Rusu

Ma teda pea ei tundnudki

Elas viis maja edasi

Kõhevil vildakil sissekäik

aknad haarasid suviti lehka – kohe nende all õitses väljakäik

Ta sai peksa pidevalt

Verbaalselt ja otseti näkkugi

„Mille eest?“

küsimise eest

Nii päevi

kuid

aastaid

Terve see elu

Pärast surma kuulutati Märtriks see Märt

ja loodi temast skulptuur

Kuju ei küsinud sõnagi

Postamendilt maha astus – rahvale lähemale ligemale

Nad pildusid ta Rusuks