Suside sosin

Oo õeke
Oo vennake!

Tõuse
kuupaisusse!

Öösse kergita end
Kihva terita
ihusse

Murra lihasse!

Tiri valusse
Karjesse
viimsesse

Nakata kõik
enne hommikut

Päeval laialt naeratust külva
kui katku 
inimlapsena hüüa

Hingepäi

Mida ma teen?

Alati

Üle elualasi ei ulatu

löömaks vastuseid:

Valesti?

Õigesti?

Tean

Alati

Ometi

Hingepäi

Alati ei peagi haavu

kinni õmblema

Muidu unustaks

Kui sõuad sa viimasest jõust

 Kui  sõuad sa viimasest jõust

oma poolpuretud paadi ja kerega

Vaba vett kiilu alla!

:soovib mingi mööda seilav lõust

Ma otsin maandumiseks maad idikas!

:jorrad kohtlaselt&kahtlaselt

Ta ei saanud aru

Laulis seilavast kirstust ja aaretest

Vist jäänuk mereröövlite viimasest tõust...

Ometi

ta aerutõmmetes kobrutas usuvindiselt

Tegi kutsuvalt kadedaks 

CA

Või sinul raisal on depressioon!
On pljat Pribaltika imeloom!
Mis haigus see veel on?
Kirsa number viiskümmend ravib!
Otse otsaette
Matsti!

Peale kuut kuud mõtled juba vene keeles

Värvides rohtu staabi ees
sunnid ennast kirjama läbi tsensori koju:
Kõik on kuradima hästi!

Et ka see „kuradima” läbi kriipsutatakse
saad teada kaks aastat hiljem
olles tagasi kodus 

Veidi enne Võõrleegioni viit - Marche ou crève!

Proosaline mitteroosaline lasteluule

Ma ei ole kellegi 
kuradi pehmolemmik 
või mängulelu

Ega samuti fucking Laiskloomane Koaala
keda nii nummi vaadata Vanadel Kõblastel

Samuti pole ma arutu buliimik Winnie Puhh
kes sööb külmkapist ära
isegi näljast suitsiidi teinud hiire
arvates: see on karvane hamburgeri pihv

Olen Lennuk
juba IsasLaev
Ja mind veavad seitse sõjaratsut
kes näevad hirmsat vaeva
mu vaimu vedamiseks läbi klassitaeva

Ometi miks mu Majakad
pööravad endit liivakelladeks?

Nii alatult alati!

Kui neile lähenen
plätudega: pläta pläta

Olen ju lihastes PandaJõmm!

Alice tuli mulle uksel vastu
saabudes hingetult ahmides säästude müügilt

Drinkisime öös

Ilus Loojang vaatas meid
meie VIPhonedes

Tavaline laotas tihedalt tähti
milliseid me kumbki ei osanud lugeda lahti

Üksi

Rannatuul 
veab veele sügisvahus raskeid astmeid
---------------------------------------------
Kaldaribal ootad 
veel sinule nii nimetut
Kes su kõrvale äkki imeliselt laskuks
ja tulelill tal leegiks põuetaskus
---------------------------------------------
Koduteel
vaid veniv videvik sind võtab vastu

Kust ja Kuhu?

Surmasuu sind suudles

keelega ja pikalt

Sa oleks tahtnud ruttu lahkuda

Semelfaktiivne situatsioon e targaks saamise raskus

Vot alles situatsioon
no kasvõi püksi sa situ
seegi pelgalt tulemuseta aktsioon

Üks Juhan
endine Juku
täispeaga lendas läbi aknaklaasi

Pea jäi välja
kere ent tuppa
sissepoole raami
aga väljas külma 25 kraadi
ja kaela ümber žiletine krae
pöörata pead sai vaid 0 kraadi

Kurat ja vängemad sõnad
ei aidanud mitte

Redelit pidi ülesse kõikudes
samakseltsimees küll nägu vähe hõõrus
ja vaimu virgutas puskarikraamiga
helistades lõpuks Päästeametisse arusaamisega
et situatsioon on tõeliselt sitt
ei aita siin enam sõnaline ei kehaline vitt

Kaks tundi läks aega
ikkagi Kolgataküla
mis teha…

Ära päästeti mees

Nüüd aknaist möödub
perse alati ees

22.08.2012

Eestlane öisel ristteel

Sa sõrmitse oma ajakukrust
nukrust

Nende noorushetkede arutust
kus kajana kuuldel mälestushuiked
kui lahkuvate sügiseste
luikede lend

Näppides neid meeltes kui viimseid sente

Mu kassalaekast saad lisa
võin müüa

See maksab vaid hingehinda
Rahu!
Ma ei käi pinda

Sul niigi puudub valikuvabadus
veres ringlemas vaid alandus

Aadrit nüüd lasen
vaid kolm tilka

Mitte minult
sa rumal!

Mu saatan
Mu jumal!

Miks minu tapsid
narrusekuube enese rüütanud Kaval Ants?

Kaitseasend

Must sünkjus mu pales

pole vihast
vaid kurbusest

Lihtsalt pikalt elatud valest
olen kasvatanud kaitseasendi

Kogu see uni

Ses unes ma aina lükkan lund
nii kohevat ja sõmerat

Kui narrus käes vaid maalrikellu
--------------------------------------
Nii mul tundub
--------------------------------------
Kesk ääretumat välja
karjeks avan suu:
„Mu Jumal,
kas see ongi sinu avat Poogen?
Miks sel pole rida, täppigi!?“

Naer vastuseks mul lõhkab
trummikiled mõlemad

Taipate?
Mis irv!

Jah
Daamid
Härrased
Kas teie pole näinud sarnast und?

Nii üksi
eraldi?
Te mõtelge

Ma seniks läen
lükkamaks lund
nii kohevat ja sõmerat

Rannahooaeg

No ma ei või!

Taluda

Eemal keelavates poidest

mind tabab järjekordne depressivoog

mis üpris uputav

Miks tunne sellest

nagu oleks see seitsmes või nüüd üheksas laine?

ikka kuradima padulakkamatu

Andke rõngast

seda päästet!

Te sindrid!

Sellegi te rahaliselt ära kõblanud!

Tekst sel: „Seoses MASUga

kandevõimet vähendatud poole elu võrra!“

No ma ei või!

Paluda

Karplauhti*

Puhh!

Anu!

Miks anud vaikides

laugude laugaste alla peidetud ometi keeld?

Andumiseta andmisekohustus…

Mnjah

Karjuv vaikelu

Sisemine kuivkaev

Surunutune kehatakt

Ei aita isegi pisipettus – migreenihoog

Seljad vastamisi lebate

tapatandril – voodil

Anu!

Seda mälestust

et oleks kuidagi kergem

ära unustada hetke

millest kõhus tiirlevad tigedad herilased

Kuhu küll jäi

nirvaanatõugu liblikate tiibade tolm

kui su lõualihastessegi surus end nende krampmagus lend?

Rusu

Ma teda pea ei tundnudki

Elas viis maja edasi

Kõhevil vildakil sissekäik

aknad haarasid suviti lehka – kohe nende all õitses väljakäik

Ta sai peksa pidevalt

Verbaalselt ja otseti näkkugi

„Mille eest?“

küsimise eest

Nii päevi

kuid

aastaid

Terve see elu

Pärast surma kuulutati Märtriks see Märt

ja loodi temast skulptuur

Kuju ei küsinud sõnagi

Postamendilt maha astus – rahvale lähemale ligemale

Nad pildusid ta Rusuks

Edasi tagasi käib päev

Mees
Ae Mees! 

Oled
sa vaadanud otse päikse südamesse
laskuva taevalambi hõõgumisse
hetk enne loojumist
kuuaega kukkumist?

Edasi tagasi käib päev
Tema teab
näeb

Või merelaineid
nende päid
vahuharju
Pahinal rannale sünnitab kive
kes kandmas su nime

Alul su põlvele kiikuma
Hiljem aeg künnaks kui lahku te vaod
teistele mandritele
arusaamiste kaugustesse kaotab

Edasi tagasi käib päev
Tema teab
näeb

Hetk enne hauda kohtute
või siis hiljem 
kui nad ikka käivad su
kalmuliiva riisudes silumas

Seda nii pikalt oodatud paid tegemas
milliseid eluajal ehk ei saanudki
sa tundma
pea eest ära keerasid 

Edasi tagasi käib päev
Tema teab
näeb
aga vastust küsib sinu käest

Mees
Mees…
Ae

Üks traagiline mees

Ma tundsin üht meest
väga traagiline see mees
end iga päev õmbles kokku
ja lahku

Ikka
Lipati
Lapati


Lehekülgedeks kokku
Luulevihikuks kogus

Nõeludes valusat
enese
omade ja võõraste elu

Nii traagiline mees
et read põlesid kiiresti hõõgudes
need sündinud olid tema südame seest

See mees elas mu sees

Jah…
Oli
Tuli

Ja läks

Laugude all

Uuh!

Ka minul on valvaja!

Oma valvur ja vardaja!

Nõnda porises mulle silmapiir

Kes? pärisin

Muidugi silmaring

pilgutas vastust mul horisont

Ilmamaa peatus e. sünnipäev

Sünkpilvi tõugates
ja pärisomaks tunnistades

Küll tahaks öelda
urintasaselt ja lausa leekivil silmil:
Tule tuul ja tõuka pilvi!

Aga IlmaJaam
Ei mitte see 
kust vihma&päikest saab

Lubab vaid ajakohalist luuletust

Elagu IlmaJaam!

See peatus
mida läbides 
igaüks meist 
alul vanemaks 
hinghiljem nooremaks saab

Mu sisemine uks

Mu sisemine uks

aiva lukustub

Sulgudes (vedruvemblaga) – plaks!

Ainult paberil

sel näival vabadusel

avaneb taevasse või mulda 

Sillad me vahel

Lapsed

Need armusillad me vahel

Me verede kestmiste ahel

Mis me elulehekülgi lapates köites

tundeid otsekui avali pihult ikka toites

Isegi siis

kui me kehad on teineteisest kaugel

neist hinged hingavad nii lähedal

Taevaveskitiibadesse puhujad

Kui sest tõrvasest
imekübarast tõmbame vastakuti
omi südameist päeval nii allasurut tundeid

Ja igal õhtul
viskame need taevasse sõudjasse kuusse rippuma

Me suudame oodata ja olla vait
karjudes vaid vastu tuult sõnu magusaid

Aga silmis juba meil punahelk
ja aeg mida keegi tagasi röövida ei saa meilt

Täiskuu aegu kisume me sellest valla ulged
ja ainult hõbedased kuulid me kooni sulgeda suudavad

Las rumalad siis proovivad
kõik lastu nende vastu pöördub vaid

Me suudame oodata ja olla vait
karjudes vaid vastu tuult sõnu magusaid

Sest meid on rohkem juba ju kui neid

Neid taevaveskitiibadesse puhujaid

Meid enam kui neid on läbi terve aja

Kas keegi neid üldse vajab

Miks vastuseks on kaja?

Ka tema tuleb mõrvata

Enivei

Iga kell mis vähegi on väärt
teeb liikumise edasi

Nõksuga või ilma?

Teab vastust tagataskutark

_______________________________

Mitte see kuradima ärapeetud perpetuum mobile
või Timemassin mis iseenesest samuti ju ajatuuleliputaja

Ja selle masinist
kelle karjeist Hulleri palatis

koorub seintelt mädamunaline värv: ta liigub siiski!

__________________________

Mõni kell teeb: tikk!
Teine: takk!

Mul taskus tiksub võõras miin
Vastust võttes loen „Tick-Tack“

Tarbin

Reklaam teeb keelekasutuse värskemaks

kuigi paksenen vaid minikalori

___________________________


Keelekatlas ühekspõlemisest mu olemine veidi Hell

Nii näitab minu rinnakell

Iga kell!

Ma sulan

Varblased tantsisid loikudes kankaani

Säutsud ja suled kerkimas ülepeakaela

Su ripsmete aplaus surub mälusse valu siiamaani

Kevad ennast näitas nii alasti

Ja kõik tundus liigagi õigesti

Päiksejänkud hüplesid udujalgseilt

kirjates Su palgeile jälgi

ematedretähtedeiks

Nägin tundmuse tummuses

kuidas inimlik viirus

Sinusse tungis

Kramplikusse

võbelevasse naeratusse

selle hetke hoidmisse

koorudes talletuspalvesse

Ainult mina ikka veel valves talves

Sulavad sõrmejälgest jooned ja mustrid

mida ma lõimanud kütkeisse

jäätunud jäämiste köitesse

Mis taanduvad

Sinult nõrgumiste loikudesse

kus varblased tantsivad kankaani

säutsud ja suled kerkimas ülepeakaela

Su ripsmete aplaus surub mälusse valu siiamaani

Sa osta mult pilet!

Sa osta mult pilet!

Siia

varaõhtu poolt suudeldud

vikerkaarelt laenatud värvides Lunaparki

Näe kuis mängurong kihutab

kandes lapsi

neid süütuse hingi

Sa ju kunagi ka sel raudteel kilkasid

kesk õhupallides vagunite rataste rõkkeid

Aga sinul nüüd

õlgadel kibeduste kogemuste pagunid

mis maadligi surumas raskelt

laskmata küüsi sust lahti

Olgu!

Vaata mul silma

mitte must läbi kui elutüdimust!

Siin lähedal

otse Unustuste tänava nurgale toetunud

käsipõsakil ootamas sind

üks vanakraami poeke

mille ust avades heliseb maikelluke

müügilettidel su täitumatud unistused reas

mis kunagi tulitasid südames peas

Need kõik!

Vaid osta!

Kuhu sa nüüd?!

Jah

Aru ma saan…

Eilsed unelmad madalad

ja südame varjatud pool ei tahagi

ennast uuesti haavata

kummardada

võtmaks see sent

ostmaks

kroonimaks

täitmaks

neid vanadeks väsinud unelmaid

Sa osta mult pilet!

siis vähemasti

enesele naeratuseks

See ei maksa sentigi!

nõudes vaid eituste eituse tahet

Ja naeratus

ju rõõmu rõõskroosat karva pilet

mis pitsatiks vannutab sääl palet

Sa vaid vaata!

Mida sul pole?

Siis osta mult peegel!

See maksab vaid hingehinda

See punane buss

See punane buss
Vist Ikarus
Läks teele
kui olime tulnud viiepäevasest pulmast

Sa vaatasid läbi klaasi mind nii pisarpikalt

Et ma kirjutasin punasele porisele bussipõsele:
Kolm sõna

Vastus saabus nädala pärast:

Ühekehaliselt – Sa tulid mulle vastu

Me suudlus õitses kümme aastat

Selle närbumine vaid kümneminutiline kõnesaast

Poogna Ime I

See päev…
Kui…
Lauriito kirjas sotsiaaltemaatilisele üllitisele sooja pooldavuse
No pehmendus paitavaks Jaa’ks
Ei jaganud verbaalseid lakse – kohe mitte üldse!
Mikromegas arvustas sadat teost matemaatilise numberhindega
peale selle kuulsa ühekordse viie
KamskiV ei jämminud grammatikaga
ei plaksutanud nüpeldanud parknahalist luulet keelepiitsaga
Kuuvariasfaldil kaotas ära keeleluisu
omandades Taarausu
Anli Eha avaldas räige thrillerisüžee
Hollywood’i stsenaristid said sest koolnukangestuse
Mouthblock blokkis ära kõik võõrsõnad
kirjates-karjates kristallselget eestikeelset räppi
Rattus kleepis oma profiili profiilsed ja otsevaatesed fotod
Walgekaaren andis lubaduse mitte iial enam riivida riimluulet
Kaur Riismaa hingas välja haikukogumiku
rännates ajas asutas Siuru
visates sealt välja Tuglase
Aleksandra Tšoba ei flirtinud enam
AlexanderVertigo’ga
Margit Peterson hülgas konkureeriva Facebooki
põletas pilguga maani maha Pärnu Kuursaali
Iida kinnitas rinda komsomolimärgi
trükki andes järje „Järvesuu poiste brigaad’i“
Katariinast ära tütarlaps põgenes
Poognapolitsei nüüd teda otsimas
Mathilde kudus rämeda vemmalvärsise kägistava salli
sellise rästikkarva halli
Tolmukas tolmutas kõigile sinepigaasi
kõik köhides kordasid igat ta fraasi
Maximus ratsutas paraadsammul Ratsionaalsusel
hingeluulele diagnoosides ränkraske puude
Kunamollane kolis elama Alicele seltsi Imedemaale
uskudes nüüd mesijutte ja muud roosat kraami

Ah!
Oh!

No on Krt!
kõik ei mahu ära!
Mul ei ole printerkassetis nii palju paberit
Ega tahma
Et sõnamustaga katta seda valget süütust
Seda Imet
Päeval mil see juhtus

Poognas poegis ilmale Ime!
Nüüd ja igavesti!
Poogen!

Tra!
Ei lase see sait sust lahti
Sunnib avama suu – ja kirjasahtli

Kolmsammas XXI

Mees läks läbi keelava seina
Otseti
Tema järele minejaid mahub teisigi

Kolmsammas XX

Õnn õuele astus
varvastes varblased
Kaelusta omaks!

Kõik su teod

Kõik su teod
kaalutakse tagasi
sellest saatuse pika vinnaga kaevust
Kurjusega märgitud kaardipakist
tõmmatakse ristiga leht

Need su teod
nii valusalt löödud teistesse

Ja su heateod valatakse maha
unustades aegade selgade taha
kui vihm eilne
sajab tagurpidi taevasse
enne kui asud viimsele retkele

Las puhub andestust
su vaevadelaeva purjedesse
kui võtsid selle mure murda enesesse

A nagu absurd

Naine igatses ilu. Sõnadest sündivat ilu, mehe käest ja suust. Ja veel küünlaleekide hubaselt hubiseivaid varje. Lilli. Mitte neid nii labastatud roose, ei!
Mingit tavatut filmi. Tunnetest, mis kohtuvad vaid kinolinal.

Nad visati seansi seitsmendal minutil välja. Turvamees keerutas oimukohal veel sõrme. Küünlad vedelesid lumel nagu raketid, mis ei tõuse iial tähistaevasse. Gerberad õitsesid oma jõu külmakraadidesse.

„Võtame takso,“ arvas mees. Ta oli naise kõik tahtmised täitnud. Naine noogutas, nagu oli ta noogutanud kõik need eelnenud õhtud, ütlemata kunagi „ei“ mehe soovidele. Oodates vaid seda päeva.

Rakverre oled sina viidud ja lihaks meie lauale pead sina saama

Siga ruigas. Tippis rahulolematult lumel. Täpselt nagu kass, kes kõnnib vihmamärjal õuel või on kuumale pliidirauale kogemata kombel keksutama eksinud.
Mees vaatas seda seaballetti. Peab märkima, et ta üldse ei armastanud balletti. Ka sõnalavastus, mida ta viimati nägi, oli Vilde „Tabamata ime“.
Mees ses püüneloos igatahes miskit imet ei tabanud. Sedasi siis esialgatuseks. Teise vaatuse veetis seepärast üldse puhvetis. Et ehk seal imet tabada. Ega ta päris üksi seal polnud, baaridaam oli ikka ka. Teatri komsomoli komitee sekretär ja hilisem mitme pornosaidi omanik. Siis kumbki meie tegelastest seda muidugi ei teadnud. Seepärast ilmutas näitsik kombelist valvsust, laskmata meest lähemale kui meeter. Too jõudis siiski kaks korda miskit verbaallähenemise katset üritada, mis sest et kandis sandaale ja omakootud kampsi. Maamehelik lihtsus ise.
Siis saabus kohale kole seakisa, mille kannul ta kunagine arm, nüüdseks abikaasaks taandatud-taandunud naisolevusest Eit.

Mõtlemine sellele heledale häälele sundis teda praegugi veel naeratama. Tehes seda küll igaks juhuks sissepoole, muidu oleks ehk irve huulteservad lõhestanud.

Siga vaatas nõudlikult mehele otsa: „Võta mind selga, muidu ei lähe!“ Enesel selline nägu peas nagu Marie Antoinettel, kui too oma timuka ees vabandust palus. Seda siis, kui too oma pea maharaiujale kogemata jala peale astus. Timukal hale ei hakanud, mehel hakkas.
Mehel oli küll sellest Prantsuse revolutsioonist tegelikult kama kaks ja jumala savi, nagu ta kunagised ajalootundide hindedki puha lötakil ja lössis.
Aga asi vajas ajamist. Siga siia ei saanud jätta. Ta tuli halastamatult tappa. Naabertalus. Aga kurask, kuidas teda vedada, umbes 140 kilo eluskaalu, sa sakummita kurat küll!
Siga muutis taktikat, nagu naine enne lahutust: „Jään kopsupõletikku ja te ei saagi…“
„Jätta!“ ütles mees seale, „laula parem nagu selles Rakvere Lihakombinaadi reklaamis!“
Siga siis laulis. Mehe tinakarva põsele valgusid pisarad. Tegelikult selle reklaamilaulu pärast see teekond nüüd ette võetigi.

„Tule siia!“ kamandas ta, „sina *SS siga!“ Mees võttis aia äärde ununenud vana katkise suusakepi, valmistatud täitsa õõnsast bambusest, üdini naturaalsest. Õhkas: „Osati ikka omal ajal asju teha!“
„Keera selg!“ käratas mees.
Siga kuuletus ja aiatas koheselt, mees hakkas varmalt puhuma, kohe nii, et huuled torrus nagu torupillimängijal „Valhalla“ esitamisel.
Siga muudkui paisus, võttes lõpuks õige ümmarguse ilme. Veel mõnisada törtsu puhumist ja peekionäri sõrad kerkisid lumelt.

Mees pidas suitsupausi. Tõmmates piibuga pinutagust. Vaene aeg, sellepärast. Aga ikkagi oma! Aeg loomulikult.

Veel mõned sisse- ja väljahingamised ja siga kõikus bambustoki otsas, täispuhutud nagu leinakõne kadunukese voorustest. Võis minna. Naabertallu. Asi vajas ajamist. Eesti asi.

Tee peal kohtas ta poisikest. Poiss uuris: „Võin ma siga hoida? Korraks noh!“
„Milleks,“ urises mees.
Talle meenusid millegipärast äralendavad sead.
„Kurat sinuga, hoia ja kanna nagu lahingulippu!“ lubas siis poisikesele. See siis kandis, kohe naabriõueni, ise uhkusest puhevamalgi, kui lendsiga ise.

Naabertalus lasti seast õhk välja nagu pätist ülbus, kui ta ootamatult kangi kandvat isikut kohtab.
Nagu siga maapinnale jõudis, kukkus kärssnina üürgama:

*„Oh ära karda, kallim,
ei sind ma tülita,
ei iialgi su armu,
ma taha kerjata.
Las jääda nii, kui oli,
las jääda nii, kui on.
Las jääda saladuseks,
et sind ma armastan
Võin uhkelt, külmalt, võeralt
sinu silmi vaadata,
võin vaikselt nii kui vari
sinust mööda minna ka.
Las jääda nii, kui oli...
Võin teistel suud ka anda
ja teisi armasta,
kuid südames vaid siiski
ma olen sinuga.
Las jääda nii, kui oli...
Võin vaikselt rannal sõuda
ka ilma sinuta,
võin aga põuepõhjas
sind kanda lõpmata.
Las jääda nii, kui oli...“


Vett täis silmadega vahtis kogu see hingevõtjate jõuk seale otsa. Tapahimu polnud enam üheski pilgus.
Hoopis nuuksuv naabrieit tormas padavai uude, äsjaavatud supermarketisse. Otse otsapidi Rakvere Lihakombinaadi leti ette ja kus kukkus sealt rabama! Korvist ei piisanud, täislastis käru alles andis kassani veeretada!

Vorst maitses hea! Sigaliha marinaadis samuti. Viina lonksati hooga.
Siga matsutas oma nurgas magusrokka.
Ainult üks mõte häiris meest: „Mida selle seaga küll peale hakata?“

Eit siis öösel unetransis olevale mehele seletas: „Vii Rakverre, kas sa siis reklaami lõpuni ei vaadanud!?“
Mees ise ei pidanud viimagi, lausa järele tuldi.
Rakveres, Lihakombinaadis ei uskunud keegi sea õrna laulu.
Ikkagi kapitalism! Mis sest, et võõral, välismaisel kapitalil põhinev. Liha sööme ju meie! Ja toodame! Ja veristama ei pea ei oma meeleliigutust, ei pärissiga. Head isu!

* Siin: SS = Sigade Siga, maameestele pole jutt raisata!
** Anna Haava sõnad

Tuttav?

Miks mina alati ei usu
mida öeldakse?
Otsides ikka sõnade tagant
või seest

Seda mida seal pole iialgi olnud

Otsekui ise valele kasvataks pikemad jalad
pagedes pakku nii siira südame eest

Positiivsuse positsioneerumine

Ma tahtsin mõelda edumeelselt
ja edukeelselt
hommikuti saada positiivseid uudiseid

Mu automaatvastuvõtja kordas ju kogu aeg:
Jätke ainult häid uudiseid

Mu lootusele vastab reibas naisalt:
Teile pole kahjuks ühtegi sõnumit

Ma ei saanud rahu
otsisin üles nende väikese kontori
Leti taga naeratas neid
Ilusake polnud midagi kosta

Me naersime elu juhusnarruste üle
Tema hääl kõlas veel kenam kui membraanis
Ja tema lõuna sai kellata otsa
Ja ma ei saanud aega enesele juurde osta

Minnes nägin et istus ta ratastoolis

Ma ei teagi mis minus pöördus
Tean üht ta minust hoolis

Mina?

Ma ei jäänud kordama enam kursust elukoolis

Vannun titaanjala nimel mis mind temani roolis

Mind tõlgi!

Kui süda ei mahu enam rindu
Tuksuma
Läheb lendama
kildudena haavama

Igas suudluses mõru šokolaad
Igas kallistuses traageldussund
Ma näen pidevat koolnuund
Mind pole olemas
Tulemas
vastu

Kuigi tasaselt hingates
Leban su kõrval
Surres igas sekundis

Mõistes enese arusaamatust
Miks püüad lugeda minust
Ikka ja jälle võõrast koodiraamatust

Virmalised ma valin

Karges veebruari öös
tuhat säravat sammast
viskusid kuumadeks vedrudest küünlaiks
Kuues säravat võrku
kus sirged ja jooned olnud nii otsata
meelepettega elanult kõrvuti üksinda

Taevas nende rada
sirepihalised tähed näitamas teed
Virmalisteks neid kutsusid
aruta inimesed need

Nad marus nõnda veiklesid
Ise olles nii erinevad
Selle kui vihavõõraga heideldes
Nende üksteist lõikavad kiired
ootekoolmetes kahlates võitlesid

Kuigi nad ei tundnudki päriselt teineteist
Ootamatult põrkasid tähistänavad kummi
kui sädemetest mesilaste pereheit
Lõpuks hommikuks maandus olematuks
nende omavaheline okkane piir

Aruga inimesed need
neid vaadates mõtlesid
See ongi siis üheks ööks himude silmapiir

Haiku haud

Hauad ja labidad!
Vaikus
Haud/surmvaikus kaikus
Haiku öötöö eest haihtus
Kõlksatas tera
Keegi peideti mulda

Kolmsammas II

Surm istus Ristikivil
Koolnud kõik pühitses
maamulda sirguma kääbaste hõikeiks

Kolmsammas III

Pühitsetud Vesi põles
KuluTulega kustutati
Kustutuskumm oli katki

Kolmsammas V

Va vanasti oodati meest
Aastaid tagasi merelt
Südamekompass tuksatas veele teejoont

Kolmsammas XV

Triipkoodiga maakera
Oksjonihaamri kolm lööki
Müüdud Ostja tungival nõudmisel liiglihata-inimkonnata

Kolmsammas IX

Ta elas vaid sekundsähvatuse
Taevas sest servast äärteni
Ilutulestikust purjus siiani

Kolmsammas XVI

Sa kõnni ikka seda käsuliini pidi
Selle selgrool – mööda telgjoont
Hetk enne põrgusse jõudes ära imesta – sind tapetakse mõlemalt poolt

Kolmsammas XIV

Küll reetur palus suu pärani karjes õitsemas
Käed värisemas
Puuriti otsaette kolmas tinane silm

Kolmsammas I

Valekõle ilm
End sügav Sügis oma rüüs
Pea paljana ootamas lund

Sünnimärkidesse maetud surm

Kas need on kustuvad südamelöögid?
Need viimsed elukellukate tuksed
juba avali sülega mullast?
Milleks sinagi pead saama kord!
Või ehk see põtkiva
alles veel sündimata lapse esimesed löögid
Ema paisunud kõhutrummile…

Mõlemad ometi nii sarnaselt vaiksed
tasase maamadala kõlaga
et eristab vaid lähedane kõrv ja meel
see kes aerutab ühise vere mõlaga

Habemekõrtega lõug vastu
nii vastu ärkavat elu
et seisatuvad korraks ajad kõigis inimkellades
nende kahe jaoks
Ja silmadest aknad avali
Ootel vastu sündimise päeva
Hingedes magus valu pärani

Sünnimärkides surm
Veel pole sinu aeg!
Kaisuta neid
kelle küünlad on põlenud maamadalaks!

Need on ärkavad südamelöögid
Need on esimesed elukellukate tuksed
Kostmas juba avali sülega emast
Kelleks sinagi saad kord
Iha sõrmedega pühitsetud
Looduse sünnimärkidega üle kallatud
Naine…

Üheöölibliknaine

Su jalataldade all
südamed mahajäetud
nooltega nõelutud
huikavad peremehi
tätoveeritud need sinna
veenideverede pigmendiga

Kui jooksed sa ära
neid näed ammulisilmi
Alles siis kihvatav kiivus minus lõikab
kurbuse pätsist kannika kivise
korratukoorse
Nagu ikka kui näed
vale varivarjus
uduäärsete lubaduste alla
peitu pletitud poolt

Ja nii siledalt tühjad mu käed

Neist libised
kui üheöölibliknaine
Kelle tiibu
ei südant suutnud ma murda
pärisomadeks
selle valupõlengus lihasvesti põuetaskusse
lapiti ja serviti
Ah ükskõik midapiditi
rinna vastu rahutult liibuma
hetkest koorunud korrakski

Tagasitulek mällu

Vihmapoeg põristab tasa
roostesel plekkkatusel trummi
Tuul kääksutab kõhedalt akende ajast katkutuid hingi
lakkudes omi Golfihoovusest niiskeid soolaseid sõrmi
Ripphäll nöörides kui kuivanud nabaväätides lae all käib ringi
Rabad ta maha et mälust ja tolmust hing korraks jääb kinni
Nukust su talla alla maetult voolab liigpalju saepuru verd
Sahtlist ja meeltepõhjast haaratud
Weltmeister üht lugu vaid oskab
Ei sinagi rohem kui kaasamängida vaevatult:

Üks mees koju tagasi tuli
nii haudade kaugelt
Mõrsja ammugi läinud teisega
Jah teisega Jah võõraga…

Ja sina koos oma sündimata lapsukestega käid oma mälus aina ringi ja ringi

Sest siia ruumidesse sünnivad vaid läbikäijad
Kodukäijaid sa ei oskagi karta
Lihtsalt siin neid ju pole
keset kõdunut kola
See-eest sees on õudsemgi veel
kus pole enam kellegi koda ei kodu
Küll pigistaks rinnus
otsekui oleks su süda sääl alles
nii alles veel
justkui tuksudes ärarebitult
hingestpurskavalt
loojangu veeniverre kastetud hangest
sel tagasituleku katkisel teel

Lugedes aias noorkuu valguses Eesti uuemat romaani

Ta naeratas valgust
Niinõnda tundus
esialguses

Lehekülgi pidi edasi roomates
maitses küll kui soelääpas suvine õlu

Enne sügise valgumist viimase lehe mulda
sain targemaks!
Ega kohe kõige peale ei tulda
Jaa jah!

Tema kingitud Valgus oli madallaupselt labane
selles seedis ennast rahulolevalt vaid algus
Ei keskmist purelemist
Ei lõpppeatusse väänatud surma ei ulma
Kaks kaant ei enamat
Ikkagi enamkenam kui kirstul

At! Kõss!
need patumõtted!

Kolevalus oli kui tõusin püsti
Tagumik tegi naksti
Kärss kärnas
Meel näljast puha sinine

Kana kaagutas kusagil reklaamis
Kas ka munes?
Läen perra vaatama

Halduskohus Eesti moodi

Sina silgusabad ja kartulikoored! Kus mina sain materjali!

Kirjutis järgneb peatselt.

Matemaatiliselt keskmine luuletus

Mina
Selle aretus
Õhuke kui annetus
Õhkamine
Mina
Enesekirurgia
Eh
pigem patoloogia
selle tempelkirjeldus
Minake mina
Sigarett
või selle koni
Armuelu kirjeldus
Valu palumine või ka keeld
Pettumise raisk raks rakett
Mina
Lõppu nii argiselt arg kisendus
et pisendub
just enne viimast koma
iseennast kooma

Avatud fail II

Vahel on nii Ilmata olla
et polegi kohta
kuhu minna

Ja sellest nii alasti valus
et ei mahugi rinda
Kajades sääl vastu kui su enese mina
Nii hingeta
suutmata
tahtmata edasi hingata

Avatud fail

Isa!

Lugesin ma lehest -
sa kuulsaks saan’d!
Perenimi tagumisel küljel
- sugulased küll
unustasid peielauda kutsuda

Nüüd mil muld sind külmalt kaisutab
Mulle andesta!

Iga minut sinuta
Iga pilkest pind ja ping
neid mil kuulsin sinust jutte:
Näe see isata…

Karge ilm
ja madalpäike
meelde tulid tahtmata
Aega mil sõlme said need sõnad:
Minu Isa
ja tal mõõde’t Maa

Kellele kuuluvad sõnad

„Andke mul Sõna Raamat, et ma leiaks sealt need sõnad, iseloomAstamaks kõiki.
Eriti sel Issanda talvisel aal, kus suvelgi ei paista mõistusepäike.
Praegu tuldev tulekera on must.“

Kellele kuuluvad sõnad?

Eriti need, mis ei kulu iialgi.
Ei suus, ei paberil.

Saatmata jäänud kiri - Naine nagu Klaver

Miks elad tummalt tukkudes? Naine, vasta mul! Kas kõik sinu hinge hindamisest tuimalt möödujad, vaid sinu keha alfakütina sihtimas? Su sääri, su rindu – nagu lihaturul ja sa oleksid nagu rahul? Ei usu, mu kullakallis! Ei, veel mitte!

Sa oled nagu klaver, kes ootamas mängijat – seda õiget, kes suudaks sinust välja võluda oode ja kordumatuid viise.
Naiivne? Liigroosalt romantiline?
Miks siis istud õhtuti unelevalt teleri ees, vaadates võõraid kannatusi ja meeletusi, mis päädivad õnneliku lõpuga?
Miks varjad pisaraid? Neid enese sisse - ja väljavoolavaid. Need ju ehtsamad, kui need näitlemised! Miks kuulad üht viisi alatasa, sõnu huultega õrnalt kaasa puudutades – nii tasa, teiste eest sala, nii sala…

Mida igatsed?

Kas ootad oma Pianisti, kelle kätes see tuli ja vägi, sind äratamaks silmlahtisest unest?
Vaata ja näe – kui palju inimesi ruttamas, rabelemas, silmis tühjuse tuhmus! Nad äratamata. Nagu sinagi… Nagu minagi… Sa ju tead, et keegi kusagil on – sinu jaoks, see sinu teine poolus, keda otsid päevast - päeva, öösiti näed unede unistustes – täpselt nagu minagi. Ehk kunagi kohtume?
Tean, tean – igatseme… Kas jõudu vaid oodata?

Oo, kuidas tahaks ärgata kellegi kõrvale hommikusse, kus kõrval hingaks keegi, samas hingamiste, tahtmiste rütmis ja kõlas! Ma tean – me kohtume ja üksteist ära tunneme, kartmata seekord eksimuste – küsimärkidest kaalumist!

Usu, mina juba jooksen – Sina ise vaid märgutulena tule, astu üks samm minu poole, et sind ma ära tunneksin! Ma juba ruttan, kukkudes ja tõustes! Ikka uskudes.

See nüüd ahastuskarje vist oli? Üksindusest või kuidas ennast õieti nüüd mõista?
Ah mind, reaalsusega mitteharjuvat, reliktset saurust! Rüütliromaanidest väljapiiluvat romantikut! Aga ma ei oska teisiti. Ega saagi oskama!

Seepärast ma seda kirja Sinule, teele, ära ei saadagi…Iialgi.



Bel Canto!

Naine nagu Klaver



Naine nagu Klaver
poolavatud kaanega
Ootamas oma mängijat
seda Pianisti õiget

Kes suudaks välja võluda viise kordumatuid
ta seest
Uusi sümfooniaid looks
talle eneselegi veel tundmata helisid vibreerima lööks

Saabubki mees
Kõik klahvid ja keeled lööb tulikirja
kaabut kergitades lahkub
hommiköösel nii hilja
Klaverile maha jättes
valge siidise kinda
Sellele järele tulles
kohale
maha
lõplikult unustab mees iseenda

Ei iial: Stilo rappresentativole!

Matk Tere Tartu

Taaralinna tabas
varastatud valges
Kevad igas lauses

Kas sellest järgmiseks
oli armastus või segaseks
Hommikuks
kehamatkajaile enestelegi jäi segaseks

MetsMotell

Nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

Kui mõistus vähkreb
viskleb pealuu sisemistel seintel
otsib helgeid laike
kaob tasalüliti nõel heintesse

kardin ribidega kaet
aken luukereline
põrandale viskub varje
ukseserva alt poeb sisse inimkarje

otsima ta tuli tõde
liigkeeruliseks väändus sild
ei kandnud mõtlemise juurdlemise raskust
kui keeruline olla sõge
teab mees kes elab rinnataskus

nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

ülikool jäi pooleli
elukoolis põrumine valusamgi veel
kõik lihtne selge vaid enne veerimist
iga loetud rida
kaalus juurde kahtlusi

Vaid akadeemiline vaist
ta osaliselt päästis
kõik raamatud ta keeldu raamis
Kui lihasuretajast munk
hing pattu teadis
ihu ihkas naist

Nii hullult vaikne
vaid enne hullumist

Ta õppis käbikirja
luges metsakeeles
kusjuures mitut murret
valdas vabalt

Linnuhääli tuhandeid
Ta kõrvast noodikogus
Loomadega läbisaamine
Ehk värav loodusesse tagasi

Ta põrus eksamil
Just enne talve
Ta põimit vitstest hüti
Põrmu langes
Kui lindprii armuanne

Tagasi nüüd linna
Persse taganutet tasakaal
rohelise eluviisi petlikkõver võidukaar

Kelladest

Verist hüüdu
kumelesid kurekellad

Miks need polnud sinikarva
hellad?

Vastust teadsid ainult
sõjaajalaste varsi murdnud
murest maha keerat kellad

Miks mu süda laulab nii harva

Miks mu süda laulab nii harva
Nagu kartes
kõheldes
Olemaks päris
See õige õis
Kinkimaks enesegi näole naeratust
Ja öistesse hingedesse külvamast
igatsuste katsumiste
tahtmiste tahte

Süüdata neid
suutes nii arutult harva

Koidikusse pudeneb mu punastus

Vanakeelne
Nii Vabarnakarva

Luuletuse skelett

Sina
NeidRäitsakas
Liug
Lend
Üles
Ja
Alla
Valla!

Palu!
Janu
Ja joobumist
Valu tuleb nagunii!
Kutsumata
Matab
Kõik
Peale mälestuste
Mille nimel tasus ju oodata

Jah?

Nii haudkaua
Lausa eelmisest elust saati

Tsirkuse Direktor

Olen tsirkuse kloun
Olen naer publiku huulil
Olen väsinud elevantide pisarad
Olen lehv väikese tüdruku kiharal
Olen piitsaplaks kui hüppab lõvi
Olen kuhtunud areen kui lahkute
Olen tsirkuse Direktor kui naasete
tagasi oma kividest tarudesse
Kas ma suutnud
teile kaasa kinkida ka tunnete mett
kasvõi tilgakese?

Mai Sada aastat tagasi

Lilleneiu
Hei!
Kas teil müügil
neid maikellukesi
mida kõlistamas helistamas lehekuu?

Ma võtaks ühe kimbu
Ei
Parem kohe kaks
Teile Preili üks
Ma paluks

Pöördub Neiu
et võtta kimp
ülemiselt riiulilt
kõrgemalt kui unistust
Ach mis maguslubav säär
Suust punastavalt muigab
keeldumise lühikene kleidiäär

Korraga ma taipan

Ta seljal hapral õitses
väreles mind sõnatuks
lillekirjas Kevad

Jään ootama
mil müüduks saab viimne õis
Pihus kellamängu südamega võidu
löövad kellukate tilad tolmukad