Põrgupääsmed

Isa!
Vaata vaid
Kas sinagi näed?

Öös kuis kiirongid tuhisevad taevas
relsid tulejoontesse kisklemas
virmalisteks äkklaskumas
Ah!
Kuis veereb
täheratastel Suur Vanker
sätendab sähvatab ka Väike end järele sirutab…

Isa!
Miks
ei vaeva
ahvatle
sa ootajaid maiseid
kel päriskodudeks rohtunud teivasjaamad?
Kelle sammudes samblased arusaamad
Kas siis nemad ei tahagi
reisida läbi taeva
Korraksi jätta murede kogumiste vaeva?

Isa!
Suure Naela otsa viska kaabu!
Neid valgusta!

Poeg!
Oh mu Poeg
Neile omad
vaid võõrad mured

Nemad pole me jagu
Tõelised ostjad
pimepiletilunastajad
siis ära näeksid mu kabjad ja sarved

Pääsmed Põrgusse
Sihtjaamadeks Unistused
Ahvatluste tulemärkides
Ostavad vaid need
Kel kitsaks jäänud maapealsed rännud
tolmuks kulunud äratrambitud teed

Mu poeg!
Meie püüame poeetide hingi
Neid sõnatähtetega maalijaid
Kelle mõtted käiavad laiemaks lugejate ringi