Miks elad tummalt tukkudes? Naine, vasta mul! Kas kõik sinu hinge hindamisest tuimalt möödujad, vaid sinu keha alfakütina sihtimas? Su sääri, su rindu – nagu lihaturul ja sa oleksid nagu rahul? Ei usu, mu kullakallis! Ei, veel mitte!
Sa oled nagu klaver, kes ootamas mängijat – seda õiget, kes suudaks sinust välja võluda oode ja kordumatuid viise.
Naiivne? Liigroosalt romantiline?
Miks siis istud õhtuti unelevalt teleri ees, vaadates võõraid kannatusi ja meeletusi, mis päädivad õnneliku lõpuga?
Miks varjad pisaraid? Neid enese sisse - ja väljavoolavaid. Need ju ehtsamad, kui need näitlemised! Miks kuulad üht viisi alatasa, sõnu huultega õrnalt kaasa puudutades – nii tasa, teiste eest sala, nii sala…
Mida igatsed?
Kas ootad oma Pianisti, kelle kätes see tuli ja vägi, sind äratamaks silmlahtisest unest?
Vaata ja näe – kui palju inimesi ruttamas, rabelemas, silmis tühjuse tuhmus! Nad äratamata. Nagu sinagi… Nagu minagi… Sa ju tead, et keegi kusagil on – sinu jaoks, see sinu teine poolus, keda otsid päevast - päeva, öösiti näed unede unistustes – täpselt nagu minagi. Ehk kunagi kohtume?
Tean, tean – igatseme… Kas jõudu vaid oodata?
Oo, kuidas tahaks ärgata kellegi kõrvale hommikusse, kus kõrval hingaks keegi, samas hingamiste, tahtmiste rütmis ja kõlas! Ma tean – me kohtume ja üksteist ära tunneme, kartmata seekord eksimuste – küsimärkidest kaalumist!
Usu, mina juba jooksen – Sina ise vaid märgutulena tule, astu üks samm minu poole, et sind ma ära tunneksin! Ma juba ruttan, kukkudes ja tõustes! Ikka uskudes.
See nüüd ahastuskarje vist oli? Üksindusest või kuidas ennast õieti nüüd mõista?
Ah mind, reaalsusega mitteharjuvat, reliktset saurust! Rüütliromaanidest väljapiiluvat romantikut! Aga ma ei oska teisiti. Ega saagi oskama!
Seepärast ma seda kirja Sinule, teele, ära ei saadagi…Iialgi.
Bel Canto!
Naine nagu Klaver
Naine nagu Klaver
poolavatud kaanega
Ootamas oma mängijat
seda Pianisti õiget
Kes suudaks välja võluda viise kordumatuid
ta seest
Uusi sümfooniaid looks
talle eneselegi veel tundmata helisid vibreerima lööks
Saabubki mees
Kõik klahvid ja keeled lööb tulikirja
kaabut kergitades lahkub
hommiköösel nii hilja
Klaverile maha jättes
valge siidise kinda
Sellele järele tulles
kohale
maha
lõplikult unustab mees iseenda
Ei iial: Stilo rappresentativole!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar