Õhk põlvitab kuumusest
tulipunkt leitsakus
Päike aiva kõrgemale kerib
termomeetri skaalatrepi pulkade kõrinal
Ja vari kaob maalt
Lahkudes kehadest asjadest
Laisalt lehvides eemale sallu
Lehva lehva
Nägemist
Jääge ellu
Sääl jalutult tuiab ja ümiseb
Laulu õhtust
ja veeniverre kastetud loojangust
Mil jõu ta tagasi saab
Tiibu sirutab üle küngaste
lauskmaa
Kuis tema viskub kehale järele
Ahnelt omastab
Hüljates veel enam võrgutab
Kui heitlik
kaksikust armuke
Öös jälitab murdjaid kiskjaid
nende tegusid emmates
ingleid ei iial
Päiksepeegel kuu
andes tal suud
enesevarjutusest olemast lakkab
Asfalt õitseb
musttumeda keelega üksindust maitseb
Kord ühendab end kuuenda meelega
lahti siis enesest jälle lahkab
VariHetk hommiku saabumisel
esimesse päiksekiirde
korraks kildudeks variseb
Ööseks end kogub
Varitseb maas
Valitseb taas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar