Kes mina olen?

Test iseendale – kes mina olen?
J.M. – le



Aga tõepoolest, kui vaadata oma tegemisi ja nendest jäänud märke – kes ma olen? Või kes, õigemini – milline olnud ma olen?

Marutuul ja raju, kõmisev kõu, ja korrga vaikus, ise imestamas kui süütalaps – millest küll need katkised, lausa juurtega väljarebitud puud, kaktenud sidemed – suhted, nukralt rippumas kui räsitud elektriliinide lõhutud juhtmed?

Vastutustunne, orjatastavana tundunud kohusetunne? Need mu tunnetuste leksikast puudusid, otsekui väljatõmmatud lehtega, osalise sisuga võõrsõnastik.

Aga see minevik, seda hullemini see mind rõhub praegu. Ei, lausa imeb iseendasse – kahetsus…
Nii muutub su minevik olevikuks, süütunne paraku kui pidemeta mõõk – kust sa ka ei haaraks, vaid verised pihud ja uued haavad, vanadki nii lahti sa rebid.
Ma kui merehädaline, klammerdunud viimsesse, päästvasse planku, näe, eemalt üks puri paistmas – pääsemine…Nii sa loodad. Mina, tähendab – loodan. Lootus surevat viimasena. Aga usk? See mulle tundub surevat eelviimasena.

Ma kui juurteta puu – omadele võõras, võõrastele külaline. Meie rahvus, 700 aastat orjust, selle häbenemine, mis õieti meie oma ja päris? Ei sellest mõelda taheta, ei eriti räägita. Ja meie keel, see kui müür,millisest pead sa suutma üle karjuda – kõhklus – kahtlus meeltes kumisemas – suudad sa seda, mees!? Ega ma esimene ole meie hulgast, kes nii mõelnud – tundnud, selles osas ei ole ma Columbus, ega isegi ta madrus. See küll nüüd nali vist olla tahtis, või kuidas? Miks ma siis ei naera? Ja miks ma ei nuta? Kas nii tundetuks muutunud ma? Kurat, ausalt öeldes – pigem ma ise kõik oma sisemised uksed lukustanud. „Aga võtmed?“ küsid sa. Vaat, võtmetest ma valanud sule, millega püüan kirjutada. Samas, ma tean, aega selleks on mulle jäetud nii vähe!
Enese arust ma marsssammul kõndinud päikese poole, miks siis kuu taevas valitsemas ja tähed, miks neist ükski alla ei lange, ma tahaksin nii väga üht soovi soovida?

Kas sa ei tähelda siin ühte paradoksi. Nimelt, test koosneb küsimustest ja vastustest, milliste õigsustest sõltub lõppresultaat. Aga minul siin ainult ju küsimused. Vastuste asemel tühjad pihud.

Näed siis, enese avastamise – avamise asemel siin kujunenud enesekirurgia, iseäralik patoloogia. Karm nali, nii surnud ma veel pole, pigem olen irvitava sundnaeratuse seisundis.

On teil üks film – „ Russki “, sealt episood. Punaarmee komandör, Majakovski ja veel üks luueltaja (ei meenu ta nimi!), vaidlevad joomaluas.
Komandör: „ Mul Punalipu orden, meiesuguseid maailmas vaid viis!“
Majakovski: „ Minusuguseid vaid üks – mina ise!“
Nimetu Luuletaja: “Aga minuguseid ei olegi…“