Wednesday, July 27, 2011

Suurim anne

Mis on suurim anne, andekus?
Osata keerulisi asju lahti kirjutada, arusaadavalt lihtsaiks.

Mille peale muidugi mõtteainest otsiv lugejaskond turtsataks pahameelest. Neil jääks ehk kodeeritud, ridade vahele peidetud ristsõna ju lahenduskäiguta.

Aga kes suudaks olla kõikide Jumalus...

Friday, July 15, 2011

Need noorelt läinud mehed

Need noorelt läinud mehed
Ei neid tee viind taeva
Valutab viiul
Lööb rütmi kärsitu tald
Iga päev pidu
Keegi ei teadnud ju
Paljuks jäänd elu
Need noored mehed
Ei osanud elada
Kuid selle eest kuis nad oskasid surra

Need Naised


Need naised

Naised!

Nagu avaneks
Pärlikarp

Liigkiirelt sulgudes muigesse

Arva ära!

Arvavad
Aru Mees sa ei saa
Kas ehedad ehtsad
Või ebad

Ja juba nad sulguvad

JummelJube!

Ja ma ei tahaks valu

Avada valdselt

Seniks sõrmitsen Palveid

Naeratan malbelt

Nagunii

Vastused kõik valetavad mustvalgelt

Wednesday, July 13, 2011

Täna veel mitte








Roland teietas tuhatoosi
kuna nägi kahekordselt

Pärast seda
kui vaade neljakordistus
andis rooli üle
Tema vadast aru ma sain
me sõitvat liigaeglasemalt kui enne
vist sinna kalmuaia poole

Kurat seda teab – esiklaas oli inglihärmane

Mootor torises orelina
küünlad vist jupsisid
ja me ei jõudnudki Surmaree pärale

Täna veel mitte...

Homne vilksatas boonuspunktina elukalendrisse


Kuldkala püüdmine


Illustratsioon:sodahead.com




Jah, see juhtus ses ojas, mis rüüpas teekonda kahe mäe vahel orus, kus tuul mängis pilvedega sageli narri – vahel neid hammustades, näksides neist vihma, vahel pillutades neist taeva puhtaks – siniklaariks , on’s Sul meeles?

Ja need libedad veealused kivid, sammaldanud, hõljuvate mürgistena tunduvate pikkade habemetuustidega ja Sinu neil libastunud pahkluu. Külmvalge. Minu süles. Siis, kui olid selle välja väänanud. Või polnudki? Lihtsalt mängisid? Et hoida jalga mu pihkudest tangide vahel vangis…?


Õhtuhakk ütles, et aeg kala püüda. Neid siin jagus. Kohe niipalju, et püüdsime paljaste kätega. Kivide libedus, kalade libedus ja Sinu libedus – kolm ainsust. Rohkem Jumalaid siia lihtsalt ei mahtunud.

Kõik on alati tegelikkuses lihtsam kui ettekujutlustes. Nii ma arvasin. Selle hetkeni, mil nägime teda.

Ja me märkasime ta kuldset külge, veiklemas kolmest legendide soovimisvõimalusest. Ma viskusin ta poole, haarates temast, föönikskala suuruse järele sirutasin enese. Meis mõlemis oli mingi alateadlik ürgne soov ta kätte saada. Et saaks tahta. Enestele. Ruttu, ise vaeva nägemata. Ma ise ei teadnudki, mida. Sinult, hiljem küsida, ei julenud. Või ei tahtnud?
Seda tõtt.

Aga ta oli tugev, vägevam kui mu käed ja niuded, selg kanda võtsid. Ta lõi mind ojapõhja, vete kaissu kallistas, vaatas mind oma kalasilmadega ja viivuks tundus mulle, et ta naeratas. Kuidagi mõistvalt.

Jahikirest ja agarusest tahtsid Sa teda tappa, tõstes veekivi pea kohale. Aga ma ei lubanud. Surnuna olnuks ta lihtsalt kala. Aga surnult soovitakse enestele vaid rahu ja unustamist.

Sulle ma sellest ei rääkinud. Iialgi. Alandusest. Ma tahtsin seda kala tegelikult ju Sulle. Tahtmiste jalge ette, hinge taha küsima. Või tahtsin ma ainult teada, mida Sa soovida võinuks?

Aga ei täitnud ta meie soove, me ei jõudnud neid välja hõigatagi. Ta oli ju läinud, me polnud teda kinni püüda suutnud. Ta selg eemaldus kui juba loojuv päike. Sama vääramatult. Otse õhtusse.

Vaid üksik soomus, kuldne ja käelabasuurune jäi mulle pihku. Ma poetasin selle Sulle tasku, midagi ütlemata. Või märkasid Sa ikkagi? Sest ma leidsin selle ikka ja jälle. Ülesse. Sest Sa olid ta ikka ja jälle maha unustanud. Nimme? Et ma leiaksin? Ja tagasi paneksin Su kõige südameligemasse taskusse?

Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem selle soomuse langetasin Su kirstule. Kolme pihutäie asemel. Mulla asemel. Sest Sa ei olnud pärit maast. Mõistmatud vaatasid. Ega nad mõistnud. Et Sina olid minu Kuldkala. Nii lihtne see oligi. Lihtsam kui mu ettekujutluste murtud vari.

Monday, July 11, 2011

Häbita, valeta, ihaga

Tirtaram tirtaram
Prõmm

Noor naine iseenesega peitust mängib
kaaslaseks öömusta värvi mütsiga kass
Tont sihuke
Kiisu miisu

Äkki
Kuis kõmab kõu
Puud maadligi nuuksuvad
Pikker rebib taevasse arme

Vihmast müür aina astub
Lähemale
Kehale ligemale
Liibudes riietest läbi
Paljale ihule toetab
niiske omanikust käe

Rahemunadid nõudvalt
pekslevad akendeile
klaasneitsinahka rebestades
aigeis
klirinais

Ja naine jookseb
kass padjana kaenlas

Kodu
Meeshinge poole
Ihus jälg
kirvlöögine nälg
mitte tibagi lollide valehäbi

Välkuvad hambad
voodis nurru lööb naer
rinnanibudesse jäigastus aeg

Loodus sundides sugu
Itsitab köhatab välja
inimhingede liiglihalist tarkust

Maa ja naine auravad
Mõlemad tärkavaks kastetud
rahul

Vaid kass jaurab
Turtsub
Pole rahul

Võtku palderjani
pakun ja palun

Matk Tere Tartu

Taaralinna tabas
varastatud valges
Kevad igas lauses

Kas sellest järgmiseks
oli armastus või segaseks
Hommikuks
kehamatkajaile enestelegi jäi segaseks

Vana sõna

Idamaa vanasõna ütleb: „Ära iial anna nälgijale raha, anna õng!“
Aga kui ses veekogus polegi kalu, ainult puha krokodillid?

Varandus

Kainus on varandus, ära joo seda maha.

Jumala õige mõttekäik, eriti kui pohmellis oled. Sa krt!