteerimisi
Ja vahel ma kardan
kui ei vääri me Teda tõesti

Ta meid eneselt tõukab
Võõrad omaks asemele võttes

Kas pole tuttav hoiatav
Otsatult kordunu
lukustus ajaloo võtmes
õppetund meile
kus vastata tuleb kooris ja südameist

Kas me vaid oskame suudame
vastutusega ja tundeiga vastata


Kas tõesti ei suudaks!

Korragi koos
ta märkamisest
me ärkamisest laulda

Kas Maa vaid enam kuulaks...

teisipäev, 14. detsember 2010

Inimtõrvik Vabaduse väljakul


(mõttemaal piisktehnikas)

Hommik virutas petvat talvevalgust aknasse. Selle läbi hiilivalt poegides. Palatisse. Kahesesse. Kus mina. Ihuüksi. Kaaslast ei olnud. Kadunud. Ehk suitsetab… Nagunii on kamakaks. Nagu üldse kõik. Peale 453 päeva. Siin. Haiglavanglas.


+ + +

Voldemar oli rahulik. Eneselegi üllatavalt. Liigagi. Ehk. Võib – olla. Kuigi pidanuks. Eriti teades, mida kavatseb. Aga ta tahtis minna. Ära.

Sadas lund. Pehmet ja valget. Nagu lapsepõlves. Siis, kui ta oli noor ja rumal. Nüüd – vana ja rumal. Ja haige. Ja võlgu. Surmale.

Keegi ei paistnud naeratavat. Kusagilt oli ta kuulnud, et väikelapsed naeratavad kuussada korda päevas. Ja täiskasvanud neliteist. Nii umbes. Nii päris. Ilma selle kohustava „Keep smilinguta“. Need ei läinud arvesse. Vähemalt tema statistikasse.
Kõik kiirustasid. Nägudel peegeldusid arvestustehingute miinused ja plussid. Ainult võrdusmärke polnud näha. Neid kinkide saajaid. Jõulud! Ostud! Välja ja sisse. Minekud. Nagu temalgi. Ainult veidi teisiti. See lõplik väljaminek.

Peeglisse oli ta vaadanud. Eile. Ja andeks palunud. Poisilt. Kes tema sees. Kes palju nutnud. Tema pärast. Tema eest. Mida ta oli teinud väikese poisiga. Temast kasvatanud. Peegel ei valetanud. Kohe üldsegi mitte. Seepärast oligi ta selle tagurpidi pööranud. Eilseni.

Linn oli tema element. Tema linnale samuti. Kuigi nii pisike. Ebamäärav. Millise kadumist ei märkagi. Nagu teisedki. Need linna elemendid. Inimesed.

Peegel polnud halastanud. Alasti tõde varjanud. Hea, et röntgenpeeglit pole. Muidu oleks kõik nähtav. Süda, kopsud, j.n.e. Ja inimluud. Õnneks puudub ka mõttepeegel. Veel leiutamata. Voldemar lubas enesele irvituse. Mis valus. Lausa kuratlikult. Hoolimata morfiinist. Millega ta juba harjunud. Sõltlane. Ta irvitas taas. Ja sülitas. Verd. Mis rüvetav. Mürgine. Nakkav.

+ + +

Jõulukuusk tornis Vabaduse platsil. Siia vangistatuna. Jalalt lõigatuna. Jättes ensest kaks jälge. Ühte pildistati ja imetleti. Kilinatega – kõlinatega ehitud. Värviliste elektrilampide säraga karratud. Teine jäi metsa. See jälg. Kännuna. Nii üksikuna. Kuuskede sekka, kes terved. Oma rohelistelt kroonidelt tuules kummardudes talle leinavat lund puistates. Mis ta mattis. Jäljetult.
+ + +


Sall pidi varjama. Aga hoopis hõõrus. Seda klompi. Rusikasuurust. Punetavat. Haiguse loojangu päikest. Lõppfaasilist. Pöördumatut. Fataalset kõrivähki. Millega kaasnes tuberkuloos, selle lahtine vorm. Nii seisis haigusloos ja istus Voldemari organismis. Olles selle vallutanud. Koos tema vaimuga.

+ + +


Voldemar oli valmis. Alustama. Et lõpetada. Elu. Enese oma.
Bensiin. Kanister. 20 liitrit. Ta lähenes kuusele, kes veel rohetas. Nagu Voldemargi. Kuigi mõlemad olid juba surnud. Aga kuusk sai veel toretseda. Särada ja põleda. Et meelde jääda. Mällu. Mehel oli samane soov. Korraksi põleda. Et märgataks. Valu. Kas mõistes või põlates.

Mees keeras korgi lahti. Nagu kergenduse. Ja valas enese vedelikuga üle. Selle süütava, sütitavaga. Tikk. Alguse ja lõpu säde. Samaegne. Ja ta tõmbas selle vastu tikutoosi. Tuli haaras ta kaissu põlengutantsus. Kiirelt ja kindlalt teda juhtides. Tulikuum partner. Aeglasest valsist kasvas leegitsev surmatants. Nii kiire! Nii valus!? Jah. Muidugi. Vaid valu vari. Võrreldes varasemaga.


Vabaduse platsil märgati teda. Inimtõrvikut. Peeti atrakrsiooniks. Nagu kuuskegi. Vaid ühe erinevusega. Inimtõrvikut peeti maitsevääratuseks.
Egas Linnapea asjata pomisenud: „ Ära rikkus me Jõulud!“

Ja Voldemar ei saanudki teada. Et teda ei peetud ilupuuks. Kes tahtis midagi öelda. Et meelde, mällu jääks. Valu mõistmine. Mõistmise valu ei järgnenud. Teda peeti ju kännuks.
Unustusse ja ülearususse ta mattes. Lihtsas, hööveldamta kuusepuust laudadest kirstus.

laupäev, 11. detsember 2010

Õnn Maxima (:Absurd:)

Õnn on õnnetuste lahtikirjutamata read
Ma nüüd tean
Lohinal läbi veetud
neist ridadest kirjadest

Kihisen õnnepuntkis
Sulg lause alguses
vean paberile roosamannat

Olen häbitult happy
Nii peab
Muidu ei vea
Tsensor tappis sea
Iseenda

Kõik õnnega koos
Lausa ülepea
Kõrini
Naised G punktiirideni
Nabarõngais aukudeni
Mehed viigit munadeni triikis
Ainult kriitik
appi karjub
sõnavabadusse uputatud tiigist

neljapäev, 9. detsember 2010

Päevapalve/ Kõigil südamed priid



Palun
Ah oleks ometi nii
Las onu ometi pudeli unustab minule
Ma selle jooksuga taarapunkti viin
Ah oleks ometi nii
Tädi Punases kleidis
annetaks/ulataks viieka
Eile ühmatas
Kõik raha mul kaardil

Meetrine inimlaps
Naissoost
Vanus
Aastaid ehk kuus
Lühike kleit
pilk pikk
Paljastest põlvedest põlvitust aimub
Suu palvetab pominal kroone
Ja kriimudes käsi ei väsi
prügikastidest
otsimast aardeid


Tilluke kuju poe poole norgumas
kõik temast kõrgumas/möödumas
Segamini pisaratega
peseb keha
etteheitvalt vihm
Selle nädala ainukest küürimist

Kõigil südamed priid

Miks Waleria ostab regulaarselt „Whiskas’i“

Sügis juba enese ja suve vahele tõmmanud rõskuse kardina. Waleria kõnnib oma viieaastase tütrega Magala tänaval. Veidi melhanoolselt mõjub see hämarusse pea mattuvate kahe kurvakuju sammumine. Nende meeltesse otsekui end kinni nõelunud nukruse esimesed pisted deprekasse. Laps väsinud, tujutult hoidub haaramast ema ootavast, sõrmede lehvikuna harali käest.
„Vaata mis ilus koer!“ hüüatab tirts äkitselt elavnenuna.
Waleria vaatabki mingisse aknasse, selle raamlaual röötsumas pätilaadse välimusega lõust. Pingestab oma silmavaadet teravdades: „Jah, sa kuramus, täitsa ilge peni.“ Vaadeldud isend tõmbab suitsu, vist „ Belamorkanali “, ehk isegi kanepiga pikitut. Magusimalat lehka igatahes tuul ninna lehvima toob.
„ Rumal! “ näitab tütar talle õige ebaviisakalt näpuga sihtides täpset suunda, õiget akent. Vaat istubki seal sinise sametpael kaelas lumivalge puudel – ilus nagu elus mäguasi.
„No on alles penide peni!“ nõustub Waleria pisut liigvaljult, ta nii ära räsitud päevast, et enese häält viitsiks veel õhtulgi akuraatselt kontrollida.
Puudel avab käpaga akna ja hõikab: „Какого черта! Я тебе какой-то сраный пес, овца такая? У меня аттестаты, медали и хозяйка, которая имеет трех мушкетеров. От каждого из них она получает 2000 баксов в месяц. Вот тебе кость в горло, умница такая! Вымри!“* ja sulgeb neid põrmustava ähvardava lärtsatusega oma koonu ja õhuaknagi.

Naine ja ta tütar põrnitsevad üksteist üpris nõutult.
„Emme, emme! Mis ta ütles, see rääkiv koer“? küsib tütar kärsitult kohapeal keksides otsekui oleks tal vaimne pissihäda.
Waleria nätsutab üpris kaua vastust, enne kui välja sülitab: „Ju meid tervitas, oma emakeeles vist…“
„Aga mitte eriti viiskalt, või kuidas ? arutab laps ta näoilme targalt lahti tõlkinuna ja kõutsinägu enese näole näidelnud, kräunatab kutsule otse aknasse: „Mijaüüü…!“
Selline käitumine mõjutab neid ikka veel aristokraatliku põlgusega jäginud koerlast lausa reaktiivselt. Hetkega minetab ta oma väärikuse – vastu klaasi kareldes – hüpeldes. Seejuures ennast lausa labaselt ärailastavalt klähvides.

Läbi aknaklaasi vaadelduna mõjub see koomilise tummfilmina ja Waleria puhkeb otsekui totrusest nakatuna pööraselt naerma. Mõnedki vettinud möödujad pööravad ta poole omi etteheiteist lausa nõrguvaid pilke. Neist vaateist kaineneb naine tagasi pohmellilaadsesse maisususse. Ta haarab tütre sülle ja kiirmarsist särisevais sääris nad lausa lendavad kodu poole.


Vaat sellest hetkest, eneslegi veidi mõistatuslikul moel armastabki ja eelistab Waleria koertele kasse. Neid omapäi hulkujaid, iseolemisega rüütatuid, alatiselt looduse ja inimasukate hoonete vahel põiklevaid loomi. Neid rohkem kodutundest kui pererahvast hoolivaid isendeid. Ja ostab reguraalselt naabrinaise kassile „Whiskas’i“…


* Veits rõve venepärane folklooriline sõim
Remargi korras siiski püüdlen : „Mida kuradit! Mina olen sulle mingi täissittunud peni või, lammas selline? Mul tõupaberid, medalidki ja perenaine kes omab kolme musketäri. Igaühelt neilt saab ta kaks tonni daala kuus. Vaat sulle konti** kurku, targutaja sihuke! Sure välja!“

** – mõtle, tõlgi nagu fantaasia kannnab, kannatab.

Vene keeles oleks loo pealkiri muidugi „ Новорусская собака“

Katkend romaanist "Vikat lõikab kõrgemat kõrt"


1994. Venemaa. Talv. Tüdruk, kes suusatas koos huntidega



Foto avaldatud kinnitatud loal:
Chris Burget
Bulls & Beavers LLC
www.bullsandbeavers.com



Ma jooksen igal hommikul umbes viis kilomeertit avamaastikul. Õigemini sel asuval üpris kitsukesel rajal.
Ja igal hommikul kohtan ma teda – Amatsooni. Täies lahingvarustuses, lapiline moondamisülikond üll, otsekui alalist lahigõppust sooritavat Kenerali tütart. Ta pole kunagi üksi, teda saadavad truud neljajalgsed kaaslased. Esimest korda neid koos temaga jooksmas nähes pidasin neid esiotsa koerteks. Aga ei, neeed puht hundid, kolmekesi. Kaks aeg – ajalt külgedele hüpates, üks pidevalt tagalat kindlustamas. Loomulikkusest, millisel kombel nad liikusid, mõistin – nii oli neid õpetatud. Mida sai tõlgendada vaid ühtmoodi. Naissõdalase enesusk kõikumatu, lausa üleolev – nii rändavad vaid rünnakuks valmistuvad väed.

Esmakordsel me hommikusel kohtumisel ta näol üllatus, kui sõnatult andsime teineteisele teed kitsukesel, lumme tambitud rajapurdel. Sundisin mitmel korral ennast mitte tagasi vaatama, samas tundes kuklal kipitust, mis kindlasti tema silmapaari puurimisest tingitud.

Ühel hommikul, kohas, kus me tavaliselt üksteisest sõnatult eemale põrkusime, mu talvise jooksujalatsi kinnitusnöörid korraga puntras ja umbsõlmes. Nagu mu sisemuski. Kohmitsesin neid paelu sättides kogu raja kehaga ära varjates kuni ta minuni jõudis. Minust möödapääsemiseks oleks ta pidanud meetripaksususse lumme põikama. Ta sai aru, lahti mu muukis, muiates vaid kummalist nõiduvat naeratust.

„Kas kardad sa neid“ küsis ta veidi nagu pilkavalt, väljakutsuvalt ninakalt, omi valgeks tõmbuvaid palgeid käpikuga hõõrudes, neljajalgseist koosnevale saatekolmikule oma kulmude kaartega osutades.
Hunt ei ole sõbralik loom, ta nagu mägilane, kas vihkab või jäägitult austab ta sind.
Ma ei vastanud silpigi, lihtsalt sammusin ühe eluka juurde, vaadates otse tollele metsikusse silma ja tõin kuuldavale ümina, tõusva tooniga, monotoonselt sundiva, ühe väga vana ürgrahvaliku uinumissunnise laulu. Hunt keerutas pead, kehaga ära, kõrvale vääneldes, tuues kuuldavale talle looomupärase karje – ulu, koon ärevalt hingeaurudes kiirenevalt pahvimas. Surusin käe veel tugevamalt, nõudvalt ta turjale, loom lömitas, soristades kollast auravat uriini lausa oma tagajäsemeid täis pritsides, ennnast täis kusedes ja kiledalt kiunudes põgenes rada valimata, kahlates pehmesse, ta keret endasse imevasse lumelaukasse.
Tüdruku silmadesse tõusis sama ilme kui äsja hundil. Alasti kistud hirm.

Vaatan teda pikalt, siis sõnagi kostmata jooksen edasi, lumi vaid kiunumas taldade all. Kuulsin tagaselja tüdruku hõiget, kaugelt kui kaevust, selles vibreerivat kartust, püüet sellest üle olla, tahetes peita see minu eest süüditusse: “Sa oled nõid, saatanasigitis oled sa!“

Peatusin järsult, pöördudes karjudes talle ja tervele maailmale: “ Sa oled minu! Nagu su loomad, oled sa minu jagu! “

pühapäev, 5. detsember 2010

Väikeste südamete tuleriit










Novelletne miniatuur




Pahvak pakasest lõi põskedele kõrvakiile ja ulguv tuul näperdas tulija seeliku kõrgemale kui vaja, paljastades tõsiasja, et Nadja undruku all polnud peale karvase häbeduse ja sinakate kõhnunud reite mitte midagi. Keegi isegi ei muianud. Nad ju ootasid. Saani jalaste kriukseid. Neid leiba lubavaid.


Tamaara pühkis kulunud pearätiga tilkuvat nina. Vildid olid märjad ja põrand hoolimata vaarikapunaseks köetud buršuikast külmalt eneselt jalgu eemale peletav. Kindas tundus papitükk kindel kui lubadus. Aeg – ajalt võttis tüdruk selle vargsi välja, uurides lillakat templisõõri ja vaevu loetavat kirja, milline seda tähtedena palistas. Poe tagaruumist kostus sajatusi, midagi kukkus kolksatusega ja lärm külvati üle mattidest valanguga. Järjekord võttis sõnatult omaks teadmise, mis juhtunud. Jälle. Pjotr Semjonovits oli endal nina täis tõmmanud ja ta kark põrandale maha kukkunud. Nagu ikka siis, kui ta oma tagaubrikust letiserva najal tuimalt lösutava Maria juurde asja tegi. Kuigi enamasti asja väga nagu polnudki. Nagu poeski. Vaid mõned paberossikarbid tornisid riuuleil, viinapudelid pildusid talvepäikeses tõtt ja valet. Segamini mõlemat.

Tamaarat vaevas uni, pane või tikud laugude vahele. Aga tikke ei olnud. Ei poes, ei taskus.
Suur päike oli pruun, ta lõhnas ahjutuha järele. Päike aina lähenes, kasvatades lõualuudesse magusvalusa süljepurske. Ta sisu oli tundmatult valge ja võõras, kuumus lendlemas ta kooriku kuldkollaselt katuselt virvendava nähtamatu korstnana. Leivakorsten.

„Mida sa aeled siin, lõuad laili kui luusival vargal! Võta sappa, enne kui leib otsa saab!“ Tüdruk hüppas taaruvalt püsti, ta kõrval seisis ühejalgne Pjotr – kauplusejuhatja, suust paiskumas puskari ja küüslaugu lehkade mäss, silmad see eest selged ja sinakad kui hanged õhtuvalguses. Nähes, et Tamaara virgunud, eemaldus mees kargu kopsimise saatel oma urkasse tagasi. Järjekordse suutäie järele. Seesmist tuimestit manustama, nagu ta ise seda tegevust nimetas. Manustama kuuldus tüdrukule veidrana, küllap ka teistele – külarahvale. Aga nad teadsid, et Pjotr Semjonovits oli eelmises elus olnud arst. Leningradis ja sõjas. Mõlemas ühekorrraga. Blokaadis. Küll tema juba teadis. Ainult Maria ei tahtnud teada. Pjotri armastusest tema vastu. Naine ootas. Nagu kõik. Midagi – kedagi. Ja Pjotr tuimestas. Enese ootust.

See ei olnud see leib, mida Tamaara unes näinud oli. Lõhngi oli teine. Õigemini lõhna ei olnudki. Hallid küüruga pätsid lebasid nagu virnastatud hiired puukastides. Aga nendessegi oli vormitud elu. Selle jätkumine. Võimalus. Kuigi pikal teel kolkapoeni läbikülmunud, lausa sisusüdameteni. Ja kõik tahtsid omi leivatalonge vahetada selle võimaluse vastu. See ju vaid ajutine, täpselt nagu nad isegi. Tüdruk otsis kindast talonge. Tühi. Keeras selle tagurpidi. Lootuse naha nülgimine. Polnud. Ja sappa astuda asja samuti polnud. Hirm võttis ta kõrval istet. Otse väikese südame ligidale. Tamaara sukeldus pika puupingi alla. Leidmaks. Pimedusest. Hämarusest. Kraapides küüned verele, sõrmenukid marraskile. Luugi kinnikolksatuseni. Mis kõlas nagu tigeda koera lõugade lõrina laksatus. Tamaarat olukorraga ründav. Enne pärishammustamist. Tüdruk ei märganud poissi. Seda väikest lätlast. Tema meele ja silmade vaatamisi. Tema arusaamist. Tamaaral oli tegemist.

Maria, letiesise luugiga sulgenud, siniste tähtega kiri veel kõheldes kõikumas roostese naela otsas – „Leiba ei ole!“ Aga pisarad olid. Palju. Väga kuumi, kuid hääletuid. Näo ette kistud rätik varjas nõrkust, selja taga paugatas lahkuajale keelt näitav poeuks. Nii tüdrukule vähemalt tundus. Ja hirmust sai viha. Ja iha. Vihata kõike. Aga sammudes oli kartus. Kodu ees. Ema ees. Iseenese hirmu ees. Tamaara hakkas vilistama. Viisikest. Lõbusat. Mis käredas pakases raske. Võimatusse kukkudes, huulilt vaid sisinasse kustudes.

Tagasitee seekord pikem kui minek. Nagu ikka siis, kui tullakse tühjade kätega. Aga päike paistis. Eredalt. Nagu plakatilt. Aga sooja ei andnud. Tuli joosta. Kiiresti. Ringiga külast mööda, kus elasid fašistid. Õigemini nende lapsed. Väikesed fašistid. Eestlased, lätlased ja leedulased. Baltlased. Võõrad. Väljasaadetud. Siia Siberisse. Oli ka teisi väljasaadetuid. Linnadest, küladest, aga omadest. Ikkagi omad. Kuigi hoidusid omaette.
Ta poleks tohtinud joosta. Jahitav ruttab, kartja kiirustab. Ja teda aetakse taga, rünnatakse. Nii enne kui pärast. Nagu praegu. Nad seisid salgas, külast tüki maad eemal. Ja neid oli võõrastavalt palju. Temaga võrreldes. Mis oli uus tunne. Olla vähemuses võõraste seas. Ei, ta ei kartnud valu. Pekstakse ju alatasa. Tamaara oli sellega harjunud. Kolkimisega, selle andmise ja saamisega. Aga mitte neilt. Nad ise olid neid karjaga tampinud, neid fašistide võsusid. Ja keegi ei sekkunud. Mitte kunagi. Eranditult, kollektiivselt. Kõik kartsid, nii võõrad kui omad, ja vaikisid. Nüüd tundis ta hirmu alanduse ees. Neilt kolki saada oli rüvetus. Ja riided võisid katki minna, nagu siis, kui nad neid esmakordselt nüpeldasid. Ja millist uhkust nad tundsid, lausa ennetundmatut. Nagu oleksid nad võitnud. Baltlased olid kerge saak. Hirm võtab jõu. Nad pudenesid nagu varblased esimese kõssatmise peale. Igaüks eri suunda. Mis naljakas tundus, nendele, kes juba ürgselt alati kokku hoidsid. Aga mida raskem oli neid kinni püüda, seda väärtuslikum tundus saak. Ainult üks läti poiss ei jooksnud. Ta seisis ja vaatas. Otse silma. Omi peitmata. Ta ei seisnud niisama, ta lõi vastu. Valusalt. Isegi Miša oigas. Tumedalt, lõhkiste mustavate veriste huulte vahelt. Lätlane ei oiatanudki, isegi mitte siis, kui nad kõik tal korraga kallal olid. Pärast oli poisil kaks hammast puudu, ta sülitas need lumele. Punased pärlid süütul lumel. Suust, kust ühtki allaandmise märki ei kostunud. Mis sest, et teised, ta kaaslased, vingusid. Võit ei olnud täiuslik. Tundus hoopis imelik. Nagu see külajuttki, et poiss oli saanud kodustelt karmi nahanäie. Neile vastuhakkamise eest.

Ja nüüd nad seal seisid. Võõra kõlaga keel ja hõiked vaid nende vahel kaikumas. Ja poiss selle keskel, tema, kes polnud tahtnud paluda. Armu.

Tamaara seisatas. Kivines nagu jahimeest märganud hirv. Püüdes sulada maaga ja puudega kokku. Üheks saada. Mis asjatu. Nad olid teda märganud. Ja ihanud. Just nii. Nagu nemad olid olnud vähemuses. Nüüd enamuses. Ja nad ründasid. Hääletult. Lumi vaid lendles nende jookvailt jalgadeilt. Vaid üks neist ei jälitanud. Vaid jälgis. See lätlane. See poiss. Mäekingu pealt. Alla. Tamaara jaoks alandavalt. Teised olid väga lähedal. Ta nägi juba nende silmi. Vaadet neis. Kättemaksulisi. Nende haardevalmis sõrmi. Konksus kui küünised. Hääl karjus. Poisi oma. Omas keeles. Mis tuhandeid aastaid vana. Millega kästud ja palutud. Karistatud. Kaitstud ja armu antud. Nagu praegu. Hääl keelas. Ja ründajaist said uudistajad. Nagu hundid kogunesid nad liigikaaslase ümber. Umbusklikult. Enne äratundmist. Et nad samast soost. Inimesed. Kes tihti murravad liigikaaslast vaid lõbu pärast. Hääl rääkis midagi. Pikalt. Lepitavalt. Poiss laskus alla. Tamaarale ligemale. Üha lähemale. Tüdruk ei oodanud midagi head. Ammuks meeldivat. Kuigi talle meeldis nahkne portfell. Tee karamellkommiga. Eriti see vaarikamaitseline. Hoidis alati põses. Et jätkuks kauemaks. Nüüd pigistas ta taskus sõrmenukke. Neid raudseid. Kraanirõngast. Milles augud, millistesse mahtusid väikesd sõrmed nagu valatult. Aga ta hilines. Poisi käsi jõudis ette. Taskust välja. Koos paberinutsakuga. Mis peitis eneses midagi. Ehk salakavalust? Isegi alatust?
Pisikene lätlane sai aru. Vaistuga. Lapsemeelsega. Ja pani paki lumele. Taandudes, kaaslasigi selleks sundides.

Ta lõi jalaga. Ja kartusega. Seda paberinutsakut. Millest veeres välja kollane saiakakk. Täpselt nagu unes nähtu. Ainult veidi väiksem. Ta oli sellist ennemgi näinud. Ilmsi, aga ei mäletanud. Väga ammu, sellepärast. Ta tahtis selle ära süüa. Kohe ja korraga. Aga ei saanud. Sest ta oli venelane. Pidi jagama. Oma väikese südamega viilutama.

Katkend romaanist "Vikat lõikab kõrgemat kõrt"

Jaanipäev 2007. Puulane ja Tohtlane. Ood tööle. Esitatud lauluema Diktaator Härra Ema dirigeerimisel

Kuidas nüüd paremini asja selgitada? Njah, Puulane ja Tohtlane, kumb see mees ja kumb naine? Äh, mis vahet – peamine, et nii meid koheldi, täpselt nii nagu selles Lauluisa muinasloos.

Aga meil mõlemal, tüdrukul ja minul oli ikka süda päris kiires taktis põksumas, kuidas meid tema elamises vastu võetakse? Tüdruk oli resoluutsus ise, kimpsud – kompsud kokku ja tema juurde maale. Pärast seda kui mu elamise ära hindas – XIX sajand – oli temapoolne kokkuvõte, mis ju päris õige, kui nüüd üdini aus olla. Pumbaga kaev ja katkine ahi, toas talviti öid, mil kraadilaasi pügalast kuidagi üle kaheksa soojakraadi kätte ei saanud, küta või korda kolm. Kuusteist hädist ruutmetrit emaga kahe peale. Kööki ep olemaski, sellest see nimigi – kööktuba. Naera surnuks!

Maakoht, teada värk see külaelu, kõik teavad naabritest kõike, kaasarvatud suguline orientatsioon ja naabri kinganumber, ja vaene sina, võõras-kui sa milleski siin harjumuseks saadus kahelda julgeda võtad!
Punast vaipa lahti ei rullitud ja küla pasunakoori esindajaid ka kusagilt nurga tagant piilumas paistmas ei näinud. Hing aimas halba ja õieti aimas, nagu ikka, nagu tavaliselt!

Nende majapidamine – naistemaffia, nagu tüdruk ise seda kutsus, ei ühtki meeshinge peale Roby Roy, kes küll imetajate klassi, aga penilaste sugukonda kuuluv hiigelsuur rotveilerist koer oli, kes nüüd tüdrukut hoogsalt tervitama tormas, mind esialgu vaid kahtlevalt põrnitses. Kaks ülejäänud maja hingekirjas olevat naisoost olevust? Ei nemad teinud küünemusta jagugi minust välja. Mis teadagi üks alandav nõks, nimelt eiramine. Mis mul külakohas muud üle jäi - nagu küla mulle, mina külale – eirasin vaprasti vastu, ega’s ma neile mingi peni ole! Vabandust, Roby Boy!

Üks neist tüdruku ema ja teine vanem mudel-vanaema. Panin neile endamisi kohe hüüdnimed paika – Härra Ema ja Moorapea. Härra Ema oli suur juht ja õpetaja. Selles majas tema käskis, keelas ja vajadusel ka poos ja lasi. Vanaema rohkem nagu poliitiline vaatleja. Kus hetkel parem, selle partei rüppe tema ennast heitis, vahelduseks ka ajutise vaenlase tagalas maad kuulamas käies, seda siis vastaspoole sarjamise – mustamise kaudu, mis ta otsatut ettenägelikkust ära aimata lasi.

Jaa, jaa, aga ega seda iroonitsemist kauaks polnud. Järgmine päev algas meile, Puulasele ja Tohtlasele puude puukuuri virnastamisega. No seda tööd olin ma lapsepõlveski ohtrasti teinud, häbisse ei jäänud. Moorapea küll kobises, et puude ladumisel riida otste tegemine liig täpne, linnamehe moodi ja Härra Ema tuli varsti valjuhäälse käsuga, saates meid hoopistükis asumisele-majast tükk maad kaugemale asuvale peedipõllule umbrohtu kõplama. Kuumus ja need neetud parmud kes usinasti meid kiusasid, polnud selle juures kõige halvem. Ravimid mis niigi ju koomataolise seisundi esile kutsusid ja silmavaate vikerkaarevärviliseks moonutasid, kolmekordistasid kehva enesetunde „summa hullaariumiks“. Tüdruk sai sellest muidugi aru, aga mis temalgi teha-sõnaõiguseta sõnatult nohisedes muudkui rohisime edasi. Niimoodi hilise õhtunipimedani.

Tagakambrisse oli meile siis säng sätitud, otse külmkapi ja sügavkülmiku kõrvale ja neid potsikuid ja neid vitsikuid, neid oli seal igas nurgas ja toa keskelgi tornimas-lausa virnade viisi. Selge, et seda ruumi tavaliselt panipaigana kasutati. Pidulisemasse sakstekambrisse, kus Härra Ema õukonda õhtuti juhtis meid audientsile ei kutsutud-mats ärgu matsutagu härraste kõrvade kõrval!
Tegelikult – mida minul neilt oodata oligi – et avasüli vastu võtaksid! Ise haige pealekauba, küll pinnisid, ega ma nakkusohtlik ole? Seegi ju mõistetav, kes seda hirmsat ohukollet enese kõrvale tahaks – mida, mul aasta juba proovidega korras – kes muidu välja laseks – sundravi! Aga ajas hinge täis küll, oleks võinud ju ühe sammu astuda meie poole, aga raske oli, seda mõistmise sammu astuda. Vahel piisab ju ainult ühest silmavaatest, ühest pooldavast sõnast, siis kui on raske, siis kui elutahte tahtki pea kustumas… Aga ei tulnud neid sõnu, kohe mitte ühtegi.

Viis päeva ja ööd. Tüdruk lasi mul hommikuti kauem magada. Ise tõusis üles juba nii kella viiest ja otse hanguga mind äratama ka ei tuldud. Aga õhtuti und ei tulnud, ärevus hoidis ärkvel-mis edasi? Rohud ka varsti otsakorral, tagatipuks selgus, et nende juurde saamiseks pean maakonna keskusesse sõitma. Süstimiskuur ka pooleli, seega peaksin seal iga päev käima. Bussiga? Mõh! Neid käib siin kaks korda päevas. Jalgrattast ka ei saanud kasutada, see ju Härra Ema omand, kugi tütrele ostetud, nii et velotuur jääb ära, linnamees Tohtlane! Ah, mida põrgut siin mõelda, vaatame mis peale Jaanipäeva saab!

Ilm ilus, turgenevlikult seda siin üle viie lehekülje vedada ei viitsi. Piisab ju tedamisest, et täna Jaanipäev. No vaatame mis kombel siis siin seda tähistatakse. Sa vana pele, Moorapea tuli jutuga lagedale, et täna Jaanipäeva polevatki ja meie puhta peast sassis kujud. Arusaadav-Puulasele ja Tohtlasele pole mingeid tähtpäevi määratud. No kurat, ära aja segamini – Tohtlane pole siiski kohtlane. Aga kuramus, nii veenvalt esitas oma legendi, ei, auasalt, kohe nagu mõni rahvateatri etenduse peaosatäitja! Ma isegi moblasin kontrolli mõttes üle, täitsa lolliks tegin ennast. Sõber, kellele helistasin, sai ikka hirnuda küll. Küsis, kas maatöööd mälulünki esile kutsuvad. Urisesin midagi ebamäärast ja katkestasin kõne. Lõpuks sai ka tüdrukul mõõt täis, panime endit viisakamalt riideisse ja põrutasime sõnalausumata asula keskuses asuvasse poodi Jaanitule puuriit selle kõrval juba valmis laotuna kõrgusesse turritas. Puhkes Puulase ja Tohtlase streik!

Kus pidu, seal õlu! Minul alkholiga diplomaatilised suhted katkestatud, seega nagu Kainuse kehastus. Ja miks üldse sõnakasutus“nagu“? Nii ju otse oligi-vaatad kuidas inimloomad oma eesliite ära kaotavad ja kõikse targem on siis iseennast peoliste seltsist ära taandada. Nii sammusingi üksi tare poole tagasi, tüdruk kah teadmata suunas kadunud. Härra Ema ei jõudnud ära imestada, kui mu laoruumist rahulikult raamatut lugemas avastas. Kuidas mina ikka võivat ja saavat nii tuim ja rahulik olla, kui tütar tal kadunud? Ja mina ei teadvatki, kus ja kellega? Tule Jumal appi, kas ma siis kedagi üldse tema arust siin külas peaksin tundma? See raamatulugeminegi pigem ettekääne. Ei hakanud ma talle näitama, et tegelikult enesegi hinges paras torm ja rajutuul mässamas.
Vahutas mis vahutas, mõistis siiski, et mõtteerektsiooni minus küll ei paista tärkavat ja lahkus omaette miskit mukitades. Viskasin selle raamtutüki mille pealkirijagi mul meeles polnud kus seda ja teist ja jäin nõutult sigaretti tõmbama. Kuradile, võtsin paar uinutit ja pöörasin magama. Eks hommik toob selgust.

Kauaks mulle seda unemati külastust ei jagunud. Tüdruk, kes üpris täispurjes olekuga toas ringi lehvis, muudkui sikutas ja sasis mind voodist istukile. Pikapeale hakkasin aru saama tema artikuleerimatavõitu kõnest.
Mis selgus? Neil auto kraavis, siinsamas maja ees. Kellel neil? Mis auto? Kuidas mina nii taipamatu. Raivo see ja Toomas too, tema vanad koolivennad, nende autoga ta koju toodudki, ainult, et nende rallisõit kruusateel lõppes finišieelsel kiiruskatsel ümberpaiskumisega väheke maad enne lõpujoont - tema tarekest. No siis selge. Läksin ka seda pilti uudistama. Külili mis külili, auto nimelt, ega mehepoegadel enestelgi eelnimetatud asendist palju puudu jäänud. Seda agaramad olid nad juttu seletama. Kust traktorit, kust väljatõmbamiseks teist autot saada, et nende kopsik teele tagasi saada? Imemehed, kust mina, siin kedagi tundmata sellele vastata oskaksin? Soovitasin Härra Ema poole pöörduda, tal auto ju hoovis praegugi tukub, tõe huvides siin ära märkides-erinevalt selle omanikust, kes alatasa asjaolusid hooviservalt kõõritamas käis.
Mehed vastu, see puht mõttetu teema, Härra Ema olla neile juba lubanud täitsa elusad politseinikud täies mundris ja koosseisus appi kutsuda. Nii, et ruttu varvast-kasulik nii lubade kui trahvi osas.
Miks see küll mind imestama ei pannud? Tüdruk oli kõige leidlikum-nende pere lehmad väljas, rohumaal söömas. Ajas siis sellest karajast kaks isendit auto ette ja koolivellekesed ehitasid veotrossist miskit rakmetelaadset. No ei meeldinud vissidele mitte, et neid hobusteks peetakse! Üks protestis sellesuunalise kuse ja sitaoja otse autoklaasile. Kuidas seda klaapuhastajate reziimikäiku nüüd võinuks nimetada? Pasapuhastuse esimeseks, kiiremaks astmeks? Toomas või oli see Raivo, vaevalt nad enam sellises olekus enesegi nimesid mäletasid, vandus mis vandus, kojamehed käima ta pani, muidu poleks tõesti midagi näha olnud. Auto sai isegi püsti ja velled said veidi mõlkis ja täissitutud saaniga kodumatka jätkata.
Ma ei hakanud ära kuulama seda mis Härra Ema pudulojuste sellise karjatusviisi kohta arvab. Marssisin tujutult tuppa, seletagu seal omavahel edasi! Pakkisin oma asjad märssi. Minema siit-näitab mulle mu teeviit! Tõbilasse tagasi. Hääletatud autos loksudes panin kirja ühe loo. Vaat sellise.



Tüdruk ja briljanditud kaelarihmaga Roby Boy





Elasid kord tüdruk ja koer. Või oli see vastupidi? Alustan uuesti. Elasid kord koer ja tüdruk. Elasid nad ühel imelikul maal, mida kutsuti Tühermaaks. Kust see nimi pärines, teavad vaid kroonikakirjutajad ja ehk tüdruk, kes sellest ei rääkinud ja võib – olla ka koer kes ei osanud rääkida, vähemasti teiste, tüdruku kodakondsete arust. Tüdruk selles nii kindel ei olnud, aga ta ei kiirustanud seda kellelegi avaldama. Sest ta oli tark tüdruk. Ta teadis juba, et sageli see, mis talle tundus võimalik olevat, oli teiste silmis ilmvõimatu. Ja kuidas selgitada mitteuskujale unistuste, paraku nii harvat, seda oodatuma külalise – Ime – olemasolu ja võimalikkust? Ta leidis paremaks ümiseda endamisi “Hoian kõik endale, hoian kõik endale…“ See pärines ühest laulust, milline iseenesest polnudki tema arust nii eriline, peale nende kolme sõna, milliseid ta koerale tihti tolle nii arusaajalikku kõrva äiutas. Koer pärines Koerade Kuninglikust soost, kandes sellele vastavat nime Roby Roy ja kaelarihma, millel kuus briljanti vahvasti särasid. Neid ilukivikeste sillerdusi nägi vaid tüdruk. Teiste silmis kandis koer kõige tavalisemat seanahast kaelarihma. See polnudki nii imelik, kui mõelda, et need teised ei osanud vaadata tüdruku silmadega. Ka oli naabrite meelest nende Kuningriik nii väike ja nende loss pelgalt üks kolmetoaline kollast värvi puumaja, mille torniks punastest tellistest korsten. Roby ja tüdruku jaoks oli see muidugi hiigelsuur palee, tuhande saali ja mõnegi salatoakesega kuhu oli nii mõnus oli end ära kaotada kui tuju hall ja üksindus lohutuspeitust mängima kutsumas enese kaissu pugemisega.

Kollast maja, seda kolmetoalist, valitses Härra Ema, ja nagu te õieti aru saite, kuulus palee oma tuhande saali ja mõnegi varajatud salakambrkesega tüdrukule ja Roby Royle. Ja kui suur oli tegelikkult nende kunigriik-seal ei loojunud päike kunagi, nii otsatu oli selle suurus! Imelik-ütled sa, lugeja? Võimatu! Aga te eksite! Tüdruk ja koer oskasid nimelt unistada. Kes ütles-naiivne? Siis mine ja loe edasi oma kokaraamatut või autoremondilukksepa õpikut! Ka oma pangakonto väljavõtet võid sa edasi lapata. Meie aga jätkame.
Härra Ema oli oma unistamised kahjuks ammu ära unustanud. Seepärast ta nägigi vaid koeral seanahast kaelarihma ja kollast väikest puumaja, mille katust oli vaja varsti-varsti parandada ja tuhande toaga lossi asemel nägi ta tuhandet tegemata toimetamist. Ja siis ta kurjustas tüdrukuga ja Roby Royga, et need nii laisad on, et töid ei jõuagi ära tehtavat, enne saabuvat õhtu ja öö. Tegelikult oli asi selles, et tema kuningriik oli nii väike, et selles päev nii ruttu otsa lõppes. Võrreldamatult varem, kui Roby Roy ja tüdruku kuningriigis kus ju kunagi päev otsa ei saanud, tuli vaid unistada ja nad suutsid selles edasi liikuda kiiremini kui päike taevakaarel jõudis veereda.
Printsist valgel hobusel tüdruk unistada ei julenud, vähemalt esialgu, ka ei teadnud ta, kuidas see meeldiks Roby Royle, kes Printse ja eriti valgeid hobuseid polnud kunagi näinud, isegi mitte nende oma kuningriigis mitte. Härra Ema teadis küll midagi Printsidest, aga tema arust sõitsid need kas luksusautodega või seiklesid lennukeis üle maailma omi järjekordseid äritehinguid sõlmima kiirustades. No jah, televiisorist oli ta neid näinud, neid õigeid. Tema meelest olid need miskit kentaurilaadseid meenutavad olevused, kuuludes ehk eelajaloolise müstika valdkonda.

Miski seletamatu äng häiris Härra Ema, kohe üliväga, nii,et hoolimata päevatööde väsimusest ei suutnud ta kuidagi öösiti uinuda, vaid vähkres tummtorinal oma kaasaegsel, vedrudeta madratsil. Siis ühel ööl poolunes, millises seisundis ju ennegi tehtud hiilgavid leiutisi ja avastusi, mõistis ta, mis tema hingerahu röövinud oli. Nimelt see, et tüdruku ja koera mõtted ei kuulunud talle. Ainult nende tegemised – toimetamised oli ta suutnud omastada. Oo, kuidas tundis ta ennast petetuna. Veidi rahunedes asja kaaludes otsustas Härra Ema alustada tüdrukust, aimates, et koera mõtted meenutavad pigem tüdrukupoolseid peegeldusi.
„Anna siia oma mõtted!“ kärkis ta juba varavalges tüdruku voodi ees seistes. “Aga Härra Ema, kuidas ma siis teie käske suudaksin täita?“ küsis tüdruk vastu. “Pimesi!“ kärgatas vihane Härra Ema ja võttis tüdrukult ära ta silmad. “Anna tagasi, ja kohe“ lasi häälel kajada keegi võõras, ise otse ukseaugul seistes. See oli Prints, aga tüdruk ei tundnud teda ära, sest ta ei näinud midagi. Aga Roby Roy tundis ta ära oma südamega, sest see lõi tüdruku omaga samas rütmis ja tukses. Urisedes, mis temale tavaliselt kui kuninglikust soost isikule üldse omane ja kohane ei olnud, napsas ta tüdruku silmad tardunud Härra Ema pihult ja viis need Printsi kätte. Kuldse kroonita Prints kinnitas need kohe tüdruku palgeile tagasi. Ja pime sai nägijaks! Ja kurjus sai otsa! Ja jutt on ka peaaegu otsas. Ah, jah, läheb ikka veel edasi. Prints võttis tüdruku ja Roby Roy ja viis nad oma maale, milline küll veidi väiksem kui tüdruku oma, kuid parajalt suur, et tema unistused täiega ära mahuksid. Ja mahtusidki. Vahel küll tüdruk igatseb oma Kuningriiki ja paleed taga, aga see juba teine jutt ja muinaslugu. Nii et – Happy End!
Mind küll! Peaaegu oleksin unustanud. Lõputiitrites – Härra Ema sai pulmade puhul Printsilt kingituseks majale uue katuse – terasplekist punase, no küll sobib hästi kokku korstnaga, see ka ju puhta punane. Ainuke häda, see plekkatus kipub vihma kallamise ajal õudsesti põrisema ja ajab Härra Ema koledal kombel nuttu löristama. Ei mina tea, miks see nõnda on, kallis lugeja.

neljapäev, 2. detsember 2010

Puuetega Inimeste Päev






Naabrimehele, jalutule


21. sajandil
kümnendal aastal
Puuetega Inimeste Päeval
Ajuvabariigis butafooriline bankett
Jäle jälle
selle puhul – suur Palagan Party
Härrased ja daamid kõlistamas šampuseklaase ja tooste
kaastundeis krigisemas rooste
kinkides sõnalisi
närbunuid roose:
Ikka sinu terviseks sõber seltsimees ja vend
õnnetuses!

Ise viimasest vimmasest tubakast pläru sa keerad
Ratastoolist ja südamest haarad
võimetusest lausa karjud ulud

Akna taga
Detsembrikuul
kraaksub vanaväsinud kaaren
sinusarnasel raagunud puul

kolmapäev, 1. detsember 2010

Wiiralt Eduard ja poeedid muutuvas ajas


Ma vaatan Wiiralti graafilst lehte
Poeet kõnelemas inimkividele
Ja kohe meenub ta enese kõne ammune
Mitte eriti Isamaaline
Kurat
Kus vahel oli nälg
Sülg krampi lõi lõualihased
Pariisis
kovikus
kus istusime
mul maos näljapesa
Kui keegi oleks pakkunud sinepiga leibagi
Ei
Vaid õlut
Kannude ja kõhulaulude viisidel

Kes pole nälginud viit päeavagi
aru ei saa iialgi
Parem ärgu lugegugi
Edasi astugu
Praegusel Eestimaal
inimikividest väljakul

reede, 26. november 2010

Katkend romaanist "Vikat lõikab kõrgemat kõrt"

XX sajandi lõpp. Venemaa. November. Moskvasse viina järele



Mukk* Kommersant rääkis mu surnuks. Tal papp otsas. Muidugi jälle mitmeosaline kohaliku tähtsusega laulupidu, tsükkel ka meestel, seljataga. Neetud naised ja viin, ja jälle tehti talle puhas vuuk. Kurat, ei õpi mees, kuigi ise vana aferist, lasi ennast jälle nagu mingit naga lihtlabaselt paljaks varastada. Seda siis juba mitmendat korda?
Õige tulemuse saab X – ga korrutades.
Mul endal viinaseisak. Ei joo, seega vaba raha ja vabad kõrvad. Kõrvade osas muidugi nali. Kommersant mind nii lolliks ei peaks, et mulle niisama jahuma oleks hakanud. Nuias vaid esialgu ainult peaparandust ja kõrtsis temaga koos istudes-üksi tema ei joovat, ikkagi kultuurne inimene, kuidas siis muidu, sai see jutt siis räägitud – “ Moskva, eh, Maskvaa!“

Eestis valitseb praegu teatavasti poolkuiv seadus, valitsuse poolt kehtestatud alkotalongidki nagu omamoodi maksekupüürid-omavad oma hinda. Alkholi peaaegu pole, eriliselt hea minek lapikul konjakil – viietärnistel. Ülilihtne olevat neid alkoholi puuduse all kannatavatele koopertiivsetele baaridele, missusuguseid siginenud nagu usse raipekehal, kahe-kolmekordse vaheltkasumiga maha müüa. Kaup otse rabatavat käest. Ei mingit tingimist ostjate poolt, olukord otse harukordne – müüja määrab hinna – ühesõnaga kapitalisti unistus – monopoolne seisund.

Kustkohast siis seda märjukest saada? Venemaalt loomulikult. Otse lausa selle pealinnast kohe, kust siis veel! Tal seal tuttavaid juhatajaid mitmes viinapoes ja lavkas. Mõni transahunt lisaks. Transiidi osas asi samuti lihtne -kiirrong “Estonia“, peaasi, et oleks eesti vahetus, kuigi niinimetatud “eesti vahetus“ koosnevat küll imelikul kombel peamiselt Tallinna venelastest. Mida põrgut, ikkagi peaegu omad – eestimaalased! Kokkuleppel saavat viinakastid vagunisaatjate ruhvidesse peita. Sealt ei nuhitavat kummalgil pool praegu veel poollahtisel Eesti – Vene piiril. Moskvas pidavat kohalikud võmmid küll perroonil päris avalikult õnnelantijatele – kaubareisijatele jahti pidama. Roheliste „trahvikviitungite“ abil saavat nemadki rahu südamesse ja krõbiseva taskusse. Rong marsruudil Tallinn – Moskva, Moskva-Tallinn, oleneb kummale poole vurate, nimetusega „ Estonia “, siin see lokomotiiv seisab! (FOTO)


***

Filtreerima seda juttu muidugi peab. Seda juba seepärast, et Kommersant on tuntud libekala. Oled siis sõber või ei, kullakaevuri juttu ajab nagunii. Kasvõi keeleharjutuse mõttes, usud poolt juttu, ikka saad kolmveerandiga petta, ehh! Või nagu ta ikka ise ütleb: „Väike tüng kuulub alati asja juurde!„

Gyrsa, va vana rebane, kust tema siia sai, aga näed, üles otsis meie asupaiga, endal nägu pohmellist paistes nagu vene mõõtu jaamakellal. Maandus rõõmsalt meie kõrtsilauda ja kus hakkas koos Kommersandiga seda Moskva laulukest agarasti kaasa vilistama! Selge, poistel kahe peale üks müts! Aga mind lollitada?! Ei nad taha, ei usu, liiga vana tutvus selleks meie vahel. Lihtsalt nutsunappus ajab neid praegu minuga rahapada jagama. Pealegi neid tundes, vii äridee või linnavalitsusse, hakkame kooperatoriteks! See küll vist hale nali, meie ja ametlikud ettevõtjad!?

Muidugi, väga suur see risk rahaliselt ka poleks, pealegi Gyrsa ütlust “Raha pole rukis, seda saab talvel ka!“ kasutades.
Ja ongi ju talv, vaata vaid aknast välja, ja kui sellest ei piisa, piilu - pista nina kalendrisse!

Mõned tuhanded USD – it ja FIM – i rippuvas, nullprotsendises dividende juurde ootavas praegu roiskseiskunud asendis, olekski õige aeg need nüüd poegima panna.
Vennikesed ärimehed Nossovid tuleks vaid kuidagi kained hoida. Aga see oleks veidi kahtlane üritamine, hea, kui ohjata suudaks. Näis, näis, homme hakkame siis põristama üle vene piiri, mis praegu tobeda, veel harjumatu sürrina tundub.
Aeg nii segane, nõudes pöördes tegelasi, meiesuguseid täishulle.



* Muck-pärineb muinasjutust „ Väike Mukk „ (Der Kleine Muck) , siin heasoovlik , veidi narritav , lõõpiv pöördumine . Ei ole soovitav võõraste , vähese huumorisoonega isikute suhtes kasutada, võite leida endit traumatoloogia osakonnast .



1991 . Eesti. Enne jõule . Tagasi, kilbiga


Kodus tagasi jah, ka kilp alles, ripneb seinal, asi seegi. Mis aga peamine, koos omaenese skalbiga. Alles jäi teine!

Kõik hakkas kummituslikult veidi nihu keerama juba raudteejaamas, nimelt Kommersant, vana peerukott selline, ei suvatsenudki välja ilmuda. Ju kuskile möllule, labrakale iseenese maha unustas.
Kurat, kaua sa passid, ei kumbagi meest, rong juba minekut tuututamas, sa saatanas! Mul täiega kopp ees!

Vaata aga vaata, mis rahvarallit siin peetakse? See ju meie Gyrsa! Saabus raudteejaama parkimisplatsile, kus kokku saama pidime, ise täis kui sitikas. Uuema null üheksaga (Lada 2109), ulja külglibisemisega lund lendu lastes parkis auto. Va türbel selline, oleks mu peaaegu alla ajanud!
Lühike pilk autokabiini sisemusse selgitas kõik. Masina süüteluku alusest karbist välja ripnevad juhtmed andsid aru, kust kuradist oli mehe autoklubi verivärske liikmestaatus pärit. No on molude molu, autoärandamistega ta ju alustaski. Vedeles poolteist aastat noortekolooonia naridel, aga nüüd, praegu, selline lastelaul: “Kes aias, kes aias, kes vangalaias? Mis nimi, mis nimi, Gyrsakene ta nimi!“ Nüüd ruttu – ruttu minekut, kaugemale käulast ja sellest pahateo paigast – kriminaalteo tegevuspaigast. Mida lähemal sind seal avastatakse, seda kindlam vahelejäämise risk. Mida muud kui kättpidi vennike nüüd ruttu vagunisse ja seal tuttu suruda. Mees vaid mõmises, kontaktivõimetu nagu vaarao muumia.

Hommikul külmkarges Moskvas, Gyrsa turtsus hädiselt nagu vermeis, äsja pulmast tagasi saabunud isakass, ägedalt omi küljekonte triikides. Need oli tal ilmselt pidevaist pakiriiulilt mahakukkumistest õige hellad, ja seda kuramuse trikki esietendas ja lisavaatusi sooritas ta öö jooksul nii korda neli. Seda rolli täiendades maabumisega otse tema all lõbutseva seltkonna liikmete joomalauale! Jah, just nimelt sinna, sellele kuradima kitsukesele pakiriiulile oskas härrasmees peatäit välja magama kobima minna, enesel eluskaalu parajalt nii 120 kilo jagu ülespoole või allapoole ja enamgi – vastavalt sellele kas mees äsja kuuekäigulise lõuna söönud või värskelt pellerit külatanud.
No kus tuli minul neile meestele alles selgitusvabandusi jagada! Ikka: „Izvinite ja pozalusta“, aga ega venelased jäta. Kui lepid siis ikka klaas pihku ja põhjani. Seal viinaklaasi põhjas peidus nii leppimised kui tülid. Aga mina ju ei joo! Tõin põhjenduseks maksalutikate parasiteerumise minu organismis. Äh, ei piisanud sellest. Lärm Moskva hommikuni.


Nüüd, veidi kainenuna, Moskva porises lumes tatsudes, õõtsutas Gyrsa end kandadel nagu mingi kuramuse hulkuv, koduraja kaotanud pingviin, pobises selgitusi autoäranduse kohta: “ Kurask, taksimani polnud…“
Kõikse asjade tipuna olid tal isikutunnistusena kaasas vaid mingid käkras traktoristiload. Pilt peal selline, et mina igatahes ära ei tundnud. Öösel dokumentide kontrollimistel piiripunktides õnneks tunti. No mida sa moraalitsed sellise idioodiga. Tulutu kui kaevust kalapüük. Uurisin, kas tal kõik see Kommersandi värk sama hästi kui tollel enesel teada ja käpas. Vannutas mind kui lunastajat, et neil mitu tretti Kommersandiga tehtud ja poodides käidud kogu aeg ühes rivis, lausa ühtselt koos otsekui tagumik ja särk.
Ime, et risti ette lööma ei kukkunud vihtuma – me ju ikkagi juba otsaga õigeusksel Venemaal. Pealegi Gyrsa vanausuliste järeltulija. Nende, kes juba enne Peeter I-st Eestisse pakku jooksid ja siia jäidki. Terve Peipsiäärne nende külasid täis. Ju kartis, et esimese vihaga ta pikalt saadan. Kõnge siis üksi siin otsatul, päratusuurel Venemaal! Äh, ära leppisime! Joodiku lööd maha, penile annad kaigast, aga mis sa hulluga ikka peale hakkad…

Esimese asjana oli talle, kammraadile muidugi vaja peaparandust osta. Ostsin enese arust väikese pudeli, aga Gyrsa, va setu selline, sehkendas asja sedasi, et hiljem pudelit uurides selgus – selles puhas piiritus! Gyrsa ise ei varjanudki muiet, küll ta seapoeg juba teadis millise kanguskraamiga tegu oli!
Hea vähemasti, et Moskvas igat käulat taksona võis peatada. Tõsta käsi ja peatunud masinajuhiga seletades ole ainult mees ja lepi hinnas kokku. Üleüldse meenutas armas, nüüdseks peaaegu endine kallis kodumaa pealinn mulle idamaise turupazaari ja kooperatiivide veidrat ristsugutist. Kõik müügiks, aga ostmistega pidi pagana ettevaatlik olema. Nagu müüjad su keelepruugis aksenti märkasid, kerkisid hinnad ja vastsete ärimeeste vererõhk otsekohe Venemaa sinitaevasse. Ainult kirikukuplid, need särasid ikka veel tuhmkuldselt, täpselt nagu vanasti…



***

Tempo, tempo! Nagu tõkkejooksja, koperdad inimbarjääridest üle. Meeskodanik, naisseltsimees, ära rabele jalus, nu pogadii, zuka!
Külg ikka ees, külg ees – nii on kergem! Keegi ramp astus mu lipsu peale. Haa, see nali, mul polegi praegu lipsu ees, aga kus see inimmass alles trügib! Saad sõimata, vene suurlinna slaavlikud haugatused. Mul sellest jumala savi, pangu ennast minupärast põlema, kuramuse inimrobotid! Ja kuidas nad veel ütlevad sõnapaari „ Mina – moskvalane! “ Intonatsioon selline, et vaatad enese ette ja taha, vaskule, paremale, isegi õhku – taevasse heidad sa pilgu, kas jutt uuest messiasest – prohvetist, uuest Rasputinist? Ei tema see ise, enese arust eliit!
Piiterlinn – St.Peterburg meeldib mulle hommikuudude tasaste tiksetega hoopis enam. Seal asub Venemaa tegelik vaimne aristokraatia, mis juba mitmendale põlvkonnale omane, otsekui verre sisse istutatud, hoolimata 1937.aastal ja varem ja hiljem toimunust ja blokaadist. Suutsid säilitada, oskasid olla, seda siiani!

Need neetud Kommersandi poolt äramärgistatud poed oskasid asuda ka kusagil imeperses, nimelt äärelinnas. Kui kaugel Moskva tsentrumist asub äärelinn? Õige vastus – kõik oleneb sind sõidutava taksojuhi – autoomaniku nahaalsusest. Võib sind ka pool päeva ringitada ja su paarsada meetrit stardist eemal maha panna, ise arvet nimetades laialt larhvi irveks venitades. Järeldus –nagla nagu tank pead olema sina, mitte tema.

Kauaoodatud poesaba näitas juba kaugelt, et Gyrsa peakolus peale öiseid akrobaatilisi õhulende vähemasti aadressid õigele reale olid pidama jäänud. Inimkehade väändumine otsekui paganlikus rituaalses tantsus. Tasuta antakse midagi või? Ei, hoopis viina hakatakse müüma. Olevat just toodud terve auto koormatäis. Ja see inimeste silmavaade! Hullunud penide oma.

Üks asi on Eestis järjekorda eirates letini ja sealt edasi madaam juhatajani jõuda. Proovi sa seda vägitükki, vend vähk, Venemaal teha! Mattid ja pljaadid on kõikse kergem kandam, mis sealt selga ja kõrva saada võid, usu mind! Meenub, kuidas Kommersant vahel kokutas, enese meelest nalja visates “ Usu mind, mina ise ei usu iseennastki!“ Mina usku maha ei jätnud, lausa kategooriliselt keeldusin, seega – vaatame õige hoonet väheke väljaspoolt.
Sa püha pele, seal kui valvesalk, allakäinud vargad ja muidu benderid kobaras kobrutamas, saaki passimas kui nälginud penikari. Meie kahekesi neile kui kandikul ette kantud, süllekukkunud lotovõit. Oleks nad vaid teadnud meie äriplaanidest ja rahavöödest – venepäraselt oleks sellest kindla peale kujunenud neoTalvepalee vallutamine. Nii saigi otsustatud nagu ikka sotsialistlikult tagaukse kasuks, aga nagu needus ise, seisis seal sigaretti venitav võmm. Kurat, see suitsetamine on ikka kahjulik harjumus, juba mu vanaisa rääkis seda mulle, nii siis, kui ma talle esimest ja ka siis kui kui talle sajandat korda sellega vahele jäin.
Sedapuhku osutus see kahjulikuks, lausa ebatervislikuks, eriti küll meie kahe jaoks.
Nimelt meenus mulle seal külmast värisedes, võmmiseeru suitutunni lõppu oodates mu vanaisa üks imevärki teooria. Nimelt olevat indiaanlased, otsekui juba ette kättemaksuks – eks kohalikud nõiad ennustasid, valged lollpead suitsetama õpetanud ja boonusena süüfilise samuti takkatraavi lisaks kinkinud. Jutustasin seda lookest edasi ka Gyrsale ja valesti tegin. Too hirnatas valjusti ja rõõmsalt nagu mära märganud täkk ja pruukis kiitvalt vanaisa kohta suud ja seda puhtas selges eesti keeles. Muidugimõista talle nii omaselt valel ajal ja kohas, pälvides otsekohe seltsimehe?, kodaniku?, härra? sinimundris seadusesilma austava tähelepanu ja tervitusröögatuse “ A, nuka dokumentõ, jobanõe estontsõ, zranõe zuhnõ!“ Kuigi jah, kunagi kanti üht meest Venemaal austusega õlgadel, karjudes talle „Elagu Bog Zuhnov“ (G.Lurich) …
(FOTO - RÖÖKIV MIILITS)

Kurat seda teab, millega võisid kunagi küll me kallid suguvennad või – õed selle suurrahva esindaja kunagi nii välja vihastada, et tal vimm siiani. Eks ta meid sellest „kuradi„ lausumisest ära tundis. Vanarahvas juba ju hurjas „Ära kutsu tühivaimu!“ No platsis ta nüüd oligi!
Halb eelaimus sosistas, et meil nüüd suguvendade oletatavate pattude eest mitmekordselt tasuda tuleb. No hakka või itkema, aga Moskva paraku pisaraid ei usu. Selle mõttetera jäävuse seadus tehti meile õige varsti selgeks. Kollase sinitriibulise masina kutsus seadusesilm kohe kohale. Ei aidanud ei rohelised USA, ei Soome erksavärvilised tõutunnistuse paberid, ometi neil ju nii ilusad pildid ja numbrid peale trükitud. Ju viha ikka nii suur, et võitis miilistionääri meiepoolse illusoonlikult loodetud kunstiarmastuse, sa kuramus küll! Pritsis suust vaid vahtu kui katkine tulekustuti.
Nii tutvusimegi järjekordselt ühtega Nõukogude Liidu arhitektuurivääärtustest, nimelt kohaliku miilitsajaoskonnaga. Mis pagana pärast need üle Liidu kõik nii ühesugused? Juba eesruumis maal Dzerzinskist, kui mitte büst kõige nähtavamale kohale eksponeeritud. Eks vist ikka selleks, et teaksid, kus asub Nõukogude Võimu eelsalk. Mis nägi väljast välja vaat sedasi , (FOTO - Moskva 4 – nda Miilitsavalituse Jaoskonna pääslauks) ja seest sedasi, FOTO-TUTTUJÄÄNUD MIILITSMEHED VALVEPOSTIL(TÄIES MUNDRIS!) – varasta äraväsinud seadusesilmad või paljaks!

Hakati siis meie imeinimeste NSVLiidu kodakondsust tõendavaid dokumnte-punapasse nõutama. Aga mul nahaalselt Eesti Kodanike Komitee isikutunnistus kaasas. Nägid vist esmakordselt, nokkisid hoopistükis selle kallal kauem kui Gyrsa teise liigi traktoristi lubade kallal.

Nii venepäraselt, lihtlohakusest jäeti meid pärast nimetatud protseduuri Gyrsaga kokku, lükati ühte kambrisse (FOTO - KAMBRIUKS) - . Seal õnnestus maha pidada välkkoosolek ja imedeime-Gyrsa ladus välja plaani, mis esmapilgul ülitotter, aga arvestades strateegiliselt sitta situatsiooni ja Gyrsa prefektset vene keele oskust, pidime üritama. Mäng täispangale - surm siin või Siberis! Mäng lihtsalt vääris panustamist. Mulle tegi ainult muret asjaolu, et Gyrsast lenduvad konjakiaurud miilitsmehele – korrapidajale liiga pähe ei lööks ja too neist tekitatud meeltesegadusest meid hoopistükis kainekasse edasi tranportida ei laseks. Aga ei tekkinud mehel mingit sellelaadset allergiahoogu-põdes ta nohu või oli lihtalt venepäraselt alkoaurude vastu immuunsuse omandanud, seda teab, vaid küsijamees. Nimelt on nii lolle küsimusi, et vastuseid teab vaid küsijamees ise.

***

See oli üks paras spektaakel küll! Gyrsa oleks seda esitades konservatooriumi lavaka sisseastumiskatsetel kindlasti sisse saanud, selle peale aamen! Sai hakkama, sindrinahk! Trümmis uksele, mis plekiga üle löödud, täsiskraabitud vene rikkalikest mattidest – kolmekordsetest, kuni vaimu virgutavate aforismideni (näiteks – Lutze pjat let v odinozke, zem minuta na paraze!*). Ment, nägu täis ülimat solvumist, teda ju segati (arvatavasti mune sügamast?!), avas luugi, ühmas: “Tševoo?“
Gyrsa ei kokutanud, no kohe üldse ei kokutanud, vaid lajatas “ Kutsu kõige suurem ülemus, jooksuga marss, raisk!“ Võmmi näoilme kujutamiseks puudub minu sõnapaletis toonvärv. Igatahes, igatahes – mõjus. Hetke küll viivitas, aga kummaline see vene hingeelu värk ju niikuinii, ja ülemuslik toon, mida Gyrsa kasutas lisaraskuseks, ja ment kaduski kuhugi õigusruumi sisikonda. Umbes viie minuti pärast ilmus luugi monitorile nooruke, veel rikkumata nägu, vaatasime – õlakul üks väike, kurb tärn – „mikromajor“ – leitnant, arvatavalt alles miilitsakooli viimane, värske väljalase.
“Tillitada püüate, jalamaid tassi siia üks õige, elus ülemus!“ kärkis Gyrsa talle seersandi komadohäälega, kes ta Nõukogude Liidu Armee dessantvägede ridades teenides olnud ju oligi. Tõe huvides, see kõik toimus avaras vene keeles, kõiki nüansse eesti keelde edasi anda oleks lihtsalt ilmvõimatu. Jälle luuk kinni. Toimib, pilgutas Gyrsa mulle silma. Kümme minutit, viisteist, kõmin koridoris, kuuleme mitmete jalapaaride astumistümpse. Vaatan Gyrsat, tal nägu kisub kipra, ise-nüüd saame küll korraliku ketuka! Luugi laval sedapuhku alampolkovnik, vana kala, see kõike näinud, seega Gyrsa kohtleb teda nagu võrdset, samas ei lipitse, ei keera vinti üle, tubli poiss! Ütleb lepitavalt, rahulikult:“ Ülemus, meil siin eksitus, arusaamatus lahendada“. See sõna “meil“, kavalalt, oo kui kavalalt! Delegeeris ühe ropsuga vastutuse, kuigi kaudselt, alamplkovniku õlgadele, pisikese osa sellest, seda küll, kuid märgatava. Võmm haistis kohe asjakäikude nüansse, püüdes tõrjuda, seda läbi alandamise:“ Mida sa rabeled, ära sega töötamast, istu vagusi! Tüüpiline nõuka mendi tekst, naera surnuks – ment muidugi, meie oleks vaid aplodeerinud viisikesele: “Hea ment on surnud ment!“
Gyrsa vähe teravalamalt, otsekui hammustaks oponendi kõrva: “Mu isa, nimetab ees ja isanime, KGB polkovnik, andke sulge, kirjutan telefoninumbri, kontrollige!“ Selgituseks: keda, mida kujutab enesest KGB polkovnik, võrdne, kui mitte rohkem, miilitsa kindralleitnandi auastmega, kuigi ajad jah, teised, veidi juba muutumas…
Miilits kõhkleb kuuldavalt. Kiirendatud hingamine, mis sa teed, vana kooli mees, ikka veel mõjub, lämmatab, see kolmetäheline hirmumaagia. Siiski püüab, õngitseb “Mitmendast Peavalitsusest?“
„Teisest, sellest kustkohast ka teiesuguseid kontrollitakse!“ nähvab Gyrsa. Ment ei ütle enam midagi, ainult puurib pilguga Gyrsat, oi, kuidas puurib, katsub lammutada, kussa, Gyrsa seisab kindlalt, kindlamini kui Mannerheimi liin, soome – ugri, contra slaavi – irw! Luuki sedapuhku ei lajatata kinni, see suletakse vaikselt, kuradima hea märk!

Ootamine? Ootamine! Ootamine.
Kogu elu olen jälestanud ootamist, seda alanduse lellepoega, läbi selle sind paika, nurka ju püütakse, pannakse. Seda igal pool, igal ajastul, igal tasandil. Koristajast ministrini paistvad leidvat selles iseendile oma eksistentsi õigustust, otsekui iseäralikku lohutusauhinda ensestele.
Aeg tilgub, ei tiksu, kellad võeti ju ära. Numbrite loendamine ei aita, see mõjuks psüühikale pigem kurnavalt, lausa võtmena üles keeravalt...
Vaatan, Gyrsa molkus pohmelli kaissu langemas, kuraas pea olematu, sa saatan küll! Avatava ukse ragin, lävel tuttav vormimütsialune larhv kohmab, püüdes meile mitte otsa vaadata „Välja teie kõik, koos asjadega!“ Mis paganama asjadega? Meilt kõik ju ära võetud, ah, selge lihtsalt selline kohalik, sõnaline trafarett! Korrapidaja laobki parajasti meilt äravõetud esemeid letile, raha samuti, oh imet, kõik viimse mündini alles! Mul higi igast poorist tilkumas ja mõte tagumas: “Kiiremini, kiiremini!“ Saabub alampolkovnik, nõjatub seinale. Näen, vaatab kupüüre ja meid, seda koos imeväikse peanõksatusega. Või ma eksin? Ei! Mees kordab seda jälle! Pilk kupüüridele, meile! Tahab osakut? Või hanitab, et oleks alust uuesti pokri pista-alkäemaksu pakkumist seekord ettekäändeks tuues ja see oleks juba otsene, krõbe paragrahv…
Gyrsa on hetkel ilmses alavormis, seega mina. Võtan 50 $-se, panen letile, ei lajata bravuurselt, teen umbmäärase käega kaare otsekui tahtes emmata tervet emakest Venemaad: “See poistele, kingituseks.“ Vastuseks on vaikimine, mis samas tundub heasoovlik olevat: “Kuigi pääses puhtalt, ei ahnitse, oleks ju, va Balti räim, ka mitte võinud anda!“
Me lahkume aeglase väärikusega, ei ütle nägemist, ptüi kolm korda üle vasaku õla, sellise kohaga, ja nägemist!? Me oleme ju KGB polkovniku pojad, noh, vähemasti Gyrsa on, vabandust!

***

Hiljem küsin Gyrsalt “ Kes su vanamees tegelikult on?“
„Hullumajas kondiväänaja, turvavend, noh“, imestab minu taipamatust .
“Aga number?„
„Mis paganama number ?“, mängib ta lolli, mõnuleb, jobukakk selline!
Kortsutan kulme,“Telefon, sa idioot, mille numbri sa andsid!
„Koduse numbri andsin, automaatvastuvõtja taga, teade kah peale lindistatud.“
„Mis teade?“
„Jätke ainult häid uudiseid!“
„Mis keeles?“, küsin eneselegi lollakalt.
“Puhtas eesti keeles, küll nad tõhud, tõlgi oleks leidnud, kui helistada julenuks, sa juhm elukas!“ irvitab ta. Irvitan vastu. Kuigi ilm on külm, annab väljakavaldatud vabadus sellist sooja, et tahaks lausa lõuata, laulda! Selge, ilmne ajuvabaduse hoog mind tabanud!

* Parem viis aastat (üksik)vangistust, kui minut aega paraskil.


Veidi hiljem. Plaan B .

Mida muud, kui peab kusagil need neetud konnid ja viinad kätte saama. Piiritus oleks viinast etem, pärast lahjenda, palju tahad! Kes kurat mõõdab, on’s see 35 või 40 kraadi kange.
Suuvärgist siin ainult ei piisa – A la – „Jutt on sul hea, aga jalavarjud nii kehvakesed…“ Nii see paraku on.
Gyrsa lahendab pea sunniviisiliselt kergema kraadiga õlut, sai peale mendimaja „hoiatuslaksu“ aru, et vindistena tõmbame asjale kriipsu peale. Teeb küll krimpsus nägu ja kurdab, et vene õlu kuse maitsega olevat. “Kust sa tead? Oled siis ise joonud või, kust nimelt, ah?“, küsin ilmüütult ja lisan:
„Pidi jah selle joomine tervendava toimega olema, üks vanamutt mulle rääkis, et ta igal õhtul oma päevase uriinikoguse… „ Kaugemale ma oma jutuga ei jõudnud. Ta ramp ajab mind tükk aega mööda tänavat taga, inimesed tõmbuvad kohkunult kahte lehte – on alles lõust – Gyrsal muidugi! Aga ma väheke väledam, jooks ei ole Gyrsa tugevaim spordiala. Puhib natuke mingi raudposti najal, küll varsti naeratab. Näe, juba naerabki!

Aeg lahigusse! Aeg rünnakuks! Luureks pole enam aega. Maandume suvalise esimese ettejuhtuva viinapoe juhataja kabinetti, kelle eesust ilmestavad inimsammastena tursked turvad. Madaam juhatajanna meie õnneks inimkalkulaator, teda veenab me rahakoti sisu rohkem kui ilukõne. Ahmatovat oleks ta ehk konkureeriva kaupluse omanikuks pidanud. Aga kurat seda teab, mõni inimtüüp oskab väga osavalt tööd ja eraelu lahus hoida – õhtuti Wagneri helindite pisarsilmil kuulamine, päisel päeval kalktuim ametnik, otsekui kiretult fikseeriv kopeerpaber – töö lihtsalt selline!

Igatahes 100 kasti konjaki osas siis kokku lepitud. Transaprobleem tõsine, rahvaalgatuslik kamp kauplust valvamas, et ükski fuura midagi vasakule - välja ei veaks. Idee sähvatus, kuigi ostapbenderlikult nahaalne. Sõit tagasi miilitsajaoskonda, juba tuttav alampolkovnik kergitab üllatunult oma puhmaskulme - linnukesed vabatahtlikult puuri tagasi?
„Mida, tulite rahva viha eest peitu, baltlased?“ Käin meie kaardid otse, keerutama lauda. Kaks franklinit ja rulame mendi UAZ-kuga tagasi Bachosse templisse, pooled neist 100 kastist mahuvad sinna kenasti, mõned pudelid peame küll ohverdama autojuhile. Perroonile sõitmast see tõhk keeldub, seal raudteevalitsuse miilitsa, kolleegide pärusmaa, tema ei tahtvat suhteid täis sittuda, türbel selline! Pagan, mida teha, lausa leninlik küss?
Rong seisab enne väjumist paar tundi stardivalves. Jätan Gyrsa alkolasti juurde, koos autoga nurga taha peitu ja lähen uurima rindeolukorda. No täielik jamanaze, mida sinimundrid siin korraldavad. Kõik, mis neid vähe huvitab ja meele järgi, konfiskeeritakse Vene Föderatiivse Vabariigi nimel ja seda otse loomloomulikult võmmide kaukaisse. Ühel riikliku asutuse mehel Tallinnast terve last arvuteid ja krillitsas saatepapüürusedki korras – olemas. Tutkit - ei aita seegi, ju jaoskonnaski vabal hetkel hea „Tetrist“ klimberdada - seega konfiskatsija! Kimpude – kompsudega vennikestel veidi kergemgi, mente ei huvita eriti mõned vorstilatid ja paari spordikoti suurusjärgne tavaar. Veetakse kõike, alates toiduainetest, lõpetades arvatavasti a la Kommersandi poolt sõjaväelennuvälajalt väljakaubeldud pommituslennukilt pärit langevari + päästeparv - laadsete asjandustega. Millise ta, va imemees – valge juut selline, soome purjus ehitajatele ratsukäigulise parseldusnipiga maha müüa oskas. Mida hõimuvelled parvega kaineks saades peale hakkasid, no mina küll ei tea! Ehk sõitsid sellega üle lahe otse Kotiranta? See selleks.

Mõistsin et, siit lõigust läbi ei murra, tuleb minna läbi tagala, rongikupeedel ka teisel pool varuuksed. Lähen ja räägin eeltuttavate vagunisaatjatega. Kuuldes kogusest, saadetakse keskmiselt mitte pikalt, venekeelselt karuperse mustikale. Mida lähemale jõuab rongi väljumisaeg, seda rohkem aktiviseeruvad mundrid. (FOTO - MIILITSAD PERROONIL)

Peas paras pahn, õiget plaani ei mingisugust, trambin rongi esiosa poole. Seal, peale vedurite, neid kaks, asub postivagun. Mida siin enam kõhelda, küsija suu peale ei löödavat. Parimal juhul lüüakse jalaga tagumikku, ei enamat. Toksin ust, see kistakse nii kümne sentimeetri jagu avali, kiitsakast kolbast paar helesininist ürgslaavlikku süütasilma mind takseerimas. Naerab mõnuga minu plaanist kuuldes. Ise imestad, vanasti poleks postivaguni ust sulle – lihtsurelikule avatudki, minusuguse lihtsa ristiinimese illegaalsest kaubaveost rääkimata. Neil riikliku tähtusega dokumendid saata ja relvastatud on nad eeskirjade kohaselt arvatavasti siiamaani. Sõlmime suulise kiirlepingu. Nüüd praegu peaasi, et kaupa üle ei löödaks või kesk Venemaist, siravat ööd vagunist välja ei visataks. Kes pärast hauguks, taga uluks! Vast ema vaid, kes siis veel…

Jooksuga, jooksuga nüüd, hunti toidavad jalad! Kasutame Gyrsaga kahe tule taktikat. Vaene ment selle risttules. Järele andis, tõsi, peale esimest kümnerohelist keeldus vapralt, seega lisasime ka teise. Juba leebus, ahne tont sihuke! Kõik nüüd rutturuttu nagu kähkukas, üks koorem veel ju tuua! Poelaos selgub, et madaam juhataja meile osalist üleviskamist planeerinud, kastides viietärnilise asemel, sa püha müristus, kolmestega märgistatud kaup! Meie õnneks ja tema kahjuks-võmmimasin ja ihument meie kaaskonnas, sotsialismrealistlikku kunstimaastikku ilmestamas. See imepilt veensid teda sellest kurjast plaanist endamisi küll midagi šuhnaadest ja fašistidest enda ette pobisedes, lõpuks loobuma. Kuigi, kui päris ausalt, mina ainsatki itaallast silmapiiril ei silmanud.

Pärastine juba ajalugu. Tuhmis valguses mu silmad Gyrsa tondikogu veel vaevu seletamas, kes suud ja konni pruukides vennastumas kahe postivagunisaatajaga. Mina juba uinutavast monotoonsest rongiäiutusest poolunes, jõudsin veel mõelda, katsetades öelda sisekaemuslikult, Pablo Nerudalikult: “Tunnistan, et olen elanud“. Vara, vara veel, see kõlaks kui tühi tünn ja pikk tee mul veel minna. Nii pikk, et rong milles praegu sõidame, mind kohale ei vii, igast lõppunktist, kuhu saabun, alustan ma uut teekonda. Hing mul selline. Vajun imelikku, iseäralikku unne.

neljapäev, 25. november 2010

Lahelohe Leo - Kogumikust "Vaevade värav"

Triinu-Liisi lood

Meie kodus elab lohe. Kõrgel kapi otsas ja vahel kaob ta ära, siis me otsime teda taga-issi, mina ja vennake. Ema ei otsi kohe mitte üldse, tema juhendab, kustkohast otsida. Ja peaaegu alati on tal õigus, ta on ju kauem issiga elanud, kui mina vana olen. Ta teab, kuhu issi asjad ära kaotab. Vahel ta ütleb, et issi kaotab ennast ise ka ära. No mina ei saa küll aru, kuhu üks suur ja kolevana mees ennast ära saab kaotada. Aga see on küll õige, et ta tihti unustab. Unustab, kuhu ta asjad pani ja mis kell mutthilmikas* algab ja mis kanalist seda näidatakse. Siis tuletan mina meelde ja saan kiita. Aga ma saan aru küll, et see rohkem teesklemine on, sest issi ei oska üldse valetada. Kohe mitte kriipsugi. Kui ta luiskab, siis on tal nägu peas nagu habemega hülgel ja ajab mind naerma ja issi läheb nii imelikult turri nagu vana vetsuhari. Sest ta saab aru, et mina saan aru.

Täna siis otsisime lohet. Lohe nimi on Leo. Loheleo. Nii ilus nimi! Mina ise panin, sellepärast. Kaua otsisime ja kõige havem on, et otsimisega lähevad toad korrast ära. Ma tean küll, mis tähendab korrast ära. Mul oli talvel kõht korrast ära, arstitädi ise ütles. Ja kui valus see oli! Ma ei tea, kas tubadel ka valus on, kui nad korrast ära on. Aga vist on, miks muidu ema kurjustas, tal oli vist neist nii kahju, et ta kõrvad vihaseks läksid. Punaseks noh! Kui ema kuri on, ta kõrvad punastavad. Ma arvan, et häbist, et nende kandja nõnda koledat häält teeb. Issi ütleb siis, et nüüd tuleb põgeneda emataigeri* eest, kes puurist pääsenud valla. Kõige kavalam nõkskoht on ise puuri pugeda ja uks lukku panna. Issi tuppa nimelt, issi ise nii õpetas. Muidu meid sinna ei lasta, kohe üldse mitte. Seda sellepärast, et ta seal töötab. Seal toas on üks suur klaver ja üks tuhat viissada kaksteist raamatut. Ma tean täpselt, sest issi alles eile seda ütles, kui uue raamatu tõi. Ta loeb alati raamatud üle ja siis on ta nii õnneliku näoga. Ainult seda ma ei tea, kas ta neid raamatuid seestpoolt ka loeb. Ma usun, et jaa, tal on ju prillid. Ise ta kutsub neid piriprillideks ja klaverit minu Marieks. Minu arust ema ei salli Mariet, sest kui isa Mariega mängib, punastavad ta kõrvad kogu see aeg.

Leo oli kapi taha peitu pugenud, ta ei tahtnud meiega vist mängida, sellepärast oli ta otsustanud katki minna ja me pidime teda parandama. Leo on tuulelohe, päris lohesid ma ei karda, ainult mängima ma nendega ei hakka, mitte kunagi, auka! Sest nad on tuliohtlikud* ja meil kodus pole punast tulikustumise palloni*. Et me saaksime mängulohet lendu lasta, pidime teda liimima. Imeliimiga, mis nii kiiresti kuivab ja nii tugev, et ennast lakke võib liimida. Aga ma ei usu, et see päris tõsi on. Onu Pets Võserik liimis ka, aga kukkus alla. Ma arvan ,et ta tegi õieti, muidu oleks ta sinna lakke jäänudki ja päris nälga välja surnud. Teda poleks ju sööta ka saanud, toit ei saa ju tagurpidi rippudes kõhtu jõuda.
Issi pigistas liimimise tuubikut*, aga sealt ei tulnud välja mitte midagi, kuna issi oli unustanud tuubile korgi peale keerata. Ta ütles, et sellest pole midagi ja tõi emme õmbemise karbist* nõela. Ja torkas selle tuubi otsast sisse ja siis oli kõik kohad liimi täis ja issi sai lohe ilusasti ära parandatud. Aga liimi jäi üle, kohe kole palju jäi, ja seda ei saanud igalt poolt kätte. Eriti issi habemest. Ja üks ämblik oli liimi külge kinni jäänud, mis issi jutu järgi talle õige paras palk oli, kuna ämblikud ise oma liimiga kärbseid ja muidu mutukaid püüavad. Mina temaga nõus ei olnud ja hakkasin ämblikku päästma. Issil polnud aega vaielda, tema tegeles oma habeme päästmisega. Kumbagi päästa meil ei õnnestunud, mille peale mina nutsin ja minu arust ka issi, kes algul kääridega, pärast emme karvakraapijaga* ennast habemest üldse ilma jättis. Ja veel ütles ta, et nüüd ta lõug on täitsa alasti ja keegi ei tunne teda enam ära. Mis muidugi täitsa rumal jutt, televusseris* kleebivad just pahad onud endile habemed ette, et neid ära ei tuntaks, mitte tagurpidipidi.

Siis läksime me vanaema ja vanaisa juurde, kellel on linnaserval maja ja aed. Tahtsime seal Leo lendu lasta ja maasikaid süüa. Leo oleks taevas lennates pilguga ise ka maasikaid süüa saanud, salaja muidugi, minu nähes ta seda kunagi ei teinud, aga maasikad olid täitsa ära kadunud, need punased, ainult valged olid täitsa alles. Vanaema arvas,et naabripoisid olid marjad nahka pannud, aga mina arvan, et Leo nad ära sõi ja veel nii palju, et sellest ta nii raskeks muutus, et täitsa äkki korstnasse kukkudes pliidatulle* maandus. Ja kõik söök, mis vanaema meie jaoks keetis, visati minema, sest see oli puha tuhka täis. Ja kõik hakkasid rääkima mingist Islandist ja üldse ilmast. Vanaisa ütles, et nüüd tulevad nii kuumad ilmad kui vanapagana tagumikus. Mille peale mina tahtsin vastuseid, kohe kahte korraga. Üks. Kuna ja millise kraadimise klaasiga* käis vanaisa vanapagana peput kraaditamas*? Kaks. Millest mina aru kuidagi ei saa, kogu aeg räägivad ilmatüdrukud ja tädid rannariietes ilmast, ise veel pikknikides* ka siis, kui sajab ja on kolekole ilm. No miks nad siis ilusat ilma ei telli? Ilmajaamast, ma arvan. Just sealt seda saab. Nagu pitsat. Mis on nämma! Aga nad rumalad vist ei tea seda!

Vanaisa ja issi hakkasid õlut jooma ja mina jõin limonaadi. Limpo läks mulle nina sisse kihisema ja ma ajasin ninast mulle välja. Ainult kibevalu ei tahtnud välja tulla. Issi tegi nalja, et see on sellepärast, et ma olevat ninatark. See ei olnud üldse naljakas ja ma läksin tigevihaseks ja tahtsin üldse ära joosta. Oma uute ja valgete kingadega jooksen ma kolepalju kiiremini kui enne. Issi kellaga mõõtsin. Kell pärast seda enam ei käi, ei tiksu ka. Seepärast, et kui ma Maskale ja Jupitsale oma uut rekodit* tahtsin näidata, kukkus ta vette. Otse akivaariujumisse*, kus kuldkalakesed Maska Ja Jupats elavad. Ainult issi ei tea seda veel, ma panin kella rohtude karpi paranema. Ja mis üldse imelik, kell ju ei käi ise üldse, ainult siis kui on issi käe peal ja issi kõnnib. Küll need suured ja vanad inimesed räägivad ikka imelikult ja valesti! Ja veel hakkas mul nii kahju oma tuulelohest ja tahtsin emme juurde tagasi. Aga issi oli kuidagi imelikuks muutunud ja nad vanaisaga laulsid mulle üht laulu, millele vanapapa ise akordionil oli viisi teinud.

Laps
viie suvene
Emme Issi pisi tütretirts
päris nende sarnane
alles tema keksis siin sirts sirts sirts
Kuhu küll nüüd
ära peitnud end ta
Kadunud hele häälehüüd
vaikind hõbedane trill trill trill

Me laps kadunud ära
meil teda taga otsida aidake kõik
Tema eest annaks me ära kõik oma vara
me aadress on Kuldnoka Põik

Emme ja Issi ja elevants kummuti peal
norgumas murest
endil vaevamas pead
Alles teda nähti
alles ta siin
alles ta seal
Täisa alles ta oli
see pisike plika
nüüd taga teda me huikamas kõik

Me laps kadunud ära
meil teda taga otsida aidake kõik
Tema eest annaks me ära kõik oma vara
me aadress on Kuldnoka Põik

Hommik neile soovitas
Issi las vaatab
seinakella seieri taha
Aga ei olnud ta seal
Päev neile soovitas
Emme las otsib seinavaiba kuldasest mustrist
Aga ei olnud ta seal
Õhtu neile soovitas
Vanamemm las piilub papi piibukaha sisse
Aga ei olnud ka seal

Me laps kadunud ära
meil teda taga otsida aidake kõik
Tema eest annaks me ära kõik oma vara
me aadress on Kuldnoka Põik

Öö neile teatama tuiskas
teie lapsuke magab
unemüts peas
issi kirjapandud viimases reas

Me laps polnudki kadunud ära
täname neid kes teda otsida aitasid kõik
Enestele alles jätsime kõik oma vara
me aadress pole üdsegi Kuldnoka Põik


Seda laulu kuuldes andsin ma neile nalja tegemised andeks, kuigi nad andeks ei palunud. Aga head annavad andeks palumatagi, nagu lilled, kui neid katki lõigata ja vaasi panna.Seda sellepärast, et inimesed neist rõõmulõhna tunnevad.

Äkki olin vägaväga väsinud ja tahtsin magama, just issi sülle, see on maailma parim paik tukkumiseks, kus UneMati sulle unemütsi pähe paneb, nagu ses lauluski.
Ja issi ei kurjustanud üldsegi, nagu muidu harilikult, kui ma enne magama minekut hambaid ei pese. Ja ei nimetanud mind nagu muidusiis laiskloheks. Ja issi habe ei torkinud mind nagu varem ja ma otsustasin talle pardeli* kinkida, emaga koos, emme annab raha ja mina ostan. Tartu uuest Kaubamajast. Miks vanainimesed küll seda Tallinna Ülikooliks nimetavad? Kas sellepärast, et sealt ostamist* saab õppida?

Nii, väike lugeja,kui sa teraselt tähele panid, on siin kirjatükis mitmed sõnad mustade lumehelvestega-* märgitud. Seda seepärast, et need on valed lumehelbed ja sa püüa nad valgeteks - õigeteks kirjutada.. Ja kui sa juhtusid lugema seda koos issi või emmega, siis nad kindlasti aitavad sind. Ah jaa, siin on veel mõned kavalkonksudega sõnad, aga see on maitse asi, nagu suured inimesed ütlevad. Nagu seegi, et mul on koerkutsu, kes hirmsasti armastab hapukurke süüa. Kas see pole kummaline? Samuti nagu see lugu isegi. Sest kuidas saab ühe jutu maitset tunda, see pole ju ometi jäätis…Ja kuidas maitsevad unenäod? Või emme musi ja issi kalli? Sa mõtle sellele hommikul, kui ülesse ärkad. Nüüd aga, head ööd, mu väike jõmm!

esmaspäev, 22. november 2010

Parimad vaatekohad


„Ärge, ärge äratage mind!“ karjus kunagi ammu valgesse, praegu pruunide, roosteliste plekidega kaetud riidepalakasse, seda enesele, oma silmade ette tagasi kiskuv koolnu.
„Me Isand, me Käskija, ärgata on aeg! Juba kolm päeva ja ööd möödas, kui Teie unele suikusite.“
„Ah, te mõistmatud! Kui ilusat und mina nägin, lausa paradiisilist vaimu ja mõistmist selles mina ära tundma sain!“ rahmib ülesse aetu, kollaka käega eitust Äratajale.
„Me vaimu Valgustaja, Teie kõik kannatused ju ära kandsite, oma ihule ära märkida lasite! Inimsoo pattude eest. Neid headuse juurde kutsudes, nende hingi järele katsudes! Nüüd piinade tundmiste järjekord nende eneste pärisosa!“
„Või nii, no seda pikalist vaatemängu tahan mina lausa kurvastust nautides vaadata ja näha! ütles Kristus ja tõusis taevasse.
Sääl oli ta Isa, lausa enese kõrvale, kohad kolmele, kinni pannud.
Parimad vaatekohad.
Kõik algas Rolandist


Vannitoa põrand lõõmas suvepäiksest ruudulisena. Roland tõmbas suitsu, tülpinult, pigem harjumusest kui ihast. Suistupakil kägardus pruunikas palm.
Olga vajus ta kõrvale istuma.Ta lõhnas slaavilikult, pealetükkiva pafüümiga nina retseptoreid mõrumandliselt ärritades, unelema uinutavalt. Rolandile tundus see alati seksika kutsekaardina. Olga kuum veri kandus tavaliselt kõikidesse ta tegudesse, praegu kiirkõnesse, trummipõrinana r – deks, otsekui ta keel tantsiks liigpalaval tsinkplekist katusel šamaanilist palvetantsu.
Põrisevad r – id ei meeldinud Rolandile, need meenutasid talle mingit ammunähtud lavastsust kooliajast. Ta puhus Olga suunas veidi riivava suitsuviiru. Mitte otse näkku, see oleks liiga isekas tundunud. Olga ei lasknud end häirida, ta tõrjus käega, kus helkis mitu kuldset sõrmust, nikootiinise joapilve järsult ja lehvivalt laiali. Ta silmad olid roheliselt helkivad. Roland oleks tahtnud praegu olla rong ja kihutada Olgasse, ikka nende lubavate semaforituledes silmade pärast. Ta pani käe Olga ristatud põlvele, selle kaudu sukeldudes kleidi alla, aiva kõrgemale, kobama avanevasse, niiskuse häbemepessa.
Naine heitis vannitoale pilgu ja vedas küsiva pilgu mehele „Siin?“
Roland raputas peaga eitust, nagu urukoer kährikut. Sedapuhku mitte see kiir, püstijalabaarine, eelmänguta keha desserdi kugistamine. „Maitsetu“, vaagis olukorda Roland. Ja üldse – hiljem. Naise kabinetis. Pärast tööd. Millise Olga talle just praegu pähe oli määrinud.
Enne minekut haaras ta naise rindadest, nendest kitli all peitust mängivatest ahvatlustest, tugevalt nende jäigastuvaid nibusid hõõrudes. Enne naise esimest oiet jättis ta järele. Oli aeg.

Kivine kelder lehkas, mis ka mõistetav. Väljas lõõskas varjuski 30 kraadi celsiust juba paar nädalat. Vanamehest valvur pobises hambutu suuga vandeid, mis sisinaisse kustusid, haaras sangadest, tõmbudes kogu olemusega küürasendisse. Ta sandaalitud jalg otsis pidet ammu paljudest astumistest kulunud trepiasmeilt. Ja siis nad kukkusid – kolmekesi. Tükk aega jändamist, enne kui nad said teekonda jätkata. Roland pühkis higi, kandam oli raske, kätelihastesse õmbles piimhape valuniite.
Ta tundis mõnuga segatud soovi käepidemetest lahi lasta ja minema kõndida. Külma õlle ja kuuma Olga juurde. Aga juba nad olidki kohale jõudnud. Vannituppa tagasi. Pikk, seest õõnsa kõlakastina võimendav laudadest pesukast võttis kandami valju raksatusega enese kanda. Vanamees heitis puhmaskulmude alt küsiva pilgu Rolandi põuetaskule. Väljapööratud, tühjuse märki sisaldava kuuehõlma näitamine vedas küsija suurnurkadesse põlgusevao. „Pärast“, silendas Roland, kuigi tal polnud ettekujutustki millal see „pärast“ saabub. Ta kurjas sosinal, täna töötas ta paarimeheta. Siis heitis kandamilt kõrvale lina. Hais oli kui sein, ta ei suutnud esialgu kuidagi ennast sellest läbi astumaks sundida. Ta pidi veidi kohanema. Seniks vaatles ta tuimalt varvast. Sinikaslillat ja tursunut, mille küljes väreles õhuaknast hoovuv, tuulest liikvele lükatud nimelipik. „Kera“, oli sinna hoogsalt, pea üle papiserva kukkuvalt, lennukalt lendleva käega kirjutatud.

Ta võttis kilekotist esimese pudeli viina. See tundus vaid pudelit puudutadeski soojalt imala käepigistusena. Lina laiemale kiskudes avas ta teise käega pudelipõhja vastu põlve lüües joogianuma. Pöialt nõrga survega pudelisuul hoides pritsis ta laialilükatud linast avanevale lihale. Kõhuosa välja veninud nagu raseduse seitsmendal kuul, hematoomid tumelillade võõrasemadena kogu keha ulatuses õitsemas.
„Surmatunnistusel kindlasti surma põhjusena märge – Äge südamepuudulikkus“, mõtles Roland, ta võinuks selle peale mürki võtta. Nii oli märgitud eelmisel korral ja üleelmisel. Varem oli teisiti. Enne seda kui erikontingent saabus. Need eriti ohtlikud kroonilised haigusjuhud. Koos nende kandjatega. Seniilsed, kes siia hooldekoha leidnud ümbriku libistamisest valge kitli taskusse, hakkasid korrga liiga kiiresti välja surema.
„Looduse loomulik käik, ju nad Punasesse Raamatusse kandmata“, oli kelmitsenud paarimees. „Ei!“, oli vaielnud Roland. Peast veidi soojate vanurite asemel need mõrvarid, lastepilastajad, aminasiinist küll elavateks, kõikuvateks varjudeks moonutatud? Vaid haruharva muutusid nad kiskjaiks. Siis kui mõni meeltesegane ätt istus nende voodile, nende enesele mõõdetud tuiamisrajale ette jäi, valdas neid endit lõbustav raev. Nüüd lamas üks selliste juhtumite tagajärgedest Rolandi ees. „Habe tuleb ära ajada“, arutles ta fikseerivalt. Surnud ei kaeble, et zilett liiga nüri.
Kera vääris oma nime, alasti keha riidesse saamine nõudis Rolandilt kõiki teadaolevaid nõkse ja ohtralt jõudu. Aeg – ajalt eraldus kehast tumedat, lehkavt vedelikku. „Sisemised verejooksud“, konstanteeris Roland.
Keegi avas selja taga ukse. Roland, segamisest häirituna, pööras pead. Kolba Volli luuras teda vidukil silmil.
„Haltuura? Ja sihukese pekilasuga, puha üksinda? Oma 120 kilo jagu surnud liha, mh?“
Roland urhatas, ta ei sallinud Kolpa, kes pesemise ettekäändel patsiente naiste osakonnast vannituppa transportis, noori tüdrukuid hilisõhtuti seksuaalselt enesele tarbides.
„Viinaga pesed? Ma küll teist ei raiska, veest ja harjast küll!“ latras Kolp. „Viin ikka sisemiseks desinfitseerimiseks mõeldud!“
Roland boikoteeris.
Lajatav kinnilöödvava ukse prõmm andis teada, mida Kolp temastki arvas.
Pintsaku selga ajamine oli viimane, kuid kõige keerulisem tööosa. Pidi minema lahkunu sugulastega nõu pidama. Lihtsalt kuue seljaosa lõhki katki lõikamine, ilma omastega konsulteerimata olnuks liig riskantne. Aga muidu see riidetükk selga kuidagimoodi poleks mahtunud.
Leinajad istusid mustas „Volgas“.
„Hullude järeltulijad tõesti!“ mõtles Roland.
„Sellise ilmaga neljarattalisel praepannil!“
Veidi üllatavalt olid nood asjade käigust selge ülevaate saanutena, ruttu Rolandi otsusega päri.

Keha oli nüüd viiskalt riides, lehki tundus inimlikum.
Kindaid käest visates haaras mees puudritoosi. Poola päriolu grimmikreem oli selleks vahendiks, millega ta enesele oli nime teinud ja miks Olga teda nii visalt nõusse rääkis. Nägu. Näos oli asi. Keha varjas ju ülikond.
„Luksuskirst, samas mitte labane“, hindas asjatundlikult Roland tumedat eset koridoris. Leinajast naisisikul tuli oma oma ilusat Papakest vaadates lausa vesi silma. „Kunstripsmete vahelt langes ehtne pisar“, mudis Roland meeltega sõnakujundit ja sõrmedega taskus siledat sajalist.

Olga kabineti uks oli lukus. „Osakonnajuhataja“ seisis sildil. Roland tundis järsku vastupandamatut soovi ka ise juhtida. Näiteks ennast. Ta ei teadnud, et samamoodi mõtlesid just samasel hetkel NLKP Peasekretär Mihhail Gorbatšov, Osama Bin Laden, üks noorma poolne, tõmmu mees, nimega Obama ja veel mõni miljard inimest, kellest suurosa moodustasid hiinlased. Ainult mitte keegi neist, peale Rolandi, ei kuulnud ei kusagilt kostvat naeru. See oli Nostradamus, tal olid veel mõned ennustused varuks. Neid, mis täitusid. Ja ta oli valmis neid jagama. Rolandiga.
Praegu on Roland Prohvet. On edaspidigi. Hullumajas. Akuutosakonnas. Väga „kinnises“.