Jaanipäev 2007. Puulane ja Tohtlane. Ood tööle. Esitatud lauluema Diktaator Härra Ema dirigeerimiselKuidas nüüd paremini asja selgitada? Njah, Puulane ja Tohtlane, kumb see mees ja kumb naine? Äh, mis vahet – peamine, et nii meid koheldi, täpselt nii nagu selles Lauluisa muinasloos.
Aga meil mõlemal, tüdrukul ja minul oli ikka süda päris kiires taktis põksumas, kuidas meid tema elamises vastu võetakse? Tüdruk oli resoluutsus ise, kimpsud – kompsud kokku ja tema juurde maale. Pärast seda kui mu elamise ära hindas – XIX sajand – oli temapoolne kokkuvõte, mis ju päris õige, kui nüüd üdini aus olla. Pumbaga kaev ja katkine ahi, toas talviti öid, mil kraadilaasi pügalast kuidagi üle kaheksa soojakraadi kätte ei saanud, küta või korda kolm. Kuusteist hädist ruutmetrit emaga kahe peale. Kööki ep olemaski, sellest see nimigi – kööktuba. Naera surnuks!
Maakoht, teada värk see külaelu, kõik teavad naabritest kõike, kaasarvatud suguline orientatsioon ja naabri kinganumber, ja vaene sina, võõras-kui sa milleski siin harjumuseks saadus kahelda julgeda võtad!
Punast vaipa lahti ei rullitud ja küla pasunakoori esindajaid ka kusagilt nurga tagant piilumas paistmas ei näinud. Hing aimas halba ja õieti aimas, nagu ikka, nagu tavaliselt!
Nende majapidamine – naistemaffia, nagu tüdruk ise seda kutsus, ei ühtki meeshinge peale Roby Roy, kes küll imetajate klassi, aga penilaste sugukonda kuuluv hiigelsuur rotveilerist koer oli, kes nüüd tüdrukut hoogsalt tervitama tormas, mind esialgu vaid kahtlevalt põrnitses. Kaks ülejäänud maja hingekirjas olevat naisoost olevust? Ei nemad teinud küünemusta jagugi minust välja. Mis teadagi üks alandav nõks, nimelt eiramine. Mis mul külakohas muud üle jäi - nagu küla mulle, mina külale – eirasin vaprasti vastu, ega’s ma neile mingi peni ole! Vabandust, Roby Boy!
Üks neist tüdruku ema ja teine vanem mudel-vanaema. Panin neile endamisi kohe hüüdnimed paika – Härra Ema ja Moorapea. Härra Ema oli suur juht ja õpetaja. Selles majas tema käskis, keelas ja vajadusel ka poos ja lasi. Vanaema rohkem nagu poliitiline vaatleja. Kus hetkel parem, selle partei rüppe tema ennast heitis, vahelduseks ka ajutise vaenlase tagalas maad kuulamas käies, seda siis vastaspoole sarjamise – mustamise kaudu, mis ta otsatut ettenägelikkust ära aimata lasi.
Jaa, jaa, aga ega seda iroonitsemist kauaks polnud. Järgmine päev algas meile, Puulasele ja Tohtlasele puude puukuuri virnastamisega. No seda tööd olin ma lapsepõlveski ohtrasti teinud, häbisse ei jäänud. Moorapea küll kobises, et puude ladumisel riida otste tegemine liig täpne, linnamehe moodi ja Härra Ema tuli varsti valjuhäälse käsuga, saates meid hoopistükis asumisele-majast tükk maad kaugemale asuvale peedipõllule umbrohtu kõplama. Kuumus ja need neetud parmud kes usinasti meid kiusasid, polnud selle juures kõige halvem. Ravimid mis niigi ju koomataolise seisundi esile kutsusid ja silmavaate vikerkaarevärviliseks moonutasid, kolmekordistasid kehva enesetunde „summa hullaariumiks“. Tüdruk sai sellest muidugi aru, aga mis temalgi teha-sõnaõiguseta sõnatult nohisedes muudkui rohisime edasi. Niimoodi hilise õhtunipimedani.
Tagakambrisse oli meile siis säng sätitud, otse külmkapi ja sügavkülmiku kõrvale ja neid potsikuid ja neid vitsikuid, neid oli seal igas nurgas ja toa keskelgi tornimas-lausa virnade viisi. Selge, et seda ruumi tavaliselt panipaigana kasutati. Pidulisemasse sakstekambrisse, kus Härra Ema õukonda õhtuti juhtis meid audientsile ei kutsutud-mats ärgu matsutagu härraste kõrvade kõrval!
Tegelikult – mida minul neilt oodata oligi – et avasüli vastu võtaksid! Ise haige pealekauba, küll pinnisid, ega ma nakkusohtlik ole? Seegi ju mõistetav, kes seda hirmsat ohukollet enese kõrvale tahaks – mida, mul aasta juba proovidega korras – kes muidu välja laseks – sundravi! Aga ajas hinge täis küll, oleks võinud ju ühe sammu astuda meie poole, aga raske oli, seda mõistmise sammu astuda. Vahel piisab ju ainult ühest silmavaatest, ühest pooldavast sõnast, siis kui on raske, siis kui elutahte tahtki pea kustumas… Aga ei tulnud neid sõnu, kohe mitte ühtegi.
Viis päeva ja ööd. Tüdruk lasi mul hommikuti kauem magada. Ise tõusis üles juba nii kella viiest ja otse hanguga mind äratama ka ei tuldud. Aga õhtuti und ei tulnud, ärevus hoidis ärkvel-mis edasi? Rohud ka varsti otsakorral, tagatipuks selgus, et nende juurde saamiseks pean maakonna keskusesse sõitma. Süstimiskuur ka pooleli, seega peaksin seal iga päev käima. Bussiga? Mõh! Neid käib siin kaks korda päevas. Jalgrattast ka ei saanud kasutada, see ju Härra Ema omand, kugi tütrele ostetud, nii et velotuur jääb ära, linnamees Tohtlane! Ah, mida põrgut siin mõelda, vaatame mis peale Jaanipäeva saab!
Ilm ilus, turgenevlikult seda siin üle viie lehekülje vedada ei viitsi. Piisab ju tedamisest, et täna Jaanipäev. No vaatame mis kombel siis siin seda tähistatakse. Sa vana pele, Moorapea tuli jutuga lagedale, et täna Jaanipäeva polevatki ja meie puhta peast sassis kujud. Arusaadav-Puulasele ja Tohtlasele pole mingeid tähtpäevi määratud. No kurat, ära aja segamini – Tohtlane pole siiski kohtlane. Aga kuramus, nii veenvalt esitas oma legendi, ei, auasalt, kohe nagu mõni rahvateatri etenduse peaosatäitja! Ma isegi moblasin kontrolli mõttes üle, täitsa lolliks tegin ennast. Sõber, kellele helistasin, sai ikka hirnuda küll. Küsis, kas maatöööd mälulünki esile kutsuvad. Urisesin midagi ebamäärast ja katkestasin kõne. Lõpuks sai ka tüdrukul mõõt täis, panime endit viisakamalt riideisse ja põrutasime sõnalausumata asula keskuses asuvasse poodi Jaanitule puuriit selle kõrval juba valmis laotuna kõrgusesse turritas. Puhkes Puulase ja Tohtlase streik!
Kus pidu, seal õlu! Minul alkholiga diplomaatilised suhted katkestatud, seega nagu Kainuse kehastus. Ja miks üldse sõnakasutus“nagu“? Nii ju otse oligi-vaatad kuidas inimloomad oma eesliite ära kaotavad ja kõikse targem on siis iseennast peoliste seltsist ära taandada. Nii sammusingi üksi tare poole tagasi, tüdruk kah teadmata suunas kadunud. Härra Ema ei jõudnud ära imestada, kui mu laoruumist rahulikult raamatut lugemas avastas. Kuidas mina ikka võivat ja saavat nii tuim ja rahulik olla, kui tütar tal kadunud? Ja mina ei teadvatki, kus ja kellega? Tule Jumal appi, kas ma siis kedagi üldse tema arust siin külas peaksin tundma? See raamatulugeminegi pigem ettekääne. Ei hakanud ma talle näitama, et tegelikult enesegi hinges paras torm ja rajutuul mässamas.
Vahutas mis vahutas, mõistis siiski, et mõtteerektsiooni minus küll ei paista tärkavat ja lahkus omaette miskit mukitades. Viskasin selle raamtutüki mille pealkirijagi mul meeles polnud kus seda ja teist ja jäin nõutult sigaretti tõmbama. Kuradile, võtsin paar uinutit ja pöörasin magama. Eks hommik toob selgust.
Kauaks mulle seda unemati külastust ei jagunud. Tüdruk, kes üpris täispurjes olekuga toas ringi lehvis, muudkui sikutas ja sasis mind voodist istukile. Pikapeale hakkasin aru saama tema artikuleerimatavõitu kõnest.
Mis selgus? Neil auto kraavis, siinsamas maja ees. Kellel neil? Mis auto? Kuidas mina nii taipamatu. Raivo see ja Toomas too, tema vanad koolivennad, nende autoga ta koju toodudki, ainult, et nende rallisõit kruusateel lõppes finišieelsel kiiruskatsel ümberpaiskumisega väheke maad enne lõpujoont - tema tarekest. No siis selge. Läksin ka seda pilti uudistama. Külili mis külili, auto nimelt, ega mehepoegadel enestelgi eelnimetatud asendist palju puudu jäänud. Seda agaramad olid nad juttu seletama. Kust traktorit, kust väljatõmbamiseks teist autot saada, et nende kopsik teele tagasi saada? Imemehed, kust mina, siin kedagi tundmata sellele vastata oskaksin? Soovitasin Härra Ema poole pöörduda, tal auto ju hoovis praegugi tukub, tõe huvides siin ära märkides-erinevalt selle omanikust, kes alatasa asjaolusid hooviservalt kõõritamas käis.
Mehed vastu, see puht mõttetu teema, Härra Ema olla neile juba lubanud täitsa elusad politseinikud täies mundris ja koosseisus appi kutsuda. Nii, et ruttu varvast-kasulik nii lubade kui trahvi osas.
Miks see küll mind imestama ei pannud? Tüdruk oli kõige leidlikum-nende pere lehmad väljas, rohumaal söömas. Ajas siis sellest karajast kaks isendit auto ette ja koolivellekesed ehitasid veotrossist miskit rakmetelaadset. No ei meeldinud vissidele mitte, et neid hobusteks peetakse! Üks protestis sellesuunalise kuse ja sitaoja otse autoklaasile. Kuidas seda klaapuhastajate reziimikäiku nüüd võinuks nimetada? Pasapuhastuse esimeseks, kiiremaks astmeks? Toomas või oli see Raivo, vaevalt nad enam sellises olekus enesegi nimesid mäletasid, vandus mis vandus, kojamehed käima ta pani, muidu poleks tõesti midagi näha olnud. Auto sai isegi püsti ja velled said veidi mõlkis ja täissitutud saaniga kodumatka jätkata.
Ma ei hakanud ära kuulama seda mis Härra Ema pudulojuste sellise karjatusviisi kohta arvab. Marssisin tujutult tuppa, seletagu seal omavahel edasi! Pakkisin oma asjad märssi. Minema siit-näitab mulle mu teeviit! Tõbilasse tagasi. Hääletatud autos loksudes panin kirja ühe loo. Vaat sellise.
Tüdruk ja briljanditud kaelarihmaga Roby Boy
Elasid kord tüdruk ja koer. Või oli see vastupidi? Alustan uuesti. Elasid kord koer ja tüdruk. Elasid nad ühel imelikul maal, mida kutsuti Tühermaaks. Kust see nimi pärines, teavad vaid kroonikakirjutajad ja ehk tüdruk, kes sellest ei rääkinud ja võib – olla ka koer kes ei osanud rääkida, vähemasti teiste, tüdruku kodakondsete arust. Tüdruk selles nii kindel ei olnud, aga ta ei kiirustanud seda kellelegi avaldama. Sest ta oli tark tüdruk. Ta teadis juba, et sageli see, mis talle tundus võimalik olevat, oli teiste silmis ilmvõimatu. Ja kuidas selgitada mitteuskujale unistuste, paraku nii harvat, seda oodatuma külalise – Ime – olemasolu ja võimalikkust? Ta leidis paremaks ümiseda endamisi “Hoian kõik endale, hoian kõik endale…“ See pärines ühest laulust, milline iseenesest polnudki tema arust nii eriline, peale nende kolme sõna, milliseid ta koerale tihti tolle nii arusaajalikku kõrva äiutas. Koer pärines Koerade Kuninglikust soost, kandes sellele vastavat nime Roby Roy ja kaelarihma, millel kuus briljanti vahvasti särasid. Neid ilukivikeste sillerdusi nägi vaid tüdruk. Teiste silmis kandis koer kõige tavalisemat seanahast kaelarihma. See polnudki nii imelik, kui mõelda, et need teised ei osanud vaadata tüdruku silmadega. Ka oli naabrite meelest nende Kuningriik nii väike ja nende loss pelgalt üks kolmetoaline kollast värvi puumaja, mille torniks punastest tellistest korsten. Roby ja tüdruku jaoks oli see muidugi hiigelsuur palee, tuhande saali ja mõnegi salatoakesega kuhu oli nii mõnus oli end ära kaotada kui tuju hall ja üksindus lohutuspeitust mängima kutsumas enese kaissu pugemisega.
Kollast maja, seda kolmetoalist, valitses Härra Ema, ja nagu te õieti aru saite, kuulus palee oma tuhande saali ja mõnegi varajatud salakambrkesega tüdrukule ja Roby Royle. Ja kui suur oli tegelikkult nende kunigriik-seal ei loojunud päike kunagi, nii otsatu oli selle suurus! Imelik-ütled sa, lugeja? Võimatu! Aga te eksite! Tüdruk ja koer oskasid nimelt unistada. Kes ütles-naiivne? Siis mine ja loe edasi oma kokaraamatut või autoremondilukksepa õpikut! Ka oma pangakonto väljavõtet võid sa edasi lapata. Meie aga jätkame.
Härra Ema oli oma unistamised kahjuks ammu ära unustanud. Seepärast ta nägigi vaid koeral seanahast kaelarihma ja kollast väikest puumaja, mille katust oli vaja varsti-varsti parandada ja tuhande toaga lossi asemel nägi ta tuhandet tegemata toimetamist. Ja siis ta kurjustas tüdrukuga ja Roby Royga, et need nii laisad on, et töid ei jõuagi ära tehtavat, enne saabuvat õhtu ja öö. Tegelikult oli asi selles, et tema kuningriik oli nii väike, et selles päev nii ruttu otsa lõppes. Võrreldamatult varem, kui Roby Roy ja tüdruku kuningriigis kus ju kunagi päev otsa ei saanud, tuli vaid unistada ja nad suutsid selles edasi liikuda kiiremini kui päike taevakaarel jõudis veereda.
Printsist valgel hobusel tüdruk unistada ei julenud, vähemalt esialgu, ka ei teadnud ta, kuidas see meeldiks Roby Royle, kes Printse ja eriti valgeid hobuseid polnud kunagi näinud, isegi mitte nende oma kuningriigis mitte. Härra Ema teadis küll midagi Printsidest, aga tema arust sõitsid need kas luksusautodega või seiklesid lennukeis üle maailma omi järjekordseid äritehinguid sõlmima kiirustades. No jah, televiisorist oli ta neid näinud, neid õigeid. Tema meelest olid need miskit kentaurilaadseid meenutavad olevused, kuuludes ehk eelajaloolise müstika valdkonda.
Miski seletamatu äng häiris Härra Ema, kohe üliväga, nii,et hoolimata päevatööde väsimusest ei suutnud ta kuidagi öösiti uinuda, vaid vähkres tummtorinal oma kaasaegsel, vedrudeta madratsil. Siis ühel ööl poolunes, millises seisundis ju ennegi tehtud hiilgavid leiutisi ja avastusi, mõistis ta, mis tema hingerahu röövinud oli. Nimelt see, et tüdruku ja koera mõtted ei kuulunud talle. Ainult nende tegemised – toimetamised oli ta suutnud omastada. Oo, kuidas tundis ta ennast petetuna. Veidi rahunedes asja kaaludes otsustas Härra Ema alustada tüdrukust, aimates, et koera mõtted meenutavad pigem tüdrukupoolseid peegeldusi.
„Anna siia oma mõtted!“ kärkis ta juba varavalges tüdruku voodi ees seistes. “Aga Härra Ema, kuidas ma siis teie käske suudaksin täita?“ küsis tüdruk vastu. “Pimesi!“ kärgatas vihane Härra Ema ja võttis tüdrukult ära ta silmad. “Anna tagasi, ja kohe“ lasi häälel kajada keegi võõras, ise otse ukseaugul seistes. See oli Prints, aga tüdruk ei tundnud teda ära, sest ta ei näinud midagi. Aga Roby Roy tundis ta ära oma südamega, sest see lõi tüdruku omaga samas rütmis ja tukses. Urisedes, mis temale tavaliselt kui kuninglikust soost isikule üldse omane ja kohane ei olnud, napsas ta tüdruku silmad tardunud Härra Ema pihult ja viis need Printsi kätte. Kuldse kroonita Prints kinnitas need kohe tüdruku palgeile tagasi. Ja pime sai nägijaks! Ja kurjus sai otsa! Ja jutt on ka peaaegu otsas. Ah, jah, läheb ikka veel edasi. Prints võttis tüdruku ja Roby Roy ja viis nad oma maale, milline küll veidi väiksem kui tüdruku oma, kuid parajalt suur, et tema unistused täiega ära mahuksid. Ja mahtusidki. Vahel küll tüdruk igatseb oma Kuningriiki ja paleed taga, aga see juba teine jutt ja muinaslugu. Nii et – Happy End!
Mind küll! Peaaegu oleksin unustanud. Lõputiitrites – Härra Ema sai pulmade puhul Printsilt kingituseks majale uue katuse – terasplekist punase, no küll sobib hästi kokku korstnaga, see ka ju puhta punane. Ainuke häda, see plekkatus kipub vihma kallamise ajal õudsesti põrisema ja ajab Härra Ema koledal kombel nuttu löristama. Ei mina tea, miks see nõnda on, kallis lugeja.
