MetsMotell

Nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

Kui mõistus vähkreb
viskleb pealuu sisemistel seintel
otsib helgeid laike
kaob tasalüliti nõel heintesse

kardin ribidega kaet
aken luukereline
põrandale viskub varje
ukseserva alt poeb sisse inimkarje

otsima ta tuli tõde
liigkeeruliseks väändus sild
ei kandnud mõtlemise juurdlemise raskust
kui keeruline olla sõge
teab mees kes elab rinnataskus

nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

ülikool jäi pooleli
elukoolis põrumine valusamgi veel
kõik lihtne selge vaid enne veerimist
iga loetud rida
kaalus juurde kahtlusi

Vaid akadeemiline vaist
ta osaliselt päästis
kõik raamatud ta keeldu raamis
Kui lihasuretajast munk
hing pattu teadis
ihu ihkas naist

Nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

Ta õppis käbikirja
luges metsakeeles
kusjuures mitut murret
valdas vabalt

Linnuhääli tuhandeid
Ta kõrvast noodikogus
Loomadega läbisaamine
Ehk värav loodusesse tagasi

Ta põrus eksamil
Just enne talve
Ta põimit vitstest hüti
Põrmu langes
Kui lindprii armuanne

Tagasi nüüd linna
Persse taganutet tasakaal
rohelise eluviisi petlikkõver võidukaar