Sunday, December 5, 2010

Väikeste südamete tuleriit










Novelletne miniatuur




Pahvak pakasest lõi põskedele kõrvakiile ja ulguv tuul näperdas tulija seeliku kõrgemale kui vaja, paljastades tõsiasja, et Nadja undruku all polnud peale karvase häbeduse ja sinakate kõhnunud reite mitte midagi. Keegi isegi ei muianud. Nad ju ootasid. Saani jalaste kriukseid. Neid leiba lubavaid.


Tamaara pühkis kulunud pearätiga tilkuvat nina. Vildid olid märjad ja põrand hoolimata vaarikapunaseks köetud buršuikast külmalt eneselt jalgu eemale peletav. Kindas tundus papitükk kindel kui lubadus. Aeg – ajalt võttis tüdruk selle vargsi välja, uurides lillakat templisõõri ja vaevu loetavat kirja, milline seda tähtedena palistas. Poe tagaruumist kostus sajatusi, midagi kukkus kolksatusega ja lärm külvati üle mattidest valanguga. Järjekord võttis sõnatult omaks teadmise, mis juhtunud. Jälle. Pjotr Semjonovits oli endal nina täis tõmmanud ja ta kark põrandale maha kukkunud. Nagu ikka siis, kui ta oma tagaubrikust letiserva najal tuimalt lösutava Maria juurde asja tegi. Kuigi enamasti asja väga nagu polnudki. Nagu poeski. Vaid mõned paberossikarbid tornisid riuuleil, viinapudelid pildusid talvepäikeses tõtt ja valet. Segamini mõlemat.

Tamaarat vaevas uni, pane või tikud laugude vahele. Aga tikke ei olnud. Ei poes, ei taskus.
Suur päike oli pruun, ta lõhnas ahjutuha järele. Päike aina lähenes, kasvatades lõualuudesse magusvalusa süljepurske. Ta sisu oli tundmatult valge ja võõras, kuumus lendlemas ta kooriku kuldkollaselt katuselt virvendava nähtamatu korstnana. Leivakorsten.

„Mida sa aeled siin, lõuad laili kui luusival vargal! Võta sappa, enne kui leib otsa saab!“ Tüdruk hüppas taaruvalt püsti, ta kõrval seisis ühejalgne Pjotr – kauplusejuhatja, suust paiskumas puskari ja küüslaugu lehkade mäss, silmad see eest selged ja sinakad kui hanged õhtuvalguses. Nähes, et Tamaara virgunud, eemaldus mees kargu kopsimise saatel oma urkasse tagasi. Järjekordse suutäie järele. Seesmist tuimestit manustama, nagu ta ise seda tegevust nimetas. Manustama kuuldus tüdrukule veidrana, küllap ka teistele – külarahvale. Aga nad teadsid, et Pjotr Semjonovits oli eelmises elus olnud arst. Leningradis ja sõjas. Mõlemas ühekorrraga. Blokaadis. Küll tema juba teadis. Ainult Maria ei tahtnud teada. Pjotri armastusest tema vastu. Naine ootas. Nagu kõik. Midagi – kedagi. Ja Pjotr tuimestas. Enese ootust.

See ei olnud see leib, mida Tamaara unes näinud oli. Lõhngi oli teine. Õigemini lõhna ei olnudki. Hallid küüruga pätsid lebasid nagu virnastatud hiired puukastides. Aga nendessegi oli vormitud elu. Selle jätkumine. Võimalus. Kuigi pikal teel kolkapoeni läbikülmunud, lausa sisusüdameteni. Ja kõik tahtsid omi leivatalonge vahetada selle võimaluse vastu. See ju vaid ajutine, täpselt nagu nad isegi. Tüdruk otsis kindast talonge. Tühi. Keeras selle tagurpidi. Lootuse naha nülgimine. Polnud. Ja sappa astuda asja samuti polnud. Hirm võttis ta kõrval istet. Otse väikese südame ligidale. Tamaara sukeldus pika puupingi alla. Leidmaks. Pimedusest. Hämarusest. Kraapides küüned verele, sõrmenukid marraskile. Luugi kinnikolksatuseni. Mis kõlas nagu tigeda koera lõugade lõrina laksatus. Tamaarat olukorraga ründav. Enne pärishammustamist. Tüdruk ei märganud poissi. Seda väikest lätlast. Tema meele ja silmade vaatamisi. Tema arusaamist. Tamaaral oli tegemist.

Maria, letiesise luugiga sulgenud, siniste tähtega kiri veel kõheldes kõikumas roostese naela otsas – „Leiba ei ole!“ Aga pisarad olid. Palju. Väga kuumi, kuid hääletuid. Näo ette kistud rätik varjas nõrkust, selja taga paugatas lahkuajale keelt näitav poeuks. Nii tüdrukule vähemalt tundus. Ja hirmust sai viha. Ja iha. Vihata kõike. Aga sammudes oli kartus. Kodu ees. Ema ees. Iseenese hirmu ees. Tamaara hakkas vilistama. Viisikest. Lõbusat. Mis käredas pakases raske. Võimatusse kukkudes, huulilt vaid sisinasse kustudes.

Tagasitee seekord pikem kui minek. Nagu ikka siis, kui tullakse tühjade kätega. Aga päike paistis. Eredalt. Nagu plakatilt. Aga sooja ei andnud. Tuli joosta. Kiiresti. Ringiga külast mööda, kus elasid fašistid. Õigemini nende lapsed. Väikesed fašistid. Eestlased, lätlased ja leedulased. Baltlased. Võõrad. Väljasaadetud. Siia Siberisse. Oli ka teisi väljasaadetuid. Linnadest, küladest, aga omadest. Ikkagi omad. Kuigi hoidusid omaette.
Ta poleks tohtinud joosta. Jahitav ruttab, kartja kiirustab. Ja teda aetakse taga, rünnatakse. Nii enne kui pärast. Nagu praegu. Nad seisid salgas, külast tüki maad eemal. Ja neid oli võõrastavalt palju. Temaga võrreldes. Mis oli uus tunne. Olla vähemuses võõraste seas. Ei, ta ei kartnud valu. Pekstakse ju alatasa. Tamaara oli sellega harjunud. Kolkimisega, selle andmise ja saamisega. Aga mitte neilt. Nad ise olid neid karjaga tampinud, neid fašistide võsusid. Ja keegi ei sekkunud. Mitte kunagi. Eranditult, kollektiivselt. Kõik kartsid, nii võõrad kui omad, ja vaikisid. Nüüd tundis ta hirmu alanduse ees. Neilt kolki saada oli rüvetus. Ja riided võisid katki minna, nagu siis, kui nad neid esmakordselt nüpeldasid. Ja millist uhkust nad tundsid, lausa ennetundmatut. Nagu oleksid nad võitnud. Baltlased olid kerge saak. Hirm võtab jõu. Nad pudenesid nagu varblased esimese kõssatmise peale. Igaüks eri suunda. Mis naljakas tundus, nendele, kes juba ürgselt alati kokku hoidsid. Aga mida raskem oli neid kinni püüda, seda väärtuslikum tundus saak. Ainult üks läti poiss ei jooksnud. Ta seisis ja vaatas. Otse silma. Omi peitmata. Ta ei seisnud niisama, ta lõi vastu. Valusalt. Isegi Miša oigas. Tumedalt, lõhkiste mustavate veriste huulte vahelt. Lätlane ei oiatanudki, isegi mitte siis, kui nad kõik tal korraga kallal olid. Pärast oli poisil kaks hammast puudu, ta sülitas need lumele. Punased pärlid süütul lumel. Suust, kust ühtki allaandmise märki ei kostunud. Mis sest, et teised, ta kaaslased, vingusid. Võit ei olnud täiuslik. Tundus hoopis imelik. Nagu see külajuttki, et poiss oli saanud kodustelt karmi nahanäie. Neile vastuhakkamise eest.

Ja nüüd nad seal seisid. Võõra kõlaga keel ja hõiked vaid nende vahel kaikumas. Ja poiss selle keskel, tema, kes polnud tahtnud paluda. Armu.

Tamaara seisatas. Kivines nagu jahimeest märganud hirv. Püüdes sulada maaga ja puudega kokku. Üheks saada. Mis asjatu. Nad olid teda märganud. Ja ihanud. Just nii. Nagu nemad olid olnud vähemuses. Nüüd enamuses. Ja nad ründasid. Hääletult. Lumi vaid lendles nende jookvailt jalgadeilt. Vaid üks neist ei jälitanud. Vaid jälgis. See lätlane. See poiss. Mäekingu pealt. Alla. Tamaara jaoks alandavalt. Teised olid väga lähedal. Ta nägi juba nende silmi. Vaadet neis. Kättemaksulisi. Nende haardevalmis sõrmi. Konksus kui küünised. Hääl karjus. Poisi oma. Omas keeles. Mis tuhandeid aastaid vana. Millega kästud ja palutud. Karistatud. Kaitstud ja armu antud. Nagu praegu. Hääl keelas. Ja ründajaist said uudistajad. Nagu hundid kogunesid nad liigikaaslase ümber. Umbusklikult. Enne äratundmist. Et nad samast soost. Inimesed. Kes tihti murravad liigikaaslast vaid lõbu pärast. Hääl rääkis midagi. Pikalt. Lepitavalt. Poiss laskus alla. Tamaarale ligemale. Üha lähemale. Tüdruk ei oodanud midagi head. Ammuks meeldivat. Kuigi talle meeldis nahkne portfell. Tee karamellkommiga. Eriti see vaarikamaitseline. Hoidis alati põses. Et jätkuks kauemaks. Nüüd pigistas ta taskus sõrmenukke. Neid raudseid. Kraanirõngast. Milles augud, millistesse mahtusid väikesd sõrmed nagu valatult. Aga ta hilines. Poisi käsi jõudis ette. Taskust välja. Koos paberinutsakuga. Mis peitis eneses midagi. Ehk salakavalust? Isegi alatust?
Pisikene lätlane sai aru. Vaistuga. Lapsemeelsega. Ja pani paki lumele. Taandudes, kaaslasigi selleks sundides.

Ta lõi jalaga. Ja kartusega. Seda paberinutsakut. Millest veeres välja kollane saiakakk. Täpselt nagu unes nähtu. Ainult veidi väiksem. Ta oli sellist ennemgi näinud. Ilmsi, aga ei mäletanud. Väga ammu, sellepärast. Ta tahtis selle ära süüa. Kohe ja korraga. Aga ei saanud. Sest ta oli venelane. Pidi jagama. Oma väikese südamega viilutama.

No comments:

Post a Comment