Vihmapoeg põristab tasa
roostesel plekkkatusel trummi
Tuul kääksutab kõhedalt akende ajast katkutuid hingi
lakkudes omi Golfihoovusest niiskeid soolaseid sõrmi
Ripphäll nöörides kui kuivanud nabaväätides lae all käib ringi
Rabad ta maha et mälust ja tolmust hing korraks jääb kinni
Nukust su talla alla maetult voolab liigpalju saepuru verd
Sahtlist ja meeltepõhjast haaratud
Weltmeister üht lugu vaid oskab
Ei sinagi rohem kui kaasamängida vaevatult:
Üks mees koju tagasi tuli
nii haudade kaugelt
Mõrsja ammugi läinud teisega
Jah teisega Jah võõraga…
Ja sina koos oma sündimata lapsukestega käid oma mälus aina ringi ja ringi
Sest siia ruumidesse sünnivad vaid läbikäijad
Kodukäijaid sa ei oskagi karta
Lihtsalt siin neid ju pole
keset kõdunut kola
See-eest sees on õudsemgi veel
kus pole enam kellegi koda ei kodu
Küll pigistaks rinnus
otsekui oleks su süda sääl alles
nii alles veel
justkui tuksudes ärarebitult
hingestpurskavalt
loojangu veeniverre kastetud hangest
sel tagasituleku katkisel teel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar