Üheöölibliknaine

Su jalataldade all
südamed mahajäetud
nooltega nõelutud
huikavad peremehi
tätoveeritud need sinna
veenideverede pigmendiga

Kui jooksed sa ära
neid näed ammulisilmi
Alles siis kihvatav kiivus minus lõikab
kurbuse pätsist kannika kivise
korratukoorse
Nagu ikka kui näed
vale varivarjus
uduäärsete lubaduste alla
peitu pletitud poolt

Ja nii siledalt tühjad mu käed

Neist libised
kui üheöölibliknaine
Kelle tiibu
ei südant suutnud ma murda
pärisomadeks
selle valupõlengus lihasvesti põuetaskusse
lapiti ja serviti
Ah ükskõik midapiditi
rinna vastu rahutult liibuma
hetkest koorunud korrakski