neljapäev, 19. november 2015

"Sadakond nõiutud suitsukest" - katkend


2  
                                                                                                                       
Tugev ja jahe tuul puhus lihavatele rohuvartele heledaid jutilisi küüre, ulgudes tõrksaid pujusidki enese alla painutades, nende tõrkujatega tigetihedalt maapinda nüpeldades.
Ilmale vastavat inimtühja vaadet eksitas vaid üksik ennast tuulele ettekallutav, vaevaliselt astuv mees.
Küürus tulnuk astus rajule otse vastu, kergemat rada otsimata, tihti kompassi ja kiletatud kaarti uurides. Mis reetis, et tegu polnud kohalikuga.
Võõra õlal pendeldasid sookäimad – ümmargused räätsad. Mehe paremat kätt venitas pea madalamaks iseäralik ja raske sangaga metallkast.

Siis äsja rasket maapinna tõusu võtnud, hingeldav mees seisatas. Künka tipul asuv lagendik klappis igati, et siia laagriplatsi üles lüüa. Ta kuulatas korraks oma sisehäält, mis nurrus rahustavat jaatust.
Mees ajas käe põue, valis vajaliku numbrijada ja lülitus kuuleka inimrobotina ooterežiimile.
Peale viiendat kutsungit kostus teeseldult närb mehehääl:
„Martin, ma väga loodan, et olete oma tööga juba alustanud? Te teate ju, et meie eelarve on hapralt õrn nagu Viola selkirkiigi* olemasolu...“

* Laanekannike, haruldane, kannikeste sugukonda kuuluv, väljasuremisohus olev taimeliik

Martin krabas mobiili kõrva juurest püksisäärele, vastu oma valutavat reit helituks muljudes, luges aeglaselt mõttes kümneni ja kuulas siis sõnavalingust epistlit edasi.
Harva, kui mühatas napilt-tüdinult jaatuspobinaid telefoni – seda oma juhendajast, alati akadeemilise sõnaseadmisega kuraatorile. Torkas siis kiirelt oma vee- ja põrutuskindla CAT-i taskusse tagasi ja hakkas varustust lahti pakkima. Kõik tarvilik oli oskuslikult ära mahutatud „Osprey Aether“ 70 liitrisesse seljakotti.
Ta kummardus kerge äginaga oma veidi töntsakat keha, aga käed käisid kärmelt, toimetasid osavalt – juba tuule käes plehku kippuvat telki üles sättides. Kuigi – iga liigutus ajas teda lausa vastikult higistama. Nagu alati. Millegipärast just seltskonnas – olgu selleks kasvõi kaheliikmeline, kena naisega täiendatud moodustis.
Või seda enam?
Ta soristas selle häiriva mõtte peale pikalt põõsastesse.
Tuul ulgus vähem, juba hellemalt kõrvu viilides.

Viimane ese, mis seljakoti põhjast välja ilmus – kahekordsesse krabisevasse termokotti pakitud hõõgveini sisaldav pisike punsu  – kuumav ja ergutav töölõpu aplaus iseendale. Martinile Martinilt. Ta lonksas plaskust esimese suutäie. Ootas ära peatselt kurgust keelepärale keriva nelgist veidi kareda järelmaitse ja jäi mäenukilt alla vaatama.

Siia otsekui võõrtaimedena istutatud ridaküla lösutas õrnpunavas udus... Sirutudes poolloogaks, nagu veel kevadeuimane, ruskesse siidvõrku aheldatud rästik.
Küla, mille majadest tervik küll vaid osaliselt ta vaateväljale avanes. Küngast katvad  tuuleiilides agaralt kätlevad puudeladvad lõikasid mehe vaatevälja varjavalt pooleks.
Siiani ulatuv raske soohõng kratsis sõõrmetesse mõrkjat hingust kui kangeks kääritatud segu õuna- ja kasemahlast.
Udu keris ennast tasapisi kõrgemale, künkale lähemale, nagu võõrast haistnud, kuid ettevaatlik kiskja.
Üpris lähedalt, läbi tuuleulu kostus parmupilli nurruvalt põrisevat, ajuti kaduvat, siis selgelt kõlavat tinedat heli. Hajuvatest pilvedest läbi, kompas maad esimeste päikesekiirte sadu. Järsu, koondunud prožektorivihuna meest ja küngast üle kullates.
 Nagu kodumaine dokumentaalfilm, mida vaatab suur, ennast rahulolust täissöönud kass, kujutles Martin, päikesejoa all aurates.




Siiski hõõrus miski rabedalt, jämeda soolana mehe meeli: see üpris pentsik töölähetus.
Miks just tema? Polnud Martin ju kunagi varem hinnanguid andnud. Pigem selleks vaid lähtematerjali kogunud. Nii oli tavaliselt. Nüüdseni. Selliselt rutiinselt ja rahutavalt. Aga nüüd korraga taoline ebameeldivus – kaasnev vastutus. Martin kuristas veiniga arupidavalt kurku.
Ta oli siia saadetud turba ja soovee proove võtma. Bioloogist telmatoloog* – nõnda kõlas Martini ametinimetus, nüüd talle paraku uude – sedapuhku ka kontrollija rolli sunnituna.
Mehe ilme süngestus korraks – olles hetkeks meenutanud oma isa. Sest Martin tõesti nimelt uuris. Soossatikaid uuris, nagu ta sigitaja sellist tegevust hindas.
Ta keha tegi paar tahtmatut sammu, lüües metallkasti nurga vastu jala ära. See niigi haige. Lausa oigamaajavalt valusalt, aga see polnud põhjus, miks mees veel jõulise löögiga kasti kaugele võssa saatis.
„Soomardik! Martin, soomardik!“ nagu teda isa purjus peaga tögas – seda  küll vaid  omavahel olles ja harva.
Õnneks või kahjuks? – et keegi ei võinud kuidagi sekkuda – isegi Martin ise mitte.
Jah, kuigi tõega, tõesti, talle meeldis kord, eriti väärtustas mees selguse raame nende ümber – nii tundus kuidagi kindlam.
Kuidas?
Ikka kindluse ehitamise kaudu iseendasse.
Ja mis siis! tahtnuks ta kõigile karjuda, aga kuulajaid polnud, mitte ühtki.  Ikka ainult tema ise. Väga üksikuna iseendaga end tundes.

* telmatoloog – sooteadlane

Vaat vend, tema jah – hoopis kui teisest luust nikerdatud asjamees. See eluvend, kes juba rüblikuna isasarnane spordihull – vanamehega muudkui omavahel madistasid – kes kõvem, kes vintskem. Ikka kahekesi kambas, alatihti padrikusse kadudes, päevadeks oma metsikutele matkadele. Kompassi ja telgidki ära põlates. Ulukeid, keda jahtisid, enestele õhtulõkkeil söögiks kõrvetades.

Martin polnud aga kunagi kangelane olnud, isa silmis küll mitte. Mehe silmis, kes langevarjuhüpetes vabariigi meister, vana suusahunt ja orienteeruja. Keda ei peatanud isegi salakalaküti poolt jalga löödud ahing, seda siis kui „vana“ ühiskondliku  looduskaitse inspektori auametit pidas.
Ometi vaevasid Martinit siiani kahtlused, et isa seda mitte altruismist ei toimetanud, vaid konfiskeeritud saagi pärast endale pätsu panemisest olid kantud. Kust muidu need pirakad haugid ja ohtrad, mooritud sulelised nende söögilaule äkki ilmusid? Igatahes põdes Martin siiamaani suleliste kitkumistest saadud allergiat. See hais! Kuuma veega täidetud pekkvannist vastu turritavat tosinkond sinikaela laipa. Kalarapped ja haisev lima. Ta mattis nuttes mitu surnud sulelist küüni alusesse pehmesse liiva. Tema õnneks polnud isa neid üle lugeda viitsinud.

Hiljem tõusis väikevend, siis kui Martin liigset rasva kogus ratastoolis,  taganõutud tippadvokaadi kõrgustesse. Kellega vanamees igal võimalusel kiitles  ja kelkis.
Harva, kui vennaksed kokku said. Needki napid kohtumiskillud oleks võinud pigem sundkohustuste sekka kiiluda. Et taoline viltune ja lääbakil suhteriit üleüldse püsti püsiks.

Aga tema ise? Martin? Tema oli jah rohkem emasse – malbesse, kõiki koduseid alati kokku lepitada püüdvasse olevusse.
Ta kulistas ägedalt plaskust, kuid mitte enam jaheduse peletamiseks.

Suur rüüp veini jäi kurku kinni, kui kellegi, seljataha hiilinu hääl talle käratas: „Mes sa hiilit, ah, sa va hatast peni, ah või et vargile tulit meitele või!?“
Häälele lisas kaalu, kerre õõvastavat jahedust süstiv, ta abaluu alla surutud metalne toru. Vägagi ilmselt trukiti teda praegu tulirelvaga.
„Nuh, mes vaikid nigu kult rukkin, hakka rääkma!“
„Ma näitan,“ üritas Martin kõõksuvalt,  läkastades hingeteedesse läinud veinist ja ehmatusest.
„Võeh, või tema näitab! Meda sa näitad, ommi litsitütrikele liinast võit näita, meitel om ommil oma vembla püksin!“ ilguti vastu.
Keegi köhatas. Siis itsitas viisakalt. Need olid teise, arvatavalt nooremale meesisendile kuuluvad häälitsused.
„Lausa kahekesi, nagu paarisrakendis patrull?“ imestas Martin.
„Rahu, rahu, mul on dokumendid kaasas,“ üritas ta rahule lehvi sõlmida.
„Anna seia!“ sai ta vastuseks vaid kurguurina. „Aa, tasakene, mudu...“
„Jaa jah, ma nüüd taskust need võtan,“ lepitas Martin kibenäppu, ulatades üle õla rahakoti ja muud dokumendid.
„Kaeme perra!“ rabati esemed talt ühe ropsuga käest. Kostus agarat krabinat ja veerivat sõnapominat.
„Nu nüit võit oma näopuuluse ümber püürda,“ toriseti.
Üllatus, üllatus! Kuuldud hääl ei tulnud mitte vägevat kasvu mehe suust, nagu Martin oli oodanud. Ta pidi hoopis oma pilku langetama. Alt nagu kuri gnoom vaatas talle vastu kääbus – vaid päratusuur nina õitses lihaporgandina pisikeses näos.
Martinile meenus tahtmatult lorilugu alumise ja ülemise nina võrdlusest – nende suurusest. Ta käkerdas häält, kääksatas kui kajakas, kes liig suure kala haaranud.
„Mes nüid?“ patsutas noorem ta selga. „ Meski nali jäie kurku kinni või?“
Martin jäi ikka veel kääbikust mehe jalgu põrnitsema.
Neid kängitsesid imetillukesed, see-eest kõrge kontsaga kauboisaapad – väga ilmselt eritellimuse peale valmistatud jalavarjud. Nagu ilmselt ka kogu ülejäänud mehikese rõivastus.
Nässaka mehe käest sirutus ähvardavalt tema suunas pikavarreline, ehk esimese ilmasõja aegadest pärit vintpüss. Martin oli taolist isakodus näinud. Mis lapsepõlvekodu maja pööningule peidetud ja mille naasklist vend nagu alati kõik ära peidetu üles leidis, tallegi näitas.
„Är nüid nakka enemest hirmutama,“ noomis teine, see noorem. Kes hoogsa sammuga Martinile ligi astus.
 „Suga tuleb linnakiilt rääki, mudu ei mõista?“
„Ei, ma saan aru küll,“ kahtles Martin. „Kõlab nagu soome keele haruldane dialekt, noh peaaegu.“
„Sa räägid nagu mõni maasikakorjaja. Sa oled tihti Soome marjamaal käinud?“ uuris noorem silmvidakil.
Martin noogutas – ta oli vaese tudengina Kalevala maal teenitud markasid tihti ümber kroonima pidanud.
„Saame siis tuttavaks. Minu nimi on Jarr Nurmtutt ja see on Aadu Suur.“ Mees osutas kääbuse poole.
„Aga kuidas sinu nimi kõlab?“
„Martin,“ kohmas Martin. Higi nirises vastikult mööda ta selgroogu. Asjalood paistsid ootamatult üpris näruses seisus olevat.
Ent Jarriks nimetatu surus sõbralikult Martini kätt.  
Ta käsi oli soe ja kindel. Silmist helkis muhedat kavalust, mis vaid vabatahtlikele narridele omane.
Metsjeesus!“ oleks Martini vanaema Jarri nähes kiljatanud. Seda kohe kindlasti. Martin ju mäletas oma kadunukest, puudekallistajast vanamemme.

Aadu lõi oma saapasäärest tõmmatud täägi püssile otsa, ise lakeriisa raskusest vapralt kaasa kõikudes.
„Läeme, läeme!“ sundis näss kiirustama. „Hakka nüit käpelt kõndma! Vutt, vutt liinamiis!“
„Kuhu?“ poetas Martin küsimuse. Seda ettevaatlikult, otsekui kartes habrast, nendevahelist äsja siginenud usaldusemuna maha pillata.
„Mainhardi manu, kohe siis viil, küll sääl näet!“ togis teda näss teda pea enda pikkuse püssiga tagant.
„Meinhardi?“ päris Martin nõutult.
„Ja võtt kõikse oma krempel kaasa!“ Kääbik osutas püssitikuga Martini koli poole.
„Jarr, avita nüit liinamiist! Ja kipelt!“ paugatas Aadu käskhaugatuse.
„Või temä ei tiia Mainhärdit, terve riik tiid me imetohtrest Tarka!“ lajatas Martini kuklasse kui sõnaline mahalask. Ta tõmbas pea tahtmatult lidusse.

Kostus kellukeste helinat, siis haukuvat röhkimist. Peatunud kolmikut uudistas saduldatud siga, kelle kõrvades õitsesid neljalehelised ristikheinad. Need olid sinna suurelt ja selgelt rohelise pigmentvärviga tätoveeritud.
„Minu õnnesiga!“ embas Jarr hellalt karvast elukat.
Martin polnud nii suurt siga oma elus kohanud. Suured võhad kündsid maad kui keskmise jõudlusega traktori adrasahk.
Oma 300 kilo lolli liha eluskaalus. Isa oleks ehk nõnda hinnanud? See jäine jahimees.
Elukas kraapis tarvana esisõrgadega maad. Martin taganes tahtmatult.  
„Är pelga, sii om ainult pool mõtssiga. Jarr las oma eelmise emise är lagastada,  hää et nüit kult om,  saap külaemistega alles nalla! Põrssad misksed, kõik puha triipus ja segaveerelise!“  itsitas nässakas.
 „Aus siga on, ära narri!“ noomis lokkis juustega kahupea, milles tolgendasid kuivanud heinakõrred ja ohakad, ja Jarriks kutsutu hakkas kõlaga koonerdamata juudi harfi* mängima..
Hakkame mehed minema“, arvas Martin loo ära tundvat.  Otsis kiirelt kotist saia. Sellise terve ja suure. Viskas selle poolmetsseale. Amps! Ja juba piidlesid teda nõudvalt harjaste vahelt ärksad silmad. Agaralt togis poolverd metsiga lisa  ruiates-nuiates ta taskute kallal. Nende tühjusest pettunult nohisedes, röhkis põlastust ja hakkas jälle agaralt kärsaga maad tuhnima.

* Juudi harf – eksitav nimi ing. kl parmupillile ( jew’s harp )

„Sa oled lapiline nagu marslasest sõdalane,“ vaatas Jarr Martinit terasemalt.
„Mida?“ uuris arusaamatult Martin oma tunkesid ja tuulejakki.
„Selline uniformus?“ osutas Jarr Martini riietuse moondamislaikudele.
Kes ei osanud midagi sõnada, vaikides Aadu ees sammudes, kelle käes püssitoru aina madalamale vajus.

„Sa meeldid Kuldule,“ arvas seaga kõrvu astuv Jarr. Hetkeks Martni mõistmatut näoilmet lahanult: „Mu seale noh! Kuldu on sea nimi.“
„Ahah!“ oskas Martin vaid vastata.
„Aadule vist mitte, aga talle  ei meeldi keegi – peale oma naise. Kes peaaegu sama raske kui Kuldu. Aga kes see neid kaalunud on – ei kumbagi!“
„Jätt om loll jutt, võtt suhu tagasi!“ käristas Aaduks tituleeritu. „Mul naasi nigu murdu!“
„Ei mahu!“
„Mes ei mahu?“
„Su oma eit ikka! Ta on küla kõige suurem naine ja kõige armukadedam pealegi.“
See oli ilmselt Martinile kõrvadele mõeldud lisajutu pala.

Teekond allamäge jätkus, seda üha suureneva kiirendusega.
Esimesena ei pidanud vastu Aadu.
„Lase ma sõida vähe su siaga, ma nõnna vässnu,“ kaebas ta püssi lohinal enda järel vedades.
„Olgu, kui aga Kuldu nõus on,“ lubas Jarr lahkesti. „Ainult, et siis pead sina paluma!“
„Kuis, joba jälle!“ avaldas Aadu nördimust.
„Ikka ilusti ja härdasti, kuidas muidu saab!“
Ja Aadu võttis Kuldu ees sisse põlvitava poosi. „Oskar, Oskarikinõ, võta minno selga, kanna, kanna vellekõne!“

Mille peale siga lõpuks nõustuvalt peaga nikutas. Martin võpatas – ka kuratoori eesnimeks kõlas Oskar.


Näss Aadu ratsutas nüüd Kuldul, siga kõrvadest ohjates, mis üpris raske tegevus ehk amet tundus olevat.
Martinile tuletas sõnapaari: searodeo. Aga suuga välja ei öelnud. Hoides sõnal sabast.

„Kuule nüüd, sul on lukk lahti. Juba jälle!“ jäi Jarr korraga Aadut vaatama.
„Püssil vai?“
„Ei, su pükstel ikka!“
„Tal on kogu aeg valmis, seepärast ongi tallivärav lahti.“ itsitas Jarr. Kergitades samal ajal oma nöörijupiga vinnatud pükse ülespoole.
Martin kaalus endamisi: Kumb neist õieti hull, kumb loll, mitte ei tee vahet!
„Ära kunagi üht tõelist hullu solva sellega, et teda lolliks pead. Tõe äratundmine võib üpris viimase asjana sulle siin ilmas ette tulla!“ meenus Martinile isa ütlus. Ta seest kostus ärev: tss!

Ja meie vähe veidravõitu nelik marssis küla poole nagu katkine, pärleid kaotav kee – kõige liikuvam-rahutum helmes oli muidugi selles kõikjal ringituhniv sigalane.
Külast juba lahkuv, tõusev madal udulaam neelas mehed korraks vööni jalutuks. Hetkeks seaisand Kuldu endasse lausa üleni kaotades. Ta turjal kõõluv Aadu näis pilvedel õõtsuva, pühakust jonnikunnina.



Külla sisenesid nad kõrgel postamendid seisva – suure kaarega, otse ilmselt uljalt  purjus, laias kaares kuseva kauboi kujuga ehitud maja tagaõue kaudu. „Sii om minu purskkaiv,“ teatas sea seljas ratsutav Aadu uhkelt.
Sealt edasi trampis kamp juba siledal külavaheteel. Peagi jõudsid nad käänaku tagusesse, mida Marti enne ei polnud näinud.
Nende siht sai korraga selgeks, eksimise ruumi polnud – tee lõpetas ülbelt risti seisev maja, mille ees laius hästi hoolitsetud roosiklump. Martin arvas ära tundvat kallid õied: „Heidi Klum“ , „Parfume de Grasse“ ja „Fragant Alizee“.
Aga sõõrmeisse tungiv vänge soolõhn mattis uhkete lillede hinguse. Alandades väärikad lõhnaõied vaid erksaks silmailuks.

See maja valitses, otsekui kubjas, kõike ja kõiki valvates, seda tundis Martin kohe. Ülbelt end ette lükates, teiste palkmajade kohal kolmekorruselisena võimukalt kõrgudes. 
Selle laudvoodrist otsaseinalt vahtis talle vastu suureks maalitud seirav silm.


Jarr kiirustas nendega hüvasti jätma. „Meil on nüüd lõunane uneaeg – siesta.“
„Aga päike ju  ei kõrveta, ei paistaki tõist õieti,“ vaatas Aadu hämmeldunult ikka veel tinatumedasse taevasse.
„Siesta on selline aeg, et seda peab lihtsalt pidama. Püha aeg, sellepärast!“ oli Jarr  korraga tõrksalt kangekaelne.  „Pealegi, kellaeg kõrvetab hirmsasti magu, meil mõlemal.“ Jarr osutas Kuldule, kes nõusolevalt kõrvadega laperdas.
„Noh Kuldu, jäta siis meestega nägemist!“
Siga tegi esijalaga kraapsu ja läinud nad olidki. Kadudes ühte paljudest aiamulkudest, vaid Kuldu viimase röhkimise kaja korraks veel õhku riputades.


Seni nii uljas kauboist näss ei koputanud mitte. Martini üllatuseks kääbusmees hoopistükkis kraapis ust.
Sahh, sahh! kõlas vaikselt ja alandlikult.
„Sisse, kui asjal sang on!“ kutsus jõuline mehehääl.

See võis olla ehk võõrastetuba, suur ja vaiguse lõhnaga, tulikirjadesse kootutud vaipadega ehitud, mis  pikkade keeltena lävepakuni sirutusid.
Kividega ümbritsetud leease laiutas keset tuba, mis hõlmas ilmselt kogu alumise korruse. Vähemalt kümmekond rohmakat puulavatsit. Akende külgraamidele keritud hundinahad levitasid parkainete kirbet lehka.
Leeaseme lähimal seinal rippusid ilunaelte küljes kaks sirpi. Need ei paistnud tavalised, viljalõikamise tarbeks valmistatud terariistad olevat – pigem hõbejad, ornamentidega kaunistatud rituaalsed  tarvikutest esemetükid.
Martinile jäi silma mitmed orbudena tühjad kõrvalnaelad: puuduvaid esemeid reetes. Martini silmad otsisid tulisemaid relvi – mõõku. Ei neid polnud, ei neid näinud.
Või on need varjule veetud, võõra silma alt redusse? Need kõige tähtsamad, need kõige teravamad?

Päss Aadu raporteeris:
„Saime üte võõra kätte, tea mis siin sehkendab, aga paprid omma tõsel kaasan. Hiilse künka pääl, piiluperse sääne.“

Pronkspunane mees vaikis.
Nii päevitunud? Alles suvi ju algas? Imelik...

Kõrge laup, pigimustad õlgadeni pikad juuksed. Martin poleks imestanud, kui neid oleks krooninud indiaanipealiku kotkasulgedest kroon. Aga polnud. Vaid lihtne, punutud pael. Ometi! Seda ehtis hõbedane, sõlene silm. Lauba alumisel serval kokkukasvanud kulmud – nagu paaris lendavad kaarnad – tiib tiivas kinni. Kõrgest, vibalikust kehast tungis esile sooniline sitkus. Jalas kootud, villased sokid. Samuti punased. Samakarva vaibal hõõgudes.
Mees õõtsutas end mugavas kiiktoolis.
Volksti! hüppas ta süles maganud kaslane põrandale. Kõuts, kes ei näugunud, ei nurrunud. Küünistas kraapivalt valget, pesemisest veel niisket põrandat. Ta mustavad, ainult kergelt kollase kriipsuga silmad meenutasid kahekordset kuuvarjutust. Martin vaatas: kuidas siis üks õige nõid ilma kassita! Aga imelik tundus oli loom ikkagi, nagu ka peremees. Sest kass oli valge kui lumi. „Rahukass,“ seletas Meinhard talle muigamisi.


Meinhard segas suure naelaga kandilises veeklaasis kummalist vedelikku. Mis madala leegiga põles. Tark puhus hubiseva tule ühe ohkega maha. Jäädes klaasipõhja tekkinud sademesse uurivalt vaatama. Punutud vitstest, ümmargusel laual veikles suur klaaskuul, mille sees verise värvina  siugles kui vangistatud suitsusammas.
Meinhard tõstis pilgu. Tema tumedad silma imesid korraga Markusest jõu.
Ta tundis kummalist loidust, keel korraga kange nagu suhu topitud labidas.
Ehk viiekümnendates aastates mees pööras ta suunas oma keha nii äkki, et Martin oma kasti ja seljakoti maha pillas.
„Vabandage mind, aga mis eesmärgiga te siia õieti saabusite? Ja kuidas te üldse valvest küll mööda saite?“
„Valvest?“ pomises Markus. „Ma ei näinud ühtki tõkkepuud ega piirimärki. Ka  ütlesid mu sada korda äraneetud autol pidurid üles, seega tulin otse ja jalgsi. Kahju, põhiosa varustust jäi maha. Kuivati ja ...“ Ta luges ette virna laborikraami.

„No vaatame!“ öeldi napilt. „Või et sada korda ärakaetatud auto kohe, mh, alles esimest korda kuulen taolisest juhtumist. Tõesti väga veider. Viige teine  õige pühitsusesse,“ soovitas Tark talle.
Kiirelt uuris mees Martini dokumente.
„Nagu väike Norra teil,“ püüdis Martin jutul sõbralikku sädet sees hoida.
Meinhard krimpsutas nägu.
„Norras pole ammu enam korras.“  
„Kuidas,“ hämmeldus Martin, „ometi nii kõrge elatustasemega riik?“
„Üle pingutavad, liiga hea elu, tekivad sotsiaalsed oblomovid*,“ tõrjus Meinhard Tark kiituse põlastuseks.

Sulps, sulps, langesid alasti, kollaseks kooritud kartulid nõusse.
Puhtais, valges tikanditega kaunistatud rõivais naine kooris käbedalt kartuleid – otse suurde puust toobrisse. Naine mõjus Martinile veidralt – kui köögilaua ruudulisel linikul seisev üksik, mahaunustatud malend.

* Oblomovist (Oblomov) – üldistav tegelaskuju mugavolesklejale, küsitava või väärtusetu asendustegevuse otsijale

Otse pea ääreni täis kotist koorib, pani Martin vilksamini tähele.
Kelle jaoks küll ometi selline kogus? arutles ta masinlikult.
Mis see sinu asi on! peitis ta oma korraks ära eksinud pilgu  ravitsejast Targa näkku kähku tagasi.
Kes vaikis, justkui selgitust või seletust hoopis Martinilt oodates.
Kumba siis? Kohe mitte annetamata sandisendi jagugi ei saa aru!

„Kelle poolt see uurimine tellitud on?“ Meinhardi nägu hõõgus taas ärganud huvist.
Martin kehitas nõutult õlgu. „Meie, keskkonnaministeeriumi allosakond on vaid täideviija. Ma ei tea täpsemalt. Lihtsalt üks järjekordne tellimustöö.“
„Tellimustöö?“ Meinhard muigas hapralt. „Kuidagi ilma näota, väga üldiselt sõnastatud,“ tõdes ta dokumente tuimalt lapates. „Pealegi, uurimise tõelist eesmärki pole üldse mainitud. Jälle üks rahaprojekt, selge, selge... Meie igapäevast leiba anna meile rahastuse europrojekt.“

Alul piraki, siis lataki, käis äkki kakskõmakas. Ruumis olijad võpatasid, kõik peale Meinhardi.
Naine oli endale sõrme sisse lõiganud, aga isegi ei oiatanud.
Tilk, tilk! langes kartulitele verehelbeid – Aadu nurka püsti sätitud  püss oli pikali kukkudes lõpuks ometi lahti läinud. Seni tumm kass kahises nagu kohe alkonestet tilkuma hakkav puskariaparaat. Kaslasest valgetverd elukas kräunus, olles pelgupaigaks endale valinud kõige madalamal asuva Aadu vaese pea. Ta turris, tuustine saba käis ja vonksas kahtluse ussina kahele poole kui ennustajast mustlaseide ohvrit otsiv silmavaade.
„Jaa!“ vaatas Meinhard maas lebavat relva, „vanasti olid püssid pikemad kui mehed, nüüd on vastupidi!“ Tark mõõtis pilguga valveseisaku võtnud Aadut, kelle pead ehtis elusa turbaniga kähisev kass. „Aga ikka on enamikest omanikest põmmpead. See polnud sinu kohta mõeldud,“ patsutas ta Aadule kiitvalt-lohutavalt õlale. „Sa meil ju väikseke ja püss nii pikake!“ aitas ta kassi põrandale.


Ja siis Meinhard naeris. Alul tasa. Siis tõusva, kumiseva, vibreeriva heliga – nii et aknaruudud algul tirisesid, ühele jooksis tihe mõradevõrk.

Naise kleidil, otse üsa kohal helkisid verekirja plekid, nagu valesse kohta õmmeldud, hääbuvate silmadega nööbid.

Üksik kumalane kopsides aknaklaasile joonistunud lubava vabaduse järele.
Martin tärkas vastupanamatu tung aken lahti teha. Aga ei julenud. Mitte kohe.
Lõpuks, lausa piinava, krampliku sammuga avas akna, aitas sumiseja äralendu. Talle tundus, et kõik toasolijad vaatavad teda kui narri. Martin oleks võinud vanduda, et pabulaid koorijast naine isegi itsitas. Kes usinalt sõrme lutsis, endal veriste igemete vahelt läigatamas irve, kuigi selle kähku ülestõstetud põllusiilu peitu korjates.
Meinhard lõhkus laskunud, rõhuva vaikuse kildudeks:
„Olgu, parem näidake seda kohta kaardil, kust te läbi tulite. Aadu, tule sina ka lähemale, ma seletan sulle kuskohas su valves auk on!“
Ja Martin näitas, selgitas. Meinhard „tõlkis“ öeldu-näidatu Aadule lihtsaks ja selgeks:
„Sinna, sooserva algusesse ehitad tõkke, paned teritatud vaiad. Kahesüllased! Enne tõrvad nood üle, et kätte mädanema ei läheks! Võtad Väevennad appi, kui ise ei jõua. Selge!“
„Ja jaah muidugist, ma esemese asjana,“ podises Aadu tasaseks pügatud siilina varmalt vastuseks.

„Mis usku teie olete, Martin? Kas linna- või maausku?“ küsis Meinhard äkki kannal ümber pöördudes ja jäi talle pingsalt otsa vaatama.
Martin  oskas taas vaid nõutult õlgu kehitada.
„Mnjaa, paljud on üldse tühjausku.“ osatas Tark hapult. „Samas, kui sa pole kellegi poolt, oled kõikide vastu. Või olesklejast pendel,“ nentis ta tusaselt.

Meinhard puhus kätele. Astus õlgu väristades taas laua poole. Möödaminnes hingas mõrasele aknale, mis tasa, hapralt klirisedes kõik haavad eneselt kaotas.

Sulps! kukkus järgmine kartul anumasse.

„Nii, nii, et ma pean teile isegi meie tööstuse ette näitama? “ lehitses Meinhard pingsalt Martini saatekirju.
„Jah, nii on mind volitatud.“
„Heakene küll: volitatud, ega meil siin raketibaas või tuumajaam pole – salastuse aste on null! “
Martin luuras öeldule altkulmu vastu: milleks siis need valvurid? Tema siia konvoeerimine?
Meinhard,  justkui ta mõtteid lugedes:
„Ärge pange tähele, et meil siin elu omasoodu käib. Ja seda enam tuleb taolist iseastumist kaitsta!“
Ta silmitses möödaminnes oma vaikivat, ikka veel tumma kassi.
"Õigupoolest huvitav? Kus te üleüldse ööbida kavatsete?
„Telgis loomulikult,“ heitis Martin pilgu oma ukse kõrval lebava käkras varustuskoti poole.
„Oma magamisasjad võite küll rahumeeli siia jätta. Te võite tühjaks jäänud majas elada,“ näitas Meinhard läbi akna, üle tee asuva elamu poole. „Kui muidugi sobib?“
Otsekui valve alla painutamine, kaalus Martin asjade sunnitud seisu. Talle meenus majaseinalt põrnitsev silm.
„Olgu,“ pressis ta enesest välja.
„Ainult, et elektrit selles elamises pole. Praegu mitte.“
Juba ennast lahkuma seadev Martin lausa koperdas.
„Väljalülitatud teises, aga selle saab lihtsalt korda ajada. Meil ju on oma ala- ja elektrijaam.“
Meinhard tõstis võidukalt oma pöidla püsti. „Kusjuures mõlemad on sõltumatud!“
Martinile tundus nagu oleks Tark hoopis kellelegi trääsa näidanud: „Voh teile!“
Kes kurjalt muigas: „Vaat kui lihtsalt tänapäeval piisab kaose tekitamiseks vaid ühest liigutusest.“
„Huvitav, millise küll?“  võttis Martin igaks juhuks lavatsile istet.
„Tuleb lihtsalt elekter välja lülitada. Ongi aamenite aamen. See on veel lihtsam kui mälu kustutamine, see liigne koorem hääbuks siis juba iseenesest.“
„Te peate ikka silmas mugavlanguses inimenergiat? Või siis õpitud abitust?“ püüdis Martin Tarka segadusse viia..
„Energia?“ mühatati, „seda on mitut liiki.“
Meinhard erutus oma enda jutust, sammus mööda tuba edasi tagasi. Kass truult ta jala kõrval traavimas – ilmselt peremehelt kaitset ehk järgnevate paukumiste  eest lootes. Meinhard jäi küsivalt elukat vaatama. Elukas tegi esmakordselt häält: „Mäu!“
„Jaa!“ seletas Meinhard. „Näiteks kassid kannavad endas jõudu, seda eriti siis, kui nad väljas looduses luusivad, ise enestele saaki otsides, olles energia edasikandjad. Nende nurrumine on looduse ja inimese vahelist tasakaalu mõõtev baromeeter.“ Meinhard laskus põlvele ja paitas kassi. Ja seni vaikinud hiirekelder lasi madalal jõrinal oma nurrlaulul kõlada.

