2
Tugev ja jahe tuul puhus lihavatele rohuvartele
heledaid jutilisi küüre, ulgudes tõrksaid pujusidki enese alla painutades, nende
tõrkujatega tigetihedalt maapinda nüpeldades.
Ilmale vastavat inimtühja vaadet eksitas vaid
üksik ennast tuulele ettekallutav, vaevaliselt astuv mees.
Küürus tulnuk astus rajule otse vastu, kergemat
rada otsimata, tihti kompassi ja kiletatud kaarti uurides. Mis reetis, et tegu
polnud kohalikuga.
Võõra õlal pendeldasid sookäimad –
ümmargused räätsad. Mehe paremat kätt venitas pea madalamaks iseäralik ja raske
sangaga metallkast.
Siis äsja rasket maapinna tõusu võtnud, hingeldav
mees seisatas. Künka tipul asuv lagendik klappis igati, et siia laagriplatsi üles
lüüa. Ta kuulatas korraks oma sisehäält, mis nurrus rahustavat jaatust.
Mees ajas käe põue, valis vajaliku numbrijada
ja lülitus kuuleka inimrobotina ooterežiimile.
Peale viiendat kutsungit kostus teeseldult
närb mehehääl:
„Martin, ma väga loodan, et olete oma
tööga juba alustanud? Te teate ju, et meie eelarve on hapralt õrn nagu Viola selkirkiigi* olemasolu...“
* Laanekannike, haruldane, kannikeste
sugukonda kuuluv, väljasuremisohus olev taimeliik
Martin krabas mobiili kõrva juurest püksisäärele,
vastu oma valutavat reit helituks muljudes, luges aeglaselt mõttes kümneni ja
kuulas siis sõnavalingust epistlit edasi.
Harva, kui mühatas napilt-tüdinult jaatuspobinaid
telefoni – seda oma juhendajast, alati akadeemilise sõnaseadmisega kuraatorile.
Torkas siis kiirelt oma vee- ja põrutuskindla CAT-i taskusse tagasi ja hakkas
varustust lahti pakkima. Kõik tarvilik oli oskuslikult ära mahutatud „Osprey
Aether“ 70 liitrisesse seljakotti.
Ta kummardus kerge äginaga oma veidi töntsakat
keha, aga käed käisid kärmelt, toimetasid osavalt – juba tuule käes plehku
kippuvat telki üles sättides. Kuigi – iga liigutus ajas teda lausa vastikult higistama.
Nagu alati. Millegipärast just seltskonnas – olgu selleks kasvõi kaheliikmeline,
kena naisega täiendatud moodustis.
Või
seda enam?
Ta soristas selle häiriva mõtte peale
pikalt põõsastesse.
Tuul ulgus vähem, juba hellemalt kõrvu
viilides.
Viimane ese, mis seljakoti põhjast välja
ilmus – kahekordsesse krabisevasse termokotti pakitud hõõgveini sisaldav pisike
punsu – kuumav ja ergutav töölõpu aplaus
iseendale. Martinile Martinilt. Ta lonksas plaskust esimese suutäie. Ootas ära
peatselt kurgust keelepärale keriva nelgist veidi kareda järelmaitse ja jäi
mäenukilt alla vaatama.
Siia otsekui võõrtaimedena istutatud ridaküla
lösutas õrnpunavas udus... Sirutudes poolloogaks, nagu veel kevadeuimane,
ruskesse siidvõrku aheldatud rästik.
Küla, mille majadest tervik küll vaid
osaliselt ta vaateväljale avanes. Küngast katvad tuuleiilides agaralt kätlevad puudeladvad
lõikasid mehe vaatevälja varjavalt pooleks.
Siiani ulatuv raske soohõng kratsis sõõrmetesse
mõrkjat hingust kui kangeks kääritatud segu õuna- ja kasemahlast.
Udu keris ennast tasapisi kõrgemale,
künkale lähemale, nagu võõrast haistnud, kuid ettevaatlik kiskja.
Üpris lähedalt, läbi tuuleulu kostus parmupilli
nurruvalt põrisevat, ajuti kaduvat, siis selgelt kõlavat tinedat heli. Hajuvatest
pilvedest läbi, kompas maad esimeste päikesekiirte sadu. Järsu, koondunud prožektorivihuna
meest ja küngast üle kullates.
Nagu kodumaine dokumentaalfilm, mida vaatab suur, ennast rahulolust täissöönud
kass, kujutles Martin, päikesejoa all aurates.
Siiski hõõrus miski rabedalt, jämeda soolana mehe meeli: see
üpris pentsik töölähetus.
Miks just
tema? Polnud Martin ju kunagi varem hinnanguid
andnud. Pigem selleks vaid
lähtematerjali kogunud. Nii oli tavaliselt. Nüüdseni. Selliselt rutiinselt
ja rahutavalt. Aga nüüd korraga taoline ebameeldivus – kaasnev vastutus. Martin
kuristas veiniga arupidavalt kurku.
Ta oli siia saadetud turba ja soovee proove
võtma. Bioloogist telmatoloog* – nõnda kõlas Martini ametinimetus, nüüd talle
paraku uude – sedapuhku ka kontrollija rolli sunnituna.
Mehe ilme süngestus korraks – olles hetkeks
meenutanud oma isa. Sest Martin tõesti nimelt uuris. Soossatikaid uuris, nagu ta
sigitaja sellist tegevust hindas.
Ta keha tegi paar tahtmatut sammu, lüües metallkasti
nurga vastu jala ära. See niigi haige. Lausa oigamaajavalt valusalt, aga see
polnud põhjus, miks mees veel jõulise löögiga kasti kaugele võssa saatis.
„Soomardik! Martin, soomardik!“ nagu teda isa purjus peaga tögas – seda
küll vaid omavahel olles ja
harva.
Õnneks
või kahjuks? – et keegi
ei võinud kuidagi sekkuda – isegi Martin ise mitte.
Jah, kuigi tõega, tõesti, talle meeldis
kord, eriti väärtustas mees selguse raame nende ümber – nii tundus kuidagi
kindlam.
Kuidas?
Ikka
kindluse ehitamise kaudu iseendasse.
Ja
mis siis! tahtnuks ta
kõigile karjuda, aga kuulajaid polnud, mitte ühtki. Ikka ainult tema ise. Väga üksikuna iseendaga end
tundes.
* telmatoloog – sooteadlane
Vaat vend, tema jah – hoopis kui teisest
luust nikerdatud asjamees. See eluvend, kes juba rüblikuna isasarnane spordihull
– vanamehega muudkui omavahel madistasid – kes kõvem, kes vintskem. Ikka kahekesi
kambas, alatihti padrikusse kadudes, päevadeks oma metsikutele matkadele. Kompassi
ja telgidki ära põlates. Ulukeid, keda jahtisid, enestele õhtulõkkeil söögiks
kõrvetades.
Martin polnud aga kunagi kangelane olnud,
isa silmis küll mitte. Mehe silmis, kes langevarjuhüpetes vabariigi meister,
vana suusahunt ja orienteeruja. Keda ei peatanud isegi salakalaküti poolt jalga
löödud ahing, seda siis kui „vana“ ühiskondliku
looduskaitse inspektori auametit pidas.
Ometi vaevasid Martinit siiani kahtlused,
et isa seda mitte altruismist ei toimetanud, vaid konfiskeeritud saagi pärast
endale pätsu panemisest olid kantud. Kust muidu need pirakad haugid ja ohtrad,
mooritud sulelised nende söögilaule äkki ilmusid? Igatahes põdes Martin siiamaani
suleliste kitkumistest saadud allergiat. See hais! Kuuma veega täidetud
pekkvannist vastu turritavat tosinkond sinikaela laipa. Kalarapped ja haisev lima.
Ta mattis nuttes mitu surnud sulelist küüni alusesse pehmesse liiva. Tema
õnneks polnud isa neid üle lugeda viitsinud.
Hiljem tõusis väikevend, siis kui Martin liigset
rasva kogus ratastoolis, taganõutud tippadvokaadi
kõrgustesse. Kellega vanamees igal võimalusel kiitles ja kelkis.
Harva, kui vennaksed kokku said. Needki napid
kohtumiskillud oleks võinud pigem sundkohustuste sekka kiiluda. Et taoline viltune
ja lääbakil suhteriit üleüldse püsti püsiks.
Aga
tema ise? Martin? Tema
oli jah rohkem emasse – malbesse, kõiki koduseid alati kokku lepitada püüdvasse
olevusse.
Ta kulistas ägedalt plaskust, kuid mitte enam jaheduse peletamiseks.
Suur rüüp veini jäi kurku kinni, kui kellegi,
seljataha hiilinu hääl talle käratas: „Mes sa hiilit, ah, sa va hatast peni, ah või et vargile
tulit meitele või!?“
Häälele lisas kaalu, kerre õõvastavat
jahedust süstiv, ta abaluu alla surutud metalne toru. Vägagi ilmselt trukiti
teda praegu tulirelvaga.
„Nuh, mes vaikid nigu kult rukkin, hakka
rääkma!“
„Ma näitan,“ üritas Martin kõõksuvalt, läkastades hingeteedesse läinud veinist ja
ehmatusest.
„Võeh, või tema näitab! Meda sa näitad,
ommi litsitütrikele liinast võit näita, meitel om ommil oma vembla püksin!“
ilguti vastu.
Keegi köhatas. Siis itsitas viisakalt. Need
olid teise, arvatavalt nooremale meesisendile kuuluvad häälitsused.
„Lausa kahekesi, nagu paarisrakendis patrull?“
imestas Martin.
„Rahu, rahu, mul on dokumendid kaasas,“
üritas ta rahule lehvi sõlmida.
„Anna seia!“ sai ta vastuseks vaid kurguurina.
„Aa, tasakene, mudu...“
„Jaa jah, ma nüüd taskust need võtan,“ lepitas
Martin kibenäppu, ulatades üle õla rahakoti ja muud dokumendid.
„Kaeme perra!“ rabati esemed talt ühe
ropsuga käest. Kostus agarat krabinat ja veerivat sõnapominat.
„Nu nüit võit oma näopuuluse ümber püürda,“
toriseti.
Üllatus, üllatus! Kuuldud hääl ei tulnud
mitte vägevat kasvu mehe suust, nagu Martin oli oodanud. Ta pidi hoopis oma
pilku langetama. Alt nagu kuri gnoom vaatas talle vastu kääbus – vaid päratusuur
nina õitses lihaporgandina pisikeses näos.
Martinile meenus tahtmatult lorilugu
alumise ja ülemise nina võrdlusest – nende suurusest. Ta käkerdas häält,
kääksatas kui kajakas, kes liig suure kala haaranud.
„Mes nüid?“ patsutas noorem ta selga. „ Meski
nali jäie kurku kinni või?“
Martin jäi ikka veel kääbikust mehe jalgu
põrnitsema.
Neid kängitsesid imetillukesed, see-eest kõrge
kontsaga kauboisaapad – väga ilmselt eritellimuse peale valmistatud jalavarjud.
Nagu ilmselt ka kogu ülejäänud mehikese rõivastus.
Nässaka mehe käest sirutus ähvardavalt
tema suunas pikavarreline, ehk esimese ilmasõja aegadest pärit vintpüss. Martin
oli taolist isakodus näinud. Mis lapsepõlvekodu maja pööningule peidetud ja
mille naasklist vend nagu alati kõik ära peidetu üles leidis, tallegi näitas.
„Är nüid nakka enemest hirmutama,“ noomis
teine, see noorem. Kes hoogsa sammuga Martinile ligi astus.
„Suga tuleb linnakiilt rääki, mudu ei mõista?“
„Ei, ma saan aru küll,“ kahtles Martin. „Kõlab nagu
soome keele haruldane dialekt, noh peaaegu.“
„Sa räägid nagu mõni maasikakorjaja. Sa
oled tihti Soome marjamaal käinud?“ uuris noorem silmvidakil.
Martin noogutas – ta oli vaese tudengina
Kalevala maal teenitud markasid tihti ümber kroonima pidanud.
„Saame siis tuttavaks. Minu nimi on Jarr
Nurmtutt ja see on Aadu Suur.“ Mees osutas kääbuse poole.
„Aga kuidas sinu nimi kõlab?“
„Martin,“ kohmas Martin. Higi nirises
vastikult mööda ta selgroogu. Asjalood paistsid ootamatult üpris näruses seisus olevat.
Ent Jarriks nimetatu surus sõbralikult
Martini kätt.
Ta käsi oli soe ja kindel. Silmist helkis muhedat
kavalust, mis vaid vabatahtlikele narridele omane.
„Metsjeesus!“
oleks Martini vanaema Jarri nähes kiljatanud. Seda kohe
kindlasti. Martin ju mäletas oma kadunukest, puudekallistajast vanamemme.
Aadu lõi oma saapasäärest tõmmatud täägi püssile
otsa, ise lakeriisa raskusest vapralt kaasa kõikudes.
„Läeme, läeme!“ sundis näss kiirustama. „Hakka
nüit käpelt kõndma! Vutt, vutt liinamiis!“
„Kuhu?“ poetas Martin küsimuse. Seda ettevaatlikult,
otsekui kartes habrast, nendevahelist äsja siginenud usaldusemuna maha pillata.
„Mainhardi manu, kohe siis viil, küll sääl
näet!“ togis teda näss teda pea enda pikkuse püssiga tagant.
„Meinhardi?“ päris Martin nõutult.
„Ja võtt kõikse oma krempel kaasa!“ Kääbik
osutas püssitikuga Martini koli poole.
„Jarr, avita nüit liinamiist! Ja kipelt!“ paugatas
Aadu käskhaugatuse.
„Või temä ei tiia Mainhärdit, terve riik
tiid me imetohtrest Tarka!“ lajatas Martini kuklasse kui sõnaline mahalask. Ta tõmbas
pea tahtmatult lidusse.
Kostus kellukeste helinat, siis haukuvat röhkimist. Peatunud
kolmikut uudistas saduldatud siga, kelle kõrvades õitsesid neljalehelised
ristikheinad. Need olid sinna suurelt ja selgelt
rohelise pigmentvärviga tätoveeritud.
„Minu õnnesiga!“ embas Jarr hellalt karvast elukat.
Martin polnud nii suurt siga oma elus kohanud. Suured
võhad kündsid maad kui keskmise jõudlusega traktori adrasahk.
Oma 300 kilo
lolli liha eluskaalus. Isa oleks ehk nõnda hinnanud? See jäine jahimees.
Elukas kraapis tarvana esisõrgadega maad. Martin taganes
tahtmatult.
„Är pelga, sii om ainult
pool mõtssiga. Jarr las oma eelmise emise är lagastada, hää et nüit kult om, saap külaemistega alles nalla! Põrssad misksed,
kõik puha triipus ja segaveerelise!“
itsitas nässakas.
„Aus
siga on, ära narri!“ noomis lokkis juustega kahupea, milles tolgendasid
kuivanud heinakõrred ja ohakad, ja Jarriks kutsutu hakkas kõlaga koonerdamata juudi
harfi* mängima..
„Hakkame
mehed minema“, arvas Martin loo ära tundvat. Otsis kiirelt kotist saia. Sellise terve ja
suure. Viskas selle poolmetsseale. Amps! Ja juba piidlesid teda nõudvalt harjaste
vahelt ärksad silmad. Agaralt togis poolverd metsiga lisa ruiates-nuiates ta taskute kallal. Nende
tühjusest pettunult nohisedes, röhkis põlastust ja hakkas jälle agaralt kärsaga
maad tuhnima.
* Juudi harf – eksitav nimi ing. kl parmupillile (
jew’s harp )
„Sa oled lapiline nagu marslasest sõdalane,“
vaatas Jarr Martinit terasemalt.
„Mida?“ uuris arusaamatult Martin oma
tunkesid ja tuulejakki.
„Selline uniformus?“ osutas Jarr Martini riietuse
moondamislaikudele.
Kes ei osanud midagi sõnada, vaikides Aadu
ees sammudes, kelle käes püssitoru aina madalamale vajus.
„Sa meeldid Kuldule,“ arvas seaga kõrvu
astuv Jarr. Hetkeks Martni mõistmatut näoilmet lahanult: „Mu seale noh! Kuldu
on sea nimi.“
„Ahah!“ oskas Martin vaid vastata.
„Aadule vist mitte, aga talle ei meeldi keegi – peale oma naise. Kes peaaegu
sama raske kui Kuldu. Aga kes see neid kaalunud on – ei kumbagi!“
„Jätt om loll jutt, võtt suhu tagasi!“
käristas Aaduks tituleeritu. „Mul naasi nigu murdu!“
„Ei mahu!“
„Mes ei mahu?“
„Su oma eit ikka! Ta on küla kõige suurem
naine ja kõige armukadedam pealegi.“
See oli ilmselt Martinile kõrvadele
mõeldud lisajutu pala.
Teekond allamäge jätkus, seda üha suureneva
kiirendusega.
Esimesena ei pidanud vastu Aadu.
„Lase ma sõida vähe su siaga, ma nõnna vässnu,“
kaebas ta püssi lohinal enda järel vedades.
„Olgu, kui aga Kuldu nõus on,“ lubas Jarr
lahkesti. „Ainult, et siis pead sina paluma!“
„Kuis, joba jälle!“ avaldas Aadu nördimust.
„Ikka ilusti ja härdasti, kuidas muidu
saab!“
Ja Aadu võttis Kuldu ees sisse põlvitava poosi.
„Oskar, Oskarikinõ, võta minno selga, kanna, kanna vellekõne!“
Mille peale siga lõpuks nõustuvalt peaga
nikutas. Martin võpatas – ka kuratoori eesnimeks kõlas Oskar.
Näss Aadu ratsutas nüüd Kuldul, siga
kõrvadest ohjates, mis üpris raske tegevus ehk amet tundus olevat.
Martinile tuletas sõnapaari: searodeo. Aga suuga välja ei öelnud.
Hoides sõnal sabast.
„Kuule nüüd, sul on lukk lahti. Juba
jälle!“ jäi Jarr korraga Aadut vaatama.
„Püssil vai?“
„Ei, su pükstel ikka!“
„Tal on kogu aeg valmis, seepärast ongi
tallivärav lahti.“ itsitas Jarr. Kergitades samal ajal oma nöörijupiga vinnatud
pükse ülespoole.
Martin kaalus endamisi: Kumb neist õieti
hull, kumb loll, mitte ei tee vahet!
„Ära kunagi üht tõelist hullu solva
sellega, et teda lolliks pead. Tõe äratundmine võib üpris viimase asjana sulle siin
ilmas ette tulla!“ meenus Martinile isa ütlus. Ta seest kostus ärev: tss!
Ja meie vähe veidravõitu nelik marssis küla
poole nagu katkine, pärleid kaotav kee – kõige liikuvam-rahutum helmes oli
muidugi selles kõikjal ringituhniv sigalane.
Külast juba lahkuv, tõusev madal udulaam
neelas mehed korraks vööni jalutuks. Hetkeks seaisand Kuldu endasse lausa üleni
kaotades. Ta turjal kõõluv Aadu näis pilvedel õõtsuva, pühakust jonnikunnina.
Külla sisenesid nad kõrgel postamendid
seisva – suure kaarega, otse ilmselt uljalt purjus, laias kaares kuseva kauboi kujuga ehitud
maja tagaõue kaudu. „Sii om minu purskkaiv,“ teatas sea seljas ratsutav Aadu
uhkelt.
Sealt edasi trampis kamp juba siledal külavaheteel.
Peagi jõudsid nad käänaku tagusesse, mida Marti enne ei polnud näinud.
Nende siht sai korraga selgeks, eksimise
ruumi polnud – tee lõpetas ülbelt risti seisev maja, mille ees laius hästi
hoolitsetud roosiklump. Martin arvas ära tundvat kallid õied: „Heidi Klum“ ,
„Parfume de Grasse“ ja „Fragant Alizee“.
Aga sõõrmeisse tungiv vänge soolõhn mattis uhkete
lillede hinguse. Alandades väärikad lõhnaõied vaid erksaks
silmailuks.
See maja valitses, otsekui kubjas, kõike ja kõiki valvates,
seda tundis Martin kohe. Ülbelt end ette lükates,
teiste palkmajade kohal kolmekorruselisena võimukalt kõrgudes.
Selle laudvoodrist
otsaseinalt vahtis talle vastu suureks maalitud seirav silm.
Jarr kiirustas nendega hüvasti jätma. „Meil
on nüüd lõunane uneaeg – siesta.“
„Aga päike ju ei kõrveta, ei paistaki tõist õieti,“ vaatas Aadu
hämmeldunult ikka veel tinatumedasse taevasse.
„Siesta on selline aeg, et seda peab lihtsalt
pidama. Püha aeg, sellepärast!“ oli Jarr korraga tõrksalt kangekaelne. „Pealegi, kellaeg kõrvetab hirmsasti magu,
meil mõlemal.“ Jarr osutas Kuldule, kes nõusolevalt kõrvadega laperdas.
„Noh Kuldu, jäta siis meestega nägemist!“
Siga tegi esijalaga kraapsu ja läinud nad
olidki. Kadudes ühte paljudest aiamulkudest, vaid Kuldu viimase röhkimise
kaja korraks veel õhku riputades.
Seni nii uljas kauboist näss ei koputanud
mitte. Martini üllatuseks kääbusmees hoopistükkis kraapis ust.
Sahh, sahh! kõlas vaikselt ja alandlikult.
„Sisse, kui asjal sang on!“ kutsus jõuline
mehehääl.
See võis olla ehk võõrastetuba, suur ja vaiguse
lõhnaga, tulikirjadesse kootutud vaipadega ehitud, mis pikkade keeltena lävepakuni sirutusid.
Kividega ümbritsetud leease laiutas keset tuba, mis hõlmas
ilmselt kogu alumise korruse. Vähemalt kümmekond rohmakat puulavatsit. Akende külgraamidele
keritud hundinahad levitasid parkainete kirbet lehka.
Leeaseme lähimal seinal rippusid ilunaelte
küljes kaks sirpi. Need ei paistnud tavalised, viljalõikamise tarbeks
valmistatud terariistad olevat – pigem hõbejad, ornamentidega kaunistatud
rituaalsed tarvikutest esemetükid.
Martinile jäi silma mitmed orbudena tühjad
kõrvalnaelad: puuduvaid esemeid reetes. Martini silmad otsisid tulisemaid relvi
– mõõku. Ei neid polnud, ei neid näinud.
Või
on need varjule veetud, võõra silma alt redusse? Need kõige tähtsamad, need kõige
teravamad?
Päss Aadu raporteeris:
„Saime üte võõra kätte, tea mis siin
sehkendab, aga paprid omma tõsel kaasan. Hiilse künka pääl, piiluperse sääne.“
Pronkspunane mees vaikis.
Nii
päevitunud? Alles suvi ju algas? Imelik...
Kõrge laup, pigimustad õlgadeni pikad juuksed. Martin poleks imestanud, kui neid oleks krooninud
indiaanipealiku kotkasulgedest kroon. Aga polnud. Vaid lihtne, punutud pael.
Ometi! Seda ehtis hõbedane, sõlene silm. Lauba alumisel serval kokkukasvanud
kulmud – nagu paaris lendavad kaarnad – tiib tiivas kinni. Kõrgest, vibalikust
kehast tungis esile sooniline sitkus. Jalas
kootud, villased sokid. Samuti punased. Samakarva vaibal hõõgudes.
Mees õõtsutas end mugavas kiiktoolis.
Volksti! hüppas ta süles maganud kaslane põrandale. Kõuts, kes ei näugunud, ei nurrunud. Küünistas kraapivalt
valget, pesemisest veel niisket põrandat. Ta mustavad, ainult kergelt kollase
kriipsuga silmad meenutasid kahekordset kuuvarjutust. Martin vaatas: kuidas siis üks õige nõid ilma kassita! Aga
imelik tundus oli loom ikkagi, nagu ka peremees. Sest kass oli valge kui lumi. „Rahukass,“
seletas Meinhard talle muigamisi.
Meinhard segas suure naelaga kandilises veeklaasis
kummalist vedelikku. Mis madala leegiga põles. Tark puhus hubiseva tule ühe
ohkega maha. Jäädes klaasipõhja tekkinud sademesse uurivalt vaatama. Punutud
vitstest, ümmargusel laual veikles suur klaaskuul, mille sees verise värvina siugles kui vangistatud suitsusammas.
Meinhard tõstis pilgu. Tema tumedad silma
imesid korraga Markusest jõu.
Ta tundis kummalist loidust, keel korraga
kange nagu suhu topitud labidas.
Ehk viiekümnendates aastates mees pööras
ta suunas oma keha nii äkki, et Martin oma kasti ja seljakoti maha pillas.
„Vabandage mind, aga mis eesmärgiga te
siia õieti saabusite? Ja kuidas te üldse valvest küll mööda saite?“
„Valvest?“ pomises Markus. „Ma ei näinud
ühtki tõkkepuud ega piirimärki. Ka ütlesid
mu sada korda äraneetud autol pidurid üles, seega tulin otse ja jalgsi. Kahju,
põhiosa varustust jäi maha. Kuivati ja ...“ Ta luges ette virna laborikraami.
„No vaatame!“ öeldi napilt. „Või et sada korda ärakaetatud auto kohe, mh, alles esimest korda kuulen taolisest juhtumist. Tõesti väga
veider. Viige teine õige pühitsusesse,“
soovitas Tark talle.
Kiirelt uuris mees Martini dokumente.
„Nagu väike Norra teil,“ püüdis Martin jutul
sõbralikku sädet sees hoida.
Meinhard krimpsutas nägu.
„Norras pole ammu enam korras.“
„Kuidas,“ hämmeldus Martin, „ometi nii
kõrge elatustasemega riik?“
„Üle pingutavad, liiga hea elu, tekivad sotsiaalsed
oblomovid*,“ tõrjus Meinhard Tark kiituse põlastuseks.
Sulps, sulps, langesid alasti, kollaseks kooritud kartulid nõusse.
Puhtais, valges tikanditega kaunistatud rõivais naine
kooris käbedalt kartuleid – otse suurde puust toobrisse. Naine mõjus Martinile veidralt – kui köögilaua ruudulisel linikul seisev üksik, mahaunustatud
malend.
* Oblomovist (Oblomov) – üldistav tegelaskuju
mugavolesklejale, küsitava või väärtusetu asendustegevuse otsijale
Otse pea ääreni
täis kotist koorib, pani Martin vilksamini
tähele.
Kelle jaoks küll
ometi selline kogus? arutles ta
masinlikult.
Mis see sinu asi
on! peitis ta oma korraks ära eksinud
pilgu ravitsejast Targa näkku
kähku tagasi.
Kes vaikis, justkui selgitust või seletust hoopis Martinilt
oodates.
Kumba siis? Kohe mitte annetamata sandisendi jagugi ei saa aru!
„Kelle poolt see uurimine tellitud on?“
Meinhardi nägu hõõgus taas ärganud huvist.
Martin kehitas nõutult õlgu. „Meie, keskkonnaministeeriumi
allosakond on vaid täideviija. Ma ei tea täpsemalt. Lihtsalt üks järjekordne
tellimustöö.“
„Tellimustöö?“ Meinhard muigas hapralt. „Kuidagi
ilma näota, väga üldiselt sõnastatud,“ tõdes ta dokumente tuimalt lapates.
„Pealegi, uurimise tõelist eesmärki pole üldse mainitud. Jälle üks rahaprojekt,
selge, selge... Meie igapäevast leiba anna meile rahastuse europrojekt.“
Alul piraki, siis lataki, käis äkki
kakskõmakas. Ruumis olijad võpatasid, kõik peale Meinhardi.
Naine oli endale sõrme sisse lõiganud, aga
isegi ei oiatanud.
Tilk, tilk! langes kartulitele verehelbeid
– Aadu nurka püsti sätitud püss oli pikali
kukkudes lõpuks ometi lahti läinud. Seni tumm kass kahises nagu kohe alkonestet
tilkuma hakkav puskariaparaat. Kaslasest valgetverd elukas kräunus, olles pelgupaigaks endale valinud kõige madalamal
asuva Aadu vaese pea. Ta turris, tuustine saba käis ja vonksas kahtluse ussina
kahele poole kui ennustajast mustlaseide ohvrit otsiv silmavaade.
„Jaa!“ vaatas Meinhard maas lebavat relva,
„vanasti olid püssid pikemad kui mehed, nüüd on vastupidi!“ Tark mõõtis pilguga
valveseisaku võtnud Aadut, kelle pead ehtis elusa turbaniga kähisev kass. „Aga
ikka on enamikest omanikest põmmpead. See polnud sinu kohta mõeldud,“ patsutas
ta Aadule kiitvalt-lohutavalt õlale. „Sa meil ju väikseke ja püss nii pikake!“ aitas
ta kassi põrandale.
Ja siis Meinhard
naeris. Alul tasa. Siis tõusva, kumiseva, vibreeriva heliga – nii et aknaruudud
algul tirisesid, ühele jooksis tihe mõradevõrk.
Naise kleidil, otse üsa kohal helkisid
verekirja plekid, nagu valesse kohta õmmeldud, hääbuvate silmadega nööbid.
Üksik kumalane kopsides aknaklaasile
joonistunud lubava vabaduse järele.
Martin tärkas vastupanamatu tung aken
lahti teha. Aga ei julenud. Mitte kohe.
Lõpuks, lausa piinava, krampliku sammuga avas
akna, aitas sumiseja äralendu. Talle tundus, et kõik toasolijad vaatavad teda
kui narri. Martin oleks võinud vanduda, et pabulaid koorijast naine isegi itsitas.
Kes usinalt sõrme lutsis, endal veriste igemete vahelt läigatamas irve, kuigi selle
kähku ülestõstetud põllusiilu peitu korjates.
Meinhard lõhkus laskunud, rõhuva vaikuse
kildudeks:
„Olgu, parem näidake seda kohta kaardil,
kust te läbi tulite. Aadu, tule sina ka lähemale, ma seletan sulle kuskohas su valves
auk on!“
Ja Martin näitas, selgitas. Meinhard „tõlkis“
öeldu-näidatu Aadule lihtsaks ja selgeks:
„Sinna, sooserva algusesse ehitad tõkke,
paned teritatud vaiad. Kahesüllased! Enne tõrvad nood üle, et kätte mädanema ei
läheks! Võtad Väevennad appi, kui ise ei jõua. Selge!“
„Ja jaah muidugist, ma esemese asjana,“
podises Aadu tasaseks pügatud siilina varmalt vastuseks.
„Mis usku teie olete, Martin? Kas linna-
või maausku?“ küsis Meinhard äkki kannal ümber pöördudes ja jäi talle pingsalt
otsa vaatama.
Martin
oskas taas vaid nõutult õlgu kehitada.
„Mnjaa, paljud on üldse tühjausku.“ osatas
Tark hapult. „Samas, kui sa pole kellegi poolt, oled kõikide vastu. Või olesklejast
pendel,“ nentis ta tusaselt.
Meinhard puhus kätele. Astus õlgu
väristades taas laua poole. Möödaminnes hingas mõrasele aknale, mis tasa,
hapralt klirisedes kõik haavad eneselt kaotas.
Sulps! kukkus järgmine kartul anumasse.
„Nii, nii, et ma pean teile isegi meie
tööstuse ette näitama? “ lehitses Meinhard pingsalt Martini saatekirju.
„Jah, nii on mind volitatud.“
„Heakene küll: volitatud, ega meil siin
raketibaas või tuumajaam pole – salastuse aste on null! “
Martin luuras öeldule altkulmu vastu: milleks siis need valvurid? Tema siia
konvoeerimine?
Meinhard, justkui ta mõtteid lugedes:
„Ärge pange tähele, et meil siin elu
omasoodu käib. Ja seda enam tuleb taolist iseastumist kaitsta!“
Ta silmitses möödaminnes oma vaikivat, ikka
veel tumma kassi.
"Õigupoolest huvitav? Kus te üleüldse
ööbida kavatsete?
„Telgis loomulikult,“ heitis Martin pilgu oma ukse
kõrval lebava käkras varustuskoti poole.
„Oma magamisasjad võite küll rahumeeli
siia jätta. Te võite tühjaks jäänud majas elada,“ näitas Meinhard läbi akna,
üle tee asuva elamu poole. „Kui muidugi sobib?“
Otsekui
valve alla painutamine, kaalus
Martin asjade sunnitud seisu. Talle meenus majaseinalt põrnitsev silm.
„Olgu,“ pressis ta enesest välja.
„Ainult, et elektrit selles elamises pole.
Praegu mitte.“
Juba ennast lahkuma seadev Martin lausa koperdas.
„Väljalülitatud teises, aga selle saab
lihtsalt korda ajada. Meil ju on oma ala- ja elektrijaam.“
Meinhard tõstis võidukalt oma pöidla püsti. „Kusjuures mõlemad on sõltumatud!“
Martinile tundus nagu oleks Tark hoopis
kellelegi trääsa näidanud: „Voh teile!“
Kes kurjalt muigas: „Vaat kui lihtsalt tänapäeval
piisab kaose tekitamiseks vaid ühest liigutusest.“
„Huvitav, millise küll?“ võttis Martin igaks juhuks lavatsile istet.
„Tuleb lihtsalt elekter välja lülitada.
Ongi aamenite aamen. See on veel lihtsam kui mälu kustutamine, see liigne
koorem hääbuks siis juba iseenesest.“
„Te peate ikka silmas mugavlanguses inimenergiat?
Või siis õpitud abitust?“ püüdis Martin Tarka segadusse viia..
„Energia?“ mühatati, „seda on mitut
liiki.“
Meinhard erutus oma enda jutust, sammus mööda
tuba edasi tagasi. Kass truult ta jala kõrval traavimas – ilmselt peremehelt
kaitset ehk järgnevate paukumiste eest lootes.
Meinhard jäi küsivalt elukat vaatama. Elukas tegi esmakordselt häält: „Mäu!“
„Jaa!“ seletas Meinhard. „Näiteks kassid kannavad
endas jõudu, seda eriti siis, kui nad väljas looduses luusivad, ise enestele
saaki otsides, olles energia edasikandjad. Nende nurrumine on looduse ja
inimese vahelist tasakaalu mõõtev baromeeter.“ Meinhard laskus põlvele ja
paitas kassi. Ja seni vaikinud hiirekelder lasi madalal jõrinal oma nurrlaulul
kõlada.
„Vaat sedasi siis,“ ajas ennast Meinhard püsti. „Aga seniks
teeme nii. Aadu, too vöörusest petrooleumilamp, õpeta, kuidas ja kuhu käib see
värgendus.“
Kärmelt kadus käsutatu esikusse.
„Nõnna nii. Kaua see aega teil võtab? See teiepoolne kontroll?“
Meinhard õõtsutas end arupidavalt kandadel.
„Nädal, kõige rohkem kaks.“
Martin tahtnuks juba väljuda. Meinhardi poolne
teietamine maitses otsekui nimme põhjakõrvetatud
moosita pannkook.
Kes aga ennast Martini vaevatud ilmest segada
ei lasknud, jätkas:
„Te vaadake niikaua ringi, ma lasen seniks
maja vähe tuulutada, veidi korda seada.“
Meinhard tõusis, audients oli lõpukorral. „Söögi
saate meilt. Kolm korda päevas.“
„Mis see maksab?“
„Teil pole sellist rahamünti, jätame selle
jutu.“ Tark kirjutas kiiresti midagi paberile.
Kraamis pitsati taskust, lõi mütsatusega paberile sellega jäljendi.
„Siin on teie lubatäht. Palun!“
„Või, et kohe lubatäht,“ õrises Martin, siiski kiirelt
Targa näo ees just saadud dokumenti põue toppides.
„Kõigil on see,“ kehitas Meinhard õlgu. „Nagu ühes
õiges riigis on igal õiguslikul isikul oma pass. Ja meil
saab iga seitsme aastaseks saanu väitse!“
„Misasja?“
„Pussnoa.“
„Ja milleks see veel hea on,“ venitas
Martin ...
„Et sellega ringi käia osata, vajadusel
end ka kaitsta.“
„Aga hõbelusikas, see ka neil sünnist
saati suus?“ ajas Martin veidi kiusu.
Meinhard naeratas nagu lollikesele. „Vaadake
kõrgemale, mu sõber. Meilt on kuldlusikas igale vastsündinule. Mis sisaldab nii
mõndagi.“
Martin uuris juba ukse poole pöördel, käigult
kiirustades sõnu paristades:
„Aga kuidas ma oma telefoni akut laadin? Ja auto? See
tehakse puha paljaks – ainult plekkskelett jääks järele. Või aetakse üldse ära.“
„Võite võtmed siia jätta, ma lasen auto
üle vaadata ja kogu laadungi teieni toimetada. Siis võite koolimajas oma labori
püsti panna. Ma helistan sinna ette,“ lubas Meinhard Martini ulatatud võtmekimpu
tasa kõlistades.
Martin kujutles endale vana mahajäetud
koolimaja vaimusilmis korraks ette. Lääpas ehitist, kus vaikus kummitab laste
kära järele. Ta oli taolisi kordades näinud.
Neis mahajäetud, hüljatud tarkuste templites ringi kolanud. Lugenud vettinuid
klassipäevikuid, näinud lasude kaupa ajahetke tarretatud, nüüdseks kuhtunud
klassifotosid. Ja alati tabanud ennast mõtteilt: mis neist inimestest saanud
on? Kuidas nende saatused elurajal veerenud on? Palju neist veel üldse elus? Kas
on nad verivaenlased või sõbrad, elavad
nad veel üldse kodumaal?
„Ja püssiga minu majja ei tulda, sa mäletad
ikka seda seadust!“ kuulis ta hurjutamist, enne kui paks männipuust uks ta
järel sulgus.
Kostus Aadu vabandavat pobinat.
Ta märkas maja taga raudtreppi, mis
pööninguaknast mööda viis, lausa korstnani ulatudes. Ja lahtist akent. Selle,
mille ise avanud oli.
Martin vaatas tänavat, seal ei näinud ta
kedagi, olles inimtühi nagu öine surnuaed.
Mingi plaanihakatis küpses Martinis
kiirelt valmis.
Ta lasus maapinnale, aeglaselt akna suunas
roomama hakates. Nudiks lõigatud hein kraapis vastikult lõuga ja kurgualust verele.
Avatud aknast kostusid hääled üpris selgelt.
„Mina ep usalda seda miist, teda om vaja kontrolli!“
See oli Aadu hääle pinin.
„Minugi poolest, siis valva tema järele!“
„Seda min tiin, iga päiv ja üüselgi,“ oli
Aadu igati valmis ja vapper.
Järsult ja nõudvalt mürtsus nende kõnelusse telefoni kutsungmeloodia: „Anna oma
telefoni nummõr“*. Kostus Aadu: „Jah!“ ja selgitus: „Krabanatt helistap.“
„Kuhu ta sind saatis, mida seal vaja
valvata?“ kuulis Martin aknast Meinhardi pärimist.
Aadu pomises midagi pikalt, aga tasa, nii,
et Martin ei kuulnud hästi.
Ainult järgnevat, Meinhardi kõmisevat,
ärritunut kõukõnet:
„Seda ei tohi keegi mingil juhul leida
lasta, ammuks uurida! Juba Krabanatist on küllalt! Saad aru!“
„Aa kuda?“ lalises Aadu.
Rohkemat Martin targemaks ei saanud – äkilise lärtsuga suleti aken. Mille veel
klirisevate klaaside tagant põrnitses talle vastu äsja kartuleid koorinud naine.
Silmi kissitades, arupidavalt teda hinnates.
Martin oli kõigeks valmis. Lärmiks, kisaks
– milleks iganes. Aga mitte selleks. Et naine lihtsalt naeratas talle. Hilju
peaga noogutades: mine!
Markus märkas alles nüüd, et naine kunagi
väga kaunis on olnud. Nähtud naeratus lõi ilu taas palgeisse. Praegugi veel nii kutsuvalt õitsedes.
Martin roomas aknast roosideni, et siis
kähku püsti tõustes kiirelt jalga lasta. Ta oleks uksest väljunud Aaduga
peaaegu kokku põrganud. Kes, „Kohe tulen!“ oma mobiili unnates, tükkis oma
vindiga, Martinit valusalt riivates mööda külatänavat minema pühkis.
Nagu pisike usin põrnikas. Sihuke agar sitasitikas.
Egiptuses püha mardikas skarabeus. Aga seda mitte siin Külarappas. Pigem agar jooksupoiss,
Meinhardi ustav käealune.
Tillukese mehe seljal lohisev püssikaba jättis
külateele vonkleva jälje.
Korraks jäi Martin veel hoonega tõtt
vaatama, silm sellel põrnitses vastu –
kuni Martin alla andis, pilgu langetas. Talle tundus kõhedaks tegevalt,
et see on pimestav silm. Lõpuks sai talle selgemaks: geomeetriline, 3D vormingus
teostatud taies, keskel hõõguvkollane iiris ja seda ümbritsev must pupillist pall.
Tundudes Martinile – plinkimatu – päevalgi pideva tulega põleva, jälitava majakana.
Ta teadis selle tähendust, õigemini arvas
teadvat. Kuigi, midagi jäi arusaamatuks – silma ümbritsema pidanud kolmnurk millegipärast
puudus.
Ikkagi, kas ainult teda, võõrast, lausa uuristavalt
puurides?
* Võru omaaegse kultusbändi „Ummamuudu“ tunnuslugu „Kõnõtraat“
