Sotsiaaltööst Tartu Linnas

Taaralinnas saab nalja. Ja veel kuidas! Bürokratid on vallutanud selle pea tuhandeaastase kantsi. Ringkaitse töötab paremini kui Rooma leegioni eliitüksusel.

Alljärgnevalt üks lugu elust. See lugu võib juhtuda ka Teiega. Elutellis võib meid kõiki saatusekatuselt tabada. Veab, kui veel lapiti.
Emotsioonid püüaks tahatasku jätta, seega ainult kiretu kronoloogia ja asjade fikseering. See oli muidugi nali. Aga naeru on selles loos hõredamalt kui kirikus.

Kodanik X on aastaid invaliid. 100 % töövõimetu, lisaks raske puue – käenärvi vigastus. Seega ta ei saa teha töid, ka ei tohi ta kokku puutuda kemikaalidega, sealhulgas ka kõige lihtsamate värvidega. Ta elas abikaasaga 19 ruutmeetril, tuba sellest 8.
Ja oh rõõmu veebruaris – talle pakutakse 2-toalist korterit (asjaolude hämardusel selgub miskipärast, et see on siiski ühetoaline – asjade imeline metamorfoos).
Allkirjastas selle otsuse hr Šokman, just vahetult enne seda, kui ilmnes fakt, et Tartu Linnavarade kaukast kadus 9 miljonit.
Rahu, ärge ärrituge, need polnud euromiljonid. Eesti kroonid ikka, ikka tänapäeva kroonitud peade taskuisse.

Järgmine asjade käik. Peaaegu nagu malekäik. Esialgu mitte ratsukäik. Need tulid hiljem.
Toa põrandat oli vist karuäkkega äestatud. Aken tahtis avamisel kaela kukkuda. Õnneks päriselt seda ei avanudki, enne tahtis eelnimetat asjandus üldse alla kukkuda, tänavale – viiendalt korruselt… Laed tahtsid elementaarsetki valgendamist. Nii võiks jätkata. Linnavarade osakonna vanemspetsialist Ene Laane kriiskas, et kodanik X soovib luxkorterit. Janek Laan oli külmasjalikum. Pandi põrandaliistud ja köögiaken värviti üldse kapitaalselt kinni. Olge, vegeteerige.

Ja kodanik X keeldus korterist. Ja siis jantnäidend alles algas. Korteri ümber. Esimene vaatus.


Sotsiaalabi osakonna töötaja Arumetsa Jana pakkus korterit hoolimata keeldumisest edasi.
Kaks korda.
Kodanik X lõpuks nõustus. Remonditööd jäid tema kanda, vahendid selleks samuti. Nii et elamistingimuste parendamise asemel hoopistükkis võlgadesse käpakile tõukamine.
Raskused sellega aga alles algasid. X pidi ise pahteldama, värvima. Põranda silumiseks kulus 3 kilo pahtlit.
Kõik see päädis kiirabi kutsumisega, X lihtsalt kukkus kokku, kaotas teadvuse.


X arvas, et aidatakse. Sotsiaalabi osakonnast lubatigi kompenseerida.
Remontimas tuli teisest linna otsast käia. Vahel jala.
Ainuüksi kolimisteenusele kulus 128 eurot.
Remondivahendid ca 300 eurot. Ja samas ei saa ju teha remonti peale kolimist. Nüüd lubatakse üks aken vahetada. Kas peale seda peab Kodanik X uut remonti kavandama? Kohe seda teostada keelas misasi?

Bürokratil on veel üks kaitsetaktika võte – umbmäärasus. Tihtipeale ei vasta ametnik teile nimeliselt, ei esitle ennast.

Reelika Raidsalu, kohaliku sotsiaalabi teenistuja pani kõik vajadused kirja, see on 800 eurot. Kompenseeriti 100 eurot. Kolimisteenuski oli kallim.
Rahu 15, kabinetist 9-st öeldi X-ile, et neil vaja hoopis raskemate haigetega tegelda, selle peale Kodanik X näitas oma invatõendit. Aga alati pole invaliidsus näkku kirjutatud, paraku. Ja raskemad juhud üldiselt sotsiaalteenistuses ei käi. Vahest ainult ratastoolis.

Nüüd on Kodanik X rikas. Tal on kaks korterit. Teist üle anda ei õnnestu. Ene Laane pole talle isegi vastanud. Mõlema korteri eest maksab. Ja arved jooksevad. Nagu elu jookseb Kodanik X-ist üle.




Lõbus on elada Eestimaal. Eriti kui teile sotsiaalabi osakonnast öeldakse: „Kui ei meeldi, vahetage kodakondsust“.
Ometi on meid nii vähe. Üks miljon. Peaksime igat inimühikut veeretama nagu kerjus senti.
Lõppu Happy End?
Ei usu, kui nii enestega käituda lubatakse.
Kõik tahavad saada superstaariks, osad peavad jääma abivajajaiks. Kahjuks. Elu.
Kodanikuühiskond algab julgetest kodanikest.
Kodanik X siis julges.
Kuigi ta pole Ingel.
Üldsegi mitte.
Tal pole isegi tiibu.