Thursday, December 9, 2010

Katkend romaanist "Vikat lõikab kõrgemat kõrt"


1994. Venemaa. Talv. Tüdruk, kes suusatas koos huntidega



Foto avaldatud kinnitatud loal:
Chris Burget
Bulls & Beavers LLC
www.bullsandbeavers.com



Ma jooksen igal hommikul umbes viis kilomeertit avamaastikul. Õigemini sel asuval üpris kitsukesel rajal.
Ja igal hommikul kohtan ma teda – Amatsooni. Täies lahingvarustuses, lapiline moondamisülikond üll, otsekui alalist lahigõppust sooritavat Kenerali tütart. Ta pole kunagi üksi, teda saadavad truud neljajalgsed kaaslased. Esimest korda neid koos temaga jooksmas nähes pidasin neid esiotsa koerteks. Aga ei, neeed puht hundid, kolmekesi. Kaks aeg – ajalt külgedele hüpates, üks pidevalt tagalat kindlustamas. Loomulikkusest, millisel kombel nad liikusid, mõistin – nii oli neid õpetatud. Mida sai tõlgendada vaid ühtmoodi. Naissõdalase enesusk kõikumatu, lausa üleolev – nii rändavad vaid rünnakuks valmistuvad väed.

Esmakordsel me hommikusel kohtumisel ta näol üllatus, kui sõnatult andsime teineteisele teed kitsukesel, lumme tambitud rajapurdel. Sundisin mitmel korral ennast mitte tagasi vaatama, samas tundes kuklal kipitust, mis kindlasti tema silmapaari puurimisest tingitud.

Ühel hommikul, kohas, kus me tavaliselt üksteisest sõnatult eemale põrkusime, mu talvise jooksujalatsi kinnitusnöörid korraga puntras ja umbsõlmes. Nagu mu sisemuski. Kohmitsesin neid paelu sättides kogu raja kehaga ära varjates kuni ta minuni jõudis. Minust möödapääsemiseks oleks ta pidanud meetripaksususse lumme põikama. Ta sai aru, lahti mu muukis, muiates vaid kummalist nõiduvat naeratust.

„Kas kardad sa neid“ küsis ta veidi nagu pilkavalt, väljakutsuvalt ninakalt, omi valgeks tõmbuvaid palgeid käpikuga hõõrudes, neljajalgseist koosnevale saatekolmikule oma kulmude kaartega osutades.
Hunt ei ole sõbralik loom, ta nagu mägilane, kas vihkab või jäägitult austab ta sind.
Ma ei vastanud silpigi, lihtsalt sammusin ühe eluka juurde, vaadates otse tollele metsikusse silma ja tõin kuuldavale ümina, tõusva tooniga, monotoonselt sundiva, ühe väga vana ürgrahvaliku uinumissunnise laulu. Hunt keerutas pead, kehaga ära, kõrvale vääneldes, tuues kuuldavale talle looomupärase karje – ulu, koon ärevalt hingeaurudes kiirenevalt pahvimas. Surusin käe veel tugevamalt, nõudvalt ta turjale, loom lömitas, soristades kollast auravat uriini lausa oma tagajäsemeid täis pritsides, ennnast täis kusedes ja kiledalt kiunudes põgenes rada valimata, kahlates pehmesse, ta keret endasse imevasse lumelaukasse.
Tüdruku silmadesse tõusis sama ilme kui äsja hundil. Alasti kistud hirm.

Vaatan teda pikalt, siis sõnagi kostmata jooksen edasi, lumi vaid kiunumas taldade all. Kuulsin tagaselja tüdruku hõiget, kaugelt kui kaevust, selles vibreerivat kartust, püüet sellest üle olla, tahetes peita see minu eest süüditusse: “Sa oled nõid, saatanasigitis oled sa!“

Peatusin järsult, pöördudes karjudes talle ja tervele maailmale: “ Sa oled minu! Nagu su loomad, oled sa minu jagu! “

No comments:

Post a Comment