Põrgupääsmed

Isa!
Vaata vaid
Kas sinagi näed?

Öös kuis kiirongid tuhisevad taevas
relsid tulejoontesse kisklemas
virmalisteks äkklaskumas
Ah!
Kuis veereb
täheratastel Suur Vanker
sätendab sähvatab ka Väike end järele sirutab…

Isa!
Miks
ei vaeva
ahvatle
sa ootajaid maiseid
kel päriskodudeks rohtunud teivasjaamad?
Kelle sammudes samblased arusaamad
Kas siis nemad ei tahagi
reisida läbi taeva
Korraksi jätta murede kogumiste vaeva?

Isa!
Suure Naela otsa viska kaabu!
Neid valgusta!

Poeg!
Oh mu Poeg
Neile omad
vaid võõrad mured

Nemad pole me jagu
Tõelised ostjad
pimepiletilunastajad
siis ära näeksid mu kabjad ja sarved

Pääsmed Põrgusse
Sihtjaamadeks Unistused
Ahvatluste tulemärkides
Ostavad vaid need
Kel kitsaks jäänud maapealsed rännud
tolmuks kulunud äratrambitud teed

Mu poeg!
Meie püüame poeetide hingi
Neid sõnatähtetega maalijaid
Kelle mõtted käiavad laiemaks lugejate ringi

Haigla

Haiglast

Euronormatiivsest
Peale kaht aastat ravi
Ja keemiat ja mürki
mis igapäevane kui gaasirünnak sõjas

Astus
Eestimaa õuele üks mees
Taskutes peale käte mitte midagi
Sandaalid ja T-särk

Oktoobrikuu lõpp
Juba ulgus
Hunti

Uuuu!

Teda aga ei keegi

Auuu!

Ei hõiganud

Ta oli oma elusõrme sügavalt sisse lõiganud

Häbi katmine

Kord kümme ratsut läksid läbi taeva
kandes üheksat sõjameest
Nad palju näinud vaeva võitlustest
nii väsind maistest verest matustest
et seljas hallid udukarva leinarüüd

Küll olid olnud uhked kilbid sõjarüüd
Verenoolte pisteist hõbepasunate hüüd
mis tummaks mulda langesid


Vaid üks neist jäi maha Inimmaale

Nii alasti
Nii valesti

Et keha marmorisse maeti

Dialoog

Ära palu seda valu!

Ei…

See niigi otsatu

Ära palu seda valu

Minuga olla

Nii räägin endaga enesest

Talv

Vaata!
Kas märkad suvel murtud kõrkjatest paate?

Külmuduna tiksub mulle Su otsavaade

Ära nõrgudes
tagasi laande

Mustavale soojärvele peale
vead jäänahast kaane

Sellele põskedele näpid hõbejäiseid lilli

Mulle?

Kingid kulunud hõbetaalri
ja pragunenud pajuse pilli

Ma sellega hüüan:

Ah!
Sa metsalise loom

Jah!

Su padrikuisse piiluv iseloom…

Sa TaliKuninganna…

Ja mina?
Tummuse trumm?

Kuulmata jääb Sulle sellelt taotud hümn

Kuni jälle saabub Kevade

Minu sünd