Saturday, January 21, 2012

Matemaatiliselt keskmine luuletus

Mina
Selle aretus
Õhuke kui annetus
Õhkamine
Mina
Enesekirurgia
Eh
pigem patoloogia
selle tempelkirjeldus
Minake mina
Sigarett
või selle koni
Armuelu kirjeldus
Valu palumine või ka keeld
Pettumise raisk raks rakett
Mina
Lõppu nii argiselt arg kisendus
et pisendub
just enne viimast koma
iseennast kooma

Avatud fail II

Vahel on nii Ilmata olla
et polegi kohta
kuhu minna

Ja sellest nii alasti valus
et ei mahugi rinda
Kajades sääl vastu kui su enese mina
Nii hingeta
suutmata
tahtmata edasi hingata

Avatud fail

Isa!

Lugesin ma lehest -
sa kuulsaks saan’d!
Perenimi tagumisel küljel
- sugulased küll
unustasid peielauda kutsuda

Nüüd mil muld sind külmalt kaisutab
Mulle andesta!

Iga minut sinuta
Iga pilkest pind ja ping
neid mil kuulsin sinust jutte:
Näe see isata…

Karge ilm
ja madalpäike
meelde tulid tahtmata
Aega mil sõlme said need sõnad:
Minu Isa
ja tal mõõde’t Maa

Friday, January 20, 2012

Kellele kuuluvad sõnad





„Andke mul Sõna Raamat, et ma leiaks sealt need sõnad, iseloomAstamaks kõiki.
Eriti sel Issanda talvisel aal, kus suvelgi ei paista mõistusepäike.
Praegu tuldev tulekera on must.“

Kellele kuuluvad sõnad?

Eriti need, mis ei kulu iialgi.
Ei suus, ei paberil.

Thursday, January 19, 2012

Saatmata jäänud kiri - Naine nagu Klaver




Miks elad tummalt tukkudes? Naine, vasta mul! Kas kõik sinu hinge hindamisest tuimalt möödujad, vaid sinu keha alfakütina sihtimas? Su sääri, su rindu – nagu lihaturul ja sa oleksid nagu rahul? Ei usu, mu kullakallis! Ei, veel mitte!

Sa oled nagu klaver, kes ootamas mängijat – seda õiget, kes suudaks sinust välja võluda oode ja kordumatuid viise.
Naiivne? Liigroosalt romantiline?
Miks siis istud õhtuti unelevalt teleri ees, vaadates võõraid kannatusi ja meeletusi, mis päädivad õnneliku lõpuga?
Miks varjad pisaraid? Neid enese sisse - ja väljavoolavaid. Need ju ehtsamad, kui need näitlemised! Miks kuulad üht viisi alatasa, sõnu huultega õrnalt kaasa puudutades – nii tasa, teiste eest sala, nii sala…

Mida igatsed?

Kas ootad oma Pianisti, kelle kätes see tuli ja vägi, sind äratamaks silmlahtisest unest?
Vaata ja näe – kui palju inimesi ruttamas, rabelemas, silmis tühjuse tuhmus! Nad äratamata. Nagu sinagi… Nagu minagi… Sa ju tead, et keegi kusagil on – sinu jaoks, see sinu teine poolus, keda otsid päevast - päeva, öösiti näed unede unistustes – täpselt nagu minagi. Ehk kunagi kohtume?
Tean, tean – igatseme… Kas jõudu vaid oodata?

Oo, kuidas tahaks ärgata kellegi kõrvale hommikusse, kus kõrval hingaks keegi, samas hingamiste, tahtmiste rütmis ja kõlas! Ma tean – me kohtume ja üksteist ära tunneme, kartmata seekord eksimuste – küsimärkidest kaalumist!

Usu, mina juba jooksen – Sina ise vaid märgutulena tule, astu üks samm minu poole, et sind ma ära tunneksin! Ma juba ruttan, kukkudes ja tõustes! Ikka uskudes.

See nüüd ahastuskarje vist oli? Üksindusest või kuidas ennast õieti nüüd mõista?
Ah mind, reaalsusega mitteharjuvat, reliktset saurust! Rüütliromaanidest väljapiiluvat romantikut! Aga ma ei oska teisiti. Ega saagi oskama!

Seepärast ma seda kirja Sinule, teele, ära ei saadagi…Iialgi.



Bel Canto!

Naine nagu Klaver



Naine nagu Klaver
poolavatud kaanega
Ootamas oma mängijat
seda Pianisti õiget

Kes suudaks välja võluda viise kordumatuid
ta seest
Uusi sümfooniaid looks
talle eneselegi veel tundmata helisid vibreerima lööks

Saabubki mees
Kõik klahvid ja keeled lööb tulikirja
kaabut kergitades lahkub
hommiköösel nii hilja
Klaverile maha jättes
valge siidise kinda
Sellele järele tulles
kohale
maha
lõplikult unustab mees iseenda

Ei iial: Stilo rappresentativole!

Matk Tere Tartu




Taaralinna tabas
varastatud valges
Kevad igas lauses

Kas sellest järgmiseks
oli armastus või segaseks
Hommikuks
kehamatkajaile enestelegi jäi segaseks

MetsMotell

Nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

Kui mõistus vähkreb
viskleb pealuu sisemistel seintel
otsib helgeid laike
kaob tasalüliti nõel heintesse

kardin ribidega kaet
aken luukereline
põrandale viskub varje
ukseserva alt poeb sisse inimkarje

otsima ta tuli tõde
liigkeeruliseks väändus sild
ei kandnud mõtlemise juurdlemise raskust
kui keeruline olla sõge
teab mees kes elab rinnataskus

nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

ülikool jäi pooleli
elukoolis põrumine valusamgi veel
kõik lihtne selge vaid enne veerimist
iga loetud rida
kaalus juurde kahtlusi

Vaid akadeemiline vaist
ta osaliselt päästis
kõik raamatud ta keeldu raamis
Kui lihasuretajast munk
hing pattu teadis
ihu ihkas naist

Nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

Ta õppis käbikirja
luges metsakeeles
kusjuures mitut murret
valdas vabalt

Linnuhääli tuhandeid
Ta kõrvast noodikogus
Loomadega läbisaamine
Ehk värav loodusesse tagasi

Ta põrus eksamil
Just enne talve
Ta põimit vitstest hüti
Põrmu langes
Kui lindprii armuanne

Tagasi nüüd linna
Persse taganutet tasakaal
rohelise eluviisi petlikkõver võidukaar

Wednesday, January 18, 2012

Kelladest

Verist hüüdu
kumelesid kurekellad

Miks need polnud sinikarva
hellad?

Vastust teadsid ainult
sõjaajalaste varsi murdnud
murest maha keerat kellad

Tuesday, January 10, 2012

Miks mu süda laulab nii harva

Miks mu süda laulab nii harva
Nagu kartes
kõheldes
Olemaks päris
See õige õis
Kinkimaks enesegi näole naeratust
Ja öistesse hingedesse külvamast
igatsuste katsumiste
tahtmiste tahte

Süüdata neid
suutes nii arutult harva

Koidikusse pudeneb mu punastus

Vanakeelne
Nii Vabarnakarva

Monday, January 9, 2012

Luuletuse skelett





Sina
NeidRäitsakas
Liug
Lend
Üles
Ja
Alla
Valla!

Palu!
Janu
Ja joobumist
Valu tuleb nagunii!
Kutsumata
Matab
Kõik
Peale mälestuste
Mille nimel tasus ju oodata

Jah?

Nii haudkaua
Lausa eelmisest elust saati

Wednesday, January 4, 2012

Tsirkuse Direktor

Olen tsirkuse kloun
Olen naer publiku huulil
Olen väsinud elevantide pisarad
Olen lehv väikese tüdruku kiharal
Olen piitsaplaks kui hüppab lõvi
Olen kuhtunud areen kui lahkute
Olen tsirkuse Direktor kui naasete
tagasi oma kividest tarudesse
Kas ma suutnud
teile kaasa kinkida ka tunnete mett
kasvõi tilgakese?

Mai Sada aastat tagasi

Lilleneiu
Hei!
Kas teil müügil
neid maikellukesi
mida kõlistamas helistamas lehekuu?

Ma võtaks ühe kimbu
Ei
Parem kohe kaks
Teile Preili üks
Ma paluks

Pöördub Neiu
et võtta kimp
ülemiselt riiulilt
kõrgemalt kui unistust
Ach mis maguslubav säär
Suust punastavalt muigab
keeldumise lühikene kleidiäär

Korraga ma taipan

Ta seljal hapral õitses
väreles mind sõnatuks
lillekirjas Kevad

Jään ootama
mil müüduks saab viimne õis
Pihus kellamängu südamega võidu
löövad kellukate tilad tolmukad