Inimtõrvik Vabaduse väljakul

(mõttemaal piisktehnikas)

Hommik virutas petvat talvevalgust aknasse. Selle läbi hiilivalt poegides. Palatisse. Kahesesse. Kus mina. Ihuüksi. Kaaslast ei olnud. Kadunud. Ehk suitsetab… Nagunii on kamakaks. Nagu üldse kõik. Peale 453 päeva. Siin. Haiglavanglas.


+ + +

Voldemar oli rahulik. Eneselegi üllatavalt. Liigagi. Ehk. Võib – olla. Kuigi pidanuks. Eriti teades, mida kavatseb. Aga ta tahtis minna. Ära.

Sadas lund. Pehmet ja valget. Nagu lapsepõlves. Siis, kui ta oli noor ja rumal. Nüüd – vana ja rumal. Ja haige. Ja võlgu. Surmale.

Keegi ei paistnud naeratavat. Kusagilt oli ta kuulnud, et väikelapsed naeratavad kuussada korda päevas. Ja täiskasvanud neliteist. Nii umbes. Nii päris. Ilma selle kohustava „Keep smilinguta“. Need ei läinud arvesse. Vähemalt tema statistikasse.
Kõik kiirustasid. Nägudel peegeldusid arvestustehingute miinused ja plussid. Ainult võrdusmärke polnud näha. Neid kinkide saajaid. Jõulud! Ostud! Välja ja sisse. Minekud. Nagu temalgi. Ainult veidi teisiti. See lõplik väljaminek.

Peeglisse oli ta vaadanud. Eile. Ja andeks palunud. Poisilt. Kes tema sees. Kes palju nutnud. Tema pärast. Tema eest. Mida ta oli teinud väikese poisiga. Temast kasvatanud. Peegel ei valetanud. Kohe üldsegi mitte. Seepärast oligi ta selle tagurpidi pööranud. Eilseni.

Linn oli tema element. Tema linnale samuti. Kuigi nii pisike. Ebamäärav. Millise kadumist ei märkagi. Nagu teisedki. Need linna elemendid. Inimesed.

Peegel polnud halastanud. Alasti tõde varjanud. Hea, et röntgenpeeglit pole. Muidu oleks kõik nähtav. Süda, kopsud, j.n.e. Ja inimluud. Õnneks puudub ka mõttepeegel. Veel leiutamata. Voldemar lubas enesele irvituse. Mis valus. Lausa kuratlikult. Hoolimata morfiinist. Millega ta juba harjunud. Sõltlane. Ta irvitas taas. Ja sülitas. Verd. Mis rüvetav. Mürgine. Nakkav.

+ + +

Jõulukuusk tornis Vabaduse platsil. Siia vangistatuna. Jalalt lõigatuna. Jättes ensest kaks jälge. Ühte pildistati ja imetleti. Kilinatega – kõlinatega ehitud. Värviliste elektrilampide säraga karratud. Teine jäi metsa. See jälg. Kännuna. Nii üksikuna. Kuuskede sekka, kes terved. Oma rohelistelt kroonidelt tuules kummardudes talle leinavat lund puistates. Mis ta mattis. Jäljetult.
+ + +


Sall pidi varjama. Aga hoopis hõõrus. Seda klompi. Rusikasuurust. Punetavat. Haiguse loojangu päikest. Lõppfaasilist. Pöördumatut. Fataalset kõrivähki. Millega kaasnes tuberkuloos, selle lahtine vorm. Nii seisis haigusloos ja istus Voldemari organismis. Olles selle vallutanud. Koos tema vaimuga.

+ + +


Voldemar oli valmis. Alustama. Et lõpetada. Elu. Enese oma.
Bensiin. Kanister. 20 liitrit. Ta lähenes kuusele, kes veel rohetas. Nagu Voldemargi. Kuigi mõlemad olid juba surnud. Aga kuusk sai veel toretseda. Särada ja põleda. Et meelde jääda. Mällu. Mehel oli samane soov. Korraksi põleda. Et märgataks. Valu. Kas mõistes või põlates.

Mees keeras korgi lahti. Nagu kergenduse. Ja valas enese vedelikuga üle. Selle süütava, sütitavaga. Tikk. Alguse ja lõpu säde. Samaegne. Ja ta tõmbas selle vastu tikutoosi. Tuli haaras ta kaissu põlengutantsus. Kiirelt ja kindlalt teda juhtides. Tulikuum partner. Aeglasest valsist kasvas leegitsev surmatants. Nii kiire! Nii valus!? Jah. Muidugi. Vaid valu vari. Võrreldes varasemaga.


Vabaduse platsil märgati teda. Inimtõrvikut. Peeti atrakrsiooniks. Nagu kuuskegi. Vaid ühe erinevusega. Inimtõrvikut peeti maitsevääratuseks.
Egas Linnapea asjata pomisenud: „ Ära rikkus me Jõulud!“

Ja Voldemar ei saanudki teada. Et teda ei peetud ilupuuks. Kes tahtis midagi öelda. Et meelde, mällu jääks. Valu mõistmine. Mõistmise valu ei järgnenud. Teda peeti ju kännuks.
Unustusse ja ülearususse ta mattes. Lihtsas, hööveldamta kuusepuust laudadest kirstus.