"Elupiletiga Venemaalt -99,99 -" katkend

Viieteistkümnes päev

   Julial oli sugulasi. Ilmatu hulk. Väga palju kohe. Hulga rohkem kui Rolandil. Igatahes. Ema ja isa elasid lähedal – mõne minuti tee. Viiekordse maja ukse ees istus parv vanamutikesi, paksudesse, ilmetutesse palitutesse mässituina. Nad vaatasid neid uurivalt nagu võõravõitu saaki piidlevad linnud.

Viies korrus, vana ülevärvitud uks ja päevinäinud ehk Hruštšovi-aegne uksekell. Mis suutis toota sellises koguses detsibelle, et selle helistamisel kajas majas sosistamine: „Number 118-sse on külalised.“

Lävepaku tagant avanes kolm tuba Euroopasse. Laualookus ja lahkus olid venepärased. Rolandi lauale löödud Vana Tallinnat tunti siingi. Kalevi šokolaadi mäletati veel vägagi hästi.

Poliitika arutelu oli paraku õrnhabras, mõrane, ämblikuvõrgune klaas, sellele ei koputatud.  Vähemasti mitte kohe. Sõnadega ei uisutatud sel ammuks mitte.

Roland sai kohe aru, et siin majas on võim naistemaffia käes, ainult püstolid puudusid. Ta muigas kogenult: sõnakuulidega on kergemgi tappa. Hinge auklikuks lasta.

Talle anti esialgu armu, kuigi teda kahtlusalusena silmadega puurides justkui üle kuulates.

Julia ema Katja – Jekaterina, selline rahulik ja tasane tunduv, aeg-ajalt vanaveneliku samovarina õhkav lembe olend, võis nii sõnalisi auilutulestikke korraldada või siis, nagu ta nimigi ütles, „Katjušana“ – BM-14-na su mõttelise tagumiku lausete lähimaarakettidega lausa ribadeks lasta. Oleneb sellest, kuidas sa käitunud olid. Tema tütrega. Eriarvamuste puhul liiga vara alla anda samas ei tohtinud – see olnuks nõrkuse märk.

Roland naeratas tahtmatult – selline balansseerimine tundus kuidagi naljakalt jubedavõitu.

Kuigi selliseid kõrgusi ta ei kartnud. Kohe põrmugi mitte.

Ainult Julia tundus veidi kui kontvõõras omas koduski, sihuke oma fantaasiates lendlev liblikas. Õrn ja hapralt arusaamatu ka omadele. Roland aimas seda Julia poole heidetuist, omaste kõõrdpilkudest. Ise tundis ta samastumise eelmängu aina kõrgemaks kasvavat tempot. Ootamisest üleskruvitud kui peatselt saabuv, viljastav tunnete ja füüsiste orgasm.

Nad võtsid kaasa Julia televiisori, tuliuus vatitekk ümber mässitud. Telekas oli meelelahutuseks, tekk liitjaks.

Jaa, tekk pidi ühendama. Ühise teki all saavad kaks inimest ikka üheks. Kolmanda tulekuks.

Lapsukese? Ainult, et kuna siis? Kes seda nüüd teab. Lahendusvastused tuksuvad-tiksuvad vaid südametes. Kehakellades, millised suudab peatada vaid Vikatimees.

"Elupiletiga Venemaalt - 99,99 -" katkend romaanist

IV

   Hommik alles ahhetas öö järele, kui Bender kõik selle meeskomando üles ajas. Ta kasutas selleks suurt mutrivõtit ja relssi – arvatavasti olid need kunagi raudteetöölistest maha jäänud.

Ta rahutu hing oli sundinud teda öövarjus linnas käima. Muidugi selleks, et ärivõimalusi leida.

Rahulolevalt ja üleolevalt ladus ta nüüd suurest võrkkotist murule tomateid, kurke, viit rõngast Krakovi vorsti ja paarikümmend keedetud muna. Paar pudelit punaveinigi ilmus lagedale.

„Liigutame, härrased, liigutame!“

„Nii vara hommikul liigutatakse vaid naiste peal,“ urises unine Ernest.

„Meid ootavad suured teod, pealegi on vaja herr Roland Kodumaale tagasi saada!“ kärkis Ostap veidi tehtult. „Raha on vaja teenida!“

„Kollektiivselt,“ lisas ta pea hääletult.

„Kuidas sa mõtled seda teostada?“ uurisid kõik kooris, aplalt toidukraami nosides.

Suumatsutused kõlasid kui hõre, esialgne aplaus.

„Sest mul on plaan!“ sosistas Türgi alam, nagu võinuks keegi neid pealt kuulda. Ja plaani kiiresti Tuula turul maha ärida. „Me nimelt moodustame artelli. Kooperatiivi noh!“

Vaikus vaatas talle kõigi silmadest vastuseks.

„Firma, kurat teid võtaks!“

„Sina muidugi peaaktsionär,“ urises Onu Stjopa.

„Ei, kõik ikka võrdsetel alustel! Kui te oleksite mingid nepmanid, siis ma muidugi kooriksin teid omajagu.“

Selline aus ülestunnistus andis Rolandi meelest Ostapi jutule jupi õiguse jumet juurde.

„Sest koorimisest hakkaksid sul silmad sibulapisaraid nutma,“ ähvardas Ernest juba ette.

„Ja mida meist keegi sinu Firmas teeksime?“ torkas naelnõela London Ostapi jutusse.

„Lihtne, imelihtne, te lihtsameelsed!“ kaisutas Bender käed teatraalselt õieli hommikut ja tõusvat päikeseketast kui kauaotsitud ja viimaks leitud Eldoraadot. „Nimelt, mu härrased ja seltsimehed on kõik lollused või geniaalsused oma olemuselt alati lihtsad. Neid eristab vaid teostamiste ja võimaluste vahel valitsev imeõhuke piir!“

Ja Bender vedas kobaka mutrivõtmega öisele tuhaasemele sirge joone. Mis kukkus välja üpris kõverlik. Mis ka mõistetav, Suurt Kombinaatorit oli tabanud järjekordne äripalavik.

„Sina, Härra jõujuurikas Lurich, hakkad jõu- ja ilunumbreid rahvale näitama. Või kas sul siis tõesti kaasmaalasest kahju ei ole?“ küsis ta piinatud ilmel, osutades peaga Rolandile.

Georg vaikis.

Ostap võttis seda kui nõusolekut.

„Ja sina, Jack London, kes sa mind lapsepõlves oma Klondike’i juttudega ära petsid laia maailma rändama, hakkad tema assistendiks. Seltsimees Stjopa oleks meie turvaülem.“ Nimetatu röhatas kuidagi rahulolevalt. „Tema kõrgeausus Tolstoi hakkab prantsuse keele eratunde andma, praegu on koolides eksamid tulemas, vajadustung suur.“

Ostap lehvitas kinnituseks Tuula Teateid. Kuigi ka Georg Lurich võinuks oma enam kui kümne võõrkeele oskuse juures Tuula lapsukesi ajugümnastikaga higistama panna. Lihtsalt Suur Kombinaator ei tulnud selle pealegi, et maadlejail ja muidu sportlastel peale musklite ka töökorras ajud võiksid olla.

„Tema Imperaatori ihulik kunstnik Köler hakkaks tänavatel inimestele portreid maalima.“

Bender valis nüüd sõnu, nagu laoks mune korvi. „Neid viieminutilisi visandeid,“ lisas ta vaikselt. „Neid pisitillukesi.“

Köler naeratas, ilmselt meenus talle, kuidas ta oli käinud mõisates põrandaid värvimas.

„Aga mina?“ küsis Stirlitz.

„Seltsimees Issajev hakkab lugema anekdoote,“ sätestas Bender.

„Milliseid?“ põrnitses Stirlitz.

„Ikka neid teie enda kohta looduid!“

„Scheiße! Ega ma mingi Zadornov pole, see Jurmala juurtega,  Leninliku Komsomoli preemia laureaat!“

„Njah, Raikin te tõesti pole,“ nentis Ostap kuivalt. „Aga proovida võiks. Tegelikult lausa peab. Või mida arvate teie, herr SS-Standartenführer, meie praegusest, väheperspektiivsest, komplitseeritud olukorrast?“

„Kas selline olukord pole teie jaoks piisavalt intrigeeriv?“ vedas Bender kustunud tuleasemel tuhale veel ühe joone. Eelmisest veelgi kõverama, märkas Roland: „Justkui küsimärgine madu.“

Stirlitz kohendas kuidagi kramplikult oma raudristi.

„Oma risti pead sa kandma,“ meenus millegipärast Rolandile. Ehk isegi praeguseks lausa kohatult.

„Aga sina? Teed mida?“ urgitses Stirlitz.

„Mina organiseerin,“ vastas Kombinaator rõhuga.

Lev Tolstoi vaidles ägedalt vastu: „Minu prantsuse keel on väga arhailine, paluks muud ametit.“

Bender vajus mõttesse nagu Rodini skulptuur.

„Näiteks avalikud väitlused Katariina II ja Potjomkini suhetest?“ pakkus ta. „Katariina nümfomaaniast midagi täpsemalt teate? Või neist Ermitaaži salatubadest? Kus mööblijalgadeks on huiad ja laegasteks nikerdatud vulvad?“

„Jah,“ ütles „Sõja ja Rahu“ autor kuidagi alandatult.

Endise ohvitserina teadis ta, mida tähendab sõda venelastele – eelkõige ühtsust eneste  ridades.

Ja mis on elu? Pidev lahing surmaga.

Bender targutas kergendatult: „Mis ju kokkuvõttes hea. Seks müüb alati. Eriti selle vaid veidi aimata lubav, poolvarjatud vorm.“

Ega’s va vana paks Göring ilmaasjata öelnud, kui talle demonstreeriti gaasikambrite tõhusust, ajades selleks puhuks kokkukorjatud-väljavalitud kolm tuhat alasti kaunite kehavormidega naist petusauna eesruumi: „Nii palju korraga palja ihuilu nägemine ei mõju põrmugi erutavalt!“

   Ei tea, kas järgmine kord Reichsmarschall des Grossdeutschen Reiches soove ka arvestati ja kas tema naise Karin von Focki mälestus suutis Rootsi riigile garanteerida neutraalsuse?

„Peatimukad on ju alati nii sentimentaalsed!“

Nii mõtles Roland.

Nad olid siiski õhinas, märkas Roland, täpselt nagu ta isegi.

„Ja mina?“ küsis ta Ostapilt.

„Sina hakkad pileteid müüma.“

„Kus põrguaugus sa etendusi korraldama hakkad?“ päris Hemingway.

Ostap keerutas oma olematut vuntsi: „Kunstiasutuses.“

„Ja see oleks?“ uuris Stirlitz.

„Teate, seltsimees Issajev, te meenutate mulle vahel tõepoolest anekdootide tsüklit „Stirlitz juurdleb“.“

Ja lisas irvega: „Härra Köler suudaks kindlasti sellele maalina suure kunstiväärtuse lisada.“

Härra Köler ei vaielnud vastu.

Ta hoopis naeratas meelitatult.

„Kunstnikud on kõik nii edevad,“ mõtles Roland.

V

Kunstitempel

    Kunstiasutuseks osutus kohalik tsirkus.

Selle omanik Nossov saabus kohale läikiva MB maasturiga.

Ta oli peene maitsega mees, auto numbrimärgil ilutses Bond 007.

Nossov vaatas arupidavalt kogu seda kampa. Lurichi käsivarsi vaadeldes elavnes ta märgatavalt.

Krahv Tolstoi seejuures ei pakkunud talle üldse huvi. Onu Stjopa nägu kõrguses tornimas nähes oma pead paremaks vaatamiseks kuklasse painutades, sumises vaimustunult: „Ohoo!“

Bender sosistas talle midagi kõrva, mille peale herrseltsimees surus Ernestile relva pihku: „Laske!“

Hemingway tulistas auto najal igavleval Nossovi ihukaitsjal sigareti suust. Seda nagu muuseas. Pikalt sihtimata.

„Tubli!“ koputas tsirkuse omanik jalutuskepiga selle peale Hemingwayle õlale.

„Aga püstol andke tagasi,“ mainis Nossov kuidagi ettevaatlikult.

„Ma võin härjavõitlust ka pidada,“ pakkus Hemingway.

„Või nii! Aga need neetud loomakaitsjad. Puha aktiveeruvad. Raiskkullid sellised,“ võristas ärimees Nossov. „Ja see neetud Greenpeace! Juba meilegi jõudnud, kuigi meie linnas pole ju vaalalisi! Kohe mitte ühtki! Ainult see poolik ärajäratud skelett loodusmuuseumis!“

Tsirkuse valdaja ohkas kahetsevalt: „Pealegi on võitlushärjad liigsuured loomad, et nendega põrandaaluseid võitlusi pidada. Mul on selleks teised loomad. Inimloomad.“

Ta naeratas avalalt.

Ernest naeratas vastu. Kütkestavalt.

Lurich pealtnäha muheles, enesel silmades põlastav helk – polnud temalegi need härjavõitlused tundmatu, Sannikovi maa.

***

   Imperaatori Aleksander II ihukunstnik Köler esitas Benderile suure ja pika paberirulli. See meenutas Rolandile mahult tapeedirulli. Ehk sellist, nii standardselt 10,5-meetrist.

„Mis see veel on?“ uuris Suur Kombinaator umbusklikult.

„Nimekiri mulle vajalikest maalimistarvetest.“

Ostap luges nimekirja ja oigas iga rea juures, nagu oleks talt lokaalse anesteesiata hammast eemaldatud.

„Te olete hulluks läinud, härra Köler. Kas ka teate, mis see kraam kõik maksab?“

„Tean, pelgalt kolmkümmend hõberubla.“

„Aga kas te seda ka teate, palju maksab praegu üks hõberubla?!“ röögatas Ostap.

Johann Köler väristas teadmatusest ja Benderi vihapurskest kui külmasaanu õlgu. Ta silmadesse valgus „Katkenud lõnga“ lootusetus.

„Siin pole teil mingi numismaatikute ühing!“ kurjustas Kombinaator.

Aga juba leebemalt oma hääleorelil järgnevatele ütlustele minoorilisust koorevõina peale määrides: „Meil on kunstiühing, vaat sedasi. Ja meil pole veel piisavalt rahalisi vahendeid. Ainult see pagana avanss. Nii pisitilluke,“ näitas Bender pöidla ja suursõrme vahet kokku pigistades eelhonorari suurust. Rolandi meelest poleks vahesse mahtunud mitte üle ühe kupüüri. Muidugi, rahatäht võinuks olla ka viiesajaeurone. Kes seda nüüd teadis. Bender oma taskuid igatahes pahupidi pöörama ei rutanud.

Ja Ostap ostis Kölerile Laste Maailmast guaššvärvid ja joonistusploki, mille kaant ehtis miskipärast jälle selle alles äsja Tolstoiga kõneaineks olnud Katariina II, nümfomaanist tsaarinna uhkeldavalt paraaditsev gravüürikoopia.

Stirlitzi kohta anekdoote lootsid nad saada raamatukogust. Rahvaloomingut, mis lausa raamatutesse raiutud. Kas kogutud teostena või kas või hiirekõrvulisteks, siidõhukesteks loetud vihikutena. Aga neile kõigile oli neljanädalane järjekord.

Stirlitz mõtles: „See siis ongi kuulsus.“

Bender raevutses, sedakorda vist tilgutas ta kolmekordsetesse väljenditesse veidi ka kadedushape oma söövitavaid piisku.

Roland kehitas mõistmatult õlgu: „Tõmmake lihtsalt internetist alla!“

„Tubli poiss, ikkagi kahekümne esimene sajand!“ lajatas Ostap valusa laksu Rolandi õla pihta.

***

   Tsirkuses sellise kaaluga hantleid ja sangpomme polnud, nagu Lurich vajanuks. Ostapi soovitusel mindi nurgatagusesse autoremondisalongi. Salong kujutas endast kuuri, mille kõige väärtuslikumaks teoseks, taieseks osutus üks viiekümnendatest aastatest pärit, ehk kusagil Korea kandis toodetud autoremonditõstuk. Omanik, vurrudega aser saatis nad pikemata ja pikalt – neil olla vaja üks auto kiirkorras ära parandada, aga näe huiat, tõstuk ei tööta. Georg küsis, palju aega remondiks kulub.

„Oma tund läheb ära,“ arvutas peremees näppudel.

Lurich tõstis auto esiotsa ühe käega nii üles, et masina kõhualune siivutus täies ulatuses alastus ja muigas: „Las käia!“

   Tegelikult läks kiireminigi kui tunnike, keevitaja vist ikka väga ei uskunud Georgi käterammu. Aseri suhtumine oli mitteusklike osas kardinaalselt muutunud,  eestlastest eurooplaste osas eriti.

Vanadest autotelgedest ja muust vedelevast rauakolast keevitati hantlitesarnased esemetükid. Aser sebis abivalmilt ja agaralt kaasa.

Peremees vaatas angaariukselt veel kaua, kuidas Lurich, kogu see rauavärk vasakul õlal, nõtkel sammul eemaldus ja ütles nõgisninaga kuueteistkümneaastasele käealusele: „Vaat kuidas tuleb tööd teha, vaat see on tehnika! Ja vaata, et sa jalamaid, mait sihuke, homme trenni läheksid!“

„Sinna  ...jõustikku,“ otsis ta raskendavat sõnaliidet ja andis kinnituseks poisile kõrvakiilu.

„Muudkui kaebad siin: tõstukiremont, tõstukiremont. Trenni on vaja teha!“

Populistlik reilender

Andrus Ansip kui märterkeemik Eesti nimelises laboratooriumis ehk küsimus kuue pärna* kohta, raputades tammepuud

  Juured
 Mis küll taastoodab ühe väikeriigi peaministri poliitilist paksunahalisust? Avalik, sisemine künism ja sellest välja poegiv nahaalsus? Olles kas pelgalt näiline, lõdva püksikummine, eneseusu puudumist varjav pidev pükstekergitus või siis vastupidiselt, kindel taotlussihitis, põhinedes oma veendumustele, et pikemas perspektiivis õigustub  praegune tegevusliin tulevikus stabiilseks poliitiliseks ja majanduslikuks rentaabluseks? Millest paraku pööbel e rahvas nagunii aru ei saaks, seega pole neid sellest vaja üldse valgustada ega asjasse pühendada? „Püha Lihtsameelse“ roll on parim lahenduskäik seda tüüpi lavastus valikus. Tootes ohtralt valitseja lollusesse uskujaid ja selle eest palvetajaid.

Tüved
 Ajalooliselt pole reformistid kunagi olnud populaarsed, pigem diktaatorlikud uuenduste sunniviisilised täideviijad. Mis sünnitavad kindlaid, etteaimatavaid proteste. Loodab nüüd reformistist peaminister, et rahvas tänavaile ei tule, seda massiliselt nagu mujal, näiteks Lõuna-Euroopas? Islandist ei hakka siin rääkimagi, (täpselt nagu seda ei tee Eesti massimeediagi) varuventiilselt endit virtuaalsesse virtsa maandades? Nii ehe eestlaslikult end maha hääletades? Kuidas siis nii? Ikka selle va arvuti klaviatuuri kaudu. Reaalne protest jääb Ansipil vist nägemata.

Elumahlad 
Meenutades Otto Eduard Leopold von Bismarckile omistatud ütlust: "Lähtudes üldriiklikest huvidest, see on võimatu!" Kas ei kõla see sarnaselt meie peaministri avalikkuse ette paisatud loosungitega? Missugused esitatud üliemotsionaalses helistikus. Kusagilt kummitab lisaks M. Gorbatšov oma naiivsuses, küll valitsejana ülipopulaarsena välismaal, kuid nii vihapõlatud NSV Liidus ja praegusel Venemaalgi. Paraku on aeg keeranud uue lehekülje, seega ei saaks nagu neid näiteid-malenuppe tänapäevasele mängulauale asetada?

Aga! Vaadakem nüüd seda postsovetlikku Euroopa osa kaarti. Põhiliselt on millegipärast pukikantslites need „endised“.

Võrad 
Aga millele siis loodetakse, mis on see tagataskusse peidetud mängukaart? Selline jõuline äss. Ja kus asuks siis kaardipakk? Berliinis või Brüsselis? Samas kohe küsimus: Brüssel kui Berliini varjatud käepikendus?

On see kaart hoopis Moskva pihus? Kelle käsi jõuliselt Euroopa energiapulssi pigistab, ajutiste gaasitarnete katkestamiste kaudu mõista andes, et võib selle vereringe üldse peatada?

Lehestikud
199?. aastal kadusid KGB toimikud, pluss muu, kaasnev kompromiteeriv informatsioonihulk, nüüd kahtlustatakse selle lekitamist Eesti poliitruumi. Kuhu neid vaid jätkuportsude kaupa edastatakse. Tekitamaks üldist kaost ja moraalseid usalduskriise.

Veel üks teooriake: mingi rühmitus nagu provotseeris kõrgametnikke rahalistes afäärides osalemaks. Kes siis?

Eesti kui  näidislabor kus oma geograafilise väiksuse tõttu on mugav ja kiirelt võimalik katse-eksimuse meetodil näha tulemusi Euroseaduste rakendamistel. Teadagi: eriti püüdlik laborant on endine patune.

Õied
Reformistist Andrus Ansip kui märtist pühak? Kes läheb aega lukku kui  Jean d’Arc, John Bunyan  ja Martin Luther?

Kuid oodakem, oodakem! Kas enne ei tuleks mitte hoopis olla patune vaenlaste silmis ja kangelane omade seltsis? Muidu jääksid ehk eestimaalaste kannatuste puudel õied tarbetult viljatuiks.

Tammepuu mõrutõrude iidne tarkus
Jaga omadele kulda, rahvale õhku, siis saad sina valitud

*Otto von Bismarck külastas Eestit  27. juulil 1867. aastal. Kus jõi talumeestega võidu õlut ja istutas tammepuu ja kuus pärnapuud Tuhisoo mõisa parki.

Sulgudes: hea et Saaremaad ei külastanud, neid kadakaid niigi palju. Uusi ja vanu.