Kuldkala püüdmine

Illustratsioon:sodahead.com




Jah, see juhtus ses ojas, mis rüüpas teekonda kahe mäe vahel orus, kus tuul mängis pilvedega sageli narri – vahel neid hammustades, näksides neist vihma, vahel pillutades neist taeva puhtaks – siniklaariks , on’s Sul meeles?

Ja need libedad veealused kivid, sammaldanud, hõljuvate mürgistena tunduvate pikkade habemetuustidega ja Sinu neil libastunud pahkluu. Külmvalge. Minu süles. Siis, kui olid selle välja väänanud. Või polnudki? Lihtsalt mängisid? Et hoida jalga mu pihkudest tangide vahel vangis…?


Õhtuhakk ütles, et aeg kala püüda. Neid siin jagus. Kohe niipalju, et püüdsime paljaste kätega. Kivide libedus, kalade libedus ja Sinu libedus – kolm ainsust. Rohkem Jumalaid siia lihtsalt ei mahtunud.

Kõik on alati tegelikkuses lihtsam kui ettekujutlustes. Nii ma arvasin. Selle hetkeni, mil nägime teda.

Ja me märkasime ta kuldset külge, veiklemas kolmest legendide soovimisvõimalusest. Ma viskusin ta poole, haarates temast, föönikskala suuruse järele sirutasin enese. Meis mõlemis oli mingi alateadlik ürgne soov ta kätte saada. Et saaks tahta. Enestele. Ruttu, ise vaeva nägemata. Ma ise ei teadnudki, mida. Sinult, hiljem küsida, ei julenud. Või ei tahtnud?
Seda tõtt.

Aga ta oli tugev, vägevam kui mu käed ja niuded, selg kanda võtsid. Ta lõi mind ojapõhja, vete kaissu kallistas, vaatas mind oma kalasilmadega ja viivuks tundus mulle, et ta naeratas. Kuidagi mõistvalt.

Jahikirest ja agarusest tahtsid Sa teda tappa, tõstes veekivi pea kohale. Aga ma ei lubanud. Surnuna olnuks ta lihtsalt kala. Aga surnult soovitakse enestele vaid rahu ja unustamist.

Sulle ma sellest ei rääkinud. Iialgi. Alandusest. Ma tahtsin seda kala tegelikult ju Sulle. Tahtmiste jalge ette, hinge taha küsima. Või tahtsin ma ainult teada, mida Sa soovida võinuks?

Aga ei täitnud ta meie soove, me ei jõudnud neid välja hõigatagi. Ta oli ju läinud, me polnud teda kinni püüda suutnud. Ta selg eemaldus kui juba loojuv päike. Sama vääramatult. Otse õhtusse.

Vaid üksik soomus, kuldne ja käelabasuurune jäi mulle pihku. Ma poetasin selle Sulle tasku, midagi ütlemata. Või märkasid Sa ikkagi? Sest ma leidsin selle ikka ja jälle. Ülesse. Sest Sa olid ta ikka ja jälle maha unustanud. Nimme? Et ma leiaksin? Ja tagasi paneksin Su kõige südameligemasse taskusse?

Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem selle soomuse langetasin Su kirstule. Kolme pihutäie asemel. Mulla asemel. Sest Sa ei olnud pärit maast. Mõistmatud vaatasid. Ega nad mõistnud. Et Sina olid minu Kuldkala. Nii lihtne see oligi. Lihtsam kui mu ettekujutluste murtud vari.