Siin lõpeb Nõukogude Võim

Seal, kus kunagi oli maasse rammitud tahvelsilt – „Siin lõpeb Nõukogude Võim!“ Kaugetel siberialadel

Suured, grandioossed vanglad, õigemini avatsoonid. Millegipärast ainult minimeeritud, hooldav personal, tavapärane valvemeeskonna isikkoosseis vaid üksikutest üleajateenijast meeste najal püsti püsib. Valvetornid – võškad, ei seal ühtki püssimeest, valvajat. Laager laagri kõrval. Neid ümbrusesse külvatud sadu. Asustamata ( veel!) arhipelaag – anna andeks Šolženitsõn, laenu eest!
Ootamas.
„Vastuvõtuks alati valmis!“ raporteerimas.
Keda? Mida?
Seisid enne ja seisavad nüüd. Iga valitsuse ajal. Nagu hüppevalmis kiskjate skulptuurid. Mis ja kes neid üles ärataks? Sünnitamaks enestesse vahialuseid?
Tapivaginite – stolõpinite* rataste lähenev kõmin loomulikult. Konvoisõdurite kärked: „Sammu vasakule, sammu paremale, loetakse põgenemiseks! Tulistatakse ette hoitamata!“
Esmased rivistused ja täisaun.
Ja ülalt antud lähiajalooliselt tuntud – tuttavad käsuliinid.
Keda need laagrid õieti ootamas? Pool Euroopat mahuks neile naridele, serviti lebama sundides mahuvad kõik – nii omad kui võõrad. Ja keegi ei tea, kus need asuvad, ei tahagi teada. Milleks ära rikkuda oma hommikukohv, lõunaeine rahulik seedlus?
Kes mulle neist rääkis, pajatas? Ise, ma ise neid nägin. Kus kohas, millal? Unes loomulikult. Täna öösel. Lugedes tapivaguneid, nende rataste kõlksed pöörangutel mu kõrvus kiljatamas, ära kattes inimkarjete hääled. Mõni loeb selleks puhuks lambaid üle, mõni seda teksti siin. Jää aga rahulikult tuttu. Lohuta ennast: „Mida kõike inimene enesele ette ei kujuta!“ Udujutt nagu seegi, et Šoltženitsõni „Gulagi Arhipelaagi“ kirjastamist toetas – teostas rahaliselt KGB, et oleks, keda selle teose lugemise, levitamise ja paljundamise eest vangi mõista. Selekteerida oli ju vaja, kes teisiti, valesti mõtles. Tasuta tööjõdu ju samuti. Mil muul moel need kommunistlike noorte lööktööobjektid valmima pidid! Head ööd!