reede, 27. aprill 2012


Ma sulan

Varblased tantsisid loikudes kankaani
Säutsud ja suled kerkimas ülepeakaela

Su ripsmete aplaus surub mälusse valu siiamaani

Kevad ennast näitas nii alasti
Ja kõik tundus liigagi õigesti
Päiksejänkud hüplesid udujalgseilt
kirjates Su palgeile jälgi
ematedretähtedeiks

Nägin tundmuse tummuses
kuidas inimlik viirus
Sinusse tungis
Kramplikusse
võbelevasse naeratusse
selle hetke hoidmisse
koorudes talletuspalvesse


Ainult mina ikka veel valves talves

Sulavad sõrmejälgest jooned ja mustrid
mida ma lõimanud kütkeisse
jäätunud jäämiste köitesse

Mis taanduvad
Sinult nõrgumiste loikudesse
kus varblased tantsivad kankaani
säutsud ja suled kerkimas ülepeakaela

Su ripsmete aplaus surub mälusse valu siiamaani


laupäev, 21. aprill 2012

Sa osta mult pilet!


Sa osta mult pilet!
Siia
varaõhtu poolt suudeldud
vikerkaarelt laenatud värvides Lunaparki
Näe kuis mängurong kihutab
kandes lapsi
neid süütuse hingi
Sa ju kunagi ka sel raudteel kilkasid
kesk õhupallides vagunite rataste rõkkeid

Aga sinul nüüd
õlgadel kibeduste kogemuste pagunid
mis maadligi surumas raskelt
laskmata küüsi sust lahti

Olgu!
Vaata mul silma
mitte must läbi kui elutüdimust!

Siin lähedal
otse Unustuste tänava nurgale toetunud
käsipõsakil ootamas sind
üks vanakraami poeke
mille ust avades heliseb maikelluke
müügilettidel su täitumatud unistused reas
mis kunagi tulitasid südames peas
Need kõik!

Vaid osta!

Kuhu sa nüüd?!

Jah
Aru ma saan…
Eilsed unelmad madalad
ja südame varjatud pool ei tahagi
ennast uuesti haavata
kummardada
võtmaks see sent
ostmaks
kroonimaks
täitmaks
neid vanadeks väsinud unelmaid

Sa osta mult pilet!
siis vähemasti
enesele naeratuseks
See ei maksa sentigi!
nõudes vaid eituste eituse tahet

Ja naeratus
ju rõõmu rõõskroosat karva pilet
mis pitsatiks vannutab sääl palet

Sa vaid vaata!

Mida sul pole?

Siis osta mult peegel!

See maksab vaid hingehinda

neljapäev, 19. aprill 2012

See punane buss

See punane buss
Vist Ikarus
Läks teele
kui olime tulnud viiepäevasest pulmast

Sa vaatasid läbi klaasi mind nii pisarpikalt

Et ma kirjutasin punasele porisele bussipõsele:
Kolm sõna

Vastus saabus nädala pärast:

Ühekehaliselt – Sa tulid mulle vastu

Me suudlus õitses kümme aastat

Selle närbumine vaid kümneminutiline kõnesaast

Poogna Ime I

See päev…
Kui…
Lauriito kirjas sotsiaaltemaatilisele üllitisele sooja pooldavuse
No pehmendus paitavaks Jaa’ks
Ei jaganud verbaalseid lakse – kohe mitte üldse!
Mikromegas arvustas sadat teost matemaatilise numberhindega
peale selle kuulsa ühekordse viie
KamskiV ei jämminud grammatikaga
ei plaksutanud nüpeldanud parknahalist luulet keelepiitsaga
Kuuvariasfaldil kaotas ära keeleluisu
omandades Taarausu
Anli Eha avaldas räige thrillerisüžee
Hollywood’i stsenaristid said sest koolnukangestuse
Mouthblock blokkis ära kõik võõrsõnad
kirjates-karjates kristallselget eestikeelset räppi
Rattus kleepis oma profiili profiilsed ja otsevaatesed fotod
Walgekaaren andis lubaduse mitte iial enam riivida riimluulet
Kaur Riismaa hingas välja haikukogumiku
rännates ajas asutas Siuru
visates sealt välja Tuglase
Aleksandra Tšoba ei flirtinud enam
AlexanderVertigo’ga
Margit Peterson hülgas konkureeriva Facebooki
põletas pilguga maani maha Pärnu Kuursaali
Iida kinnitas rinda komsomolimärgi
trükki andes järje „Järvesuu poiste brigaad’i“
Katariinast ära tütarlaps põgenes
Poognapolitsei nüüd teda otsimas
Mathilde kudus rämeda vemmalvärsise kägistava salli
sellise rästikkarva halli
Tolmukas tolmutas kõigile sinepigaasi
kõik köhides kordasid igat ta fraasi
Maximus ratsutas paraadsammul Ratsionaalsusel
hingeluulele diagnoosides ränkraske puude
Kunamollane kolis elama Alicele seltsi Imedemaale
uskudes nüüd mesijutte ja muud roosat kraami

Ah!
Oh!

No on Krt!
kõik ei mahu ära!
Mul ei ole printerkassetis nii palju paberit
Ega tahma
Et sõnamustaga katta seda valget süütust
Seda Imet
Päeval mil see juhtus

Poognas poegis ilmale Ime!
Nüüd ja igavesti!
Poogen!

Tra!
Ei lase see sait sust lahti
Sunnib avama suu – ja kirjasahtli