„Vaat sedasi siis,“ ajas ennast Meinhard püsti. „Aga seniks teeme nii. Aadu, too vöörusest petrooleumilamp, õpeta, kuidas ja kuhu käib see värgendus.“
Kärmelt kadus käsutatu esikusse.

„Nõnna nii. Kaua see aega teil võtab? See teiepoolne kontroll?“ Meinhard õõtsutas end arupidavalt kandadel.
„Nädal, kõige rohkem kaks.“
Martin tahtnuks juba väljuda. Meinhardi poolne teietamine maitses otsekui nimme põhjakõrvetatud moosita pannkook.
Kes aga ennast Martini vaevatud ilmest segada ei lasknud,  jätkas:
„Te vaadake niikaua ringi, ma lasen seniks maja vähe tuulutada, veidi korda seada.“
Meinhard tõusis, audients oli lõpukorral. „Söögi saate meilt. Kolm korda päevas.“
„Mis see maksab?“
„Teil pole sellist rahamünti, jätame selle jutu.“ Tark kirjutas kiiresti midagi paberile. Kraamis pitsati taskust, lõi mütsatusega paberile sellega jäljendi. 
„Siin on teie lubatäht. Palun!“
„Või, et kohe lubatäht,“ õrises Martin, siiski kiirelt Targa näo ees just saadud dokumenti põue toppides.
„Kõigil on see,“ kehitas Meinhard õlgu. „Nagu ühes õiges riigis on igal õiguslikul isikul oma pass. Ja meil saab iga seitsme aastaseks saanu väitse!“
„Misasja?“
„Pussnoa.“
„Ja milleks see veel hea on,“ venitas Martin ...
„Et sellega ringi käia osata, vajadusel end ka kaitsta.“
„Aga hõbelusikas, see ka neil sünnist saati suus?“ ajas Martin veidi kiusu.
Meinhard naeratas nagu lollikesele. „Vaadake kõrgemale, mu sõber. Meilt on kuldlusikas igale vastsündinule. Mis sisaldab nii mõndagi.“

Martin uuris juba ukse poole pöördel, käigult kiirustades sõnu paristades:
„Aga kuidas ma oma telefoni akut laadin? Ja auto? See tehakse puha paljaks –   ainult plekkskelett jääks järele. Või aetakse üldse ära.“
„Võite võtmed siia jätta, ma lasen auto üle vaadata ja kogu laadungi teieni toimetada. Siis võite koolimajas oma labori püsti panna. Ma helistan sinna ette,“ lubas Meinhard Martini ulatatud võtmekimpu tasa kõlistades.

Martin kujutles endale vana mahajäetud koolimaja vaimusilmis korraks ette. Lääpas ehitist, kus vaikus kummitab laste kära järele. Ta oli taolisi  kordades näinud. Neis mahajäetud, hüljatud tarkuste templites ringi kolanud. Lugenud vettinuid klassipäevikuid, näinud lasude kaupa ajahetke tarretatud, nüüdseks kuhtunud klassifotosid. Ja alati tabanud ennast mõtteilt: mis neist inimestest saanud on? Kuidas nende saatused elurajal veerenud on? Palju neist veel üldse elus? Kas on nad verivaenlased või sõbrad, elavad nad veel üldse kodumaal?

„Ja püssiga minu majja ei tulda, sa mäletad ikka seda seadust!“ kuulis ta hurjutamist, enne kui paks männipuust uks ta järel sulgus.
Kostus Aadu vabandavat pobinat.
Ta märkas maja taga raudtreppi, mis pööninguaknast mööda viis, lausa korstnani ulatudes. Ja lahtist akent. Selle, mille ise avanud oli.
Martin vaatas tänavat, seal ei näinud ta kedagi, olles inimtühi nagu öine surnuaed.

Mingi plaanihakatis küpses Martinis kiirelt valmis.
Ta lasus maapinnale, aeglaselt akna suunas roomama hakates. Nudiks lõigatud hein kraapis vastikult lõuga ja  kurgualust verele.

Avatud aknast kostusid hääled üpris selgelt.
„Mina ep usalda seda miist, teda om vaja kontrolli!“ See oli Aadu hääle pinin.
„Minugi poolest, siis valva tema järele!“
„Seda min tiin, iga päiv ja üüselgi,“ oli Aadu igati valmis ja vapper.
Järsult ja nõudvalt mürtsus nende kõnelusse telefoni kutsungmeloodia: „Anna oma telefoni nummõr“*. Kostus Aadu: „Jah!“ ja selgitus: „Krabanatt helistap.“
„Kuhu ta sind saatis, mida seal vaja valvata?“ kuulis Martin aknast Meinhardi pärimist.
Aadu pomises midagi pikalt, aga tasa, nii, et Martin ei kuulnud hästi.
Ainult järgnevat, Meinhardi kõmisevat, ärritunut kõukõnet:
„Seda ei tohi keegi mingil juhul leida lasta, ammuks uurida! Juba Krabanatist on küllalt! Saad aru!“   
„Aa kuda?“ lalises Aadu.
Rohkemat Martin targemaks ei saanud  – äkilise lärtsuga suleti aken. Mille veel klirisevate klaaside tagant põrnitses talle vastu äsja kartuleid koorinud naine. Silmi kissitades, arupidavalt teda hinnates.
Martin oli kõigeks valmis. Lärmiks, kisaks – milleks iganes. Aga mitte selleks. Et naine lihtsalt naeratas talle. Hilju peaga noogutades: mine!
Markus märkas alles nüüd, et naine kunagi väga kaunis on olnud. Nähtud naeratus lõi ilu taas palgeisse.  Praegugi veel nii kutsuvalt õitsedes.
Martin roomas aknast roosideni, et siis kähku püsti tõustes kiirelt jalga lasta. Ta oleks uksest väljunud Aaduga peaaegu kokku põrganud. Kes, „Kohe tulen!“ oma mobiili unnates, tükkis oma vindiga, Martinit valusalt riivates mööda külatänavat minema pühkis.
Nagu pisike usin põrnikas. Sihuke agar sitasitikas. Egiptuses püha mardikas skarabeus. Aga seda mitte siin Külarappas. Pigem agar jooksupoiss, Meinhardi ustav käealune.
Tillukese mehe seljal lohisev püssikaba jättis külateele vonkleva jälje.

Korraks jäi Martin veel hoonega tõtt vaatama, silm sellel põrnitses vastu –  kuni Martin alla andis, pilgu langetas. Talle tundus kõhedaks tegevalt, et see on pimestav silm. Lõpuks sai talle selgemaks: geomeetriline, 3D vormingus teostatud taies, keskel hõõguvkollane iiris ja seda ümbritsev must pupillist pall. Tundudes Martinile – plinkimatu – päevalgi pideva tulega põleva, jälitava majakana.
Ta teadis selle tähendust, õigemini arvas teadvat. Kuigi, midagi jäi arusaamatuks – silma ümbritsema pidanud kolmnurk millegipärast puudus.

Ikkagi, kas ainult teda, võõrast, lausa uuristavalt puurides?

* Võru omaaegse kultusbändi „Ummamuudu“ tunnuslugu „Kõnõtraat“






teisipäev, 17. november 2015

"Sadakond nõiutud suitsukest" - katekend

Algus


Loduloovi ajas oma ninasõõrmed nuuskivalt puhevile, haistes tema juurde toodud  kehatõve kugistavat olemust.
Nõia pikaküüneline parkunud käsi triikis õrnal piimjal nahal. Kobas sellel kaua ja arupidavalt, sukeldus siis otsustavalt nabakohast veidi allpool tuksuvatesse kudedesse, neisse küünarnukini viieteraliste kääridena otsustavalt sisse lõigates.
Nõksatas leidnult – nagu oleks ta sõrmeotste kõvadel patjadel silmad, tiris otsitu lagedale, heitis pahuralt urahtades veritseva tombu tuhanarmais hõõguvate sütega täidetud malmpange*. Eide kortsujoontest ümbrisetud suu avardus, pomises mana sütel sisisevale vihalihale:

„Näe minda ja tõvesta puretud lasta,
sina,  kooljakuukene taevassa,
kuula juttu aukudeta, valedeta!
Kuu, kuukene kullake,
kuula hõbedane kõrvakene minussa,
manaväe sõnade kaalujassa!
Heida pilku allapoole, küünita abissa,
enne kui lüpsad ennast sa kõhnemaksi, nõretad sirbiksi!

Imeta imet, sünnita rõemu,
lase tõbi see haiguseussi, kerib ennasta kokku!
Luba lootusel linnu luukesena ülesse tõusta maasta,
kuis sulesüleke süütuke lase see heng lendama taasta!
Lase oma sõtsel – Kõigeravijal, seol haiguseviijal keelega limpsata,
krattipidi tarigu tõbi järvpõhjasse sügavasse,
kivid kalmeks otsa sääl  koormaku.
Mina lausuja hiiepuult pärit õied haigele kaitsepärjassa koon,
sinu väesilmad, jõumustrid neissa ma loon.
Kadugu mure murdjasse olnu,
vaevatud inimeseloom seo uuena ilmale tulgu!“




Vaid mõni harv piisk verd jäi jõhkrast sissetungist õblukesele kehale ruttu hüübivaks märgiks. Mis nüüd valust vaba, haigusest lahti, lebas teadvusetult otse ravitseja jalge ees – hundinuiadest punutud matil. Ja juba sättiski eit lamajale manas lubatud pärja pähe. Tamme- ja pärnalehtedest vaniku, kuhu ka kaitsvaid pihlakaid sekka oli sõlmitud, neid kibehapusid, eelmise sügise  punavaid pärleid.
Siis tõstsid kahed mehekäed noore alasti naise roguskilt, toppisid suurde karusnahksesse kotti – kes selles lootena nüüd kui karvases emakoogis tasa hingas.
Mesilaste suitsikust kotisuusse pressitav maarohtudest uimasuits tagas talle ajatu kellana tiksuva meelerahu.
Eit andis käskivalt märku. Mehed sidusid kotisuu tugevalt sõlme. Viskasid selle pruuni, neelavasse vette.
Nooruke keha oli elule tagasiviimiseks valmis.

* Operatsioonilise raviviisi käte abil teostaja ehk  hiiler – kätega opereerija


1   

Nagu tukivaremeis majale  tulekustutit, äkki oma olemasoluga paljusid häirerusikasse pigistav – alatult alasti laip, hulpis lagedale kuivaks kuhtunud jõe koolmekohas.

„Tükk aega laukavees ligunenud. Õudselt tumedaks tohletanud teine. Jõle nagu mingi vana muumiajunn,“ hindas surnukeha leidnud jahimees.
Mehest õhkus halvasti varjatud rahutust. Ta heledate ripsmete vahelt pilkusid tüüpilise vahelejäänu süütud haleilmsed silmad. Lõuapärade lihased naksusid see-eest pingest – kartuse või vihakrambist trimmis.
„Ära mulle jälle oma tühja plära plärista! Ja üldse, miks sa nii arvad?“ kõverdas ainus ja kohalik kordnik Krabanatt oma alumist huult loppi.
„Kah mul õige artist, kahtlusaluse viha alt otse kerisele uurijaks kargama! Ja kas oleks see su mõni noorem muumiamann kuidagi heledam  ja kobedam või? Leia teine kord mulle siis selline ja ärata ellu! Mitte see vana ja hirmust kollane muuseumijunn!“
„Kuidas, mismoodi ellu?“ mämmerdas kõnetatu.
„Noo, et kuidas või? Ikka nagu kärnkonna musitades. Sa meil ju sihuke Muinas- Ville, et sinu suus on kõik võimalik! Muudkui puhud siin mulle! Vaat kui panengi puhuma! Ainult, et sedakorda alkomeetrisse!“
Krabanatt hirnatas pingutatult, kui liigsuure koorma ette rakendatud hobune. „Ega sa mul ilma julgestustropita jahile ju ei lähe. Ja maakonna mehed on kohe siin. Küll sa seal arestikambris leiad endale samasegaseid lobaseltsilisi. Hinga õige mulle, sa tõhk selline!“
 „Äh, noor või vana, mis surnule sellest enam vahet. Tõrvasoost see Tigejõgi alguse ju saab, ja mitte ainult see, rabaveest räpane soon,“ solistas seni madalas vees seisnud mees ennast rabedale kaldale. Millegipärast küll ainult püüdlikult sissepoole hingates.
„No mida veel, kohalik Surnumeri või?“ uuris, urgitses seadusesilm.
Keda tegelikult lausa närvesöövalt rappisid tapetu juures mitu segast asjaolu: kolletanud kogu kätesse klammerdunud piits, ihul ohtrad peksmisvorbid, kaela ümber kägistavalt pingule tõmmatud puntrasõlmes nahast ling.
„Ptüi!“
Ta ei tahtnud rohkem vaadata ega mõelda. Tõmbas hoopis autost tagaluuki avades välja vana ja õlise palaka. Laotas selle kehale. Tuul laperdas kanga kallal, ta pidi kive selle servadele kinnituseks laduma.
Aga taolist piitsa oli ta näinud. Kohe kindlasti, aga mitte ei meenunud: kuskohas ometigi? Aga mälu irvitas vaid vaikselt ja tummalt. Õiget vastust veel seedides.
Oma võimetust tundes säärast santi janti lahti harutamaks, hakkis Krabanatt laiba leidjat edasi:
„Ma vaatan, et miski kohe närib sind? Ehk su süüme, see äranäljutatud rott? Märkasid sa midagi? Räägi aga välja, kohe hakkab kergem. Eriti  su rahakotil, mh? Pealegi, õige, partide põrutamise hooaeg pole ju üldse veel alanud. Ma võin sulle selle tõestuseks ühe õige litaka trahvi välja rehkendada, tahad?“
Ta nookas oma kirjatööst vaba ninaga hädaküti kaheraudse suunas. „Igatahes jätad sa nüüd oma tuki meie kohtumise mälestuseks minu kätte. Pikaajalisele hoiule või nii. Ega sul selle vastu ometi midagi pole?“
Ise oma jutuga samaaegselt vasaku käega planšetti hoides, paremaga selle peal, tuulest lendu kippuvaid, laperdavaid paberilehti täites. Pingsalt nuputades, mida küll märkida „Tunnistaja ülekuulamise protokolli“ reale h: suhe kannatanuga.
„Eks sa küsi ise õige oma rabarahva käest, nad ju nii lahjalt lahked vastajad!“ põikles edasisest jutust ja sellega kaasnevast vastutusest Muinas-Ville kaugemale, ise küll kubemeni ulatavates kummikutes lirtsuvalt mudas kohapeal kärsitult tatsates.
Mis lurisev lurtsuv heli kostus kuidagi parastavalt? puuris Krabanatt oma ainukest tunnistajat arupidavalt nagu kanakull tibulast. Kes talle agaralt ja omamehelikult silma pilgutas – paljuütlevalt oma taskule trummeldades. Nähes aga politseiniku näos laiutumas tuima ilmetust, kohmas tuhmilt: „Kuramus, mingi prügijunn läks vist silma.“
Krabanatt vaid torises:
„Sul läheb tihti alatasa miskit nihu. Küll silma, küll muidu viltu. Seda otse loomalikult alati sinu kahjuks – seega mitte vajalikus suuruses!“
Ja Krabanatt tõstis hetkeks pastapliitasi lahingulipuna taeva poole.
„Muide, ma olen ammu seda märganud! No kasvõi tookord, kui sa oma rähmas olekus va oma segiaetud rotipadrunitega püüdsid talveunes pikutavat karuelukat ära lasta. Sina püha püss, kuidas sa vaese ülesaetud elaja eest küll ära litsuma pidid! Ma pärast mõõtsin üle – su samm oli pea neljameetrine. Äh sind, kohaliku tähtsusega murdmaa jooksikut! Omad suusadki jätsid kus see ja teine. Mis, kas lootsid, et õpetad karu tagurpidi suusatama või?“
Ja Krabanatt, ise põlgusest puhkides, voltis äsja koostatud dokumendi kiirelt kokku ja lubas oma siis salakütist tunnistaja armulikult vabaks.
Seda loomulikult vaid esialgselt – järgmise korrani – siis kui selle järele kasvõi pisemgi vajadus tekkiks.
Muinas-Ville mõistes, et sedapuhku pole ülekordamine üldse tarkuse hell emakene, tegi kiirelt putket.
„Lase möödaminnes sepikojas endale kahe oraotsaga karuoda taguda!“ karjus Krabanatt talle järele. „Kuidas siis üks õige kütt siis ilma relvata saab!“
Ta naeris õelalt.
„Kütt“ näitas talle üleõla trääsa ja lidus kiirust lisades küla poole.

„Looda sa! Rabarahvas jah! Vaat meie omade käest saab vastuseid, no muidugi ja alati! Enne hakkab salaseltsi sein rääkima!“ kohmas politseinik endale nina alla ja jäi sigaretti kimudes tuules kiikuva presenditüki alt aeg-ajalt poolnähtavale ilmuva kollaka koolnuga kahekesi.
Maakonnakeskuse – Vereläheda politsei ekspertgrupp oli arvatava kuriteopaiga poole juba teel.

Nokia pirises nagu emasääsk – tüütult ja kaua, enne kui tukastama jäänud Krabanatt vastas:
„Mis vaja? Kus? Kuramus, juba jälle laamendab? Alles ta oli minuga siin! Eks ma katsun tulla, aga ma pole üksi, ma olen ... Ei, küll tema ootab, tal pole enam kuhugi kiiret.“ Ta heitis valvsa kontrollpilgu laiba suunas.
Vaata, et sa mul jalga ei lase, ma tulen kohe tagasi, tahtnuks ta vaade otsekui kamandada, aga ei söandanud, helistas hoopis kellegi numbrile, nähvas:
„Põruta nagu kiirrong nüüd jõe koolmekohta, hoiad siin ühel isikul silma peal. Ei, hirmsat pole siin miskit, valvatav on ammu maha surnud! Kes, kes! Mingi muumianaine, kust mina rohkem tean! Läheb teine ilmselt lahkamisele, küll need Vereläheda omad siit eilse peerugi kokku kraabivad!“

Korraks masinaga veel kohapeal kraapides, tuiskas Krabanatt politseiautoga mürinal minema, kõiki rangeid instruktsioone eirates – naine, see omaveri kaebles hädast.


Inimhäältest taas vaba vaikus imes ennast tasapisi maastikku, vaid laipa kattev presenditükk laperdas paadita purjena.