Tuesday, November 17, 2015

"Sadakond nõiutud suitsukest" - katekend

Algus


Loduloovi ajas oma ninasõõrmed nuuskivalt puhevile, haistes tema juurde toodud  kehatõve kugistavat olemust.
Nõia pikaküüneline parkunud käsi triikis õrnal piimjal nahal. Kobas sellel kaua ja arupidavalt, sukeldus siis otsustavalt nabakohast veidi allpool tuksuvatesse kudedesse, neisse küünarnukini viieteraliste kääridena otsustavalt sisse lõigates.
Nõksatas leidnult – nagu oleks ta sõrmeotste kõvadel patjadel silmad, tiris otsitu lagedale, heitis pahuralt urahtades veritseva tombu tuhanarmais hõõguvate sütega täidetud malmpange*. Eide kortsujoontest ümbrisetud suu avardus, pomises mana sütel sisisevale vihalihale:

„Näe minda ja tõvesta puretud lasta,
sina,  kooljakuukene taevassa,
kuula juttu aukudeta, valedeta!
Kuu, kuukene kullake,
kuula hõbedane kõrvakene minussa,
manaväe sõnade kaalujassa!
Heida pilku allapoole, küünita abissa,
enne kui lüpsad ennast sa kõhnemaksi, nõretad sirbiksi!

Imeta imet, sünnita rõemu,
lase tõbi see haiguseussi, kerib ennasta kokku!
Luba lootusel linnu luukesena ülesse tõusta maasta,
kuis sulesüleke süütuke lase see heng lendama taasta!
Lase oma sõtsel – Kõigeravijal, seol haiguseviijal keelega limpsata,
krattipidi tarigu tõbi järvpõhjasse sügavasse,
kivid kalmeks otsa sääl  koormaku.
Mina lausuja hiiepuult pärit õied haigele kaitsepärjassa koon,
sinu väesilmad, jõumustrid neissa ma loon.
Kadugu mure murdjasse olnu,
vaevatud inimeseloom seo uuena ilmale tulgu!“




Vaid mõni harv piisk verd jäi jõhkrast sissetungist õblukesele kehale ruttu hüübivaks märgiks. Mis nüüd valust vaba, haigusest lahti, lebas teadvusetult otse ravitseja jalge ees – hundinuiadest punutud matil. Ja juba sättiski eit lamajale manas lubatud pärja pähe. Tamme- ja pärnalehtedest vaniku, kuhu ka kaitsvaid pihlakaid sekka oli sõlmitud, neid kibehapusid, eelmise sügise  punavaid pärleid.
Siis tõstsid kahed mehekäed noore alasti naise roguskilt, toppisid suurde karusnahksesse kotti – kes selles lootena nüüd kui karvases emakoogis tasa hingas.
Mesilaste suitsikust kotisuusse pressitav maarohtudest uimasuits tagas talle ajatu kellana tiksuva meelerahu.
Eit andis käskivalt märku. Mehed sidusid kotisuu tugevalt sõlme. Viskasid selle pruuni, neelavasse vette.
Nooruke keha oli elule tagasiviimiseks valmis.

* Operatsioonilise raviviisi käte abil teostaja ehk  hiiler – kätega opereerija


1   

Nagu tukivaremeis majale  tulekustutit, äkki oma olemasoluga paljusid häirerusikasse pigistav – alatult alasti laip, hulpis lagedale kuivaks kuhtunud jõe koolmekohas.

„Tükk aega laukavees ligunenud. Õudselt tumedaks tohletanud teine. Jõle nagu mingi vana muumiajunn,“ hindas surnukeha leidnud jahimees.
Mehest õhkus halvasti varjatud rahutust. Ta heledate ripsmete vahelt pilkusid tüüpilise vahelejäänu süütud haleilmsed silmad. Lõuapärade lihased naksusid see-eest pingest – kartuse või vihakrambist trimmis.
„Ära mulle jälle oma tühja plära plärista! Ja üldse, miks sa nii arvad?“ kõverdas ainus ja kohalik kordnik Krabanatt oma alumist huult loppi.
„Kah mul õige artist, kahtlusaluse viha alt otse kerisele uurijaks kargama! Ja kas oleks see su mõni noorem muumiamann kuidagi heledam  ja kobedam või? Leia teine kord mulle siis selline ja ärata ellu! Mitte see vana ja hirmust kollane muuseumijunn!“
„Kuidas, mismoodi ellu?“ mämmerdas kõnetatu.
„Noo, et kuidas või? Ikka nagu kärnkonna musitades. Sa meil ju sihuke Muinas- Ville, et sinu suus on kõik võimalik! Muudkui puhud siin mulle! Vaat kui panengi puhuma! Ainult, et sedakorda alkomeetrisse!“
Krabanatt hirnatas pingutatult, kui liigsuure koorma ette rakendatud hobune. „Ega sa mul ilma julgestustropita jahile ju ei lähe. Ja maakonna mehed on kohe siin. Küll sa seal arestikambris leiad endale samasegaseid lobaseltsilisi. Hinga õige mulle, sa tõhk selline!“
 „Äh, noor või vana, mis surnule sellest enam vahet. Tõrvasoost see Tigejõgi alguse ju saab, ja mitte ainult see, rabaveest räpane soon,“ solistas seni madalas vees seisnud mees ennast rabedale kaldale. Millegipärast küll ainult püüdlikult sissepoole hingates.
„No mida veel, kohalik Surnumeri või?“ uuris, urgitses seadusesilm.
Keda tegelikult lausa närvesöövalt rappisid tapetu juures mitu segast asjaolu: kolletanud kogu kätesse klammerdunud piits, ihul ohtrad peksmisvorbid, kaela ümber kägistavalt pingule tõmmatud puntrasõlmes nahast ling.
„Ptüi!“
Ta ei tahtnud rohkem vaadata ega mõelda. Tõmbas hoopis autost tagaluuki avades välja vana ja õlise palaka. Laotas selle kehale. Tuul laperdas kanga kallal, ta pidi kive selle servadele kinnituseks laduma.
Aga taolist piitsa oli ta näinud. Kohe kindlasti, aga mitte ei meenunud: kuskohas ometigi? Aga mälu irvitas vaid vaikselt ja tummalt. Õiget vastust veel seedides.
Oma võimetust tundes säärast santi janti lahti harutamaks, hakkis Krabanatt laiba leidjat edasi:
„Ma vaatan, et miski kohe närib sind? Ehk su süüme, see äranäljutatud rott? Märkasid sa midagi? Räägi aga välja, kohe hakkab kergem. Eriti  su rahakotil, mh? Pealegi, õige, partide põrutamise hooaeg pole ju üldse veel alanud. Ma võin sulle selle tõestuseks ühe õige litaka trahvi välja rehkendada, tahad?“
Ta nookas oma kirjatööst vaba ninaga hädaküti kaheraudse suunas. „Igatahes jätad sa nüüd oma tuki meie kohtumise mälestuseks minu kätte. Pikaajalisele hoiule või nii. Ega sul selle vastu ometi midagi pole?“
Ise oma jutuga samaaegselt vasaku käega planšetti hoides, paremaga selle peal, tuulest lendu kippuvaid, laperdavaid paberilehti täites. Pingsalt nuputades, mida küll märkida „Tunnistaja ülekuulamise protokolli“ reale h: suhe kannatanuga.
„Eks sa küsi ise õige oma rabarahva käest, nad ju nii lahjalt lahked vastajad!“ põikles edasisest jutust ja sellega kaasnevast vastutusest Muinas-Ville kaugemale, ise küll kubemeni ulatavates kummikutes lirtsuvalt mudas kohapeal kärsitult tatsates.
Mis lurisev lurtsuv heli kostus kuidagi parastavalt? puuris Krabanatt oma ainukest tunnistajat arupidavalt nagu kanakull tibulast. Kes talle agaralt ja omamehelikult silma pilgutas – paljuütlevalt oma taskule trummeldades. Nähes aga politseiniku näos laiutumas tuima ilmetust, kohmas tuhmilt: „Kuramus, mingi prügijunn läks vist silma.“
Krabanatt vaid torises:
„Sul läheb tihti alatasa miskit nihu. Küll silma, küll muidu viltu. Seda otse loomalikult alati sinu kahjuks – seega mitte vajalikus suuruses!“
Ja Krabanatt tõstis hetkeks pastapliitasi lahingulipuna taeva poole.
„Muide, ma olen ammu seda märganud! No kasvõi tookord, kui sa oma rähmas olekus va oma segiaetud rotipadrunitega püüdsid talveunes pikutavat karuelukat ära lasta. Sina püha püss, kuidas sa vaese ülesaetud elaja eest küll ära litsuma pidid! Ma pärast mõõtsin üle – su samm oli pea neljameetrine. Äh sind, kohaliku tähtsusega murdmaa jooksikut! Omad suusadki jätsid kus see ja teine. Mis, kas lootsid, et õpetad karu tagurpidi suusatama või?“
Ja Krabanatt, ise põlgusest puhkides, voltis äsja koostatud dokumendi kiirelt kokku ja lubas oma siis salakütist tunnistaja armulikult vabaks.
Seda loomulikult vaid esialgselt – järgmise korrani – siis kui selle järele kasvõi pisemgi vajadus tekkiks.
Muinas-Ville mõistes, et sedapuhku pole ülekordamine üldse tarkuse hell emakene, tegi kiirelt putket.
„Lase möödaminnes sepikojas endale kahe oraotsaga karuoda taguda!“ karjus Krabanatt talle järele. „Kuidas siis üks õige kütt siis ilma relvata saab!“
Ta naeris õelalt.
„Kütt“ näitas talle üleõla trääsa ja lidus kiirust lisades küla poole.

„Looda sa! Rabarahvas jah! Vaat meie omade käest saab vastuseid, no muidugi ja alati! Enne hakkab salaseltsi sein rääkima!“ kohmas politseinik endale nina alla ja jäi sigaretti kimudes tuules kiikuva presenditüki alt aeg-ajalt poolnähtavale ilmuva kollaka koolnuga kahekesi.
Maakonnakeskuse – Vereläheda politsei ekspertgrupp oli arvatava kuriteopaiga poole juba teel.

Nokia pirises nagu emasääsk – tüütult ja kaua, enne kui tukastama jäänud Krabanatt vastas:
„Mis vaja? Kus? Kuramus, juba jälle laamendab? Alles ta oli minuga siin! Eks ma katsun tulla, aga ma pole üksi, ma olen ... Ei, küll tema ootab, tal pole enam kuhugi kiiret.“ Ta heitis valvsa kontrollpilgu laiba suunas.
Vaata, et sa mul jalga ei lase, ma tulen kohe tagasi, tahtnuks ta vaade otsekui kamandada, aga ei söandanud, helistas hoopis kellegi numbrile, nähvas:
„Põruta nagu kiirrong nüüd jõe koolmekohta, hoiad siin ühel isikul silma peal. Ei, hirmsat pole siin miskit, valvatav on ammu maha surnud! Kes, kes! Mingi muumianaine, kust mina rohkem tean! Läheb teine ilmselt lahkamisele, küll need Vereläheda omad siit eilse peerugi kokku kraabivad!“

Korraks masinaga veel kohapeal kraapides, tuiskas Krabanatt politseiautoga mürinal minema, kõiki rangeid instruktsioone eirates – naine, see omaveri kaebles hädast.


Inimhäältest taas vaba vaikus imes ennast tasapisi maastikku, vaid laipa kattev presenditükk laperdas paadita purjena.


No comments:

Post a Comment