Wednesday, October 28, 2015

Väga lühikesed lood I



Mobiiltelefon vibreeris kaua, enne kui kõne vastu võeti.

„Mida, me kavatsegi ühtki teie nõudmist enam täita. Teie poolt saadetud kuld on nimelt otsa saanud.“
* „........................? ................................! ..................................................!!! .....................................!“
„Jätate meid isolatsiooni? Me hakkame siis ise kulda välja vedama. Nagunii!“
.....................................................................................................................................................
„Kasvõi. Meil saab ressursse palju olema. Väärtusi. Ise tassivad Meile kokku, lurjused sellised! Vastuvõtmist ise anudes.“
.......................................................................................................................................................
.......................................................................................................................................................
„Läbi Eesti veame välja, transiidi korras. Enne peame väikese kõne rahust.“
.........
„Mis siis, et nad rikkaks saavad, me võtame nad kogu maaga hiljem tagasi ja paneme kõik istuma, saadame nad omadega kohe nii kaugele, kust eales tagasi ei tulda.“
................................
„Pagulased? Pistke nad õige sinna, kallis Frau, teil on selles osas suured, ajaloolised kogemused!“
.......................................................................................................................................................
..............................................................................................................................................................................................................................................................................................................
„Ah, et meie käest saite.  Kogemusi saite. Olgu, olgu. Näeme, kui näeme.“

Telefon lendab nurka.

„Nii Fedja, pane kirja. Üleskutse pane kirja, kuramus! Levita kõigis, seda nii legaalsetes, kui Meile nii õndsalt kõlavates – põrandalustes netivõrgustikes.“

Tsiteerib:

„Kõik, kes te olete väärikatest alandatud, nüüd avaneb teile erakordne võimalus neile  tagasi teha. Solvumised verega maha pesta! Sest Meie lubame! Kõik, kes teist targemad, seina äärde. Kõik, kes teist uhkemad, tapalavale! Kõik, kes teist suguliselt keeldunud, võite nüüd ära vägistada ja endile sohinaisteks, sohimeesteks, sohilasteks pidada. Kõik kultuuriinimesed, oma nii kõrkide pilkudega, väänake nad kultuurnikeks, klounideks, et teil naerust vats rebeneks!
Kõik vahendid selleks on lubatud, mida Meie muidugi pole kogemata kombel ära unustanud. Aga Meie ei keela midagi. Vastupidi, Meie lubame!“

„Noh, Feliks, palju laike juba on?“
„Miljard ja pealegi, imaam Ulajanov.“
„Kas pole lollikari, ah! Nad ei teagi, et sama palju, ei, kaugelt enam, saab olema laipu. Eks ju, Feliks?“

Smolnõi neitsipalee keldrirõskusest hoolimata, Feliks Edmundovitši põsesarnad õhetasid. Järjekordne, oma lapsi õgiv, Revolutsioon võis alata.


*Punktiirilist tühjust võib omaloominguliselt täiendada

No comments:

Post a Comment