Tuesday, March 27, 2012

Kolmsammas XXI

Mees läks läbi keelava seina
Otseti
Tema järele minejaid mahub teisigi

Monday, March 26, 2012

Kolmsammas XX

Õnn õuele astus
varvastes varblased
Kaelusta omaks!

Kõik su teod

Kõik su teod
kaalutakse tagasi
sellest saatuse pika vinnaga kaevust
Kurjusega märgitud kaardipakist
tõmmatakse ristiga leht

Need su teod
nii valusalt löödud teistesse

Ja su heateod valatakse maha
unustades aegade selgade taha
kui vihm eilne
sajab tagurpidi taevasse
enne kui asud viimsele retkele

Las puhub andestust
su vaevadelaeva purjedesse
kui võtsid selle mure murda enesesse

Sunday, March 25, 2012

A nagu absurd

Naine igatses ilu. Sõnadest sündivat ilu, mehe käest ja suust. Ja veel küünlaleekide hubaselt hubiseivaid varje. Lilli. Mitte neid nii labastatud roose, ei!
Mingit tavatut filmi. Tunnetest, mis kohtuvad vaid kinolinal.

Nad visati seansi seitsmendal minutil välja. Turvamees keerutas oimukohal veel sõrme. Küünlad vedelesid lumel nagu raketid, mis ei tõuse iial tähistaevasse. Gerberad õitsesid oma jõu külmakraadidesse.

„Võtame takso,“ arvas mees. Ta oli naise kõik tahtmised täitnud. Naine noogutas, nagu oli ta noogutanud kõik need eelnenud õhtud, ütlemata kunagi „ei“ mehe soovidele. Oodates vaid seda päeva.

Friday, March 23, 2012

Rakverre oled sina viidud ja lihaks meie lauale pead sina saama

Siga ruigas. Tippis rahulolematult lumel. Täpselt nagu kass, kes kõnnib vihmamärjal õuel või on kuumale pliidirauale kogemata kombel keksutama eksinud.
Mees vaatas seda seaballetti. Peab märkima, et ta üldse ei armastanud balletti. Ka sõnalavastus, mida ta viimati nägi, oli Vilde „Tabamata ime“.
Mees ses püüneloos igatahes miskit imet ei tabanud. Sedasi siis esialgatuseks. Teise vaatuse veetis seepärast üldse puhvetis. Et ehk seal imet tabada. Ega ta päris üksi seal polnud, baaridaam oli ikka ka. Teatri komsomoli komitee sekretär ja hilisem mitme pornosaidi omanik. Siis kumbki meie tegelastest seda muidugi ei teadnud. Seepärast ilmutas näitsik kombelist valvsust, laskmata meest lähemale kui meeter. Too jõudis siiski kaks korda miskit verbaallähenemise katset üritada, mis sest et kandis sandaale ja omakootud kampsi. Maamehelik lihtsus ise.
Siis saabus kohale kole seakisa, mille kannul ta kunagine arm, nüüdseks abikaasaks taandatud-taandunud naisolevusest Eit.

Mõtlemine sellele heledale häälele sundis teda praegugi veel naeratama. Tehes seda küll igaks juhuks sissepoole, muidu oleks ehk irve huulteservad lõhestanud.

Siga vaatas nõudlikult mehele otsa: „Võta mind selga, muidu ei lähe!“ Enesel selline nägu peas nagu Marie Antoinettel, kui too oma timuka ees vabandust palus. Seda siis, kui too oma pea maharaiujale kogemata jala peale astus. Timukal hale ei hakanud, mehel hakkas.
Mehel oli küll sellest Prantsuse revolutsioonist tegelikult kama kaks ja jumala savi, nagu ta kunagised ajalootundide hindedki puha lötakil ja lössis.
Aga asi vajas ajamist. Siga siia ei saanud jätta. Ta tuli halastamatult tappa. Naabertalus. Aga kurask, kuidas teda vedada, umbes 140 kilo eluskaalu, sa sakummita kurat küll!
Siga muutis taktikat, nagu naine enne lahutust: „Jään kopsupõletikku ja te ei saagi…“
„Jätta!“ ütles mees seale, „laula parem nagu selles Rakvere Lihakombinaadi reklaamis!“
Siga siis laulis. Mehe tinakarva põsele valgusid pisarad. Tegelikult selle reklaamilaulu pärast see teekond nüüd ette võetigi.

„Tule siia!“ kamandas ta, „sina *SS siga!“ Mees võttis aia äärde ununenud vana katkise suusakepi, valmistatud täitsa õõnsast bambusest, üdini naturaalsest. Õhkas: „Osati ikka omal ajal asju teha!“
„Keera selg!“ käratas mees.
Siga kuuletus ja aiatas koheselt, mees hakkas varmalt puhuma, kohe nii, et huuled torrus nagu torupillimängijal „Valhalla“ esitamisel.
Siga muudkui paisus, võttes lõpuks õige ümmarguse ilme. Veel mõnisada törtsu puhumist ja peekionäri sõrad kerkisid lumelt.

Mees pidas suitsupausi. Tõmmates piibuga pinutagust. Vaene aeg, sellepärast. Aga ikkagi oma! Aeg loomulikult.

Veel mõned sisse- ja väljahingamised ja siga kõikus bambustoki otsas, täispuhutud nagu leinakõne kadunukese voorustest. Võis minna. Naabertallu. Asi vajas ajamist. Eesti asi.

Tee peal kohtas ta poisikest. Poiss uuris: „Võin ma siga hoida? Korraks noh!“
„Milleks,“ urises mees.
Talle meenusid millegipärast äralendavad sead.
„Kurat sinuga, hoia ja kanna nagu lahingulippu!“ lubas siis poisikesele. See siis kandis, kohe naabriõueni, ise uhkusest puhevamalgi, kui lendsiga ise.

Naabertalus lasti seast õhk välja nagu pätist ülbus, kui ta ootamatult kangi kandvat isikut kohtab.
Nagu siga maapinnale jõudis, kukkus kärssnina üürgama:

*„Oh ära karda, kallim,
ei sind ma tülita,
ei iialgi su armu,
ma taha kerjata.
Las jääda nii, kui oli,
las jääda nii, kui on.
Las jääda saladuseks,
et sind ma armastan
Võin uhkelt, külmalt, võeralt
sinu silmi vaadata,
võin vaikselt nii kui vari
sinust mööda minna ka.
Las jääda nii, kui oli...
Võin teistel suud ka anda
ja teisi armasta,
kuid südames vaid siiski
ma olen sinuga.
Las jääda nii, kui oli...
Võin vaikselt rannal sõuda
ka ilma sinuta,
võin aga põuepõhjas
sind kanda lõpmata.
Las jääda nii, kui oli...“


Vett täis silmadega vahtis kogu see hingevõtjate jõuk seale otsa. Tapahimu polnud enam üheski pilgus.
Hoopis nuuksuv naabrieit tormas padavai uude, äsjaavatud supermarketisse. Otse otsapidi Rakvere Lihakombinaadi leti ette ja kus kukkus sealt rabama! Korvist ei piisanud, täislastis käru alles andis kassani veeretada!

Vorst maitses hea! Sigaliha marinaadis samuti. Viina lonksati hooga.
Siga matsutas oma nurgas magusrokka.
Ainult üks mõte häiris meest: „Mida selle seaga küll peale hakata?“

Eit siis öösel unetransis olevale mehele seletas: „Vii Rakverre, kas sa siis reklaami lõpuni ei vaadanud!?“
Mees ise ei pidanud viimagi, lausa järele tuldi.
Rakveres, Lihakombinaadis ei uskunud keegi sea õrna laulu.
Ikkagi kapitalism! Mis sest, et võõral, välismaisel kapitalil põhinev. Liha sööme ju meie! Ja toodame! Ja veristama ei pea ei oma meeleliigutust, ei pärissiga. Head isu!

* Siin: SS = Sigade Siga, maameestele pole jutt raisata!
** Anna Haava sõnad

Wednesday, March 21, 2012

Tuttav?

Miks mina alati ei usu
mida öeldakse?
Otsides ikka sõnade tagant
või seest

Seda mida seal pole iialgi olnud

Otsekui ise valele kasvataks pikemad jalad
pagedes pakku nii siira südame eest

Monday, March 19, 2012

Positiivsuse positsioneerumine

Ma tahtsin mõelda edumeelselt
ja edukeelselt
hommikuti saada positiivseid uudiseid

Mu automaatvastuvõtja kordas ju kogu aeg:
Jätke ainult häid uudiseid

Mu lootusele vastab reibas naisalt:
Teile pole kahjuks ühtegi sõnumit

Ma ei saanud rahu
otsisin üles nende väikese kontori
Leti taga naeratas neid
Ilusake polnud midagi kosta

Me naersime elu juhusnarruste üle
Tema hääl kõlas veel kenam kui membraanis
Ja tema lõuna sai kellata otsa
Ja ma ei saanud aega enesele juurde osta

Minnes nägin et istus ta ratastoolis

Ma ei teagi mis minus pöördus
Tean üht ta minust hoolis

Mina?

Ma ei jäänud kordama enam kursust elukoolis

Vannun titaanjala nimel mis mind temani roolis

Mind tõlgi!

Kui süda ei mahu enam rindu
Tuksuma
Läheb lendama
kildudena haavama

Igas suudluses mõru šokolaad
Igas kallistuses traageldussund
Ma näen pidevat koolnuund
Mind pole olemas
Tulemas
vastu

Kuigi tasaselt hingates
Leban su kõrval
Surres igas sekundis

Mõistes enese arusaamatust
Miks püüad lugeda minust
Ikka ja jälle võõrast koodiraamatust

Virmalised ma valin






Karges veebruari öös
tuhat säravat sammast
viskusid kuumadeks vedrudest küünlaiks
Kuues säravat võrku
kus sirged ja jooned olnud nii otsata
meelepettega elanult kõrvuti üksinda

Taevas nende rada
sirepihalised tähed näitamas teed
Virmalisteks neid kutsusid
aruta inimesed need

Nad marus nõnda veiklesid
Ise olles nii erinevad
Selle kui vihavõõraga heideldes
Nende üksteist lõikavad kiired
ootekoolmetes kahlates võitlesid

Kuigi nad ei tundnudki päriselt teineteist
Ootamatult põrkasid tähistänavad kummi
kui sädemetest mesilaste pereheit
Lõpuks hommikuks maandus olematuks
nende omavaheline okkane piir

Aruga inimesed need
neid vaadates mõtlesid
See ongi siis üheks ööks himude silmapiir

Thursday, March 8, 2012

Haiku haud

Hauad ja labidad!
Vaikus
Haud/surmvaikus kaikus
Haiku öötöö eest haihtus
Kõlksatas tera
Keegi peideti mulda

Kolmsammas II

Surm istus Ristikivil
Koolnud kõik pühitses
maamulda sirguma kääbaste hõikeiks

Kolmsammas III

Pühitsetud Vesi põles
KuluTulega kustutati
Kustutuskumm oli katki

Kolmsammas V

Va vanasti oodati meest
Aastaid tagasi merelt
Südamekompass tuksatas veele teejoont

Kolmsammas XV

Triipkoodiga maakera
Oksjonihaamri kolm lööki
Müüdud Ostja tungival nõudmisel liiglihata-inimkonnata

Kolmsammas IX

Ta elas vaid sekundsähvatuse
Taevas sest servast äärteni
Ilutulestikust purjus siiani

Kolmsammas XVI

Sa kõnni ikka seda käsuliini pidi
Selle selgrool – mööda telgjoont
Hetk enne põrgusse jõudes ära imesta – sind tapetakse mõlemalt poolt

Kolmsammas XIV

Küll reetur palus suu pärani karjes õitsemas
Käed värisemas
Puuriti otsaette kolmas tinane silm

Kolmsammas I

Valekõle ilm
End sügav Sügis oma rüüs
Pea paljana ootamas lund

Wednesday, March 7, 2012

Sünnimärkidesse maetud surm

Kas need on kustuvad südamelöögid?
Need viimsed elukellukate tuksed
juba avali sülega mullast?
Milleks sinagi pead saama kord!
Või ehk see põtkiva
alles veel sündimata lapse esimesed löögid
Ema paisunud kõhutrummile…

Mõlemad ometi nii sarnaselt vaiksed
tasase maamadala kõlaga
et eristab vaid lähedane kõrv ja meel
see kes aerutab ühise vere mõlaga

Habemekõrtega lõug vastu
nii vastu ärkavat elu
et seisatuvad korraks ajad kõigis inimkellades
nende kahe jaoks
Ja silmadest aknad avali
Ootel vastu sündimise päeva
Hingedes magus valu pärani

Sünnimärkides surm
Veel pole sinu aeg!
Kaisuta neid
kelle küünlad on põlenud maamadalaks!

Need on ärkavad südamelöögid
Need on esimesed elukellukate tuksed
Kostmas juba avali sülega emast
Kelleks sinagi saad kord
Iha sõrmedega pühitsetud
Looduse sünnimärkidega üle kallatud
Naine…