Karges veebruari öös
tuhat säravat sammast
viskusid kuumadeks vedrudest küünlaiks
Kuues säravat võrku
kus sirged ja jooned olnud nii otsata
meelepettega elanult kõrvuti üksinda
Taevas nende rada
sirepihalised tähed näitamas teed
Virmalisteks neid kutsusid
aruta inimesed need
Nad marus nõnda veiklesid
Ise olles nii erinevad
Selle kui vihavõõraga heideldes
Nende üksteist lõikavad kiired
ootekoolmetes kahlates võitlesid
Kuigi nad ei tundnudki päriselt teineteist
Ootamatult põrkasid tähistänavad kummi
kui sädemetest mesilaste pereheit
Lõpuks hommikuks maandus olematuks
nende omavaheline okkane piir
Aruga inimesed need
neid vaadates mõtlesid
See ongi siis üheks ööks himude silmapiir
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar