Tuesday, December 28, 2010

Maa, kus on linnad ja kuhu ära kaovad kotid


Triinu – Liisi jutud Kogust" Vaevade värav"





Täna me sõidame maale! Ei, mitte Prantsusmaale ega ka Saksamaale. Me sõidame hoopis onu poole külla. Ja tema elab Eestimaal nagu minagi ja emme ja issi ja vennake. Ainult, et tegelikult meie elame ju päris linnas. Kuidas küll saab kahes kohas korraga olla? Ma proovisin küll ükskord kahes toas korraga olla. See käib nii, et seisad üks jalg üle lävepaku, teine jalg teiselpool ja oledki korraga mõlemas toas. Aga põrand oli nii libedaks vahatatud, et mu jalad venisid välja ja ma olin mõlemas toas täitsa üheaegselt pikali maas, olukorraga täitsa kahekesi. Tegelikult olin ma ju üksi?

Aga üksi püsti, ühekorraga ma üldse tulla ei saanud.
Alles siis, kui emme tuli aitama ja küsis: “Mis spagaati sina siin teed?“
Mina ei saanud täpselt aru, kas ta ikka rääkis nendest pikkadest makaronidest, mis venivad täpselt nagu minu jaladki. Ja mis nii tihti ja pahasti kukuvad kahvli otsast sülle ja sealt põrandale. Täpselt nagu minagi kukkusin. Aga makaronid pragada ei saa, mina saan kogu aeg. Sellepärast ma makarone ei salligi, ei seedi nagu issigi ütleb, kui talle miski asi ei meeldi. Aga ta seedib tegelikult küll, miks ta muidu siis vetsus käib!

Aga see polegi praegu tähtis, tähtis on tasa olla, kuna issi konstrureebub*. Seda teeb ta alati kui autot juhib, ema ütles ükskord, et see konstureebubimise jutt üks bluhh* jutt on. Issi hoopis pabistavat ja ta kartvat autot juhtida ja õiendab, et kõik teised juhid on oinad või muidu rullnokud*. Nii issi karjub, kui ta juhib, vahel ei saa mitte aru, kumb kumba juhib – auto issit või issi autot. Ma päris hästi aru ei saanud, kuna makist* tuli issi lemmik – „Pikk Hoid“* ja kohe päris pikka aega tuli. Kogu see aeg, niikaua kui issi rooli hoidis ja lõpuks jõudsimegi maale. Minu arust on peale autojuhtimist emme hoopis rohkem väsinud kui issi ise, miks ta muidu alati pärast sõitu nii ohkab, nagu pärast raske töö tegemist kohe?

Nehvlandi* ootas juba meid ja hüppas vastu autot, nii et masin värises, täpselt nagu issi häälgi, kes autoaknast karjus: „Vii see peni ometigi minema, ta kraabib autolt värvi maha!“
Onu viiski, enne issi autost välja ei tulnud.
Nehvlandi pole peni. On hoopis must ja üks pika karvaga koer. Nii pikkade karvadega, et vahel ei saa aru, kus lõpevad karvad ja kustkohast tema ise algab. Ja kui suur ta on! Ja tema on vetelpäästmise tõugu. Päästab inimesi ja konni. Onu tiigist. Ma ise nägin, täista seitse konna oli tiigi kaldale toonud. Seal nad siis hüppasid, täpselt nagu koera sabagi. Tema ise vist ootas kiitust päästmise eest.
„Aga konnade eest medalit ei saa“! ütles onu. Ja inimesi päästa sellest tiigis kah ei saavat, kuna siin nii madal – konnatiik.
Ainult issi oskas sinna sisse prantsatada. Ja karjus appi. Ja Nehvlandi tuligi, misasi aga issile üldsegi ei meeldinud.
Miks ta muidu karjus: „Päästge mind ometi selle koera käest ära, ma lähen hulluks!“

Hulluks ta ei läinud, emme keetis talle selle minemise vastu piparmündi teed. Issil oli küll nägu peas nagu oleks pipart talle sisse joodetud. Mina tegin Nehvlandile medali, kuldsetest kommidest ja panin talle kaela. Issi ärapäästmise eest. Nehvland sõi auhinna kohe ära.
Issi kommentaaritas*: „Vot, täpselt nagu ikka, kui koera kaelas vorst.“

Mis vorst? Vorsti sõin mina ära. Teistele ei jätnud, nii nämma oli, sellepärast. Nehvlandil on lestad ka varvaste vahel, täpselt nagu konnadel, seepärast ta neid nii väga äkki armastabki ja päästabki ära?

Ainult Jota Jaaku ta ei salli. Sihuke imelik mees. Muudkui tuleb õhtul töölt ja kisab laulda ja tee kipub talle kitsaks jääma. Sest käib ühest teeäärest teise nagu jonnipunn. Issi ütles, et ainult lennuväljal võib sihukeses olekus taaruda, ega siis ka ei tea, äkki mõni lennuk tahab maanduda, aga temal on lennuk tee peal ees?

Nagu Nehvland teda näeb, tormab talle vastu ja kukkub hüppama, vastu Jaagu kõhtu. Nagu tervitaks. Kusjuures üldse ei tea, kumb raskem tegelikult on, kas tema või koer. Arvan, et Nehvland, sest miks muidu Jaak pikali kukub ja püsti ei saa, ja kui saabki, hüppab Nehvland uuesti. Niikaua kui onu keelama tuleb.

Aga täna oli Jaak kurb ja tuli issile kurtma ja teistele ka, kõigile kohe. Oma kurvast saatusest ja veel kurvemast loost. Ta oli oma koti ära kaotanud. Jaak palus meid appi, oma kotti otsima. Me siis läksime aitama, otsima. Ta oli oma koti koos palgaraha ja pudelitega kartulipõllule ära peitnud. Oma kurja naise eest.
Naine seisis põllu ääres, kui meie kõik otsisime ja kuida tema muudkui naeris. Mis, imelik ju? Kuidas saab kuri naine kogu aeg naerda? Mina ei saanud aru miks Jaak oli nii kurva näoga, kui endal on selline rõõmus naine. Aga kotti me ei üles leidnud, kuigi otsisime mitu päeva.

Kolmandal päeval ütles Jaak issile: „Kardulavõtu aig!“
Ise vaatas millegipärast taevasse. Seal mina midagi ei näinud. Isegi mitte pilve kriipsu, nii selge oli see.
Onu ütles, et sellise ilmaga tehakse ikka heina.
Ja et: „Kas veidi vara ei ole, selle „kardula“ võtmisega?“
„Ah, mes tuu paar nädalit!“ kehitas Jaak õlgu.
„Tuleb traktor tellida“, arvas issi.
„Eih, kos hukkas, nüit trakturit, nii kallis pill tõõne päälegi!“
Ja üldse tuleb võtta käsitsi, see siis viglaga, muidu läheks kalliskott* katki. Nii me siis võtsime, aitasime – kolm päeva ja lõpuks leidsimegi. Jaak pakkus tasu ka – kartuleid. Issi ei tahtnud, emme ka mitte. Omavahel sosistasid: „Toored teised, puha rohelised.“

Aga onu pärast ütles, et Jaagul uus nipp nüüd. Enne magama minekut kirjutab üles, kuhu koti pani. Suitsupaki peale. Nooltega märgib ära koti asukoha.

Varem olevat hommikul karjunud: „Naane, kos mo kott om?“
Nüüd hüüdvat: „Naane, kos kottan mo Priimapakk om?“

Onu rääkis, kui maalt linna tuli. Eestimaale külla. Meile.

1 comment: