Valeria

Valeria
Valeria
Ma ei valeta
Olen Narkissos

Vaasvoodis
mind ülessärtsata

Kevad taaslahkus nii vara
Talv tagasi tuli

Usu
ma korraks vaid surin
seniks ole mu tuli

Kunstlik Valik

Vaikus
Vaid emakitse kisendus
kaikus

Otsides kaaslast

Vaikus

Jahimees
veretööd lõikus

Ribastus isaslooma liha

Kitsetallede sündimatus

Libahundi Ulg

Mata mata maa
mind enesesse
Võta kaissu
Hällita
unesse
igavesse

Mu kodu
Mu maa
Miks laulad mind ülesse
igasse öösse

Ulguma libahundi hüüdu
käsed veretöösse

Mu kodu
Mu maa
Miks laulad surma sülesse
mind uuesti igasse hommikusse

Mu kodu
Mu maa
pühitse mult pattude jäljed
ära mult murra
needuste needid

Lase ometi surra
su südamesse sügavasse
ära ärata ülesse

Kanna mind ometi Rahusse
tema ehk võtab mind omaks
orvulapsena laseb kiikuma endasse


Mantrana, täiskuu aegu...

Dateerimata, liivale kirjutatud Õpetaja kiri jüngrile

Ülesanne:

Kuidas selekteerida kurjust ja headust

Abivahendeiks andes Sulle kaasa järgmised kaanonid:

Ära mõtle keeruliseks lihtsaid asju
Ära lihtsusta keerulisi asju lihtlabasteiks




Esmalt võta paberileht, selline tavaline A4 – A5 formaadis. Tegelikult kõlbab ükskõik milline suurus, peaasi, et moodustuks süütavalge ja siledalt võrdkülgne paberist ruut. Voldi see pooleks. Murdes see lahti, jääb kujutletav murrujoon, märgi selliselt – ……………………
Märgista sellelt võrdsetele kaugustele, neid üksteisele loogiliselt vastakuti paigutades, kasutades tärne - * kaks vastandomadust.
Markeeri need sõnastustega - Kurjus contra Headus.

Tulemus:



* – Kurjus

……………………………………………


* – Headus




Nüüd koristame seletused märkide tagant. Need esmapilgul tarbetud teeviidad.
Mis jääb?



*

…………………………………………….


*





Järgmiseks keeruta seda paberit nii circa musttuhat korda oma käte vahel. Nagu saatus, olukorrad, sinu ja teiste valikud teevad seda samatäpselt Sinu elulooga.

Nüüd vasta: „Milline märk neist tähistab Sinu jaoks kurjust, milline headust?“

Katse teostatud, püüa saavutatud teadmise järgi edasi elada.

Ma ei imestaks, avastades sind juba varahommikul valmistamas enesele teeviitasid.
Kui sa juhtumisi selleks ajaks muidugi maailmaparandajate poolt kallutatud indiviid pole.

Aga ka siis võõpad sa viitadele püüdluste - eesmärkide nimetusi.
Olles veendunud, et inimhingedest ja kehadest pärit vereollusega. Samas lootes, et inimpopulatsioon selleks ajahetkeks ja katseks maakeral on piisav.

Igal juhul, et sellele ülesandele lahendit leida, pead Sa:

Leiutama paberi
Elama mõne tuhande aasta vanuseks
Külastama regulaarselt Paradiisi ja Põrgut
Olema www.poogen.ee liige

Ülesande lahendamisel helista mulle mobiiltelefonilt numbrile, millise leiad „Wikileaksi“ kodulehelt, rubriigist „ Hävitatud andmebaasid“.

P.S. Ütle Albertile edasi, et neljas (tegelikult muidugi viies) Maailmasõda toimub kivikirvestega ja puuodadega. Sellest tõeliselt esimesest, millest meie sinuga osa võtsime, ära poeta sõnagi. Muidu läheb ta hulluks, ega saa propageerida aatompommi valmistamist. Siis ei saaks ju toimuda see reaalselt viies ja tõeliselt esimene üheaegselt. Ja meie katsetusülesanne nurjuks. Mis oleks ülimalt kahetsusväärne.

Loogiline? Edu!

Allkiri : Kahjuks loendamatu

Autor: Thavet Atlas

Duel sur les fourches*

William P. Frith
"The Duel Scene from Twelfth Night"



„Duell!“ karjatas ärevil nooruk, justkui püüdes oponenti oma rapiirterava pilguga juba ette haavata, surnuks torgata. Hüütu ei pillanud sõnagi, vaid kärmelt käest kistud kinnas laksas väljakutsuja ärritunud ninale kõigile kuuldva aristokraatliku – riivava laksu.

„See oli küll ilmselge vastus!“, haaras nooruk nii tunnistajate palituhõlmadest kui nende juba fantaasia mässule leekivatest meeltest.
Vastuseks kärgatas põlispuude all saluudina kümnekõriliselt sõnade lasked: „ Viva la duel!“**

Algataja, püüdes mitte libastuda labasusel, jätkas kangekaelselt kaanonite radadel, traditsioone paatosega elule hõigates: „Minu au on solvatud, mu hing ja keha on valmis seda kaistma. Oo lugupeetumad, mu sõbrad, kes teist oleks valmis hakkama mu sekundantideks?!“

Elevil sooviavaldajate rohkusest otsustati liberaalse loosimise kasuks, kasutades selleks pühaks toiminguks ühe osalise juba küll üpris proosaliseks kulunud, see eest oh kui väärikat peakatet.
Pabersedeleilt võristati ette neli nime. Nende kandjad sirgusid enestest suuremaiks. Sel korral vaid korraks, hiljem korduvalt, neid endidki sellega ära harjutades, vahel lausa tüdimuseni.

Siis nad veel ei teadnud.

Kuigi nii mõnegi osaleja pilk kahtles, kehaliigutus kõhkles, teadsid ju kõik, et duellid olid juba aastast xxxx karmilt keelatud.

Münt, see varemgi elude - surmade üle otsustaja, veeres kaua hõbedaselt kõlksudes, hetke veel kõheldes, vajus sedapuhku reversile kullina tiibu laiutama, relvade liigi määrates.
Võitluse toimumisaeg otsustati varahommikusse, sest ei võidud kindlad olla ajastu diskreetsuses.

Õhtu võõpas pimedusega homse võitluse paika. Vaid vana pargivaht pomises talle nii ilusa kõlaga tunduvat sõna: „Duhell…!“
Õrnalt jäi sellest pool ta vuntsile kiikuma.

Teras läikles relvade teravikelt, duellantide käed värisesid – arvatagi raevust ja kirest, kuigi sügishommik kakles juba talve saabumisega, jõuetult, vaevu veel suutes, külma udulaviini nii alatuid auke torgates.

Relvad olid tõesti auväärsed, valmistatud Solingeni tehastes. Duellandid kaalusid tõsisel ilmel sõrmedega relvade raskust.

„Armastuse nimel!“ hüüatas esimene, tervituseks relva tõstes.
„Au ja enese nime eest!“, kajas vastuseks vastaselt, kes millegipärast ebaviisakalt oma relva nuusutas. Või tahtis ta hoopis näidata oma rüütellikku surmapõlglikkust? Või märku anda peatsest veremahlade õitsemisest enese terariistal?
Sekundandid neist kahelpool, võtsid võitlejad sisse esmaasendi - Prima.

Kuidas nad võitlesid! Naise nimel! Oma au ja armastuse nimel! Maapind oli veidi mättaline, see lasi kavaldada. Rapiirne rünnak oli kahjuks võimatu. Ka floretne. Vaid epeeline osutus võimalikuks.

Mis võimas vaatepilt! Relvad vehklemas vastase rinna lähedal, võitlejate suudest paiskumas hingeaur. AK kasutas üliosavalt lasteral parriesi - külgkaitset. Ah, kui vahvasti vastas sellele ER, relv sooritamas samas taktis kehaga cirkular parriesi - ringkaitset. Aga see oli vaid ju protection - kaitse. Publiku seast kostus poolpettunuid, õhutavaid hääli: „Attaque!“ – rünnakule! „En avant!“ – edasi!

Naksti! näpsas duellandi AK relv vastast alatult tuharast. ER pareeris, minnes sujavalt üle kontrarünnakule, suutes kahjuks käristada vaid vastase pükstesse augu, millega teenis pealtvaatajailt välja vaikse vilekoori.

Järsk hääl katkestas salajase duelli. Kui teadis pargivaht, teadsid ka ülemad…. Ja nende nooradjutandid.

Nemad siis veel ei teadnud.

„Camarades – seltsimehed, mida te siin teete!? Teie praegune tegevus ei vääri me suure ürituse nime. Seda ei oskagi kuidagi nimetada…!“
„Ära siis nimeta!“ välgatas ER silmi.
„Ma pean! See on mu kohus. Minu kui noorvõitleja oma!“ Ägestumine värvis keelaja kaela sama punaseks kui ta rinnamärk.

„Või temal on kohus!" ütles LM irooniliselt. Siis ta veel ei teadnud.
Et kohus tuleb omakohtuliku teo üle.

Ja nad kutsuti vaibale. Punasele - Rouge tapis’le
Nad kõik.

Duellandid:

Ain Kaalep
Eno Raud

Sekundandid:

Lennart Meri
Valmen Hallap
Erik Andresen
Heldur Niit

Põhjus oli mõistagi ajalooline - naine - Leili - Marie Kask, prantsuse filoloog - tõlk.
Aga siis nad veel ei teadnud.

Et nad jäävad ajalukku, kui teadaolevalt esmane eestlastest duellikoosseis.

Vaid rektoraadis uuriti kahtlevail irveil võitlusriistu – kahvleid, otsustades, kupatades kogu seltskonna pattu kahetsema Kommunistliku Kasvatuse Konverentsile. Justkui oleksid nad tahtnud taaselustada buršide kombestikke. Mis ju ilmvõimatu, kuuludes sakslaste, kunagiste ristirüütlite - okupantide järeltulijate traditsioonide varasalve.

K. Hindrey oleks ehk elutargalt muianud: „Femme fatale!“* või „Cherchez la femme!“*
Aga teadagi, tema ju vana balti burš, seejuures väga hea vehkleja kurikuulsusega. Mõistmatul moel küll päevagi ülikoolis käimata, õppimata. Aga see juba teisest luust lugu.


Aasta oli siis 1948.
Minu ema ja isa olid siis üheksa - aastased. Sõid puulusikatega. Mõlemad. Sest alumiiniumlusikatega oli kuum süüa. Liiga kuum. Et kodukeedetud suppi süüa.


See lugu siin antud teemal kolmas kirjapandu, esimesed kaks olid:

1) ajaleht „Tartu Riiklik Ülikool“, nr.4 – „Kah kangelased“
2) Pekka Erelt – „Kui daamide au kaitsti „lauahõbedaga“

J’ai l’honneur!***

* Duell kahvlitega - pr. keeles
** Elagu duell! - pr.keeles
*** Mul on au! - pr.keeles


Mulle rääkis selle loo üks duellist osavõtja. Seega see tema nägemus. Ta nüüdseks Manala mees.
Minule jäi au see kirja panna.

Uitmõtted/Kui seda varju ees ei oleks

Õhk põlvitab kuumusest
tulipunkt leitsakus
Päike aiva kõrgemale kerib
termomeetri skaalatrepi pulkade kõrinal

Ja vari kaob maalt
Lahkudes kehadest asjadest
Laisalt lehvides eemale sallu
Lehva lehva
Nägemist
Jääge ellu

Sääl jalutult tuiab ja ümiseb
Laulu õhtust
ja veeniverre kastetud loojangust
Mil jõu ta tagasi saab
Tiibu sirutab üle küngaste
lauskmaa

Kuis tema viskub kehale järele
Ahnelt omastab
Hüljates veel enam võrgutab
Kui heitlik
kaksikust armuke

Öös jälitab murdjaid kiskjaid
nende tegusid emmates
ingleid ei iial

Päiksepeegel kuu
andes tal suud
enesevarjutusest olemast lakkab

Asfalt õitseb
musttumeda keelega üksindust maitseb
Kord ühendab end kuuenda meelega
lahti siis enesest jälle lahkab

VariHetk hommiku saabumisel
esimesse päiksekiirde
korraks kildudeks variseb

Ööseks end kogub

Varitseb maas
Valitseb taas

Kunst

Kõik mustas leinast
Seisab eemal salk

Pilk variser
Sõnad mässituina
kaastunde luukerede luuresse
Otsimaks saaki

Kirst kinnine
Maetakse ju traagikat
Noort Kunstnikku
Kes nüüd ujumas on ajas
Noorelt läinute
Geeniuste
Rahapajas

Hinges püsimiste Vaskrossist
Nüüd kullaks ümbervermit
Postuumselt rüütliks lüüaks Looming

Mina

Arvad Sa
et olen Avatud Raamat
või poollahtine piilutav
elik läbiloetult tolmlemisvõimetu

Sulle sosistan
Ma mitmeosaline
Viimased neist tahaksin
kirjutada
tähtedega üle kallata
Sinuga koos

Vaid kiil teeb võrisevaid tiire/1944

Vaid kiil teeb võrisevaid tiire
Maa madal
vaitvagane

Üks silmapaar nii iirissinine
Teine kanarbikust meest kui pärit
Kuldvahulise õlle karva
Selliseid
päriselus kohtab harva

Nad ristikus
mahekargest
Neljalehelistest võrgutatult
libledest vaid õlepadjajagu rohkem
kõrgumas on juurtelt

Üksteist vaatlevad need vihata
Ujuvad vaid silmis pilved

Nad pärit siitsamast
nii ligidalt
Verelähedalt

Ühestsamast majast
lapsepõlvest saati põdurast
Sünnitatud ühest üsast
kümme kuud vaid vahet
ema rinnapiima jagus
mõlemile
vennast mehele

Ei saanudki nad teada
Kumb kumma tappis

Kõhn kõdukarva vanamees
Õhtu eeli
Võõrerinevaist mundreist paljaina
nad üheks hauda mattis

Isal sissepoole veeres pisar

Vaid kiil teeb võrisevaid tiire
Maa madal
vaitvagane