I – etapp
Gyrsa ja Klemm külasimmanil, see siis tänapäevaselt diskol
Eestis ja ka muus ilmas need maakohad, linnamehele perifeeria, sihukesed imelikud paigad, kus kaua - kaua võõrastverd mehi endi sekka ei arvata. Nii ka siin - Põrgupaugus.
Vaevalt said Gyrsa ja Klemm külla maabuda, kui uudistajad kohe kokku voorima hakkasid. Ikka et, mis mehed ja kust tulnud ja et mis vellekestel siiatulekuna kavaks plaanitud.
Klemm, enesel irvitus suunurgas mürkrohuna õitsemas, selle peale surmtõsiselt vastanud: „ Me sellised rahvaluule kogujad, nagu esimese rahvaliku ärkamise aegu. Kallis memme – taati, on’s teil mõni vana salm või looke? Me kohe kirja paneme, sulega paberile sehkendame, esivanemate vaimuvara ei saa, ei tohigi mitte ära unustada!“
Aga ega selle peale külamoorid jonni jätnud, ikka tegid asja läbi põigata, enestel silmad ümberingi vilamas kui pesa heitvail mesilastel. Mõni lihtsameelsem tuli isegi täitsa tõsimeelselt õuele laulemaiemagi.
Selline asjade sebimise värk viskas rihma maha kõigepealt Klemmil. Meisterdas mees lakast leitud lambanahast trummi taolise esemetüki ja nagu kedagi teel tulemas nägi, nii viskas vana kasukaräbala selga ja toast välja õuemurule karates, sellel karutantsu tantsides, kukkus seda va trummi taguma, alakeha ühemõtteliselt seksuaalses rütmis õõtsutades muudkui jorrates:
„Uhuuu, uhuu !
Ära sina tule musta manu, musta manu!
Tema sinu hinge ära röövib, ära röövib!
Haah, haah!
Sina mine valgesse peidussa, peidussa!
Siis sina saad mehele, naisele, peiule!
Jooh! Jooh!
Mina sulle tõtt kostan, tõtt kostan!
Ei valet tunne mu suu!
Kolm tilka verd ainult mul anna
ja sõrale anna mul suud!
Uuuh uuuh!“
Enesel mereröövli lõust ja nullsoeg, kõrvas tolgendamas svastilise graveeringuga garneeritud jäme hõberõngas. Silmad peas sellised nagu oleks kärbseseene tarbimisega vähe liiale läinud. Va šamaan sihuke – uuh, uuh tõesti!
Mõnigi uudistaja unustas selle etlemise peale rattatüki, teine koti ja kepi ja kus pandud lausa leekides küla poole tagasi.
Lisaks kisa milline naabervalla piiregi vallutas: „On’s alles hullvaimud, hullvaimud!“
Nagu olnuks sellest veel vähe käis Klemm öösiti väljas künka otsas ulgumas. Seda oskust olla talle üks kasahh kunagi õpetanud. Eriti täiskuu kanti võis sellest üks päris kenake ja meeldejääv horror põlisrahvale kujuneda. Külakoerad olnud igatahes lausa sillas – Klemmi algatatud ulgumisest sügava hommikuni välja hullunult haukunud.
Vehiti selle peale nende suunas nii juttude kui kätega. Vehiti mis vehiti, selliste lollide juttude ja maskeraadide peale jäetigi lõpuks nad rahule. Ju arvati, et ongi mingid pooletoobised tüübid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar