Friday, November 26, 2010

Katkend romaanist "Vikat lõikab kõrgemat kõrt"

XX sajandi lõpp. Venemaa. November. Moskvasse viina järele



Mukk* Kommersant rääkis mu surnuks. Tal papp otsas. Muidugi jälle mitmeosaline kohaliku tähtsusega laulupidu, tsükkel ka meestel, seljataga. Neetud naised ja viin, ja jälle tehti talle puhas vuuk. Kurat, ei õpi mees, kuigi ise vana aferist, lasi ennast jälle nagu mingit naga lihtlabaselt paljaks varastada. Seda siis juba mitmendat korda?
Õige tulemuse saab X – ga korrutades.
Mul endal viinaseisak. Ei joo, seega vaba raha ja vabad kõrvad. Kõrvade osas muidugi nali. Kommersant mind nii lolliks ei peaks, et mulle niisama jahuma oleks hakanud. Nuias vaid esialgu ainult peaparandust ja kõrtsis temaga koos istudes-üksi tema ei joovat, ikkagi kultuurne inimene, kuidas siis muidu, sai see jutt siis räägitud – “ Moskva, eh, Maskvaa!“

Eestis valitseb praegu teatavasti poolkuiv seadus, valitsuse poolt kehtestatud alkotalongidki nagu omamoodi maksekupüürid-omavad oma hinda. Alkholi peaaegu pole, eriliselt hea minek lapikul konjakil – viietärnistel. Ülilihtne olevat neid alkoholi puuduse all kannatavatele koopertiivsetele baaridele, missusuguseid siginenud nagu usse raipekehal, kahe-kolmekordse vaheltkasumiga maha müüa. Kaup otse rabatavat käest. Ei mingit tingimist ostjate poolt, olukord otse harukordne – müüja määrab hinna – ühesõnaga kapitalisti unistus – monopoolne seisund.

Kustkohast siis seda märjukest saada? Venemaalt loomulikult. Otse lausa selle pealinnast kohe, kust siis veel! Tal seal tuttavaid juhatajaid mitmes viinapoes ja lavkas. Mõni transahunt lisaks. Transiidi osas asi samuti lihtne -kiirrong “Estonia“, peaasi, et oleks eesti vahetus, kuigi niinimetatud “eesti vahetus“ koosnevat küll imelikul kombel peamiselt Tallinna venelastest. Mida põrgut, ikkagi peaegu omad – eestimaalased! Kokkuleppel saavat viinakastid vagunisaatjate ruhvidesse peita. Sealt ei nuhitavat kummalgil pool praegu veel poollahtisel Eesti – Vene piiril. Moskvas pidavat kohalikud võmmid küll perroonil päris avalikult õnnelantijatele – kaubareisijatele jahti pidama. Roheliste „trahvikviitungite“ abil saavat nemadki rahu südamesse ja krõbiseva taskusse. Rong marsruudil Tallinn – Moskva, Moskva-Tallinn, oleneb kummale poole vurate, nimetusega „ Estonia “, siin see lokomotiiv seisab! (FOTO)


***

Filtreerima seda juttu muidugi peab. Seda juba seepärast, et Kommersant on tuntud libekala. Oled siis sõber või ei, kullakaevuri juttu ajab nagunii. Kasvõi keeleharjutuse mõttes, usud poolt juttu, ikka saad kolmveerandiga petta, ehh! Või nagu ta ikka ise ütleb: „Väike tüng kuulub alati asja juurde!„

Gyrsa, va vana rebane, kust tema siia sai, aga näed, üles otsis meie asupaiga, endal nägu pohmellist paistes nagu vene mõõtu jaamakellal. Maandus rõõmsalt meie kõrtsilauda ja kus hakkas koos Kommersandiga seda Moskva laulukest agarasti kaasa vilistama! Selge, poistel kahe peale üks müts! Aga mind lollitada?! Ei nad taha, ei usu, liiga vana tutvus selleks meie vahel. Lihtsalt nutsunappus ajab neid praegu minuga rahapada jagama. Pealegi neid tundes, vii äridee või linnavalitsusse, hakkame kooperatoriteks! See küll vist hale nali, meie ja ametlikud ettevõtjad!?

Muidugi, väga suur see risk rahaliselt ka poleks, pealegi Gyrsa ütlust “Raha pole rukis, seda saab talvel ka!“ kasutades.
Ja ongi ju talv, vaata vaid aknast välja, ja kui sellest ei piisa, piilu - pista nina kalendrisse!

Mõned tuhanded USD – it ja FIM – i rippuvas, nullprotsendises dividende juurde ootavas praegu roiskseiskunud asendis, olekski õige aeg need nüüd poegima panna.
Vennikesed ärimehed Nossovid tuleks vaid kuidagi kained hoida. Aga see oleks veidi kahtlane üritamine, hea, kui ohjata suudaks. Näis, näis, homme hakkame siis põristama üle vene piiri, mis praegu tobeda, veel harjumatu sürrina tundub.
Aeg nii segane, nõudes pöördes tegelasi, meiesuguseid täishulle.



* Muck-pärineb muinasjutust „ Väike Mukk „ (Der Kleine Muck) , siin heasoovlik , veidi narritav , lõõpiv pöördumine . Ei ole soovitav võõraste , vähese huumorisoonega isikute suhtes kasutada, võite leida endit traumatoloogia osakonnast .



1991 . Eesti. Enne jõule . Tagasi, kilbiga


Kodus tagasi jah, ka kilp alles, ripneb seinal, asi seegi. Mis aga peamine, koos omaenese skalbiga. Alles jäi teine!

Kõik hakkas kummituslikult veidi nihu keerama juba raudteejaamas, nimelt Kommersant, vana peerukott selline, ei suvatsenudki välja ilmuda. Ju kuskile möllule, labrakale iseenese maha unustas.
Kurat, kaua sa passid, ei kumbagi meest, rong juba minekut tuututamas, sa saatanas! Mul täiega kopp ees!

Vaata aga vaata, mis rahvarallit siin peetakse? See ju meie Gyrsa! Saabus raudteejaama parkimisplatsile, kus kokku saama pidime, ise täis kui sitikas. Uuema null üheksaga (Lada 2109), ulja külglibisemisega lund lendu lastes parkis auto. Va türbel selline, oleks mu peaaegu alla ajanud!
Lühike pilk autokabiini sisemusse selgitas kõik. Masina süüteluku alusest karbist välja ripnevad juhtmed andsid aru, kust kuradist oli mehe autoklubi verivärske liikmestaatus pärit. No on molude molu, autoärandamistega ta ju alustaski. Vedeles poolteist aastat noortekolooonia naridel, aga nüüd, praegu, selline lastelaul: “Kes aias, kes aias, kes vangalaias? Mis nimi, mis nimi, Gyrsakene ta nimi!“ Nüüd ruttu – ruttu minekut, kaugemale käulast ja sellest pahateo paigast – kriminaalteo tegevuspaigast. Mida lähemal sind seal avastatakse, seda kindlam vahelejäämise risk. Mida muud kui kättpidi vennike nüüd ruttu vagunisse ja seal tuttu suruda. Mees vaid mõmises, kontaktivõimetu nagu vaarao muumia.

Hommikul külmkarges Moskvas, Gyrsa turtsus hädiselt nagu vermeis, äsja pulmast tagasi saabunud isakass, ägedalt omi küljekonte triikides. Need oli tal ilmselt pidevaist pakiriiulilt mahakukkumistest õige hellad, ja seda kuramuse trikki esietendas ja lisavaatusi sooritas ta öö jooksul nii korda neli. Seda rolli täiendades maabumisega otse tema all lõbutseva seltkonna liikmete joomalauale! Jah, just nimelt sinna, sellele kuradima kitsukesele pakiriiulile oskas härrasmees peatäit välja magama kobima minna, enesel eluskaalu parajalt nii 120 kilo jagu ülespoole või allapoole ja enamgi – vastavalt sellele kas mees äsja kuuekäigulise lõuna söönud või värskelt pellerit külatanud.
No kus tuli minul neile meestele alles selgitusvabandusi jagada! Ikka: „Izvinite ja pozalusta“, aga ega venelased jäta. Kui lepid siis ikka klaas pihku ja põhjani. Seal viinaklaasi põhjas peidus nii leppimised kui tülid. Aga mina ju ei joo! Tõin põhjenduseks maksalutikate parasiteerumise minu organismis. Äh, ei piisanud sellest. Lärm Moskva hommikuni.


Nüüd, veidi kainenuna, Moskva porises lumes tatsudes, õõtsutas Gyrsa end kandadel nagu mingi kuramuse hulkuv, koduraja kaotanud pingviin, pobises selgitusi autoäranduse kohta: “ Kurask, taksimani polnud…“
Kõikse asjade tipuna olid tal isikutunnistusena kaasas vaid mingid käkras traktoristiload. Pilt peal selline, et mina igatahes ära ei tundnud. Öösel dokumentide kontrollimistel piiripunktides õnneks tunti. No mida sa moraalitsed sellise idioodiga. Tulutu kui kaevust kalapüük. Uurisin, kas tal kõik see Kommersandi värk sama hästi kui tollel enesel teada ja käpas. Vannutas mind kui lunastajat, et neil mitu tretti Kommersandiga tehtud ja poodides käidud kogu aeg ühes rivis, lausa ühtselt koos otsekui tagumik ja särk.
Ime, et risti ette lööma ei kukkunud vihtuma – me ju ikkagi juba otsaga õigeusksel Venemaal. Pealegi Gyrsa vanausuliste järeltulija. Nende, kes juba enne Peeter I-st Eestisse pakku jooksid ja siia jäidki. Terve Peipsiäärne nende külasid täis. Ju kartis, et esimese vihaga ta pikalt saadan. Kõnge siis üksi siin otsatul, päratusuurel Venemaal! Äh, ära leppisime! Joodiku lööd maha, penile annad kaigast, aga mis sa hulluga ikka peale hakkad…

Esimese asjana oli talle, kammraadile muidugi vaja peaparandust osta. Ostsin enese arust väikese pudeli, aga Gyrsa, va setu selline, sehkendas asja sedasi, et hiljem pudelit uurides selgus – selles puhas piiritus! Gyrsa ise ei varjanudki muiet, küll ta seapoeg juba teadis millise kanguskraamiga tegu oli!
Hea vähemasti, et Moskvas igat käulat taksona võis peatada. Tõsta käsi ja peatunud masinajuhiga seletades ole ainult mees ja lepi hinnas kokku. Üleüldse meenutas armas, nüüdseks peaaegu endine kallis kodumaa pealinn mulle idamaise turupazaari ja kooperatiivide veidrat ristsugutist. Kõik müügiks, aga ostmistega pidi pagana ettevaatlik olema. Nagu müüjad su keelepruugis aksenti märkasid, kerkisid hinnad ja vastsete ärimeeste vererõhk otsekohe Venemaa sinitaevasse. Ainult kirikukuplid, need särasid ikka veel tuhmkuldselt, täpselt nagu vanasti…



***

Tempo, tempo! Nagu tõkkejooksja, koperdad inimbarjääridest üle. Meeskodanik, naisseltsimees, ära rabele jalus, nu pogadii, zuka!
Külg ikka ees, külg ees – nii on kergem! Keegi ramp astus mu lipsu peale. Haa, see nali, mul polegi praegu lipsu ees, aga kus see inimmass alles trügib! Saad sõimata, vene suurlinna slaavlikud haugatused. Mul sellest jumala savi, pangu ennast minupärast põlema, kuramuse inimrobotid! Ja kuidas nad veel ütlevad sõnapaari „ Mina – moskvalane! “ Intonatsioon selline, et vaatad enese ette ja taha, vaskule, paremale, isegi õhku – taevasse heidad sa pilgu, kas jutt uuest messiasest – prohvetist, uuest Rasputinist? Ei tema see ise, enese arust eliit!
Piiterlinn – St.Peterburg meeldib mulle hommikuudude tasaste tiksetega hoopis enam. Seal asub Venemaa tegelik vaimne aristokraatia, mis juba mitmendale põlvkonnale omane, otsekui verre sisse istutatud, hoolimata 1937.aastal ja varem ja hiljem toimunust ja blokaadist. Suutsid säilitada, oskasid olla, seda siiani!

Need neetud Kommersandi poolt äramärgistatud poed oskasid asuda ka kusagil imeperses, nimelt äärelinnas. Kui kaugel Moskva tsentrumist asub äärelinn? Õige vastus – kõik oleneb sind sõidutava taksojuhi – autoomaniku nahaalsusest. Võib sind ka pool päeva ringitada ja su paarsada meetrit stardist eemal maha panna, ise arvet nimetades laialt larhvi irveks venitades. Järeldus –nagla nagu tank pead olema sina, mitte tema.

Kauaoodatud poesaba näitas juba kaugelt, et Gyrsa peakolus peale öiseid akrobaatilisi õhulende vähemasti aadressid õigele reale olid pidama jäänud. Inimkehade väändumine otsekui paganlikus rituaalses tantsus. Tasuta antakse midagi või? Ei, hoopis viina hakatakse müüma. Olevat just toodud terve auto koormatäis. Ja see inimeste silmavaade! Hullunud penide oma.

Üks asi on Eestis järjekorda eirates letini ja sealt edasi madaam juhatajani jõuda. Proovi sa seda vägitükki, vend vähk, Venemaal teha! Mattid ja pljaadid on kõikse kergem kandam, mis sealt selga ja kõrva saada võid, usu mind! Meenub, kuidas Kommersant vahel kokutas, enese meelest nalja visates “ Usu mind, mina ise ei usu iseennastki!“ Mina usku maha ei jätnud, lausa kategooriliselt keeldusin, seega – vaatame õige hoonet väheke väljaspoolt.
Sa püha pele, seal kui valvesalk, allakäinud vargad ja muidu benderid kobaras kobrutamas, saaki passimas kui nälginud penikari. Meie kahekesi neile kui kandikul ette kantud, süllekukkunud lotovõit. Oleks nad vaid teadnud meie äriplaanidest ja rahavöödest – venepäraselt oleks sellest kindla peale kujunenud neoTalvepalee vallutamine. Nii saigi otsustatud nagu ikka sotsialistlikult tagaukse kasuks, aga nagu needus ise, seisis seal sigaretti venitav võmm. Kurat, see suitsetamine on ikka kahjulik harjumus, juba mu vanaisa rääkis seda mulle, nii siis, kui ma talle esimest ja ka siis kui kui talle sajandat korda sellega vahele jäin.
Sedapuhku osutus see kahjulikuks, lausa ebatervislikuks, eriti küll meie kahe jaoks.
Nimelt meenus mulle seal külmast värisedes, võmmiseeru suitutunni lõppu oodates mu vanaisa üks imevärki teooria. Nimelt olevat indiaanlased, otsekui juba ette kättemaksuks – eks kohalikud nõiad ennustasid, valged lollpead suitsetama õpetanud ja boonusena süüfilise samuti takkatraavi lisaks kinkinud. Jutustasin seda lookest edasi ka Gyrsale ja valesti tegin. Too hirnatas valjusti ja rõõmsalt nagu mära märganud täkk ja pruukis kiitvalt vanaisa kohta suud ja seda puhtas selges eesti keeles. Muidugimõista talle nii omaselt valel ajal ja kohas, pälvides otsekohe seltsimehe?, kodaniku?, härra? sinimundris seadusesilma austava tähelepanu ja tervitusröögatuse “ A, nuka dokumentõ, jobanõe estontsõ, zranõe zuhnõ!“ Kuigi jah, kunagi kanti üht meest Venemaal austusega õlgadel, karjudes talle „Elagu Bog Zuhnov“ (G.Lurich) …
(FOTO - RÖÖKIV MIILITS)

Kurat seda teab, millega võisid kunagi küll me kallid suguvennad või – õed selle suurrahva esindaja kunagi nii välja vihastada, et tal vimm siiani. Eks ta meid sellest „kuradi„ lausumisest ära tundis. Vanarahvas juba ju hurjas „Ära kutsu tühivaimu!“ No platsis ta nüüd oligi!
Halb eelaimus sosistas, et meil nüüd suguvendade oletatavate pattude eest mitmekordselt tasuda tuleb. No hakka või itkema, aga Moskva paraku pisaraid ei usu. Selle mõttetera jäävuse seadus tehti meile õige varsti selgeks. Kollase sinitriibulise masina kutsus seadusesilm kohe kohale. Ei aidanud ei rohelised USA, ei Soome erksavärvilised tõutunnistuse paberid, ometi neil ju nii ilusad pildid ja numbrid peale trükitud. Ju viha ikka nii suur, et võitis miilistionääri meiepoolse illusoonlikult loodetud kunstiarmastuse, sa kuramus küll! Pritsis suust vaid vahtu kui katkine tulekustuti.
Nii tutvusimegi järjekordselt ühtega Nõukogude Liidu arhitektuurivääärtustest, nimelt kohaliku miilitsajaoskonnaga. Mis pagana pärast need üle Liidu kõik nii ühesugused? Juba eesruumis maal Dzerzinskist, kui mitte büst kõige nähtavamale kohale eksponeeritud. Eks vist ikka selleks, et teaksid, kus asub Nõukogude Võimu eelsalk. Mis nägi väljast välja vaat sedasi , (FOTO - Moskva 4 – nda Miilitsavalituse Jaoskonna pääslauks) ja seest sedasi, FOTO-TUTTUJÄÄNUD MIILITSMEHED VALVEPOSTIL(TÄIES MUNDRIS!) – varasta äraväsinud seadusesilmad või paljaks!

Hakati siis meie imeinimeste NSVLiidu kodakondsust tõendavaid dokumnte-punapasse nõutama. Aga mul nahaalselt Eesti Kodanike Komitee isikutunnistus kaasas. Nägid vist esmakordselt, nokkisid hoopistükis selle kallal kauem kui Gyrsa teise liigi traktoristi lubade kallal.

Nii venepäraselt, lihtlohakusest jäeti meid pärast nimetatud protseduuri Gyrsaga kokku, lükati ühte kambrisse (FOTO - KAMBRIUKS) - . Seal õnnestus maha pidada välkkoosolek ja imedeime-Gyrsa ladus välja plaani, mis esmapilgul ülitotter, aga arvestades strateegiliselt sitta situatsiooni ja Gyrsa prefektset vene keele oskust, pidime üritama. Mäng täispangale - surm siin või Siberis! Mäng lihtsalt vääris panustamist. Mulle tegi ainult muret asjaolu, et Gyrsast lenduvad konjakiaurud miilitsmehele – korrapidajale liiga pähe ei lööks ja too neist tekitatud meeltesegadusest meid hoopistükis kainekasse edasi tranportida ei laseks. Aga ei tekkinud mehel mingit sellelaadset allergiahoogu-põdes ta nohu või oli lihtalt venepäraselt alkoaurude vastu immuunsuse omandanud, seda teab, vaid küsijamees. Nimelt on nii lolle küsimusi, et vastuseid teab vaid küsijamees ise.

***

See oli üks paras spektaakel küll! Gyrsa oleks seda esitades konservatooriumi lavaka sisseastumiskatsetel kindlasti sisse saanud, selle peale aamen! Sai hakkama, sindrinahk! Trümmis uksele, mis plekiga üle löödud, täsiskraabitud vene rikkalikest mattidest – kolmekordsetest, kuni vaimu virgutavate aforismideni (näiteks – Lutze pjat let v odinozke, zem minuta na paraze!*). Ment, nägu täis ülimat solvumist, teda ju segati (arvatavasti mune sügamast?!), avas luugi, ühmas: “Tševoo?“
Gyrsa ei kokutanud, no kohe üldse ei kokutanud, vaid lajatas “ Kutsu kõige suurem ülemus, jooksuga marss, raisk!“ Võmmi näoilme kujutamiseks puudub minu sõnapaletis toonvärv. Igatahes, igatahes – mõjus. Hetke küll viivitas, aga kummaline see vene hingeelu värk ju niikuinii, ja ülemuslik toon, mida Gyrsa kasutas lisaraskuseks, ja ment kaduski kuhugi õigusruumi sisikonda. Umbes viie minuti pärast ilmus luugi monitorile nooruke, veel rikkumata nägu, vaatasime – õlakul üks väike, kurb tärn – „mikromajor“ – leitnant, arvatavalt alles miilitsakooli viimane, värske väljalase.
“Tillitada püüate, jalamaid tassi siia üks õige, elus ülemus!“ kärkis Gyrsa talle seersandi komadohäälega, kes ta Nõukogude Liidu Armee dessantvägede ridades teenides olnud ju oligi. Tõe huvides, see kõik toimus avaras vene keeles, kõiki nüansse eesti keelde edasi anda oleks lihtsalt ilmvõimatu. Jälle luuk kinni. Toimib, pilgutas Gyrsa mulle silma. Kümme minutit, viisteist, kõmin koridoris, kuuleme mitmete jalapaaride astumistümpse. Vaatan Gyrsat, tal nägu kisub kipra, ise-nüüd saame küll korraliku ketuka! Luugi laval sedapuhku alampolkovnik, vana kala, see kõike näinud, seega Gyrsa kohtleb teda nagu võrdset, samas ei lipitse, ei keera vinti üle, tubli poiss! Ütleb lepitavalt, rahulikult:“ Ülemus, meil siin eksitus, arusaamatus lahendada“. See sõna “meil“, kavalalt, oo kui kavalalt! Delegeeris ühe ropsuga vastutuse, kuigi kaudselt, alamplkovniku õlgadele, pisikese osa sellest, seda küll, kuid märgatava. Võmm haistis kohe asjakäikude nüansse, püüdes tõrjuda, seda läbi alandamise:“ Mida sa rabeled, ära sega töötamast, istu vagusi! Tüüpiline nõuka mendi tekst, naera surnuks – ment muidugi, meie oleks vaid aplodeerinud viisikesele: “Hea ment on surnud ment!“
Gyrsa vähe teravalamalt, otsekui hammustaks oponendi kõrva: “Mu isa, nimetab ees ja isanime, KGB polkovnik, andke sulge, kirjutan telefoninumbri, kontrollige!“ Selgituseks: keda, mida kujutab enesest KGB polkovnik, võrdne, kui mitte rohkem, miilitsa kindralleitnandi auastmega, kuigi ajad jah, teised, veidi juba muutumas…
Miilits kõhkleb kuuldavalt. Kiirendatud hingamine, mis sa teed, vana kooli mees, ikka veel mõjub, lämmatab, see kolmetäheline hirmumaagia. Siiski püüab, õngitseb “Mitmendast Peavalitsusest?“
„Teisest, sellest kustkohast ka teiesuguseid kontrollitakse!“ nähvab Gyrsa. Ment ei ütle enam midagi, ainult puurib pilguga Gyrsat, oi, kuidas puurib, katsub lammutada, kussa, Gyrsa seisab kindlalt, kindlamini kui Mannerheimi liin, soome – ugri, contra slaavi – irw! Luuki sedapuhku ei lajatata kinni, see suletakse vaikselt, kuradima hea märk!

Ootamine? Ootamine! Ootamine.
Kogu elu olen jälestanud ootamist, seda alanduse lellepoega, läbi selle sind paika, nurka ju püütakse, pannakse. Seda igal pool, igal ajastul, igal tasandil. Koristajast ministrini paistvad leidvat selles iseendile oma eksistentsi õigustust, otsekui iseäralikku lohutusauhinda ensestele.
Aeg tilgub, ei tiksu, kellad võeti ju ära. Numbrite loendamine ei aita, see mõjuks psüühikale pigem kurnavalt, lausa võtmena üles keeravalt...
Vaatan, Gyrsa molkus pohmelli kaissu langemas, kuraas pea olematu, sa saatan küll! Avatava ukse ragin, lävel tuttav vormimütsialune larhv kohmab, püüdes meile mitte otsa vaadata „Välja teie kõik, koos asjadega!“ Mis paganama asjadega? Meilt kõik ju ära võetud, ah, selge lihtsalt selline kohalik, sõnaline trafarett! Korrapidaja laobki parajasti meilt äravõetud esemeid letile, raha samuti, oh imet, kõik viimse mündini alles! Mul higi igast poorist tilkumas ja mõte tagumas: “Kiiremini, kiiremini!“ Saabub alampolkovnik, nõjatub seinale. Näen, vaatab kupüüre ja meid, seda koos imeväikse peanõksatusega. Või ma eksin? Ei! Mees kordab seda jälle! Pilk kupüüridele, meile! Tahab osakut? Või hanitab, et oleks alust uuesti pokri pista-alkäemaksu pakkumist seekord ettekäändeks tuues ja see oleks juba otsene, krõbe paragrahv…
Gyrsa on hetkel ilmses alavormis, seega mina. Võtan 50 $-se, panen letile, ei lajata bravuurselt, teen umbmäärase käega kaare otsekui tahtes emmata tervet emakest Venemaad: “See poistele, kingituseks.“ Vastuseks on vaikimine, mis samas tundub heasoovlik olevat: “Kuigi pääses puhtalt, ei ahnitse, oleks ju, va Balti räim, ka mitte võinud anda!“
Me lahkume aeglase väärikusega, ei ütle nägemist, ptüi kolm korda üle vasaku õla, sellise kohaga, ja nägemist!? Me oleme ju KGB polkovniku pojad, noh, vähemasti Gyrsa on, vabandust!

***

Hiljem küsin Gyrsalt “ Kes su vanamees tegelikult on?“
„Hullumajas kondiväänaja, turvavend, noh“, imestab minu taipamatust .
“Aga number?„
„Mis paganama number ?“, mängib ta lolli, mõnuleb, jobukakk selline!
Kortsutan kulme,“Telefon, sa idioot, mille numbri sa andsid!
„Koduse numbri andsin, automaatvastuvõtja taga, teade kah peale lindistatud.“
„Mis teade?“
„Jätke ainult häid uudiseid!“
„Mis keeles?“, küsin eneselegi lollakalt.
“Puhtas eesti keeles, küll nad tõhud, tõlgi oleks leidnud, kui helistada julenuks, sa juhm elukas!“ irvitab ta. Irvitan vastu. Kuigi ilm on külm, annab väljakavaldatud vabadus sellist sooja, et tahaks lausa lõuata, laulda! Selge, ilmne ajuvabaduse hoog mind tabanud!

* Parem viis aastat (üksik)vangistust, kui minut aega paraskil.


Veidi hiljem. Plaan B .

Mida muud, kui peab kusagil need neetud konnid ja viinad kätte saama. Piiritus oleks viinast etem, pärast lahjenda, palju tahad! Kes kurat mõõdab, on’s see 35 või 40 kraadi kange.
Suuvärgist siin ainult ei piisa – A la – „Jutt on sul hea, aga jalavarjud nii kehvakesed…“ Nii see paraku on.
Gyrsa lahendab pea sunniviisiliselt kergema kraadiga õlut, sai peale mendimaja „hoiatuslaksu“ aru, et vindistena tõmbame asjale kriipsu peale. Teeb küll krimpsus nägu ja kurdab, et vene õlu kuse maitsega olevat. “Kust sa tead? Oled siis ise joonud või, kust nimelt, ah?“, küsin ilmüütult ja lisan:
„Pidi jah selle joomine tervendava toimega olema, üks vanamutt mulle rääkis, et ta igal õhtul oma päevase uriinikoguse… „ Kaugemale ma oma jutuga ei jõudnud. Ta ramp ajab mind tükk aega mööda tänavat taga, inimesed tõmbuvad kohkunult kahte lehte – on alles lõust – Gyrsal muidugi! Aga ma väheke väledam, jooks ei ole Gyrsa tugevaim spordiala. Puhib natuke mingi raudposti najal, küll varsti naeratab. Näe, juba naerabki!

Aeg lahigusse! Aeg rünnakuks! Luureks pole enam aega. Maandume suvalise esimese ettejuhtuva viinapoe juhataja kabinetti, kelle eesust ilmestavad inimsammastena tursked turvad. Madaam juhatajanna meie õnneks inimkalkulaator, teda veenab me rahakoti sisu rohkem kui ilukõne. Ahmatovat oleks ta ehk konkureeriva kaupluse omanikuks pidanud. Aga kurat seda teab, mõni inimtüüp oskab väga osavalt tööd ja eraelu lahus hoida – õhtuti Wagneri helindite pisarsilmil kuulamine, päisel päeval kalktuim ametnik, otsekui kiretult fikseeriv kopeerpaber – töö lihtsalt selline!

Igatahes 100 kasti konjaki osas siis kokku lepitud. Transaprobleem tõsine, rahvaalgatuslik kamp kauplust valvamas, et ükski fuura midagi vasakule - välja ei veaks. Idee sähvatus, kuigi ostapbenderlikult nahaalne. Sõit tagasi miilitsajaoskonda, juba tuttav alampolkovnik kergitab üllatunult oma puhmaskulme - linnukesed vabatahtlikult puuri tagasi?
„Mida, tulite rahva viha eest peitu, baltlased?“ Käin meie kaardid otse, keerutama lauda. Kaks franklinit ja rulame mendi UAZ-kuga tagasi Bachosse templisse, pooled neist 100 kastist mahuvad sinna kenasti, mõned pudelid peame küll ohverdama autojuhile. Perroonile sõitmast see tõhk keeldub, seal raudteevalitsuse miilitsa, kolleegide pärusmaa, tema ei tahtvat suhteid täis sittuda, türbel selline! Pagan, mida teha, lausa leninlik küss?
Rong seisab enne väjumist paar tundi stardivalves. Jätan Gyrsa alkolasti juurde, koos autoga nurga taha peitu ja lähen uurima rindeolukorda. No täielik jamanaze, mida sinimundrid siin korraldavad. Kõik, mis neid vähe huvitab ja meele järgi, konfiskeeritakse Vene Föderatiivse Vabariigi nimel ja seda otse loomloomulikult võmmide kaukaisse. Ühel riikliku asutuse mehel Tallinnast terve last arvuteid ja krillitsas saatepapüürusedki korras – olemas. Tutkit - ei aita seegi, ju jaoskonnaski vabal hetkel hea „Tetrist“ klimberdada - seega konfiskatsija! Kimpude – kompsudega vennikestel veidi kergemgi, mente ei huvita eriti mõned vorstilatid ja paari spordikoti suurusjärgne tavaar. Veetakse kõike, alates toiduainetest, lõpetades arvatavasti a la Kommersandi poolt sõjaväelennuvälajalt väljakaubeldud pommituslennukilt pärit langevari + päästeparv - laadsete asjandustega. Millise ta, va imemees – valge juut selline, soome purjus ehitajatele ratsukäigulise parseldusnipiga maha müüa oskas. Mida hõimuvelled parvega kaineks saades peale hakkasid, no mina küll ei tea! Ehk sõitsid sellega üle lahe otse Kotiranta? See selleks.

Mõistsin et, siit lõigust läbi ei murra, tuleb minna läbi tagala, rongikupeedel ka teisel pool varuuksed. Lähen ja räägin eeltuttavate vagunisaatjatega. Kuuldes kogusest, saadetakse keskmiselt mitte pikalt, venekeelselt karuperse mustikale. Mida lähemale jõuab rongi väljumisaeg, seda rohkem aktiviseeruvad mundrid. (FOTO - MIILITSAD PERROONIL)

Peas paras pahn, õiget plaani ei mingisugust, trambin rongi esiosa poole. Seal, peale vedurite, neid kaks, asub postivagun. Mida siin enam kõhelda, küsija suu peale ei löödavat. Parimal juhul lüüakse jalaga tagumikku, ei enamat. Toksin ust, see kistakse nii kümne sentimeetri jagu avali, kiitsakast kolbast paar helesininist ürgslaavlikku süütasilma mind takseerimas. Naerab mõnuga minu plaanist kuuldes. Ise imestad, vanasti poleks postivaguni ust sulle – lihtsurelikule avatudki, minusuguse lihtsa ristiinimese illegaalsest kaubaveost rääkimata. Neil riikliku tähtusega dokumendid saata ja relvastatud on nad eeskirjade kohaselt arvatavasti siiamaani. Sõlmime suulise kiirlepingu. Nüüd praegu peaasi, et kaupa üle ei löödaks või kesk Venemaist, siravat ööd vagunist välja ei visataks. Kes pärast hauguks, taga uluks! Vast ema vaid, kes siis veel…

Jooksuga, jooksuga nüüd, hunti toidavad jalad! Kasutame Gyrsaga kahe tule taktikat. Vaene ment selle risttules. Järele andis, tõsi, peale esimest kümnerohelist keeldus vapralt, seega lisasime ka teise. Juba leebus, ahne tont sihuke! Kõik nüüd rutturuttu nagu kähkukas, üks koorem veel ju tuua! Poelaos selgub, et madaam juhataja meile osalist üleviskamist planeerinud, kastides viietärnilise asemel, sa püha müristus, kolmestega märgistatud kaup! Meie õnneks ja tema kahjuks-võmmimasin ja ihument meie kaaskonnas, sotsialismrealistlikku kunstimaastikku ilmestamas. See imepilt veensid teda sellest kurjast plaanist endamisi küll midagi šuhnaadest ja fašistidest enda ette pobisedes, lõpuks loobuma. Kuigi, kui päris ausalt, mina ainsatki itaallast silmapiiril ei silmanud.

Pärastine juba ajalugu. Tuhmis valguses mu silmad Gyrsa tondikogu veel vaevu seletamas, kes suud ja konni pruukides vennastumas kahe postivagunisaatajaga. Mina juba uinutavast monotoonsest rongiäiutusest poolunes, jõudsin veel mõelda, katsetades öelda sisekaemuslikult, Pablo Nerudalikult: “Tunnistan, et olen elanud“. Vara, vara veel, see kõlaks kui tühi tünn ja pikk tee mul veel minna. Nii pikk, et rong milles praegu sõidame, mind kohale ei vii, igast lõppunktist, kuhu saabun, alustan ma uut teekonda. Hing mul selline. Vajun imelikku, iseäralikku unne.

Thursday, November 25, 2010

Lahelohe Leo - Kogumikust "Vaevade värav"

Triinu-Liisi lood

Meie kodus elab lohe. Kõrgel kapi otsas ja vahel kaob ta ära, siis me otsime teda taga-issi, mina ja vennake. Ema ei otsi kohe mitte üldse, tema juhendab, kustkohast otsida. Ja peaaegu alati on tal õigus, ta on ju kauem issiga elanud, kui mina vana olen. Ta teab, kuhu issi asjad ära kaotab. Vahel ta ütleb, et issi kaotab ennast ise ka ära. No mina ei saa küll aru, kuhu üks suur ja kolevana mees ennast ära saab kaotada. Aga see on küll õige, et ta tihti unustab. Unustab, kuhu ta asjad pani ja mis kell mutthilmikas* algab ja mis kanalist seda näidatakse. Siis tuletan mina meelde ja saan kiita. Aga ma saan aru küll, et see rohkem teesklemine on, sest issi ei oska üldse valetada. Kohe mitte kriipsugi. Kui ta luiskab, siis on tal nägu peas nagu habemega hülgel ja ajab mind naerma ja issi läheb nii imelikult turri nagu vana vetsuhari. Sest ta saab aru, et mina saan aru.

Täna siis otsisime lohet. Lohe nimi on Leo. Loheleo. Nii ilus nimi! Mina ise panin, sellepärast. Kaua otsisime ja kõige havem on, et otsimisega lähevad toad korrast ära. Ma tean küll, mis tähendab korrast ära. Mul oli talvel kõht korrast ära, arstitädi ise ütles. Ja kui valus see oli! Ma ei tea, kas tubadel ka valus on, kui nad korrast ära on. Aga vist on, miks muidu ema kurjustas, tal oli vist neist nii kahju, et ta kõrvad vihaseks läksid. Punaseks noh! Kui ema kuri on, ta kõrvad punastavad. Ma arvan, et häbist, et nende kandja nõnda koledat häält teeb. Issi ütleb siis, et nüüd tuleb põgeneda emataigeri* eest, kes puurist pääsenud valla. Kõige kavalam nõkskoht on ise puuri pugeda ja uks lukku panna. Issi tuppa nimelt, issi ise nii õpetas. Muidu meid sinna ei lasta, kohe üldse mitte. Seda sellepärast, et ta seal töötab. Seal toas on üks suur klaver ja üks tuhat viissada kaksteist raamatut. Ma tean täpselt, sest issi alles eile seda ütles, kui uue raamatu tõi. Ta loeb alati raamatud üle ja siis on ta nii õnneliku näoga. Ainult seda ma ei tea, kas ta neid raamatuid seestpoolt ka loeb. Ma usun, et jaa, tal on ju prillid. Ise ta kutsub neid piriprillideks ja klaverit minu Marieks. Minu arust ema ei salli Mariet, sest kui isa Mariega mängib, punastavad ta kõrvad kogu see aeg.

Leo oli kapi taha peitu pugenud, ta ei tahtnud meiega vist mängida, sellepärast oli ta otsustanud katki minna ja me pidime teda parandama. Leo on tuulelohe, päris lohesid ma ei karda, ainult mängima ma nendega ei hakka, mitte kunagi, auka! Sest nad on tuliohtlikud* ja meil kodus pole punast tulikustumise palloni*. Et me saaksime mängulohet lendu lasta, pidime teda liimima. Imeliimiga, mis nii kiiresti kuivab ja nii tugev, et ennast lakke võib liimida. Aga ma ei usu, et see päris tõsi on. Onu Pets Võserik liimis ka, aga kukkus alla. Ma arvan ,et ta tegi õieti, muidu oleks ta sinna lakke jäänudki ja päris nälga välja surnud. Teda poleks ju sööta ka saanud, toit ei saa ju tagurpidi rippudes kõhtu jõuda.
Issi pigistas liimimise tuubikut*, aga sealt ei tulnud välja mitte midagi, kuna issi oli unustanud tuubile korgi peale keerata. Ta ütles, et sellest pole midagi ja tõi emme õmbemise karbist* nõela. Ja torkas selle tuubi otsast sisse ja siis oli kõik kohad liimi täis ja issi sai lohe ilusasti ära parandatud. Aga liimi jäi üle, kohe kole palju jäi, ja seda ei saanud igalt poolt kätte. Eriti issi habemest. Ja üks ämblik oli liimi külge kinni jäänud, mis issi jutu järgi talle õige paras palk oli, kuna ämblikud ise oma liimiga kärbseid ja muidu mutukaid püüavad. Mina temaga nõus ei olnud ja hakkasin ämblikku päästma. Issil polnud aega vaielda, tema tegeles oma habeme päästmisega. Kumbagi päästa meil ei õnnestunud, mille peale mina nutsin ja minu arust ka issi, kes algul kääridega, pärast emme karvakraapijaga* ennast habemest üldse ilma jättis. Ja veel ütles ta, et nüüd ta lõug on täitsa alasti ja keegi ei tunne teda enam ära. Mis muidugi täitsa rumal jutt, televusseris* kleebivad just pahad onud endile habemed ette, et neid ära ei tuntaks, mitte tagurpidipidi.

Siis läksime me vanaema ja vanaisa juurde, kellel on linnaserval maja ja aed. Tahtsime seal Leo lendu lasta ja maasikaid süüa. Leo oleks taevas lennates pilguga ise ka maasikaid süüa saanud, salaja muidugi, minu nähes ta seda kunagi ei teinud, aga maasikad olid täitsa ära kadunud, need punased, ainult valged olid täitsa alles. Vanaema arvas,et naabripoisid olid marjad nahka pannud, aga mina arvan, et Leo nad ära sõi ja veel nii palju, et sellest ta nii raskeks muutus, et täitsa äkki korstnasse kukkudes pliidatulle* maandus. Ja kõik söök, mis vanaema meie jaoks keetis, visati minema, sest see oli puha tuhka täis. Ja kõik hakkasid rääkima mingist Islandist ja üldse ilmast. Vanaisa ütles, et nüüd tulevad nii kuumad ilmad kui vanapagana tagumikus. Mille peale mina tahtsin vastuseid, kohe kahte korraga. Üks. Kuna ja millise kraadimise klaasiga* käis vanaisa vanapagana peput kraaditamas*? Kaks. Millest mina aru kuidagi ei saa, kogu aeg räägivad ilmatüdrukud ja tädid rannariietes ilmast, ise veel pikknikides* ka siis, kui sajab ja on kolekole ilm. No miks nad siis ilusat ilma ei telli? Ilmajaamast, ma arvan. Just sealt seda saab. Nagu pitsat. Mis on nämma! Aga nad rumalad vist ei tea seda!

Vanaisa ja issi hakkasid õlut jooma ja mina jõin limonaadi. Limpo läks mulle nina sisse kihisema ja ma ajasin ninast mulle välja. Ainult kibevalu ei tahtnud välja tulla. Issi tegi nalja, et see on sellepärast, et ma olevat ninatark. See ei olnud üldse naljakas ja ma läksin tigevihaseks ja tahtsin üldse ära joosta. Oma uute ja valgete kingadega jooksen ma kolepalju kiiremini kui enne. Issi kellaga mõõtsin. Kell pärast seda enam ei käi, ei tiksu ka. Seepärast, et kui ma Maskale ja Jupitsale oma uut rekodit* tahtsin näidata, kukkus ta vette. Otse akivaariujumisse*, kus kuldkalakesed Maska Ja Jupats elavad. Ainult issi ei tea seda veel, ma panin kella rohtude karpi paranema. Ja mis üldse imelik, kell ju ei käi ise üldse, ainult siis kui on issi käe peal ja issi kõnnib. Küll need suured ja vanad inimesed räägivad ikka imelikult ja valesti! Ja veel hakkas mul nii kahju oma tuulelohest ja tahtsin emme juurde tagasi. Aga issi oli kuidagi imelikuks muutunud ja nad vanaisaga laulsid mulle üht laulu, millele vanapapa ise akordionil oli viisi teinud.

Laps
viie suvene
Emme Issi pisi tütretirts
päris nende sarnane
alles tema keksis siin sirts sirts sirts
Kuhu küll nüüd
ära peitnud end ta
Kadunud hele häälehüüd
vaikind hõbedane trill trill trill

Me laps kadunud ära
meil teda taga otsida aidake kõik
Tema eest annaks me ära kõik oma vara
me aadress on Kuldnoka Põik

Emme ja Issi ja elevants kummuti peal
norgumas murest
endil vaevamas pead
Alles teda nähti
alles ta siin
alles ta seal
Täisa alles ta oli
see pisike plika
nüüd taga teda me huikamas kõik

Me laps kadunud ära
meil teda taga otsida aidake kõik
Tema eest annaks me ära kõik oma vara
me aadress on Kuldnoka Põik

Hommik neile soovitas
Issi las vaatab
seinakella seieri taha
Aga ei olnud ta seal
Päev neile soovitas
Emme las otsib seinavaiba kuldasest mustrist
Aga ei olnud ta seal
Õhtu neile soovitas
Vanamemm las piilub papi piibukaha sisse
Aga ei olnud ka seal

Me laps kadunud ära
meil teda taga otsida aidake kõik
Tema eest annaks me ära kõik oma vara
me aadress on Kuldnoka Põik

Öö neile teatama tuiskas
teie lapsuke magab
unemüts peas
issi kirjapandud viimases reas

Me laps polnudki kadunud ära
täname neid kes teda otsida aitasid kõik
Enestele alles jätsime kõik oma vara
me aadress pole üdsegi Kuldnoka Põik


Seda laulu kuuldes andsin ma neile nalja tegemised andeks, kuigi nad andeks ei palunud. Aga head annavad andeks palumatagi, nagu lilled, kui neid katki lõigata ja vaasi panna.Seda sellepärast, et inimesed neist rõõmulõhna tunnevad.

Äkki olin vägaväga väsinud ja tahtsin magama, just issi sülle, see on maailma parim paik tukkumiseks, kus UneMati sulle unemütsi pähe paneb, nagu ses lauluski.
Ja issi ei kurjustanud üldsegi, nagu muidu harilikult, kui ma enne magama minekut hambaid ei pese. Ja ei nimetanud mind nagu muidusiis laiskloheks. Ja issi habe ei torkinud mind nagu varem ja ma otsustasin talle pardeli* kinkida, emaga koos, emme annab raha ja mina ostan. Tartu uuest Kaubamajast. Miks vanainimesed küll seda Tallinna Ülikooliks nimetavad? Kas sellepärast, et sealt ostamist* saab õppida?

Nii, väike lugeja,kui sa teraselt tähele panid, on siin kirjatükis mitmed sõnad mustade lumehelvestega-* märgitud. Seda seepärast, et need on valed lumehelbed ja sa püüa nad valgeteks - õigeteks kirjutada.. Ja kui sa juhtusid lugema seda koos issi või emmega, siis nad kindlasti aitavad sind. Ah jaa, siin on veel mõned kavalkonksudega sõnad, aga see on maitse asi, nagu suured inimesed ütlevad. Nagu seegi, et mul on koerkutsu, kes hirmsasti armastab hapukurke süüa. Kas see pole kummaline? Samuti nagu see lugu isegi. Sest kuidas saab ühe jutu maitset tunda, see pole ju ometi jäätis…Ja kuidas maitsevad unenäod? Või emme musi ja issi kalli? Sa mõtle sellele hommikul, kui ülesse ärkad. Nüüd aga, head ööd, mu väike jõmm!

Monday, November 22, 2010

Parimad vaatekohad


„Ärge, ärge äratage mind!“ karjus kunagi ammu valgesse, praegu pruunide, roosteliste plekidega kaetud riidepalakasse, seda enesele, oma silmade ette tagasi kiskuv koolnu.
„Me Isand, me Käskija, ärgata on aeg! Juba kolm päeva ja ööd möödas, kui Teie unele suikusite.“
„Ah, te mõistmatud! Kui ilusat und mina nägin, lausa paradiisilist vaimu ja mõistmist selles mina ära tundma sain!“ rahmib ülesse aetu, kollaka käega eitust Äratajale.
„Me vaimu Valgustaja, Teie kõik kannatused ju ära kandsite, oma ihule ära märkida lasite! Inimsoo pattude eest. Neid headuse juurde kutsudes, nende hingi järele katsudes! Nüüd piinade tundmiste järjekord nende eneste pärisosa!“
„Või nii, no seda pikalist vaatemängu tahan mina lausa kurvastust nautides vaadata ja näha! ütles Kristus ja tõusis taevasse.
Sääl oli ta Isa, lausa enese kõrvale, kohad kolmele, kinni pannud.
Parimad vaatekohad.
Kõik algas Rolandist


Vannitoa põrand lõõmas suvepäiksest ruudulisena. Roland tõmbas suitsu, tülpinult, pigem harjumusest kui ihast. Suistupakil kägardus pruunikas palm.
Olga vajus ta kõrvale istuma.Ta lõhnas slaavilikult, pealetükkiva pafüümiga nina retseptoreid mõrumandliselt ärritades, unelema uinutavalt. Rolandile tundus see alati seksika kutsekaardina. Olga kuum veri kandus tavaliselt kõikidesse ta tegudesse, praegu kiirkõnesse, trummipõrinana r – deks, otsekui ta keel tantsiks liigpalaval tsinkplekist katusel šamaanilist palvetantsu.
Põrisevad r – id ei meeldinud Rolandile, need meenutasid talle mingit ammunähtud lavastsust kooliajast. Ta puhus Olga suunas veidi riivava suitsuviiru. Mitte otse näkku, see oleks liiga isekas tundunud. Olga ei lasknud end häirida, ta tõrjus käega, kus helkis mitu kuldset sõrmust, nikootiinise joapilve järsult ja lehvivalt laiali. Ta silmad olid roheliselt helkivad. Roland oleks tahtnud praegu olla rong ja kihutada Olgasse, ikka nende lubavate semaforituledes silmade pärast. Ta pani käe Olga ristatud põlvele, selle kaudu sukeldudes kleidi alla, aiva kõrgemale, kobama avanevasse, niiskuse häbemepessa.
Naine heitis vannitoale pilgu ja vedas küsiva pilgu mehele „Siin?“
Roland raputas peaga eitust, nagu urukoer kährikut. Sedapuhku mitte see kiir, püstijalabaarine, eelmänguta keha desserdi kugistamine. „Maitsetu“, vaagis olukorda Roland. Ja üldse – hiljem. Naise kabinetis. Pärast tööd. Millise Olga talle just praegu pähe oli määrinud.
Enne minekut haaras ta naise rindadest, nendest kitli all peitust mängivatest ahvatlustest, tugevalt nende jäigastuvaid nibusid hõõrudes. Enne naise esimest oiet jättis ta järele. Oli aeg.

Kivine kelder lehkas, mis ka mõistetav. Väljas lõõskas varjuski 30 kraadi celsiust juba paar nädalat. Vanamehest valvur pobises hambutu suuga vandeid, mis sisinaisse kustusid, haaras sangadest, tõmbudes kogu olemusega küürasendisse. Ta sandaalitud jalg otsis pidet ammu paljudest astumistest kulunud trepiasmeilt. Ja siis nad kukkusid – kolmekesi. Tükk aega jändamist, enne kui nad said teekonda jätkata. Roland pühkis higi, kandam oli raske, kätelihastesse õmbles piimhape valuniite.
Ta tundis mõnuga segatud soovi käepidemetest lahi lasta ja minema kõndida. Külma õlle ja kuuma Olga juurde. Aga juba nad olidki kohale jõudnud. Vannituppa tagasi. Pikk, seest õõnsa kõlakastina võimendav laudadest pesukast võttis kandami valju raksatusega enese kanda. Vanamees heitis puhmaskulmude alt küsiva pilgu Rolandi põuetaskule. Väljapööratud, tühjuse märki sisaldava kuuehõlma näitamine vedas küsija suurnurkadesse põlgusevao. „Pärast“, silendas Roland, kuigi tal polnud ettekujutustki millal see „pärast“ saabub. Ta kurjas sosinal, täna töötas ta paarimeheta. Siis heitis kandamilt kõrvale lina. Hais oli kui sein, ta ei suutnud esialgu kuidagi ennast sellest läbi astumaks sundida. Ta pidi veidi kohanema. Seniks vaatles ta tuimalt varvast. Sinikaslillat ja tursunut, mille küljes väreles õhuaknast hoovuv, tuulest liikvele lükatud nimelipik. „Kera“, oli sinna hoogsalt, pea üle papiserva kukkuvalt, lennukalt lendleva käega kirjutatud.

Ta võttis kilekotist esimese pudeli viina. See tundus vaid pudelit puudutadeski soojalt imala käepigistusena. Lina laiemale kiskudes avas ta teise käega pudelipõhja vastu põlve lüües joogianuma. Pöialt nõrga survega pudelisuul hoides pritsis ta laialilükatud linast avanevale lihale. Kõhuosa välja veninud nagu raseduse seitsmendal kuul, hematoomid tumelillade võõrasemadena kogu keha ulatuses õitsemas.
„Surmatunnistusel kindlasti surma põhjusena märge – Äge südamepuudulikkus“, mõtles Roland, ta võinuks selle peale mürki võtta. Nii oli märgitud eelmisel korral ja üleelmisel. Varem oli teisiti. Enne seda kui erikontingent saabus. Need eriti ohtlikud kroonilised haigusjuhud. Koos nende kandjatega. Seniilsed, kes siia hooldekoha leidnud ümbriku libistamisest valge kitli taskusse, hakkasid korrga liiga kiiresti välja surema.
„Looduse loomulik käik, ju nad Punasesse Raamatusse kandmata“, oli kelmitsenud paarimees. „Ei!“, oli vaielnud Roland. Peast veidi soojate vanurite asemel need mõrvarid, lastepilastajad, aminasiinist küll elavateks, kõikuvateks varjudeks moonutatud? Vaid haruharva muutusid nad kiskjaiks. Siis kui mõni meeltesegane ätt istus nende voodile, nende enesele mõõdetud tuiamisrajale ette jäi, valdas neid endit lõbustav raev. Nüüd lamas üks selliste juhtumite tagajärgedest Rolandi ees. „Habe tuleb ära ajada“, arutles ta fikseerivalt. Surnud ei kaeble, et zilett liiga nüri.
Kera vääris oma nime, alasti keha riidesse saamine nõudis Rolandilt kõiki teadaolevaid nõkse ja ohtralt jõudu. Aeg – ajalt eraldus kehast tumedat, lehkavt vedelikku. „Sisemised verejooksud“, konstanteeris Roland.
Keegi avas selja taga ukse. Roland, segamisest häirituna, pööras pead. Kolba Volli luuras teda vidukil silmil.
„Haltuura? Ja sihukese pekilasuga, puha üksinda? Oma 120 kilo jagu surnud liha, mh?“
Roland urhatas, ta ei sallinud Kolpa, kes pesemise ettekäändel patsiente naiste osakonnast vannituppa transportis, noori tüdrukuid hilisõhtuti seksuaalselt enesele tarbides.
„Viinaga pesed? Ma küll teist ei raiska, veest ja harjast küll!“ latras Kolp. „Viin ikka sisemiseks desinfitseerimiseks mõeldud!“
Roland boikoteeris.
Lajatav kinnilöödvava ukse prõmm andis teada, mida Kolp temastki arvas.
Pintsaku selga ajamine oli viimane, kuid kõige keerulisem tööosa. Pidi minema lahkunu sugulastega nõu pidama. Lihtsalt kuue seljaosa lõhki katki lõikamine, ilma omastega konsulteerimata olnuks liig riskantne. Aga muidu see riidetükk selga kuidagimoodi poleks mahtunud.
Leinajad istusid mustas „Volgas“.
„Hullude järeltulijad tõesti!“ mõtles Roland.
„Sellise ilmaga neljarattalisel praepannil!“
Veidi üllatavalt olid nood asjade käigust selge ülevaate saanutena, ruttu Rolandi otsusega päri.

Keha oli nüüd viiskalt riides, lehki tundus inimlikum.
Kindaid käest visates haaras mees puudritoosi. Poola päriolu grimmikreem oli selleks vahendiks, millega ta enesele oli nime teinud ja miks Olga teda nii visalt nõusse rääkis. Nägu. Näos oli asi. Keha varjas ju ülikond.
„Luksuskirst, samas mitte labane“, hindas asjatundlikult Roland tumedat eset koridoris. Leinajast naisisikul tuli oma oma ilusat Papakest vaadates lausa vesi silma. „Kunstripsmete vahelt langes ehtne pisar“, mudis Roland meeltega sõnakujundit ja sõrmedega taskus siledat sajalist.

Olga kabineti uks oli lukus. „Osakonnajuhataja“ seisis sildil. Roland tundis järsku vastupandamatut soovi ka ise juhtida. Näiteks ennast. Ta ei teadnud, et samamoodi mõtlesid just samasel hetkel NLKP Peasekretär Mihhail Gorbatšov, Osama Bin Laden, üks noorma poolne, tõmmu mees, nimega Obama ja veel mõni miljard inimest, kellest suurosa moodustasid hiinlased. Ainult mitte keegi neist, peale Rolandi, ei kuulnud ei kusagilt kostvat naeru. See oli Nostradamus, tal olid veel mõned ennustused varuks. Neid, mis täitusid. Ja ta oli valmis neid jagama. Rolandiga.
Praegu on Roland Prohvet. On edaspidigi. Hullumajas. Akuutosakonnas. Väga „kinnises“.








Olemine

Kui mina armastan
siis armastan
Kui mina vihkan
siis jäägitult
Külmalt ja kiretult
Nagu liustikjää
surnud alpinisti
Ja kõige selle vahele jääb
Paradiis ja Põrgu
Kas neist ma loobund
ega ammu hooli
Ei
mõlemis ma igapäevane Klient

Wednesday, November 10, 2010

Kes mina olen?

Test iseendale – kes mina olen?
J.M. – le



Aga tõepoolest, kui vaadata oma tegemisi ja nendest jäänud märke – kes ma olen? Või kes, õigemini – milline olnud ma olen?

Marutuul ja raju, kõmisev kõu, ja korrga vaikus, ise imestamas kui süütalaps – millest küll need katkised, lausa juurtega väljarebitud puud, kaktenud sidemed – suhted, nukralt rippumas kui räsitud elektriliinide lõhutud juhtmed?

Vastutustunne, orjatastavana tundunud kohusetunne? Need mu tunnetuste leksikast puudusid, otsekui väljatõmmatud lehtega, osalise sisuga võõrsõnastik.

Aga see minevik, seda hullemini see mind rõhub praegu. Ei, lausa imeb iseendasse – kahetsus…
Nii muutub su minevik olevikuks, süütunne paraku kui pidemeta mõõk – kust sa ka ei haaraks, vaid verised pihud ja uued haavad, vanadki nii lahti sa rebid.
Ma kui merehädaline, klammerdunud viimsesse, päästvasse planku, näe, eemalt üks puri paistmas – pääsemine…Nii sa loodad. Mina, tähendab – loodan. Lootus surevat viimasena. Aga usk? See mulle tundub surevat eelviimasena.

Ma kui juurteta puu – omadele võõras, võõrastele külaline. Meie rahvus, 700 aastat orjust, selle häbenemine, mis õieti meie oma ja päris? Ei sellest mõelda taheta, ei eriti räägita. Ja meie keel, see kui müür,millisest pead sa suutma üle karjuda – kõhklus – kahtlus meeltes kumisemas – suudad sa seda, mees!? Ega ma esimene ole meie hulgast, kes nii mõelnud – tundnud, selles osas ei ole ma Columbus, ega isegi ta madrus. See küll nüüd nali vist olla tahtis, või kuidas? Miks ma siis ei naera? Ja miks ma ei nuta? Kas nii tundetuks muutunud ma? Kurat, ausalt öeldes – pigem ma ise kõik oma sisemised uksed lukustanud. „Aga võtmed?“ küsid sa. Vaat, võtmetest ma valanud sule, millega püüan kirjutada. Samas, ma tean, aega selleks on mulle jäetud nii vähe!
Enese arust ma marsssammul kõndinud päikese poole, miks siis kuu taevas valitsemas ja tähed, miks neist ükski alla ei lange, ma tahaksin nii väga üht soovi soovida?

Kas sa ei tähelda siin ühte paradoksi. Nimelt, test koosneb küsimustest ja vastustest, milliste õigsustest sõltub lõppresultaat. Aga minul siin ainult ju küsimused. Vastuste asemel tühjad pihud.

Näed siis, enese avastamise – avamise asemel siin kujunenud enesekirurgia, iseäralik patoloogia. Karm nali, nii surnud ma veel pole, pigem olen irvitava sundnaeratuse seisundis.

On teil üks film – „ Russki “, sealt episood. Punaarmee komandör, Majakovski ja veel üks luueltaja (ei meenu ta nimi!), vaidlevad joomaluas.
Komandör: „ Mul Punalipu orden, meiesuguseid maailmas vaid viis!“
Majakovski: „ Minusuguseid vaid üks – mina ise!“
Nimetu Luuletaja: “Aga minuguseid ei olegi…“

Siin lõpeb Nõukogude Võim





Seal, kus kunagi oli maasse rammitud tahvelsilt – „Siin lõpeb Nõukogude Võim!“ Kaugetel siberialadel

Suured, grandioossed vanglad, õigemini avatsoonid. Millegipärast ainult minimeeritud, hooldav personal, tavapärane valvemeeskonna isikkoosseis vaid üksikutest üleajateenijast meeste najal püsti püsib. Valvetornid – võškad, ei seal ühtki püssimeest, valvajat. Laager laagri kõrval. Neid ümbrusesse külvatud sadu. Asustamata ( veel!) arhipelaag – anna andeks Šolženitsõn, laenu eest!
Ootamas.
„Vastuvõtuks alati valmis!“ raporteerimas.
Keda? Mida?
Seisid enne ja seisavad nüüd. Iga valitsuse ajal. Nagu hüppevalmis kiskjate skulptuurid. Mis ja kes neid üles ärataks? Sünnitamaks enestesse vahialuseid?
Tapivaginite – stolõpinite* rataste lähenev kõmin loomulikult. Konvoisõdurite kärked: „Sammu vasakule, sammu paremale, loetakse põgenemiseks! Tulistatakse ette hoitamata!“
Esmased rivistused ja täisaun.
Ja ülalt antud lähiajalooliselt tuntud – tuttavad käsuliinid.
Keda need laagrid õieti ootamas? Pool Euroopat mahuks neile naridele, serviti lebama sundides mahuvad kõik – nii omad kui võõrad. Ja keegi ei tea, kus need asuvad, ei tahagi teada. Milleks ära rikkuda oma hommikukohv, lõunaeine rahulik seedlus?
Kes mulle neist rääkis, pajatas? Ise, ma ise neid nägin. Kus kohas, millal? Unes loomulikult. Täna öösel. Lugedes tapivaguneid, nende rataste kõlksed pöörangutel mu kõrvus kiljatamas, ära kattes inimkarjete hääled. Mõni loeb selleks puhuks lambaid üle, mõni seda teksti siin. Jää aga rahulikult tuttu. Lohuta ennast: „Mida kõike inimene enesele ette ei kujuta!“ Udujutt nagu seegi, et Šoltženitsõni „Gulagi Arhipelaagi“ kirjastamist toetas – teostas rahaliselt KGB, et oleks, keda selle teose lugemise, levitamise ja paljundamise eest vangi mõista. Selekteerida oli ju vaja, kes teisiti, valesti mõtles. Tasuta tööjõdu ju samuti. Mil muul moel need kommunistlike noorte lööktööobjektid valmima pidid! Head ööd!