Wednesday, January 12, 2011

Duel sur les fourches*



William P. Frith
"The Duel Scene from Twelfth Night"



„Duell!“ karjatas ärevil nooruk, justkui püüdes oponenti oma rapiirterava pilguga juba ette haavata, surnuks torgata. Hüütu ei pillanud sõnagi, vaid kärmelt käest kistud kinnas laksas väljakutsuja ärritunud ninale kõigile kuuldva aristokraatliku – riivava laksu.

„See oli küll ilmselge vastus!“, haaras nooruk nii tunnistajate palituhõlmadest kui nende juba fantaasia mässule leekivatest meeltest.
Vastuseks kärgatas põlispuude all saluudina kümnekõriliselt sõnade lasked: „ Viva la duel!“**

Algataja, püüdes mitte libastuda labasusel, jätkas kangekaelselt kaanonite radadel, traditsioone paatosega elule hõigates: „Minu au on solvatud, mu hing ja keha on valmis seda kaistma. Oo lugupeetumad, mu sõbrad, kes teist oleks valmis hakkama mu sekundantideks?!“

Elevil sooviavaldajate rohkusest otsustati liberaalse loosimise kasuks, kasutades selleks pühaks toiminguks ühe osalise juba küll üpris proosaliseks kulunud, see eest oh kui väärikat peakatet.
Pabersedeleilt võristati ette neli nime. Nende kandjad sirgusid enestest suuremaiks. Sel korral vaid korraks, hiljem korduvalt, neid endidki sellega ära harjutades, vahel lausa tüdimuseni.

Siis nad veel ei teadnud.

Kuigi nii mõnegi osaleja pilk kahtles, kehaliigutus kõhkles, teadsid ju kõik, et duellid olid juba aastast xxxx karmilt keelatud.

Münt, see varemgi elude - surmade üle otsustaja, veeres kaua hõbedaselt kõlksudes, hetke veel kõheldes, vajus sedapuhku reversile kullina tiibu laiutama, relvade liigi määrates.
Võitluse toimumisaeg otsustati varahommikusse, sest ei võidud kindlad olla ajastu diskreetsuses.

Õhtu võõpas pimedusega homse võitluse paika. Vaid vana pargivaht pomises talle nii ilusa kõlaga tunduvat sõna: „Duhell…!“
Õrnalt jäi sellest pool ta vuntsile kiikuma.

Teras läikles relvade teravikelt, duellantide käed värisesid – arvatagi raevust ja kirest, kuigi sügishommik kakles juba talve saabumisega, jõuetult, vaevu veel suutes, külma udulaviini nii alatuid auke torgates.

Relvad olid tõesti auväärsed, valmistatud Solingeni tehastes. Duellandid kaalusid tõsisel ilmel sõrmedega relvade raskust.

„Armastuse nimel!“ hüüatas esimene, tervituseks relva tõstes.
„Au ja enese nime eest!“, kajas vastuseks vastaselt, kes millegipärast ebaviisakalt oma relva nuusutas. Või tahtis ta hoopis näidata oma rüütellikku surmapõlglikkust? Või märku anda peatsest veremahlade õitsemisest enese terariistal?
Sekundandid neist kahelpool, võtsid võitlejad sisse esmaasendi - Prima.

Kuidas nad võitlesid! Naise nimel! Oma au ja armastuse nimel! Maapind oli veidi mättaline, see lasi kavaldada. Rapiirne rünnak oli kahjuks võimatu. Ka floretne. Vaid epeeline osutus võimalikuks.

Mis võimas vaatepilt! Relvad vehklemas vastase rinna lähedal, võitlejate suudest paiskumas hingeaur. AK kasutas üliosavalt lasteral parriesi - külgkaitset. Ah, kui vahvasti vastas sellele ER, relv sooritamas samas taktis kehaga cirkular parriesi - ringkaitset. Aga see oli vaid ju protection - kaitse. Publiku seast kostus poolpettunuid, õhutavaid hääli: „Attaque!“ – rünnakule! „En avant!“ – edasi!

Naksti! näpsas duellandi AK relv vastast alatult tuharast. ER pareeris, minnes sujavalt üle kontrarünnakule, suutes kahjuks käristada vaid vastase pükstesse augu, millega teenis pealtvaatajailt välja vaikse vilekoori.

Järsk hääl katkestas salajase duelli. Kui teadis pargivaht, teadsid ka ülemad…. Ja nende nooradjutandid.

Nemad siis veel ei teadnud.

Camarades – seltsimehed, mida te siin teete!? Teie praegune tegevus ei vääri me suure ürituse nime. Seda ei oskagi kuidagi nimetada…!“
„Ära siis nimeta!“ välgatas ER silmi.
„Ma pean! See on mu kohus. Minu kui noorvõitleja oma!“ Ägestumine värvis keelaja kaela sama punaseks kui ta rinnamärk.

„Või temal on kohus!" ütles LM irooniliselt. Siis ta veel ei teadnud.
Et kohus tuleb omakohtuliku teo üle.

Ja nad kutsuti vaibale. Punasele - Rouge tapis’le
Nad kõik.

Duellandid:

Ain Kaalep
Eno Raud

Sekundandid:

Lennart Meri
Valmen Hallap
Erik Andresen
Heldur Niit

Põhjus oli mõistagi ajalooline - naine - Leili - Marie Kask, prantsuse filoloog - tõlk.
Aga siis nad veel ei teadnud.

Et nad jäävad ajalukku, kui teadaolevalt esmane eestlastest duellikoosseis.

Vaid rektoraadis uuriti kahtlevail irveil võitlusriistu – kahvleid, otsustades, kupatades kogu seltskonna pattu kahetsema Kommunistliku Kasvatuse Konverentsile. Justkui oleksid nad tahtnud taaselustada buršide kombestikke. Mis ju ilmvõimatu, kuuludes sakslaste, kunagiste ristirüütlite - okupantide järeltulijate traditsioonide varasalve.

K. Hindrey oleks ehk elutargalt muianud: „Femme fatale!“* või „Cherchez la femme!“*
Aga teadagi, tema ju vana balti burš, seejuures väga hea vehkleja kurikuulsusega. Mõistmatul moel küll päevagi ülikoolis käimata, õppimata. Aga see juba teisest luust lugu.


Aasta oli siis 1948.
Minu ema ja isa olid siis üheksa - aastased. Sõid puulusikatega. Mõlemad. Sest alumiiniumlusikatega oli kuum süüa. Liiga kuum. Et kodukeedetud suppi süüa.


See lugu siin antud teemal kolmas kirjapandu, esimesed kaks olid:

1) ajaleht „Tartu Riiklik Ülikool“, nr.4 – „Kah kangelased“
2) Pekka Erelt – „Kui daamide au kaitsti „lauahõbedaga“

J’ai l’honneur!***

* Duell kahvlitega - pr. keeles
** Elagu duell! - pr.keeles
*** Mul on au! - pr.keeles


Mulle rääkis selle loo üks duellist osavõtja. Seega see tema nägemus. Ta nüüdseks Manala mees.
Minule jäi au see kirja panna.

No comments:

Post a Comment