Viieteistkümnes päev
Julial oli sugulasi. Ilmatu hulk. Väga palju
kohe. Hulga rohkem kui Rolandil. Igatahes. Ema ja isa elasid lähedal – mõne
minuti tee. Viiekordse maja ukse ees istus parv vanamutikesi, paksudesse,
ilmetutesse palitutesse mässituina. Nad vaatasid neid uurivalt nagu võõravõitu
saaki piidlevad linnud.
Viies korrus, vana
ülevärvitud uks ja päevinäinud ehk Hruštšovi-aegne uksekell. Mis suutis toota
sellises koguses detsibelle, et selle helistamisel kajas majas sosistamine:
„Number 118-sse on külalised.“
Lävepaku tagant
avanes kolm tuba Euroopasse. Laualookus ja lahkus olid venepärased. Rolandi
lauale löödud Vana Tallinnat tunti siingi. Kalevi šokolaadi mäletati veel
vägagi hästi.
Poliitika arutelu
oli paraku õrnhabras, mõrane, ämblikuvõrgune klaas, sellele ei koputatud. Vähemasti mitte kohe. Sõnadega ei uisutatud
sel ammuks mitte.
Roland sai kohe
aru, et siin majas on võim naistemaffia käes, ainult püstolid puudusid. Ta
muigas kogenult: sõnakuulidega on kergemgi tappa. Hinge auklikuks lasta.
Talle anti esialgu
armu, kuigi teda kahtlusalusena silmadega puurides justkui üle kuulates.
Julia ema Katja – Jekaterina,
selline rahulik ja tasane tunduv, aeg-ajalt vanaveneliku samovarina õhkav lembe
olend, võis nii sõnalisi auilutulestikke korraldada või siis, nagu ta nimigi
ütles, „Katjušana“ – BM-14-na su mõttelise tagumiku lausete lähimaarakettidega
lausa ribadeks lasta. Oleneb sellest, kuidas sa käitunud olid. Tema tütrega.
Eriarvamuste puhul liiga vara alla anda samas ei tohtinud – see olnuks nõrkuse
märk.
Roland naeratas
tahtmatult – selline balansseerimine tundus kuidagi naljakalt jubedavõitu.
Kuigi selliseid
kõrgusi ta ei kartnud. Kohe põrmugi mitte.
Ainult Julia
tundus veidi kui kontvõõras omas koduski, sihuke oma fantaasiates lendlev
liblikas. Õrn ja hapralt arusaamatu ka omadele. Roland aimas seda Julia poole
heidetuist, omaste kõõrdpilkudest. Ise tundis ta samastumise eelmängu aina
kõrgemaks kasvavat tempot. Ootamisest üleskruvitud kui peatselt saabuv, viljastav tunnete ja füüsiste orgasm.
Nad võtsid kaasa Julia televiisori, tuliuus
vatitekk ümber mässitud. Telekas oli meelelahutuseks, tekk liitjaks.
Jaa, tekk pidi ühendama. Ühise teki all
saavad kaks inimest ikka üheks. Kolmanda tulekuks.
Lapsukese? Ainult,
et kuna siis? Kes seda nüüd teab. Lahendusvastused tuksuvad-tiksuvad vaid
südametes. Kehakellades, millised suudab peatada vaid Vikatimees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar