Monday, May 30, 2011

Parimad vaatekohad

„Ärge, ärge äratage mind!“ karjus kunagi ammu valgesse, praegu pruunide, roosteliste plekidega kaetud riidepalakasse, seda enesele, oma silmade ette tagasi kiskuv koolnu.
„Me Isand, me Käskija, ärgata on aeg! Juba kolm päeva ja ööd möödas, kui Teie unele suikusite.“
„Ah, te mõistmatud! Kui ilusat und mina nägin, lausa paradiisilist vaimu ja mõistmist selles mina ära tundma sain!“ rahmib ülesse aetu, kollaka käega eitust Äratajale.
„Me vaimu Valgustaja, Teie kõik kannatused ju ära kandsite, oma ihule ära märkida lasite! Inimsoo pattude eest. Neid headuse juurde kutsudes, nende hingi järele katsudes! Nüüd piinade tundmiste järjekord nende eneste pärisosa!“
„Või nii, no seda pikalist vaatemängu tahan mina lausa kurvastust nautides vaadata ja näha! ütles Kristus ja tõusis taevasse.
Sääl oli ta Isa, lausa enese kõrvale, kohad kolmele, kinni pannud.
Parimad vaatekohad.

No comments:

Post a Comment