Wiiralt Eduard ja poeedid muutuvas ajas

Ma vaatan Wiiralti graafilst lehte
Poeet kõnelemas inimkividele
Ja kohe meenub ta enese kõne ammune
Mitte eriti Isamaaline
Kurat
Kus vahel oli nälg
Sülg krampi lõi lõualihased
Pariisis
kovikus
kus istusime
mul maos näljapesa
Kui keegi oleks pakkunud sinepiga leibagi
Ei
Vaid õlut
Kannude ja kõhulaulude viisidel

Kes pole nälginud viit päeavagi
aru ei saa iialgi
Parem ärgu lugegugi
Edasi astugu
Praegusel Eestimaal
inimikividest väljakul