pühapäev, 25. märts 2012

A nagu absurd

Naine igatses ilu. Sõnadest sündivat ilu, mehe käest ja suust. Ja veel küünlaleekide hubaselt hubiseivaid varje. Lilli. Mitte neid nii labastatud roose, ei!
Mingit tavatut filmi. Tunnetest, mis kohtuvad vaid kinolinal.

Nad visati seansi seitsmendal minutil välja. Turvamees keerutas oimukohal veel sõrme. Küünlad vedelesid lumel nagu raketid, mis ei tõuse iial tähistaevasse. Gerberad õitsesid oma jõu külmakraadidesse.

„Võtame takso,“ arvas mees. Ta oli naise kõik tahtmised täitnud. Naine noogutas, nagu oli ta noogutanud kõik need eelnenud õhtud, ütlemata kunagi „ei“ mehe soovidele. Oodates vaid seda päeva.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar