Populistlik reilender

Andrus Ansip kui märterkeemik Eesti nimelises laboratooriumis ehk küsimus kuue pärna* kohta, raputades tammepuud

  Juured
 Mis küll taastoodab ühe väikeriigi peaministri poliitilist paksunahalisust? Avalik, sisemine künism ja sellest välja poegiv nahaalsus? Olles kas pelgalt näiline, lõdva püksikummine, eneseusu puudumist varjav pidev pükstekergitus või siis vastupidiselt, kindel taotlussihitis, põhinedes oma veendumustele, et pikemas perspektiivis õigustub  praegune tegevusliin tulevikus stabiilseks poliitiliseks ja majanduslikuks rentaabluseks? Millest paraku pööbel e rahvas nagunii aru ei saaks, seega pole neid sellest vaja üldse valgustada ega asjasse pühendada? „Püha Lihtsameelse“ roll on parim lahenduskäik seda tüüpi lavastus valikus. Tootes ohtralt valitseja lollusesse uskujaid ja selle eest palvetajaid.

Tüved
 Ajalooliselt pole reformistid kunagi olnud populaarsed, pigem diktaatorlikud uuenduste sunniviisilised täideviijad. Mis sünnitavad kindlaid, etteaimatavaid proteste. Loodab nüüd reformistist peaminister, et rahvas tänavaile ei tule, seda massiliselt nagu mujal, näiteks Lõuna-Euroopas? Islandist ei hakka siin rääkimagi, (täpselt nagu seda ei tee Eesti massimeediagi) varuventiilselt endit virtuaalsesse virtsa maandades? Nii ehe eestlaslikult end maha hääletades? Kuidas siis nii? Ikka selle va arvuti klaviatuuri kaudu. Reaalne protest jääb Ansipil vist nägemata.

Elumahlad 
Meenutades Otto Eduard Leopold von Bismarckile omistatud ütlust: "Lähtudes üldriiklikest huvidest, see on võimatu!" Kas ei kõla see sarnaselt meie peaministri avalikkuse ette paisatud loosungitega? Missugused esitatud üliemotsionaalses helistikus. Kusagilt kummitab lisaks M. Gorbatšov oma naiivsuses, küll valitsejana ülipopulaarsena välismaal, kuid nii vihapõlatud NSV Liidus ja praegusel Venemaalgi. Paraku on aeg keeranud uue lehekülje, seega ei saaks nagu neid näiteid-malenuppe tänapäevasele mängulauale asetada?

Aga! Vaadakem nüüd seda postsovetlikku Euroopa osa kaarti. Põhiliselt on millegipärast pukikantslites need „endised“.

Võrad 
Aga millele siis loodetakse, mis on see tagataskusse peidetud mängukaart? Selline jõuline äss. Ja kus asuks siis kaardipakk? Berliinis või Brüsselis? Samas kohe küsimus: Brüssel kui Berliini varjatud käepikendus?

On see kaart hoopis Moskva pihus? Kelle käsi jõuliselt Euroopa energiapulssi pigistab, ajutiste gaasitarnete katkestamiste kaudu mõista andes, et võib selle vereringe üldse peatada?

Lehestikud
199?. aastal kadusid KGB toimikud, pluss muu, kaasnev kompromiteeriv informatsioonihulk, nüüd kahtlustatakse selle lekitamist Eesti poliitruumi. Kuhu neid vaid jätkuportsude kaupa edastatakse. Tekitamaks üldist kaost ja moraalseid usalduskriise.

Veel üks teooriake: mingi rühmitus nagu provotseeris kõrgametnikke rahalistes afäärides osalemaks. Kes siis?

Eesti kui  näidislabor kus oma geograafilise väiksuse tõttu on mugav ja kiirelt võimalik katse-eksimuse meetodil näha tulemusi Euroseaduste rakendamistel. Teadagi: eriti püüdlik laborant on endine patune.

Õied
Reformistist Andrus Ansip kui märtist pühak? Kes läheb aega lukku kui  Jean d’Arc, John Bunyan  ja Martin Luther?

Kuid oodakem, oodakem! Kas enne ei tuleks mitte hoopis olla patune vaenlaste silmis ja kangelane omade seltsis? Muidu jääksid ehk eestimaalaste kannatuste puudel õied tarbetult viljatuiks.

Tammepuu mõrutõrude iidne tarkus
Jaga omadele kulda, rahvale õhku, siis saad sina valitud

*Otto von Bismarck külastas Eestit  27. juulil 1867. aastal. Kus jõi talumeestega võidu õlut ja istutas tammepuu ja kuus pärnapuud Tuhisoo mõisa parki.

Sulgudes: hea et Saaremaad ei külastanud, neid kadakaid niigi palju. Uusi ja vanu.