Taevaveskitiibadesse puhujad

Kui sest tõrvasest
imekübarast tõmbame vastakuti
omi südameist päeval nii allasurut tundeid

Ja igal õhtul
viskame need taevasse sõudjasse kuusse rippuma

Me suudame oodata ja olla vait
karjudes vaid vastu tuult sõnu magusaid

Aga silmis juba meil punahelk
ja aeg mida keegi tagasi röövida ei saa meilt

Täiskuu aegu kisume me sellest valla ulged
ja ainult hõbedased kuulid me kooni sulgeda suudavad

Las rumalad siis proovivad
kõik lastu nende vastu pöördub vaid

Me suudame oodata ja olla vait
karjudes vaid vastu tuult sõnu magusaid

Sest meid on rohkem juba ju kui neid

Neid taevaveskitiibadesse puhujaid

Meid enam kui neid on läbi terve aja

Kas keegi neid üldse vajab

Miks vastuseks on kaja?

Ka tema tuleb mõrvata