Aeg on teine, õõnen tõõne

Mul üks nägu

Unest

aeglase vine

ja vinnaga

Vanaisast

Ta esimese Eesti

aegasjalik suvehommikus kobistamine

Sahvriukse kriuks

Kassi nuruv kurin

Lohinal

möödaminnes

ja tagantkätt nappsuine: „Kõtt!“

Köök

Kus põrnitseb lauavagudesse küntud põrandalt aeg

ja kuusekäbidega kell käib sel klõbinal kannal

Pliidi alt sädemeid viskub

kui kuiv kuuseoks susatakse

tulele hakatuseks

Aknast näeb

udust jalutuks niidetud

Hildat

„No joba jälle tulep seda Rootsin tettut  hobeseniidukit lainama

Ah, ja mina käkse kaitskümmend aastat hainte all

Ei anna!“

Räägib vanaisa hääl ja ettevaatlikkus

Viljakohvi lõhn

kannus

millel rukkipead tolmlevad

Soolane

põski ja käsi

hingamist

määriv suitsusink

Kümme praetud

poolpunase

rammusa rebuga muna

kallerduvad taldrikul – „Poig, aig om ärgata!“

Küll tahtsin siis ja nüüd seda poolund hoida

kinni pidada

lausa raamidesse rabada!

Aga aeg

on teine –

vihaselt linnane

jah nii ennevidevikuline

Mürre

ja

õõnen tõõne...

16.01.2015