Thursday, November 25, 2010

Lahelohe Leo - Kogumikust "Vaevade värav"

Triinu-Liisi lood

Meie kodus elab lohe. Kõrgel kapi otsas ja vahel kaob ta ära, siis me otsime teda taga-issi, mina ja vennake. Ema ei otsi kohe mitte üldse, tema juhendab, kustkohast otsida. Ja peaaegu alati on tal õigus, ta on ju kauem issiga elanud, kui mina vana olen. Ta teab, kuhu issi asjad ära kaotab. Vahel ta ütleb, et issi kaotab ennast ise ka ära. No mina ei saa küll aru, kuhu üks suur ja kolevana mees ennast ära saab kaotada. Aga see on küll õige, et ta tihti unustab. Unustab, kuhu ta asjad pani ja mis kell mutthilmikas* algab ja mis kanalist seda näidatakse. Siis tuletan mina meelde ja saan kiita. Aga ma saan aru küll, et see rohkem teesklemine on, sest issi ei oska üldse valetada. Kohe mitte kriipsugi. Kui ta luiskab, siis on tal nägu peas nagu habemega hülgel ja ajab mind naerma ja issi läheb nii imelikult turri nagu vana vetsuhari. Sest ta saab aru, et mina saan aru.

Täna siis otsisime lohet. Lohe nimi on Leo. Loheleo. Nii ilus nimi! Mina ise panin, sellepärast. Kaua otsisime ja kõige havem on, et otsimisega lähevad toad korrast ära. Ma tean küll, mis tähendab korrast ära. Mul oli talvel kõht korrast ära, arstitädi ise ütles. Ja kui valus see oli! Ma ei tea, kas tubadel ka valus on, kui nad korrast ära on. Aga vist on, miks muidu ema kurjustas, tal oli vist neist nii kahju, et ta kõrvad vihaseks läksid. Punaseks noh! Kui ema kuri on, ta kõrvad punastavad. Ma arvan, et häbist, et nende kandja nõnda koledat häält teeb. Issi ütleb siis, et nüüd tuleb põgeneda emataigeri* eest, kes puurist pääsenud valla. Kõige kavalam nõkskoht on ise puuri pugeda ja uks lukku panna. Issi tuppa nimelt, issi ise nii õpetas. Muidu meid sinna ei lasta, kohe üldse mitte. Seda sellepärast, et ta seal töötab. Seal toas on üks suur klaver ja üks tuhat viissada kaksteist raamatut. Ma tean täpselt, sest issi alles eile seda ütles, kui uue raamatu tõi. Ta loeb alati raamatud üle ja siis on ta nii õnneliku näoga. Ainult seda ma ei tea, kas ta neid raamatuid seestpoolt ka loeb. Ma usun, et jaa, tal on ju prillid. Ise ta kutsub neid piriprillideks ja klaverit minu Marieks. Minu arust ema ei salli Mariet, sest kui isa Mariega mängib, punastavad ta kõrvad kogu see aeg.

Leo oli kapi taha peitu pugenud, ta ei tahtnud meiega vist mängida, sellepärast oli ta otsustanud katki minna ja me pidime teda parandama. Leo on tuulelohe, päris lohesid ma ei karda, ainult mängima ma nendega ei hakka, mitte kunagi, auka! Sest nad on tuliohtlikud* ja meil kodus pole punast tulikustumise palloni*. Et me saaksime mängulohet lendu lasta, pidime teda liimima. Imeliimiga, mis nii kiiresti kuivab ja nii tugev, et ennast lakke võib liimida. Aga ma ei usu, et see päris tõsi on. Onu Pets Võserik liimis ka, aga kukkus alla. Ma arvan ,et ta tegi õieti, muidu oleks ta sinna lakke jäänudki ja päris nälga välja surnud. Teda poleks ju sööta ka saanud, toit ei saa ju tagurpidi rippudes kõhtu jõuda.
Issi pigistas liimimise tuubikut*, aga sealt ei tulnud välja mitte midagi, kuna issi oli unustanud tuubile korgi peale keerata. Ta ütles, et sellest pole midagi ja tõi emme õmbemise karbist* nõela. Ja torkas selle tuubi otsast sisse ja siis oli kõik kohad liimi täis ja issi sai lohe ilusasti ära parandatud. Aga liimi jäi üle, kohe kole palju jäi, ja seda ei saanud igalt poolt kätte. Eriti issi habemest. Ja üks ämblik oli liimi külge kinni jäänud, mis issi jutu järgi talle õige paras palk oli, kuna ämblikud ise oma liimiga kärbseid ja muidu mutukaid püüavad. Mina temaga nõus ei olnud ja hakkasin ämblikku päästma. Issil polnud aega vaielda, tema tegeles oma habeme päästmisega. Kumbagi päästa meil ei õnnestunud, mille peale mina nutsin ja minu arust ka issi, kes algul kääridega, pärast emme karvakraapijaga* ennast habemest üldse ilma jättis. Ja veel ütles ta, et nüüd ta lõug on täitsa alasti ja keegi ei tunne teda enam ära. Mis muidugi täitsa rumal jutt, televusseris* kleebivad just pahad onud endile habemed ette, et neid ära ei tuntaks, mitte tagurpidipidi.

Siis läksime me vanaema ja vanaisa juurde, kellel on linnaserval maja ja aed. Tahtsime seal Leo lendu lasta ja maasikaid süüa. Leo oleks taevas lennates pilguga ise ka maasikaid süüa saanud, salaja muidugi, minu nähes ta seda kunagi ei teinud, aga maasikad olid täitsa ära kadunud, need punased, ainult valged olid täitsa alles. Vanaema arvas,et naabripoisid olid marjad nahka pannud, aga mina arvan, et Leo nad ära sõi ja veel nii palju, et sellest ta nii raskeks muutus, et täitsa äkki korstnasse kukkudes pliidatulle* maandus. Ja kõik söök, mis vanaema meie jaoks keetis, visati minema, sest see oli puha tuhka täis. Ja kõik hakkasid rääkima mingist Islandist ja üldse ilmast. Vanaisa ütles, et nüüd tulevad nii kuumad ilmad kui vanapagana tagumikus. Mille peale mina tahtsin vastuseid, kohe kahte korraga. Üks. Kuna ja millise kraadimise klaasiga* käis vanaisa vanapagana peput kraaditamas*? Kaks. Millest mina aru kuidagi ei saa, kogu aeg räägivad ilmatüdrukud ja tädid rannariietes ilmast, ise veel pikknikides* ka siis, kui sajab ja on kolekole ilm. No miks nad siis ilusat ilma ei telli? Ilmajaamast, ma arvan. Just sealt seda saab. Nagu pitsat. Mis on nämma! Aga nad rumalad vist ei tea seda!

Vanaisa ja issi hakkasid õlut jooma ja mina jõin limonaadi. Limpo läks mulle nina sisse kihisema ja ma ajasin ninast mulle välja. Ainult kibevalu ei tahtnud välja tulla. Issi tegi nalja, et see on sellepärast, et ma olevat ninatark. See ei olnud üldse naljakas ja ma läksin tigevihaseks ja tahtsin üldse ära joosta. Oma uute ja valgete kingadega jooksen ma kolepalju kiiremini kui enne. Issi kellaga mõõtsin. Kell pärast seda enam ei käi, ei tiksu ka. Seepärast, et kui ma Maskale ja Jupitsale oma uut rekodit* tahtsin näidata, kukkus ta vette. Otse akivaariujumisse*, kus kuldkalakesed Maska Ja Jupats elavad. Ainult issi ei tea seda veel, ma panin kella rohtude karpi paranema. Ja mis üldse imelik, kell ju ei käi ise üldse, ainult siis kui on issi käe peal ja issi kõnnib. Küll need suured ja vanad inimesed räägivad ikka imelikult ja valesti! Ja veel hakkas mul nii kahju oma tuulelohest ja tahtsin emme juurde tagasi. Aga issi oli kuidagi imelikuks muutunud ja nad vanaisaga laulsid mulle üht laulu, millele vanapapa ise akordionil oli viisi teinud.

Laps
viie suvene
Emme Issi pisi tütretirts
päris nende sarnane
alles tema keksis siin sirts sirts sirts
Kuhu küll nüüd
ära peitnud end ta
Kadunud hele häälehüüd
vaikind hõbedane trill trill trill

Me laps kadunud ära
meil teda taga otsida aidake kõik
Tema eest annaks me ära kõik oma vara
me aadress on Kuldnoka Põik

Emme ja Issi ja elevants kummuti peal
norgumas murest
endil vaevamas pead
Alles teda nähti
alles ta siin
alles ta seal
Täisa alles ta oli
see pisike plika
nüüd taga teda me huikamas kõik

Me laps kadunud ära
meil teda taga otsida aidake kõik
Tema eest annaks me ära kõik oma vara
me aadress on Kuldnoka Põik

Hommik neile soovitas
Issi las vaatab
seinakella seieri taha
Aga ei olnud ta seal
Päev neile soovitas
Emme las otsib seinavaiba kuldasest mustrist
Aga ei olnud ta seal
Õhtu neile soovitas
Vanamemm las piilub papi piibukaha sisse
Aga ei olnud ka seal

Me laps kadunud ära
meil teda taga otsida aidake kõik
Tema eest annaks me ära kõik oma vara
me aadress on Kuldnoka Põik

Öö neile teatama tuiskas
teie lapsuke magab
unemüts peas
issi kirjapandud viimases reas

Me laps polnudki kadunud ära
täname neid kes teda otsida aitasid kõik
Enestele alles jätsime kõik oma vara
me aadress pole üdsegi Kuldnoka Põik


Seda laulu kuuldes andsin ma neile nalja tegemised andeks, kuigi nad andeks ei palunud. Aga head annavad andeks palumatagi, nagu lilled, kui neid katki lõigata ja vaasi panna.Seda sellepärast, et inimesed neist rõõmulõhna tunnevad.

Äkki olin vägaväga väsinud ja tahtsin magama, just issi sülle, see on maailma parim paik tukkumiseks, kus UneMati sulle unemütsi pähe paneb, nagu ses lauluski.
Ja issi ei kurjustanud üldsegi, nagu muidu harilikult, kui ma enne magama minekut hambaid ei pese. Ja ei nimetanud mind nagu muidusiis laiskloheks. Ja issi habe ei torkinud mind nagu varem ja ma otsustasin talle pardeli* kinkida, emaga koos, emme annab raha ja mina ostan. Tartu uuest Kaubamajast. Miks vanainimesed küll seda Tallinna Ülikooliks nimetavad? Kas sellepärast, et sealt ostamist* saab õppida?

Nii, väike lugeja,kui sa teraselt tähele panid, on siin kirjatükis mitmed sõnad mustade lumehelvestega-* märgitud. Seda seepärast, et need on valed lumehelbed ja sa püüa nad valgeteks - õigeteks kirjutada.. Ja kui sa juhtusid lugema seda koos issi või emmega, siis nad kindlasti aitavad sind. Ah jaa, siin on veel mõned kavalkonksudega sõnad, aga see on maitse asi, nagu suured inimesed ütlevad. Nagu seegi, et mul on koerkutsu, kes hirmsasti armastab hapukurke süüa. Kas see pole kummaline? Samuti nagu see lugu isegi. Sest kuidas saab ühe jutu maitset tunda, see pole ju ometi jäätis…Ja kuidas maitsevad unenäod? Või emme musi ja issi kalli? Sa mõtle sellele hommikul, kui ülesse ärkad. Nüüd aga, head ööd, mu väike jõmm!

No comments:

Post a Comment