Mees läks läbi keelava seina
Otseti
Tema järele minejaid mahub teisigi
teisipäev, 27. märts 2012
esmaspäev, 26. märts 2012
Kõik su teod
Kõik su teod
kaalutakse tagasi
sellest saatuse pika vinnaga kaevust
Kurjusega märgitud kaardipakist
tõmmatakse ristiga leht
Need su teod
nii valusalt löödud teistesse
Ja su heateod valatakse maha
unustades aegade selgade taha
kui vihm eilne
sajab tagurpidi taevasse
enne kui asud viimsele retkele
Las puhub andestust
su vaevadelaeva purjedesse
kui võtsid selle mure murda enesesse
kaalutakse tagasi
sellest saatuse pika vinnaga kaevust
Kurjusega märgitud kaardipakist
tõmmatakse ristiga leht
Need su teod
nii valusalt löödud teistesse
Ja su heateod valatakse maha
unustades aegade selgade taha
kui vihm eilne
sajab tagurpidi taevasse
enne kui asud viimsele retkele
Las puhub andestust
su vaevadelaeva purjedesse
kui võtsid selle mure murda enesesse
pühapäev, 25. märts 2012
A nagu absurd
Naine igatses ilu. Sõnadest sündivat ilu, mehe käest ja suust. Ja veel küünlaleekide hubaselt hubiseivaid varje. Lilli. Mitte neid nii labastatud roose, ei!
Mingit tavatut filmi. Tunnetest, mis kohtuvad vaid kinolinal.
Nad visati seansi seitsmendal minutil välja. Turvamees keerutas oimukohal veel sõrme. Küünlad vedelesid lumel nagu raketid, mis ei tõuse iial tähistaevasse. Gerberad õitsesid oma jõu külmakraadidesse.
„Võtame takso,“ arvas mees. Ta oli naise kõik tahtmised täitnud. Naine noogutas, nagu oli ta noogutanud kõik need eelnenud õhtud, ütlemata kunagi „ei“ mehe soovidele. Oodates vaid seda päeva.
Mingit tavatut filmi. Tunnetest, mis kohtuvad vaid kinolinal.
Nad visati seansi seitsmendal minutil välja. Turvamees keerutas oimukohal veel sõrme. Küünlad vedelesid lumel nagu raketid, mis ei tõuse iial tähistaevasse. Gerberad õitsesid oma jõu külmakraadidesse.
„Võtame takso,“ arvas mees. Ta oli naise kõik tahtmised täitnud. Naine noogutas, nagu oli ta noogutanud kõik need eelnenud õhtud, ütlemata kunagi „ei“ mehe soovidele. Oodates vaid seda päeva.
reede, 23. märts 2012
Rakverre oled sina viidud ja lihaks meie lauale pead sina saama
Siga ruigas. Tippis rahulolematult lumel. Täpselt nagu kass, kes kõnnib vihmamärjal õuel või on kuumale pliidirauale kogemata kombel keksutama eksinud.
Mees vaatas seda seaballetti. Peab märkima, et ta üldse ei armastanud balletti. Ka sõnalavastus, mida ta viimati nägi, oli Vilde „Tabamata ime“.
Mees ses püüneloos igatahes miskit imet ei tabanud. Sedasi siis esialgatuseks. Teise vaatuse veetis seepärast üldse puhvetis. Et ehk seal imet tabada. Ega ta päris üksi seal polnud, baaridaam oli ikka ka. Teatri komsomoli komitee sekretär ja hilisem mitme pornosaidi omanik. Siis kumbki meie tegelastest seda muidugi ei teadnud. Seepärast ilmutas näitsik kombelist valvsust, laskmata meest lähemale kui meeter. Too jõudis siiski kaks korda miskit verbaallähenemise katset üritada, mis sest et kandis sandaale ja omakootud kampsi. Maamehelik lihtsus ise.
Siis saabus kohale kole seakisa, mille kannul ta kunagine arm, nüüdseks abikaasaks taandatud-taandunud naisolevusest Eit.
Mõtlemine sellele heledale häälele sundis teda praegugi veel naeratama. Tehes seda küll igaks juhuks sissepoole, muidu oleks ehk irve huulteservad lõhestanud.
Siga vaatas nõudlikult mehele otsa: „Võta mind selga, muidu ei lähe!“ Enesel selline nägu peas nagu Marie Antoinettel, kui too oma timuka ees vabandust palus. Seda siis, kui too oma pea maharaiujale kogemata jala peale astus. Timukal hale ei hakanud, mehel hakkas.
Mehel oli küll sellest Prantsuse revolutsioonist tegelikult kama kaks ja jumala savi, nagu ta kunagised ajalootundide hindedki puha lötakil ja lössis.
Aga asi vajas ajamist. Siga siia ei saanud jätta. Ta tuli halastamatult tappa. Naabertalus. Aga kurask, kuidas teda vedada, umbes 140 kilo eluskaalu, sa sakummita kurat küll!
Siga muutis taktikat, nagu naine enne lahutust: „Jään kopsupõletikku ja te ei saagi…“
„Jätta!“ ütles mees seale, „laula parem nagu selles Rakvere Lihakombinaadi reklaamis!“
Siga siis laulis. Mehe tinakarva põsele valgusid pisarad. Tegelikult selle reklaamilaulu pärast see teekond nüüd ette võetigi.
„Tule siia!“ kamandas ta, „sina *SS siga!“ Mees võttis aia äärde ununenud vana katkise suusakepi, valmistatud täitsa õõnsast bambusest, üdini naturaalsest. Õhkas: „Osati ikka omal ajal asju teha!“
„Keera selg!“ käratas mees.
Siga kuuletus ja aiatas koheselt, mees hakkas varmalt puhuma, kohe nii, et huuled torrus nagu torupillimängijal „Valhalla“ esitamisel.
Siga muudkui paisus, võttes lõpuks õige ümmarguse ilme. Veel mõnisada törtsu puhumist ja peekionäri sõrad kerkisid lumelt.
Mees pidas suitsupausi. Tõmmates piibuga pinutagust. Vaene aeg, sellepärast. Aga ikkagi oma! Aeg loomulikult.
Veel mõned sisse- ja väljahingamised ja siga kõikus bambustoki otsas, täispuhutud nagu leinakõne kadunukese voorustest. Võis minna. Naabertallu. Asi vajas ajamist. Eesti asi.
Tee peal kohtas ta poisikest. Poiss uuris: „Võin ma siga hoida? Korraks noh!“
„Milleks,“ urises mees.
Talle meenusid millegipärast äralendavad sead.
„Kurat sinuga, hoia ja kanna nagu lahingulippu!“ lubas siis poisikesele. See siis kandis, kohe naabriõueni, ise uhkusest puhevamalgi, kui lendsiga ise.
Naabertalus lasti seast õhk välja nagu pätist ülbus, kui ta ootamatult kangi kandvat isikut kohtab.
Nagu siga maapinnale jõudis, kukkus kärssnina üürgama:
*„Oh ära karda, kallim,
ei sind ma tülita,
ei iialgi su armu,
ma taha kerjata.
Las jääda nii, kui oli,
las jääda nii, kui on.
Las jääda saladuseks,
et sind ma armastan
Võin uhkelt, külmalt, võeralt
sinu silmi vaadata,
võin vaikselt nii kui vari
sinust mööda minna ka.
Las jääda nii, kui oli...
Võin teistel suud ka anda
ja teisi armasta,
kuid südames vaid siiski
ma olen sinuga.
Las jääda nii, kui oli...
Võin vaikselt rannal sõuda
ka ilma sinuta,
võin aga põuepõhjas
sind kanda lõpmata.
Las jääda nii, kui oli...“
Vett täis silmadega vahtis kogu see hingevõtjate jõuk seale otsa. Tapahimu polnud enam üheski pilgus.
Hoopis nuuksuv naabrieit tormas padavai uude, äsjaavatud supermarketisse. Otse otsapidi Rakvere Lihakombinaadi leti ette ja kus kukkus sealt rabama! Korvist ei piisanud, täislastis käru alles andis kassani veeretada!
Vorst maitses hea! Sigaliha marinaadis samuti. Viina lonksati hooga.
Siga matsutas oma nurgas magusrokka.
Ainult üks mõte häiris meest: „Mida selle seaga küll peale hakata?“
Eit siis öösel unetransis olevale mehele seletas: „Vii Rakverre, kas sa siis reklaami lõpuni ei vaadanud!?“
Mees ise ei pidanud viimagi, lausa järele tuldi.
Rakveres, Lihakombinaadis ei uskunud keegi sea õrna laulu.
Ikkagi kapitalism! Mis sest, et võõral, välismaisel kapitalil põhinev. Liha sööme ju meie! Ja toodame! Ja veristama ei pea ei oma meeleliigutust, ei pärissiga. Head isu!
* Siin: SS = Sigade Siga, maameestele pole jutt raisata!
** Anna Haava sõnad
Mees vaatas seda seaballetti. Peab märkima, et ta üldse ei armastanud balletti. Ka sõnalavastus, mida ta viimati nägi, oli Vilde „Tabamata ime“.
Mees ses püüneloos igatahes miskit imet ei tabanud. Sedasi siis esialgatuseks. Teise vaatuse veetis seepärast üldse puhvetis. Et ehk seal imet tabada. Ega ta päris üksi seal polnud, baaridaam oli ikka ka. Teatri komsomoli komitee sekretär ja hilisem mitme pornosaidi omanik. Siis kumbki meie tegelastest seda muidugi ei teadnud. Seepärast ilmutas näitsik kombelist valvsust, laskmata meest lähemale kui meeter. Too jõudis siiski kaks korda miskit verbaallähenemise katset üritada, mis sest et kandis sandaale ja omakootud kampsi. Maamehelik lihtsus ise.
Siis saabus kohale kole seakisa, mille kannul ta kunagine arm, nüüdseks abikaasaks taandatud-taandunud naisolevusest Eit.
Mõtlemine sellele heledale häälele sundis teda praegugi veel naeratama. Tehes seda küll igaks juhuks sissepoole, muidu oleks ehk irve huulteservad lõhestanud.
Siga vaatas nõudlikult mehele otsa: „Võta mind selga, muidu ei lähe!“ Enesel selline nägu peas nagu Marie Antoinettel, kui too oma timuka ees vabandust palus. Seda siis, kui too oma pea maharaiujale kogemata jala peale astus. Timukal hale ei hakanud, mehel hakkas.
Mehel oli küll sellest Prantsuse revolutsioonist tegelikult kama kaks ja jumala savi, nagu ta kunagised ajalootundide hindedki puha lötakil ja lössis.
Aga asi vajas ajamist. Siga siia ei saanud jätta. Ta tuli halastamatult tappa. Naabertalus. Aga kurask, kuidas teda vedada, umbes 140 kilo eluskaalu, sa sakummita kurat küll!
Siga muutis taktikat, nagu naine enne lahutust: „Jään kopsupõletikku ja te ei saagi…“
„Jätta!“ ütles mees seale, „laula parem nagu selles Rakvere Lihakombinaadi reklaamis!“
Siga siis laulis. Mehe tinakarva põsele valgusid pisarad. Tegelikult selle reklaamilaulu pärast see teekond nüüd ette võetigi.
„Tule siia!“ kamandas ta, „sina *SS siga!“ Mees võttis aia äärde ununenud vana katkise suusakepi, valmistatud täitsa õõnsast bambusest, üdini naturaalsest. Õhkas: „Osati ikka omal ajal asju teha!“
„Keera selg!“ käratas mees.
Siga kuuletus ja aiatas koheselt, mees hakkas varmalt puhuma, kohe nii, et huuled torrus nagu torupillimängijal „Valhalla“ esitamisel.
Siga muudkui paisus, võttes lõpuks õige ümmarguse ilme. Veel mõnisada törtsu puhumist ja peekionäri sõrad kerkisid lumelt.
Mees pidas suitsupausi. Tõmmates piibuga pinutagust. Vaene aeg, sellepärast. Aga ikkagi oma! Aeg loomulikult.
Veel mõned sisse- ja väljahingamised ja siga kõikus bambustoki otsas, täispuhutud nagu leinakõne kadunukese voorustest. Võis minna. Naabertallu. Asi vajas ajamist. Eesti asi.
Tee peal kohtas ta poisikest. Poiss uuris: „Võin ma siga hoida? Korraks noh!“
„Milleks,“ urises mees.
Talle meenusid millegipärast äralendavad sead.
„Kurat sinuga, hoia ja kanna nagu lahingulippu!“ lubas siis poisikesele. See siis kandis, kohe naabriõueni, ise uhkusest puhevamalgi, kui lendsiga ise.
Naabertalus lasti seast õhk välja nagu pätist ülbus, kui ta ootamatult kangi kandvat isikut kohtab.
Nagu siga maapinnale jõudis, kukkus kärssnina üürgama:
*„Oh ära karda, kallim,
ei sind ma tülita,
ei iialgi su armu,
ma taha kerjata.
Las jääda nii, kui oli,
las jääda nii, kui on.
Las jääda saladuseks,
et sind ma armastan
Võin uhkelt, külmalt, võeralt
sinu silmi vaadata,
võin vaikselt nii kui vari
sinust mööda minna ka.
Las jääda nii, kui oli...
Võin teistel suud ka anda
ja teisi armasta,
kuid südames vaid siiski
ma olen sinuga.
Las jääda nii, kui oli...
Võin vaikselt rannal sõuda
ka ilma sinuta,
võin aga põuepõhjas
sind kanda lõpmata.
Las jääda nii, kui oli...“
Vett täis silmadega vahtis kogu see hingevõtjate jõuk seale otsa. Tapahimu polnud enam üheski pilgus.
Hoopis nuuksuv naabrieit tormas padavai uude, äsjaavatud supermarketisse. Otse otsapidi Rakvere Lihakombinaadi leti ette ja kus kukkus sealt rabama! Korvist ei piisanud, täislastis käru alles andis kassani veeretada!
Vorst maitses hea! Sigaliha marinaadis samuti. Viina lonksati hooga.
Siga matsutas oma nurgas magusrokka.
Ainult üks mõte häiris meest: „Mida selle seaga küll peale hakata?“
Eit siis öösel unetransis olevale mehele seletas: „Vii Rakverre, kas sa siis reklaami lõpuni ei vaadanud!?“
Mees ise ei pidanud viimagi, lausa järele tuldi.
Rakveres, Lihakombinaadis ei uskunud keegi sea õrna laulu.
Ikkagi kapitalism! Mis sest, et võõral, välismaisel kapitalil põhinev. Liha sööme ju meie! Ja toodame! Ja veristama ei pea ei oma meeleliigutust, ei pärissiga. Head isu!
* Siin: SS = Sigade Siga, maameestele pole jutt raisata!
** Anna Haava sõnad
kolmapäev, 21. märts 2012
Tuttav?
Miks mina alati ei usu
mida öeldakse?
Otsides ikka sõnade tagant
või seest
Seda mida seal pole iialgi olnud
Otsekui ise valele kasvataks pikemad jalad
pagedes pakku nii siira südame eest
mida öeldakse?
Otsides ikka sõnade tagant
või seest
Seda mida seal pole iialgi olnud
Otsekui ise valele kasvataks pikemad jalad
pagedes pakku nii siira südame eest
esmaspäev, 19. märts 2012
Positiivsuse positsioneerumine
Ma tahtsin mõelda edumeelselt
ja edukeelselt
hommikuti saada positiivseid uudiseid
Mu automaatvastuvõtja kordas ju kogu aeg:
Jätke ainult häid uudiseid
Mu lootusele vastab reibas naisalt:
Teile pole kahjuks ühtegi sõnumit
Ma ei saanud rahu
otsisin üles nende väikese kontori
Leti taga naeratas neid
Ilusake polnud midagi kosta
Me naersime elu juhusnarruste üle
Tema hääl kõlas veel kenam kui membraanis
Ja tema lõuna sai kellata otsa
Ja ma ei saanud aega enesele juurde osta
Minnes nägin et istus ta ratastoolis
Ma ei teagi mis minus pöördus
Tean üht ta minust hoolis
Mina?
Ma ei jäänud kordama enam kursust elukoolis
Vannun titaanjala nimel mis mind temani roolis
ja edukeelselt
hommikuti saada positiivseid uudiseid
Mu automaatvastuvõtja kordas ju kogu aeg:
Jätke ainult häid uudiseid
Mu lootusele vastab reibas naisalt:
Teile pole kahjuks ühtegi sõnumit
Ma ei saanud rahu
otsisin üles nende väikese kontori
Leti taga naeratas neid
Ilusake polnud midagi kosta
Me naersime elu juhusnarruste üle
Tema hääl kõlas veel kenam kui membraanis
Ja tema lõuna sai kellata otsa
Ja ma ei saanud aega enesele juurde osta
Minnes nägin et istus ta ratastoolis
Ma ei teagi mis minus pöördus
Tean üht ta minust hoolis
Mina?
Ma ei jäänud kordama enam kursust elukoolis
Vannun titaanjala nimel mis mind temani roolis
Mind tõlgi!
Kui süda ei mahu enam rindu
Tuksuma
Läheb lendama
kildudena haavama
Igas suudluses mõru šokolaad
Igas kallistuses traageldussund
Ma näen pidevat koolnuund
Mind pole olemas
Tulemas
vastu
Kuigi tasaselt hingates
Leban su kõrval
Surres igas sekundis
Mõistes enese arusaamatust
Miks püüad lugeda minust
Ikka ja jälle võõrast koodiraamatust
Tuksuma
Läheb lendama
kildudena haavama
Igas suudluses mõru šokolaad
Igas kallistuses traageldussund
Ma näen pidevat koolnuund
Mind pole olemas
Tulemas
vastu
Kuigi tasaselt hingates
Leban su kõrval
Surres igas sekundis
Mõistes enese arusaamatust
Miks püüad lugeda minust
Ikka ja jälle võõrast koodiraamatust
Virmalised ma valin
Karges veebruari öös
tuhat säravat sammast
viskusid kuumadeks vedrudest küünlaiks
Kuues säravat võrku
kus sirged ja jooned olnud nii otsata
meelepettega elanult kõrvuti üksinda
Taevas nende rada
sirepihalised tähed näitamas teed
Virmalisteks neid kutsusid
aruta inimesed need
Nad marus nõnda veiklesid
Ise olles nii erinevad
Selle kui vihavõõraga heideldes
Nende üksteist lõikavad kiired
ootekoolmetes kahlates võitlesid
Kuigi nad ei tundnudki päriselt teineteist
Ootamatult põrkasid tähistänavad kummi
kui sädemetest mesilaste pereheit
Lõpuks hommikuks maandus olematuks
nende omavaheline okkane piir
Aruga inimesed need
neid vaadates mõtlesid
See ongi siis üheks ööks himude silmapiir
neljapäev, 8. märts 2012
Haiku haud
Hauad ja labidad!
Vaikus
Haud/surmvaikus kaikus
Haiku öötöö eest haihtus
Kõlksatas tera
Keegi peideti mulda
Vaikus
Haud/surmvaikus kaikus
Haiku öötöö eest haihtus
Kõlksatas tera
Keegi peideti mulda
Kolmsammas XV
Triipkoodiga maakera
Oksjonihaamri kolm lööki
Müüdud Ostja tungival nõudmisel liiglihata-inimkonnata
Oksjonihaamri kolm lööki
Müüdud Ostja tungival nõudmisel liiglihata-inimkonnata
Kolmsammas XVI
Sa kõnni ikka seda käsuliini pidi
Selle selgrool – mööda telgjoont
Hetk enne põrgusse jõudes ära imesta – sind tapetakse mõlemalt poolt
Selle selgrool – mööda telgjoont
Hetk enne põrgusse jõudes ära imesta – sind tapetakse mõlemalt poolt
Kolmsammas XIV
Küll reetur palus suu pärani karjes õitsemas
Käed värisemas
Puuriti otsaette kolmas tinane silm
Käed värisemas
Puuriti otsaette kolmas tinane silm
kolmapäev, 7. märts 2012
Sünnimärkidesse maetud surm
Kas need on kustuvad südamelöögid?
Need viimsed elukellukate tuksed
juba avali sülega mullast?
Milleks sinagi pead saama kord!
Või ehk see põtkiva
alles veel sündimata lapse esimesed löögid
Ema paisunud kõhutrummile…
Mõlemad ometi nii sarnaselt vaiksed
tasase maamadala kõlaga
et eristab vaid lähedane kõrv ja meel
see kes aerutab ühise vere mõlaga
Habemekõrtega lõug vastu
nii vastu ärkavat elu
et seisatuvad korraks ajad kõigis inimkellades
nende kahe jaoks
Ja silmadest aknad avali
Ootel vastu sündimise päeva
Hingedes magus valu pärani
Sünnimärkides surm
Veel pole sinu aeg!
Kaisuta neid
kelle küünlad on põlenud maamadalaks!
Need on ärkavad südamelöögid
Need on esimesed elukellukate tuksed
Kostmas juba avali sülega emast
Kelleks sinagi saad kord
Iha sõrmedega pühitsetud
Looduse sünnimärkidega üle kallatud
Naine…
Need viimsed elukellukate tuksed
juba avali sülega mullast?
Milleks sinagi pead saama kord!
Või ehk see põtkiva
alles veel sündimata lapse esimesed löögid
Ema paisunud kõhutrummile…
Mõlemad ometi nii sarnaselt vaiksed
tasase maamadala kõlaga
et eristab vaid lähedane kõrv ja meel
see kes aerutab ühise vere mõlaga
Habemekõrtega lõug vastu
nii vastu ärkavat elu
et seisatuvad korraks ajad kõigis inimkellades
nende kahe jaoks
Ja silmadest aknad avali
Ootel vastu sündimise päeva
Hingedes magus valu pärani
Sünnimärkides surm
Veel pole sinu aeg!
Kaisuta neid
kelle küünlad on põlenud maamadalaks!
Need on ärkavad südamelöögid
Need on esimesed elukellukate tuksed
Kostmas juba avali sülega emast
Kelleks sinagi saad kord
Iha sõrmedega pühitsetud
Looduse sünnimärkidega üle kallatud
Naine…
Tellimine:
Postitused (Atom)