Siga ruigas. Tippis rahulolematult lumel. Täpselt nagu kass, kes kõnnib vihmamärjal õuel või on kuumale pliidirauale kogemata kombel keksutama eksinud.
Mees vaatas seda seaballetti. Peab märkima, et ta üldse ei armastanud balletti. Ka sõnalavastus, mida ta viimati nägi, oli Vilde „Tabamata ime“.
Mees ses püüneloos igatahes miskit imet ei tabanud. Sedasi siis esialgatuseks. Teise vaatuse veetis seepärast üldse puhvetis. Et ehk seal imet tabada. Ega ta päris üksi seal polnud, baaridaam oli ikka ka. Teatri komsomoli komitee sekretär ja hilisem mitme pornosaidi omanik. Siis kumbki meie tegelastest seda muidugi ei teadnud. Seepärast ilmutas näitsik kombelist valvsust, laskmata meest lähemale kui meeter. Too jõudis siiski kaks korda miskit verbaallähenemise katset üritada, mis sest et kandis sandaale ja omakootud kampsi. Maamehelik lihtsus ise.
Siis saabus kohale kole seakisa, mille kannul ta kunagine arm, nüüdseks abikaasaks taandatud-taandunud naisolevusest Eit.
Mõtlemine sellele heledale häälele sundis teda praegugi veel naeratama. Tehes seda küll igaks juhuks sissepoole, muidu oleks ehk irve huulteservad lõhestanud.
Siga vaatas nõudlikult mehele otsa: „Võta mind selga, muidu ei lähe!“ Enesel selline nägu peas nagu Marie Antoinettel, kui too oma timuka ees vabandust palus. Seda siis, kui too oma pea maharaiujale kogemata jala peale astus. Timukal hale ei hakanud, mehel hakkas.
Mehel oli küll sellest Prantsuse revolutsioonist tegelikult kama kaks ja jumala savi, nagu ta kunagised ajalootundide hindedki puha lötakil ja lössis.
Aga asi vajas ajamist. Siga siia ei saanud jätta. Ta tuli halastamatult tappa. Naabertalus. Aga kurask, kuidas teda vedada, umbes 140 kilo eluskaalu, sa sakummita kurat küll!
Siga muutis taktikat, nagu naine enne lahutust: „Jään kopsupõletikku ja te ei saagi…“
„Jätta!“ ütles mees seale, „laula parem nagu selles Rakvere Lihakombinaadi reklaamis!“
Siga siis laulis. Mehe tinakarva põsele valgusid pisarad. Tegelikult selle reklaamilaulu pärast see teekond nüüd ette võetigi.
„Tule siia!“ kamandas ta, „sina *SS siga!“ Mees võttis aia äärde ununenud vana katkise suusakepi, valmistatud täitsa õõnsast bambusest, üdini naturaalsest. Õhkas: „Osati ikka omal ajal asju teha!“
„Keera selg!“ käratas mees.
Siga kuuletus ja aiatas koheselt, mees hakkas varmalt puhuma, kohe nii, et huuled torrus nagu torupillimängijal „Valhalla“ esitamisel.
Siga muudkui paisus, võttes lõpuks õige ümmarguse ilme. Veel mõnisada törtsu puhumist ja peekionäri sõrad kerkisid lumelt.
Mees pidas suitsupausi. Tõmmates piibuga pinutagust. Vaene aeg, sellepärast. Aga ikkagi oma! Aeg loomulikult.
Veel mõned sisse- ja väljahingamised ja siga kõikus bambustoki otsas, täispuhutud nagu leinakõne kadunukese voorustest. Võis minna. Naabertallu. Asi vajas ajamist. Eesti asi.
Tee peal kohtas ta poisikest. Poiss uuris: „Võin ma siga hoida? Korraks noh!“
„Milleks,“ urises mees.
Talle meenusid millegipärast äralendavad sead.
„Kurat sinuga, hoia ja kanna nagu lahingulippu!“ lubas siis poisikesele. See siis kandis, kohe naabriõueni, ise uhkusest puhevamalgi, kui lendsiga ise.
Naabertalus lasti seast õhk välja nagu pätist ülbus, kui ta ootamatult kangi kandvat isikut kohtab.
Nagu siga maapinnale jõudis, kukkus kärssnina üürgama:
*„Oh ära karda, kallim,
ei sind ma tülita,
ei iialgi su armu,
ma taha kerjata.
Las jääda nii, kui oli,
las jääda nii, kui on.
Las jääda saladuseks,
et sind ma armastan
Võin uhkelt, külmalt, võeralt
sinu silmi vaadata,
võin vaikselt nii kui vari
sinust mööda minna ka.
Las jääda nii, kui oli...
Võin teistel suud ka anda
ja teisi armasta,
kuid südames vaid siiski
ma olen sinuga.
Las jääda nii, kui oli...
Võin vaikselt rannal sõuda
ka ilma sinuta,
võin aga põuepõhjas
sind kanda lõpmata.
Las jääda nii, kui oli...“
Vett täis silmadega vahtis kogu see hingevõtjate jõuk seale otsa. Tapahimu polnud enam üheski pilgus.
Hoopis nuuksuv naabrieit tormas padavai uude, äsjaavatud supermarketisse. Otse otsapidi Rakvere Lihakombinaadi leti ette ja kus kukkus sealt rabama! Korvist ei piisanud, täislastis käru alles andis kassani veeretada!
Vorst maitses hea! Sigaliha marinaadis samuti. Viina lonksati hooga.
Siga matsutas oma nurgas magusrokka.
Ainult üks mõte häiris meest: „Mida selle seaga küll peale hakata?“
Eit siis öösel unetransis olevale mehele seletas: „Vii Rakverre, kas sa siis reklaami lõpuni ei vaadanud!?“
Mees ise ei pidanud viimagi, lausa järele tuldi.
Rakveres, Lihakombinaadis ei uskunud keegi sea õrna laulu.
Ikkagi kapitalism! Mis sest, et võõral, välismaisel kapitalil põhinev. Liha sööme ju meie! Ja toodame! Ja veristama ei pea ei oma meeleliigutust, ei pärissiga. Head isu!
* Siin: SS = Sigade Siga, maameestele pole jutt raisata!
** Anna Haava sõnad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar