Saturday, June 18, 2011

Minituur romaani „Vikat lõikab kõrgemat kõrt“. II – etapp

***

Üksindus teeb isase isendi paraku kurvaks. Igav hakanud, neil seal kahekesi, ei ühtki nooremat naissoost indiviidi hääleulatuseski. Silma ja käega katsumise võimalikkusest rääkimata. Arutatud siis seda seksuaalset situaatsiooni. Kahe peale see võrrand lahendati, kuigi ka lahendusversioon paraku mitme tundmatuga kippus kätte tulema – parim ja ühtlasi halvim koht suhete sõlmimiseks ikka tantsupidu ja sellele eelnev soojalt soovitatav kohalike vantide seltsis käraka panekuga ühestükis.
Nii nad arvasid, kui külasimmanile marssisid. Riskantne, muidugi, aga kes munavargust ise järele ei proovi, sööb vaid sellest mõnusast suutäiest põrandale põlatud koori!

Viinajoomisel see eripära, et kõigis seda saatvais staadiumites näeb suhteliselt selgelt, kes on kes. Juhul kui ise muidugi piiskagi ei võta.
Mis üks otsatu vägitükk või lausa imede liiki kuuluv ilmutus, millele Gyrsa ja Klemmi nõder vaimuramm lausa tahtevabalt end alla heita lasi.

Vanapäraselt simman, vahepeal siis disko, vaevalt nüüd reiv – mis kestab maakohtades lausa varavalgeni. Olid siis Klemm ja Gyrsagi seal enne õiget peo pealehakkamist viinakest lahendanud ja kohaliku ladvikuga muidujuttu puhunud.
Aga ega Klemm suutnud oma suumulku kinni hoida, ta juba natuurilt selline ärpleja tüüp – vastupidiselt Gyrsale, kes ju tegelikult venelane, päritolult küll siinne. Vanausuliste hõimlased siin juba mitusada aastat, need kes Peeter I – se eelajastul ja hiljem Peipsi äärealadele maabusid juba ju kolmsada aastat tagasi. Aga eesti keelt paneb Gyrsa puhtalt, lausa ludinal, kakskeelne – bilingvist.
Eesti vabariigi kodanik, sõnaline „au“ eesliide presidendi poolt küll veel viseerimata. Küll seegi tuleb, kus ta pääseb, meil ju suuraatelised plaanid käsil - Eesti tuleb maailmakaardile kanda!
Klemmi võštupaitamine* täitsa kohatu, ähvardades ära rikkuda rahumeelse integratsiooni maalaste rüppe. Oma pideva hoopleva pläraga segiläbi õpetas mees neile džuudonippe, õnnestudes isegi ühel väegade purjus isendil tolle jopekäised seljataha kinni siduda, mis muidugi kuidagi džuudovõtete valdkonda kuuluda ei võinud. Misasi tegelikult üldse kummaline polnud, teades, et Klemm ise ihuliselt mitte viit sekunditki polnud tatamil viibinud. Vandersell, kes peale nimtatud trikki pea kätetu, oskas peagi enesel nina veriseks kukkuda. „Veri nõuab verd!“ kukkunud ärasolvatud maamehed õiglust nõudma.
Läinud siis kõvaks madinaks, nemad kahekesi, külabande õige vihaselt vastas ruigamas. Gyrsa seisab, endal nii liitrijagu viina sees ja tema ümber keksib mingi kohaliku tähsusega krahviklähvits, ise ei ulatu Gyrsale õieti püksirihmanigi. Vehelenud oma minikombitsatega küll kungi, küll fud. Sai lõpuks aru, et paljaste kätega siin midagi ei saavuta, rabas raibe pudeli. See habras anum täitsa viina täis, alles täitsa korgi all muideks! Ja raksti sellega Gyrsale otse lagipähe. Pidi veel üles hüppama, see vaene kasvult katkutud vend, muidu poleks lihtalt ulatunud. Ime, kultrast taburetti tooma ei läinud. Gyrsa seisab ja mõmiseb mõtlikult, käekäpad laiali nagu kallistaval grislil. Julgats võtnud teise pudeli ja lajatanud uuesti, pudel jälle partsti puruks. Gyrsa ikka puha püsti, ei kõigugi teine! Ise mörisenud kekatsile siiralt, naiivse eheda hämmeldusega “ Mees mis sest elusast viinast raiskad, ah? “ Ja siis vihastanud lausa korralikult ja kui oma käelabidaga virutas! Pinn! Selli lõi jalalt õhku nagu multifilmi Jerryl. Ütlemata pikk vabalend olnud teisel, maabudes lõpuks lahti unustatud uksega kuivkäilmas. Välja sealt taarudes, sa perkele, prilllaud nagu võidupärg ümber kaela. Gyrsa Klemmi jutule vahele niheleb: „Ma nii mitte eriti …, ega…tahtnudki, natsa…, rohkem nagu hoiatuseks. „
Tegelikult Gyrsa teades, tundes, tema löök lausa kanglöök, kangilöök, just nimelt!
„Ah, kas nägite, nägite, …klounid!? „ olla Klemm kui kohtunik ja sekundant üheaegselt ümber hämmeldunud kohalike keksinud.
„Miskene mees, ta oleks selle teie pähmanist pealiku kasti kah lüüa võinud! Aga halastas…, ise olematuid pisarad pühkides. Ja tõstnud Gyrsa käe otsekui võidu märgiks üles. Aga pärismaalased ei jätnud, ei! Kus sa sellega! Kui eesti mees on viina saanud, tema alla ei anna, tema läheb ja võtab aiateiba, rabab puukuurist kirve. Isegi pikali lööduna tirib end rohujuuri hammstega haarates edasi, ikka edasi - kas see ongi nii palju kiidetud rohujuue tasandi eestlus?
Nii nad siis seal võidelnud, ise ikka väheke rohkem suutnud vastu anda, kui ise tappa saada. Taandutud tasapisi peomaja sisemusse, saalinurgast tüki maad parem vaenlase parvi tõrjuda! Eriti hulluks olla madina lõpp läinud, kui kolm lihast venda, kõik poolproffidest maadlejad sõjapärandisel BMW mootorattal kohale pläristanud, mille külgvankril lisailuks veel kuuliiduja alus, sedapuhku õnneks küll ilma tapamasinast täiskomplekti moodustava tulipritsita. Eks need mehed viimaseks reserviks välja kutsuti. Kaks neist saatis Gyrsa koos aknaraamidega välja, värske õhu kätte tuulduma. Kolmas, see kõige kangema olekuga jäänud poole taplemise pealt äkki lolli näoga vaatama, ähkides küsimas: “ Gyrsa, sina ise või?“
No olla mehed kunagi koos spordikoolis käinud, ühes maadlussektsioonis mitu aastat seda va nupuvõtmist koos harjutanud.
„Mitte üks moka kobin enam, see meite mees!“ käratanud vanem vendadest.
Rahu sellega majas, kõik tuled põlema, meestele viina, litsidele limonaadi. Nüüd alles õigeks peoks läks, tibidki olla kohe õite lahkemaks läinud.

No comments:

Post a Comment