Monday, September 19, 2011

Mälestuste meepiisad





Su pihust voolab aeglaselt ajamesi
kärge tagasi

Silmad vaid sule
Plõksatab mälestuste tuli põlema põlema
Nägema nägema olnut

Ja mesilased põrravad
Mõnest jääb nõel
Mõnest naerude mürakarud

Ja sa ei saa valida valida
Su omad nad kõik
Mõnes tõrumõru maik
Mõnes magusroosa laik

Sule vaid silmad
Nad loata tulevad tulevad
Kui tahestahtmatu ajaratta sõtk

Friday, September 16, 2011

Kodu

Kui sinuminu maailmast
kasvab Meie Maakera
Alles siis mu arm
kaisutame teda kolmekesi

Ei!

Neljakesi
Viiekesi
Ja nii edasi
Mitte tagasi

Hei!

Tule mu kaissu
Unistused puhun su kõrva punastama
Viinamarjad me pihkudes on magusad

Maitse!

Sunday, September 11, 2011

Veel!/ See otsatu naiivsuse kaelarihm

Ma lasen sust lahti
kui vesi Su kehalt lahkun
alla liueldes kaasa võttes kõik Su kumerused

Mälu ülemisele riiulile need kummardan

Las teavad kõik!
Mul korraga sellest ükskõik!

See otsata naiivsus!
Avab kõik minu luugid ja uksed

Mu sõrmedel on silmad
Öösel nii lahtised
Uurivalt kissis

Või kavalusest?

Kõlblus vangutab pead

Hommikulehes oled esikaanel
Trepilt laskudes
naabrivanamehe huulil
ta kassi nurinal nurrumises

Linnas
kõigis reklaamtahvlites
tulpades
Su nägu
Tänavasiltidel ainult Sinu nimi

See otsatu naiivsus!
Avab kõik minu luugid ja uksed

Raekojakell
Just enne kahtteist
Sekund enne kui osutid
Need ju Meie!
kohtavad teineteist

See otsatu naiivus!
Avab kõik minu luugid ja uksed

Oma õlale toetan pea
Hetkel kui Sind pole lähedal

See otsatu naiivus!
Saab minult ja Sinult vaid hellust!
Avab kõik meie luugid ja uksed


Ma pole vaene mees!
Taas ma armunud!


Eemal otsapidi pihus ringiratast Naiivsust jalutab Saatus
Taskus võltsitud märgitud kaardipakk
Iga tiiruga lüheneb ring

Me meelteheitlik rapsatus
Katkeb otsatuks ling

Enne minemist otsimaks roosi

Enne minekut
otsimaks roosi
Vaata hingede alla
nende varjatud poolt

Kui kobruleht
Sametiselt hall
Pehme
Sõrmede all
Lööb õide puudutusest
Selle ammuse puudumisest

Ja see pole postkaardi ilu

Kas see ongi elu?

Äkki Su enese oma?

Mängi!

Ikkagi Su omaenese lelu
täis kramme ja kriime
et hing oiatab magusjõhkrasest valust

Roosid närbumas
Mineku tee täis nende viimast lõhnamist

Jääb otsimata

Mis olnuks?

Teadmata…

…mata …mata

Matab Su hinge

Nii elusalt

Seesmine kell

Avan aeglaselt enda
Tasa!
Vaid nii saad mind tundma

Ära!
Palun kustuta kära

Ma aeglaselt avanen
Et saaksin püsida kauneim

Kui oodata oskad
selle ära õppimisega

Ei?

Kannatust kanna siis leppimisega

Ma avanen aeglaselt
Kinkides end ära nagunii

Miks sulle sellest küll piin?

Ma aeglaselt avanen
Et mind näeksid kaugelt
ja kauem

Nõnda rääkis mul
üks tüdruklill

Temas redutas
vaevane
seesmine kell


Ta aeglaselt avanes

Ma surin

Kiiremini tema elust

Aroomigi tundmata tema õide löönud edust